Meil Kilplas

Otfried Preussler

Meil

Kilplas KI L P L A Thorsten Saleina piltidega

1

Meil Kilplas juhtus viimaste aastate jooksul nii hirmus palju kummalisi asju, et oleks päratult kahju, kui need unustusse vajuksid. Seepärast otsustasin mina, endine linnakirjutaja Jeremias Punktum, neist juhtumustest tähtsamaid järeltulevatele põlvedele edasi anda.

Ma panen need tõepäraselt paberile, ei luuleta midagi juurde, ei jäta midagi vahele ega tee midagi ilusamaks. Niipalju hakatuseks!

Nüüd alustan ma oma ülestähendusi sellega, et teen kõigepealt paar märkust tegevuspaiga kohta. Kes Kilplat tunneb, võib need – jumala eest – vahele jätta. Aga kes Kilplat ei tunne, sellel on taibukas lasta end harida.

Kilpla linnake paiknes kahe oja, Suure ja Väikese Kilpoja ühinemiskohal. Ma kirjutasin: paiknes, sest seda linnakest ei ole enam. See põles kaheksa aasta eest kuni alusmüürideni maha ja meie ise, selle elanikud, panime ta põlema.

Miks ja kuidas – sellest hiljem.

Linnakese põhjaserval laius kõrkjatega ääristatud järv, mida toitis kaks oja. Omal ajal kasutasime seda raekoja kella

5

peidupaigana. Aga ka sellest kavatsen ma veel üksikasjalikult rääkida.

Lõuna pool kõrgus päris järsk ja meiepoolselt küljelt üsna hõreda metsaga Kilpmägi. Selle tipust avanes ilus vaade kogu linnakesele. Kui tihti seisin ma seal üleval ja vaatasin alla – sõbralikele sindelkatustega sõrestikmajadele, kõveratele tänavakestele, pühale Damianile pühendatud pisikesele puust kirikule ja raekojale. See oivaline raekoda! Mind haarab alati nukrus, kui sellele tagasi mõtlen.

Nagu korralikule linnakesele kohane, oli ka Kilpla igast küljest müüridega ümbritsetud. Sisse sai neljast väravast: Järveväravast, Soolaväravast, Lõunaväravast ja Seaväravast.

Soolavärav oli nime saanud soolavedaja järgi, kes tõi meie linna iga aasta varasügisel hinnalist soola; Järve- ja Lõunavärava nime ei ole ilmselt selgitada vaja; ja Seavärav oli saanud oma nime sellest, et linna seakarjus ajas igal hommikul selle värava kaudu linna seakarja välja ning pöördus õhtul jälle sama teed linnakesse tagasi.

Siinkohal tuleks kõnelda ka üksikutest tänava- ja majanimedest.

Nii oli linnakeses näiteks Nõelasilma tänav, Hobusepabula rada, Pardiprae käik, Nuudlimaja … Aga see loetelu läheks liiga pikale.

Kilplas elas enne selle hävingut kolmsada kuuskümmend seitse inimest. Neist umbes veerand olid mehed, ülejäänu moodustasid naised, lapsed ja noorukid.

Kuigi iga linlane pidas mingit ametit – nad olid kingsepad, rätsepad, õllepruulijad, liharaiujad, pagarid, küünlameistrid, sepad ja muud sarnast –, oli neil siiski midagi ühist: käsitöö kõrval tegelesid nad innukalt põllundusega ja harrastasid

6

loomakasvatust. Nii ühel kui teisel oli linna ees oma maa­­ lapike ning kodus karjalaut ja küün. Lisaks oli kõigil maja ees esinduslik sõnnikuhunnik, mis andis Kilpla tänavatele tõelise heaolu hõngu.

Läbi linnakese lonkijad kuulsid igast küljest kanade kaagutamist, kukkede kiremist, partide ja hanede prääksatusi ning kaagatusi, tuvide kuristamist, sigade röhkimist, põrsaste kiunumist. Lehmad ammusid, lambad määgisid, hobused hirnusid. Siin-seal kisas mõni eesel ning suured ja väikesed koerad haukusid ja klähvisid lõbusasti. Kilplas oli piisavalt kõikvõimalikke koduloomi. Ainult kui keegi oleks linnakesest kassi otsinud, oleks ta pidanud pettuma. Kassid nimelt – ei, kassidel ei olnud meie juures eluõigust.

See võis tunduda iseäralik; aga meie, kilplased, teadsime, miks me neid elukaid oma linnakeses ei sallinud.

Ja miks siis? küsitakse nüüd.

Vastus kõlab: igaks juhuks!

Kunagi ammu oli Kilplasse tulnud üks vana mustlane ning ennustanud linlastele: „Linnake, kus te elate, leiab hirmsa lõpu! Suitsupilvedes saab ta hukka ning järele ei jää muud kui rusuhunnik. Ja selle õnnetuse põhjuseks on – kass!“ „Mis? Kass?“ pärisid linnaelanikud uskmatult. „Jah. Kass,“ ütles mustlane veel kord. „Kas te usute seda või mitte – mina hoiatan teid!“ Meie esiisad võtsid ta sõnu väga tõsiselt. „Ei või iial teada,“ arvasid nad, „igal juhul tuleb meil ettevaatlik olla!“ Veel samal päeval ajasid nad kõik kassid Kilplast välja – nii mustad kui valged, hallid, pruunid ja laigulised – kõik!

7

„Ja mitte ealeski enam,“ kinnitasid nad kooris, „ei tohi ükski kassiroju siia linna sattuda.“ Sellest ajast saadik oligi Kilpla ilma kassideta. Aga mis sest tolku oli? Meie linnakese hävingut ei saanud selle abinõuga kahjuks vältida. Nagu öeldud, juhtus kaheksa aastat tagasi see õnnetus siiski. Selles ei olnud süüdi mitte kass, vaid hiirekoer, ent ma ei tahaks siinkohal sündmustest ette rutata.

Niisiis asun ma alguse kallale ning hakkan oma looga päris otsast peale. Ja päris otsas olid: meie vanaisad.

2

Meie vanaisad olid nii erakordselt targad inimesed, et isegi kõige õpetatumad professorid olid nendega võrreldes armetud vusserdised, et mitte öelda tuhajuhanid.

Tookord oli meie linnake kõigi inimeste hulgas ääretult lugupeetud. Meie vanaisade poole pöördusid keisrid ja kuningad, vürstid ja hertsogid, kui nad mõnes keerulises küsimuses nõu vajasid. Kilplased andsid neile alati õige vastuse. See oli teada kuni kauge Venemaani välja, seda teadis nii Makedoonia keiser kui isegi Suurtürklane.

Suurtürklasele muutus aga pikapeale tüütuks, et ta pidi iga kord, kui nõu vajas, saadiku Kilplasse saatma ja siis mitu nädalat vastust ootama. Seepärast lasi ta kilplastelt järele küsida, kas kuidagi lihtsamini ei saa. Selle peale saatsid kilplased kärmesti ühe endi hulgast Türgimaale. Too edastas Suurtürklasele soojad tervitused ning pakkus ennast tema nõunikuna kohapeale jääma. Suurtürklane võttis ta avasüli vastu ning oli õnnelik.

9

Teised keisrid ja kuningad, vürstid ja hertsogid said sellest kuulda. Nad otsustasid toimida Suurtürklase eeskujul. Ka nemad tahtsid nüüd igaüks oma õukonna jaoks isiklikku kilplast.

Siis läksid meie Kilplast mehed nagu soojad saiad! Nad reisisid Baierisse ja Saksimaale, Prantsusmaale, Itaaliasse, Hispaaniasse, Inglismaale ja kuhu kõik veel. Meie vanaemad jäid esialgu laste ja majateenijatega linnakesse maha ning hoidsid majapidamisel silma peal. Sest keegi pidi ju ka kodus tööd tegema, põldude ja aedade eest hoolitsema ning armsaid loomi talitama.

Meie vanaisad teenisid võõraid härrasid nii sõna kui teoga. Nad ajasid korda KUHU IGANES nende riigiasju, nuputasid välja terve rodu uusi ja ääretult tarku seadusi ning harutasid lahti ja lahendasid kõige keerulisemaid tüli­juhtumeid. Nii said nad võõrsil ajapikku suure au, ametinimetuste, tiitlite ja rikkuse osaliseks.

Palju raha voolas noil aastail Kilplasse, sest meie säästlikud vanaisad saatsid kõik välismaal teenitu pennipealt koju. Aja jooksul kogunes sellest kenake summa – ja igaüks oleks võinud arvata, et Kilpla naised tundsid selle üle rõõmu.

10

3

Aga vanaemad mõtlesid asjast hoopis teistviisi. Kuidas – seda nägid kilplased kirjast, mille Kilpla naised neile mõne aasta pärast saatsid. Kiri oli kirjutatud punase tindiga ja igale üksikule kilplasele saadeti sellest ärakiri. Nad lugesid seda ühe korra, nad lugesid seda teist korda, nad lugesid seda pead vangutades ikka uuesti ja uuesti. Kiri kõlas nii:

Kallid mehed!

Me kirjutame teile selle kirja täna suurimas hädas.

Punane tint tähendab, et see on kirjutatud meie südameverega. L-ugege ja võtke südamesse!

Sellest ajast, kui te meid maha jätsite, on möödas palju aastaid. Tookord oli Kilpla õitsev linnake. Vahepeal on aga elu kahjuks muutunud.

Aga mitte meie pole selles süüdi, vaid teie! Meie oleme ainult nõrgad naised ja mitte mehed.

Keegi ei kuula meid. Teenijatüdrukud on laisad ning sulased tõrksad. Nad tahavad ainult süüa ja juua, aga mitte tööd teha. Põldudel läheb vili hukka, loomad on hooletusse jäetud, laudad on mustusest ja kahjuritest tulvil. Keegi ei paranda tänavaid ega teid; kedagi ei ole, kes lapiks tarasid ja parandaks katuseid. Vihm sajab meil sõna otseses mõttes supipotti! Kaevud vajuvad liiva täis, sillad on pehkinud, rohtaedades vohavad ohakad.

Meile aitab! Kui me kõik kirja paneksime, tuleks sellest ilma vaevata terve raamat kokku. Ainult üht, seda viimast asja, ei tohi me teie eest mingil juhul maha salata: lapsi! Nad kasvavad meil üle pea. Kõik head õpetused lasevad nad kõrvust mööda. Tüdrukud on nipsakad ning poisid päevavargad. Kui me nendega riidleme, vastavad nad meile jultunult. Kui me neid kasvatame, naeravad nad meid välja. Ühesõnaga, neile on karmi kätt vaja.

Rohkem ei ole meil vaja kirjutada. Te olete targad mehed ja teate ise, mis teil teha tuleb.

Kui te peetripäevajärgseks pühapäevaks tagasi ei ole, siis jääge, kus pipar kasvab! Punkt ja -kuivatusliiv peale -Teie naised Kilplast