Meie KALKUNID
„Mesiniku jõupingutustele vaatamata õnnestub mesilastel tavaliselt ikka ellu jääda.“
Andres Tamla, Eesti mesinike liidu juhatuse liige
Viidik, Supikalkun, Emakesed...
ja teised
Ülle
Solovjova ehk Väike Myy
Meie MESILASED
Tuhat
tüdrukut tagaõues
Krista Kivisalu
Autoriõigus: Krista Kivisalu ja Petrone Print OÜ, 2020
Toimetaja: Epp Petrone
Keeletoimetaja ja korrektor: Anu Parnabas
Kujundaja: Margit Randmäe
Fotoalbum: Krista Kivisalu erakogu, kui pole märgitud teisiti
Tagakaane foto: erakogu
Esikaane foto: 123rf.com
ISBN 978-9916-605-29-5 (trükis)
ISBN 978-9916-605-30-1 (epub, EDRK)
ISBN 978-9916-605-31-8 (epub, Rahva Raamat)
Trükk: Tallinna Raamatutrükikoja OÜ www.petroneprint.ee
SISUKORD
LISA 1. Põllumehe ja mesiniku koostöö ABC 145
LISA 2. Lamavtaru ja korpustaru plussid ja miinused 147
LISA 3. Kust saab sülemiabi? 148
LISA 4. Soovitavat lugemist ja vaatamist 149
Sissejuhatusmesilastesse
Mesilaste maailm pani mind esimest korda heldima lennureisil
San Franciscost Eestisse. Vaatasin lennukikinost filmi „Mesilaste salajane elu“ ja koju jõudnud, lugesin uuesti läbi Sue Monk Kiddi samanimelise raamatu. See film ja eriti see raamat tegid mu ära. Olen sellest saati mesilaskummardaja, suminauskuja ja vabatahtlik mesilasrahva pressiesindaja.
Samal ajal toimusid minu pere elus suured muutused. Müüsime ära oma linnakodu ja kolisime maale, mu sünnikoju. Me ei teadnud täpselt, mida maal tegema hakkame, meid vedas maaelu poole soov teha oma kätega pärisasju. Kasvatada ise oma toit, olla vaba linnainimese sõltuvusest kaubanduskeskustest ja saada välja töölkäija oravarattast. Panin end alustuseks töötuna kirja ja teatasin oma armsale töötukassa nõustajale, et tööd ma küll otsima ei hakka, mina tahan hakata ettevõtjaks. Maaettevõtjaks. „Väga tore mõte!“ kiitis konsultant. „Ja mida täpsemalt soovite ette võtta?“
„Ma teen mesila!“ vastasin spontaanselt.
Ma polnud mesilamõtet varem kõvasti välja öelnud. Nüüd, kui sõna suust välja lastud, tundus see kõige loomulikum tee. Muidugi mesila, mis siis veel? Mis talu see on, kus aed ei sumise? Mesi kui looduslik, koduõuel valmiv magusaine peab ühel korralikul maaini-
mesel muidugi omast käest võtta olema. Meepurk köögilaual leiab alati kasutust. Mesi ei lähe halvaks, ei vaja eritöötlust ega keerulisi säilitamistingimusi.
Ka minu lapsepõlves olid meil ikka mesilased olnud, nad kuulusid taluelu juurde. Mäletan, kuidas isa mett võttis, kuidas me seda õuel vändaga vurris vurritasime ja mismoodi maitses värske kärjemesi. Ja mäletan, et isa sai tihti nõelata, oli tige mesilaste peale (ja mesilased tema peale), nii et meid, lapsi, ta taru juurde ei võtnud. Pisut hirmu oli selles mu lapsepõlve meemälestuste mosaiigis.
Aga nüüd olid uudishimu ja pealehakkamistahe suuremad kui see pisuke hirm. Pealegi sain isegi mina oma linnas laisaks muutunud vaistuga aru, et mesilased on üsna iseseisvad tegelased, neid ei ole vaja varahommikul lüpsta ega õhtul lauta ajada, seega peaksid meiesugused linnavurled nendega hakkama saama küll.
Olen praeguseks kolm aastat mesilasi pidanud ja mu austus nende imeliste olendite vastu aina kasvab. Muidugi, mesilaste kohta lugeda olen jõudnud rohkem kui reaalselt kättpidi tarus kogemusi saada. Mesilastega otseselt saab ju meie laiuskraadil tegelda viis kuud aastas, ka siis kaugeltki mitte iga päev. Mind võlub mesilasperes valitsev organiseeritus, nende võime suhelda ilma suuremate häireteta oma suure pere kõigi liikmetega. Kui taru juurde saabub vaenlane, keda esimene valvur nõelab, valgub tarust otsekohe välja terve vahtkond. Kui tarus juhtub midagi emaga, teab veerand tunni pärast sellest kogu pere. Kohe asutakse probleemi koos lahendama. Kuidas nad teavad? Kuidas nad kriisikoosolekuid peavad, vaidlusteta otsuseid teevad ja neid ellu viivad?
Mesilased on nüüd ametlikult meie planeedi kõige tähtsamad elusolendid ja see nimetus kuulub neile õigusega. Nad on otsekui
SISSEJUHATUS MESILASTESSE
indikaatorid, kelle peal saab aimata saabuva üleilmse häda esimesi märke, peale selle tolmeldajad, kes on üliolulised elurikkuse säilimisel. Elagu mesilased!
Kevadest sügiseni alustan ma oma päeva sellega, et teen tiiru õues.
Kõigepealt lasen kanad jooksuaeda, siis jalutan aeda ja uurin, kuidas kurk on öö jooksul kosunud ja kas lillhernes juba õitseb, seejärel tervitan tomatite ja basiiliku ühendkoori kasvuhoones ning lõpuks kõnnin vaatama, mis toimub mu tagaõue tüdrukute lennulaudadel. Kõige rohkem puudutab mind neil hommikustel kohtumistel ikka seesama: mesilaste valmisolek tegutseda pere nimel. Igal hommikul lendab korjerühm korjele ja tarutöid tegevad tüdrukud alustavad oma toimetustega. Toit jagatakse võrdselt ja tööd jaotatakse vastavalt võimetele. Kui keegi õdedest saab märjaks või kleepub meega kokku, limpsivad teised ta kohe puhtaks. Seda solidaarsust ja elutervet kuninganna-austust nähes olen minagi kasvanud hoolivamaks inimeseks.
Ja kuigi ma nimetan oma mesilasi hellitavalt tüdrukuteks, panen mesilasemadele nimesid ja armastan enda jutustatud lugudes suunata neid inimesele omase tegevuse juurde, ei omista ma neile inimeste maailma tundeid ega mõtteid. Ei, indiviidina võttes on mesilane muidugi lihtsalt üks putukas. Aga kõik koos moodustavad nad imelise, targa, supervõimetega mesilaspere, kes käitub kui kõrgema intellektiga imetaja. Hooliva ühiskonna ehitamisel on meil mesilastelt palju õppida.
Võibolla ongi just see õelik-naiselik hoolivus see, mille lähedalt nägemine mind mesinikuna kõige õnnelikumaks teeb.
Kuidas mesilasi saadakse?
Mul polnud varem õrna aimugi, kuidas mesilasi saadakse.
Lapsepõlves olid nad kogu aeg olemas olnud, aga kust saadakse esimene pere? Ilmselt mõne mesiniku käest … või mõnest mesinduspoest? Kui mesiniku käest, siis kust ma neid mesinikke leian? Millal mesilasi osta ja mitu peret?
Olin lugenud õnnelikest inimestest, kes rääkisid, kuidas nende aeda saabus sülem ja kuidas sellest sai alguse uus etapp pere elus ja nende kodune mesila. Minule mesilased ei tulnud, kuigi ma neid ootasin. Olin isegi ühe vana tühja taru pärnapuu all puhtaks kraapinud ja sinna paar raami sisse tõstnud, nagu isa õpetas. Et sülemeid meelitada. Aga ei midagi.
Et mitte pelgalt juhusele lootma jääda, sõitsime õetütar Maiga, kes ühtlasi on mu naabrinaine, 1. mail, maaturismi avatud uste päeval lähimasse tallu, mis reklaamis end välja kui mesindustalu. Sellest käigust sündis kaks toredat asja: esiteks sain tuttavaks Silvaga, kellest kujunes kiiresti inimene, kes lõimis mu sujuvalt kõige saba ja sarvedega maaellu, ja teiseks sain temalt Vana Mesiniku telefoninumbri. Koos soovituse ja infoga, et tema müüb mesilasi.
Helistasin Vanale Mesinikule ja üle kuu hiljem, juuni teisel nädalal, sain oma kaks peret kätte. Kui Vana Mesiniku õuele sõitsin, oli too parasjagu tarude juures. Kangestusin: kas nüüd kohe peangi
MEIE MESILASED
ma päriselt tarude juurde astuma? Aga appi, mesilasi on ju õhus nii palju! Ma ei saa ju nüüd kohe minna! Äkki nad nõelavad? Algava ärevuse kustutas Vana Mesinik. Õnneks oli ta mesilased mulle juba kastidesse valmis pannud. Kaks mesilaste transpordikasti, tüllkardinaga pealt kinni klammerdatud ja kuus raami mõlemas sees, ootasid mind värava juures. Õnneks ei küsinud ta, kas ma mesilastega midagi peale hakata oskan.
Tõstsin kastid pagasiruumi ja loomulikult, nagu kohe selgus, tegin seda valesti. Olin pannud kastid autosse risti, aga tegelikult, nagu Vana Mesinik õpetas, tuleb panna nii, et raamid oleksid sõidusuunaga paralleelselt. Risti olles kiiguvad raamid kastis, järsul pidurdamisel liiguvad ette ja võivad mesilasi muljuda. Vana Mesinik tõstis kastid pahuralt õigetpidi ja mina olin saanud esimese õppetunni.
Nii ma siis sõitsin loojuva päikese kiirte vihus kodu poole ja mu vana halli Audi pagasnikus kahes kastis kardinate all sumisesid mesilased. Sõitsin väga hoolikalt, ise elevil ja teadmatusest ebakindel. Oli tunne, nagu sõidaksin jälle sünnitusmajast koju, ainult et „lapsukesi“ oli nüüd tuhandeid. Nad sumisesid minu meelest kuidagi rahulolematult ja mul tekkis noore ema ärevus: oskan ma nende eest ikka hoolt kanda?
Jõudsime mummudega koju õhtuhämaras ja mu isa Endel, eluaeg mesilasi pidanud taluperemees, arvas kastidest kostvat pahast porinat kuuldes ja pilku loojuva päikese poole tõstes, et „tõstame mummud tarudesse homme hommikul“. Et siis soojendavat päike kenasti ja tegevat mesilastel tuju heaks, öö jooksul saavad nad aga oma raamidel rahuneda ja toibuvad kolimisšokist.
KUIDAS MESILASI SAADAKSE?
Hommikul oli sumin kastides tõepoolest teist tooni. Vaiksem ja rahulikum. Ma polnud enne teadnud, et mesilaspere hääl võiks erinev olla, ja too hommikune märkamine tõstis pisut mu enesekindlust. Ohoo, ma oskan nende häältel vahet teha! Kuni selle hetkeni olin vaid vaadanud, kuidas mesinikud kärgi üles tõstavad, neid käes kaaluvad ja mõtlikul pilgul mesilaste askeldamist jälgivad. Kui nüüd seisis ees minu esimene lähikontakt mesilastega, olin ärevil. Mis sellest, et olin üleni turvatud: näovarjuga mesinikukübar, kapuutsiga maalriülikond, pika säärega saapad jalas ja pikad mesinikukindad käes. Isa kõrval juhendamas, suitsik käes tossamas. Olin oodanud, et niipea kui kaste kattev kardin pealt ära tõmmata, paiskub kastist välja parv sõdalasmesilasi. Aga midagi sellist ei juhtunud. Võtsin kasti lahti, tõstsin esimese raami välja ja panin ruttu tarru. Mesilased püsisid raamidel, ei teinud minust väljagi. Järgmiste raamidega tegin samamoodi, ikka õrnalt ja õigele kaugusele üksteise kõrvale, liistud vahele. Teist peret tarru tõstes julgesin juba aega võtta ja kärgi ka vaadata. Jah, piltide järgi tundsin ära, et kärjel oli kenasti hauet. Järelikult, arvasin ma, on ema olemas ja muneb. Teisisõnu „ema töötab“, nagu mesinikud ütlevad. Tõsi, ema ennast ma ei näinud – ma ei suutnud sellest tihedalt kärjel ringi sebivast mesilasmassist mitte kellegi piirjooni eristada.
Pärastlõunal võis algajat mesinikku näha aeg-ajalt tarude juures kükitamas, kõrv vastu tarukülge. Mesinikukübar peas, käisin kuulamas, mis häält mesilased teevad. Ja ettevaatlikult vaatamas, mis lennulaual toimub. Pidasin hoolega silmas, et ma mummude lennujoonele ette ei jääks, kükitasin mesipuu kõrvale. Taru kõrval kükitada pole hirmus, kui aru saad, et sa ei huvita tegelikult mesilasi. Vähemalt mitte seni, kuni sa ei lõhna imelikult, ei karju, ei vehi kätega ega lehvita juukseid. Isegi meie vana pontsakas kassiproua Obama käis tarude kõrval istumas. Küllap tuli uurima, mis mulle siin nii väga huvi pakub. Aga esimese sutsaka sai kass ilmselt ka kohe kirja: karvaseid tegelasi võivad mesilased karudeks pidada, eriti kui
nood rumalast peast otse lennulaua eest mööda taru alla suunduda tahavad. Kiirelt tegi kass tarude juurest vehkat. Sama saatus ootas naabrite koera Dorat. Too tahtis sõbralikult nuhutada, mis toredaid lõhnu lennuavast tuleb, toppis oma nina lennulauale, ja oligi nõel ninas. Pärast seda pole koer enam tarude ligidusse tulnud.
Kui sul on maja taga vaid kaks tarutäit mesilasi, pole neid kaugeltki nii palju, et õhk ja õied mumme tulvil oleksid. Esimestel päevadel kujunes meil välja lausa mäng – uurida, kus täpselt meie mesilased korjamas käivad. Seda nägin, et lennulauale saabusid nad järjest, kollased ja oranžid „püksid“ jalas ehk õietolmutombukesed jalgade küljes, aga kus nad neid korjasid? Luurasin õue kõige õierikkamatel aladel. Uurisin poop- ja pihlapuud: kas nad korjavad siin? Ei, vist mitte. Sirelil? No ei sumise. Võililletupsudel? Mõni üksik. On lähedal mõni rapsipõld? Minu meelest mitte. Kus nad siis üldse korjamas käivad?
Või olen ma neid petnud ja toonud kohta, kust nad ei leia mitte midagi korjata?