Autoriõigus: Kristel Vilbaste ja Petrone Print OÜ, 2021
Teksti toimetaja: Epp Petrone
Keeletoimetaja ja korrektor: Anu Parnabas
Kujundaja: Margit Randmäe
Fotod: Kristel Vilbaste, Arne Ader, Tiina Tammeorg
Epp Petrone, Flickr.com
Tiitlilehe pilt: https://www.biodiversitylibrary.org/ page/303592#page/265/mode/1up
Kaanefoto: Kristel Vilbaste
ISBN 978-9916-605-88-2
ISBN 978-9916-605-93-6 (epub)
ISBN 978-9916-605-94-3 (epub)
Trükk: Greif OÜ www.petroneprint.ee
Kassinaeris kingib meile rohelise tee… Ei tohi sel vaid liiga pikalt tõmmata lasta.
MEIE MEsIlasEd
Nonii! Haarasite järjekordse ravimtaimeraamatu järele. Tundub, et see on meie ühine nõrkus, ka mul on neid kodus hunnikute viisi: 100 aasta vanuseid, nõukogudeaegseid ja värskemaid, eesti- ja võõrkeelseid, piltide ja valemitega, retseptidega ja ilma. Olen neid isegi kirjutanud terve väikese kuhja, kahasse meie parima ravimtaimetundja Ain Raaliga.
Aga on midagi, millest suurem osa ravimtaimeraamatuid ei räägi. Sellest, milleks teil kõike seda vaja on. Ja kas üldse on?
Ravimtaimed on samasugused õrnad olevused nagu väikesed lapsed, neid tuleb kohelda hellalt ja armastades, olles igal hetkel valmis üllatusteks. Kui ma oma esimest last kasvatasin, ilmus eesti keeles Benjamin Spocki lastekasvatamise raamat, kus just alatasa üllatavate laste maailma õpetati mõnuga jälgima ja neid üles kasvatama nii, et see pakuks rõõmu ka lapsevanemale. Kas oma nõiaköögi asukatesse oleks võimalik suhtuda samamoodi rõõmu ja armastusega ega tunda piinavat häbi, kui mõnd neist kuidagi oma aias suureks kasvatada ei suuda või metsast üldse üles ei leia? Kas peame tundma läbi-lõhki ühe või teise ravimtaime omadusi ja kas meil on õigus mõni neist oma nõiaköögist hoopis eemal hoida? Või kui palju ravimtaimi tuleks igal aastal korjata, et ravimtaimetargad teie nõiakööki sattudes tunnustavalt ümiseksid?
Kõik ongi palju lihtsam. Nii lihtne, et lausa naerma ajab. Tõeliselt väekad maarohud tulevad ühel hetkel ise teie juurde. Äkki avastate,
meie maarohud
et terve muru on maajalga täis kasvanud ja viimane aeg oleks teha temast nooruses külmetatud liigestele ilmamuutuse päevadel reumakompressi. Või et tagaaeda sigineb mõne aastaga ühest taimest alguse saanud roosa palderjaniõite müür, rahu ja asjalikkuse müür, palderjanijuure juppidest tinktuur tagaks rahuliku une isegi täiskuuöödel. Imerohu astelpaju seevastu panevad varesed kõigest hoolimata igal aastal nahka – kas oleme valmis leppima teadmisega, et meil ongi tugev mao ülehappesus ja seda taime kasutada üldse ei või?
Küllap siin ongi maarohtude nõiaköögi võti. Me peaksime alustama iseendast, enese ravimisest, selle asemel et võtta siht saada maatargaks, kes kõigile vapustavaid rohtusid keedab ja kreeme kokku segab.
Sattusin kord segastel asjaoludel ühe inimese asemel looduskosmeetika seminarile, kus räägiti oma äri alustamisest. Koolitaja pani kohe südamele, et mitte mingil juhul ei tohiks alustada võimalikult laias valikus taimekreemide ja lõhnaküünalde tegemisest, sest nende tootjaid meie turule enam ei mahu. Leidma peab midagi sellist, mis iseendale meeldib, mis oleks eriline ja mille jagamisest rõõmu tunneksite.
Aga taimed ongi kõik midagi erilist, kindlasti ei ravi taimed vaid oma kindla keemilise koostisega, nad ongi isiksused nagu väike laps. Nad võivad meid rõõmustada ja ravida oma ilu, maheda puudutuse, erilise lõhna, meeldiva maitse või stoilise rahuga. Igaüks, kes meie juurde tuleb, näitab end sõbralikust küljest, meie asi on vaid meeled avali hoida ja sõpra tundma õppida. Ja on loomulik, et südamesõpru ei saa olla palju. Aga ükskord sõlmitud sõprus ei kao. Taimedest südamesõbrad on meie kõrval halbadel, haiguspäevadel ning kutsuvad end kätlema-korjama-kallistama siis, kui meil jätkub jõudu ja tahet nendega tegelda. Aga olge valmis üllatusteks! Alati võib kusagil metsaserval oodata teid võõras, kes on tulnud, et jääda. Ehk kõnetab ta teid just selle raamatu kaudu?
Määraja abil taimetargaks?
Igal kevadel hakkab see pihta! Veel märtsis on maa must-valge ja üsna lihtne on tunda ära meid ümbritsevaid taimi – palju neid puid siis ikka on, hea tahtmise korral saab asja selgeks. Mai lõpuks on loodus tulvil kõiksugu õielisi-lehelisi, isegi kõige paremad taimetundjad ei suuda neist igaühe nime peast öelda.
Lapsepõlvest saadik olen olnud võlutud oma vanaisa Gustav Vilbaste taimekirjeldustest: need on voogavad, vahel luulelised ja äratuntava lõhnani paigas. Ta on kirjutanud hea hulga etnobotaanilisi raamatud, milles taimede kirjeldused on lehekülgi pikad ülistuslaulud, jutud sellest, kuidas taimed saavad aidata meid ja meie neid. Sõjajärgsetes raamatutes on valdav määrajalik, lühiformaadis käsitlus, mis eeldab, et tunneksime juba hästi kõiki taimi ning peaksime leidma määrajast vaid kinnitust oma määrangule või tegema selle abil vahet enam-vähem sarnastel liikidel.
Teate ju küll seda tunnet, kui olete leidnud tundmatu taime ja tahate talle nime anda? Mida siis teete?
Kõige parem on muidugi minna tuttava taimetarga juurde ja küsida. Kahjuks pole see alati võimalik. Tänapäeval saab teha taimest pildi ja selle sotsiaalmeediasse suurele ringile ära arvata panna. Enamasti saame sealt vastuse. Paraku ei anna ikka veel edastada
Katkujuur.
Mailane.
Kas tunned need taimed ära?
Humalakäbid. Jürilill.
Kui pal Ju tunnEb iniMEnE taiMi?
taime lõhna ega ammugi teda läbi ekraani puutuda. See on aga mitme taime puhul ülioluline.
Kuidas käitun ma ise, kui küsida ei saa?
Ma lappan läbi kõik oma taimeraamatud, eelkõige sellised, kus palju pilte. Just piltide abil saan umbkaudugi jälile, kustkandist taimenime otsida.
Digitaimed nutitelefonis
Jah, need nutiprogrammid, mille abil pildi järgi määramine käib, on ka head, paraku piisab ühest veast määramisreas, et määrang lootusetult rappa jookseks. Parimaks peetakse Google Lensi, aga linnavurle õunatelefonis pole sellegagi nii lihtne. PlantNet on hea äpp: taimest pilti tehes pakub ta eri taimi ja tõenäosust, et see on just see taim. Aga kõik sõltub siingi vaatenurgast, õigemini pildi kvaliteedist: kuidas määramistunnused tehisajule arusaadavad on.
Ja kui sookailu pildi puhul annab ta esimesena võimaluse, et tegemist on hariliku männiga, alles kolmandal kohal on ühe protsendiga sookail, peame ikka inimeste poole pöörduma. Tõsi, väikese harjutamise järel läheb paremaks, peale selle võime omalt poolt pildile õiget määrangut lisades tehisaju ja äppi ka õpetada. Asja teeb keeruliseks aga ladina keel, sest just selles saame vastuse, alles guugeldades leiab eestikeelse nime.
Seega on paberkujul pildimääraja lehitsemine praegu parim moodus taimele õiget nime leida. Kuid siingi on omad probleemid. Kui tegemist on fotomäärajaga, võib taim ekraanil või paberil olla hoopis teistes värvides, kui ta on elus. Oleneb täiesti pildistaja ja pilditöötleja mälust ning tehnilistest võimalustest.
Joonistatud taimede puhul on see mure, et enamasti on taime kujutatud juba olemasoleva pildi või foto järgi ning seal võib vahel enne mõni viga sees olla või pole mõni tähtis tunnus nähtav teatud nurga alt. Kui joonistatud on herbaarlehtede järgi, peab arvestama
meie maarohud
sellega, et kaasa on võetud ilmselt kõige kiduram eksemplar. Üks suuremaid taimejoonistamise probleeme ongi seotud proportsioonitunnetusega: ikka läheb see mõne taime juures rappa. Aga meil Eestiski on tõesti väga häid taimemaalijaid.
Taimede joonistamisel ja fotografeerimisel ei suuda me iial jäädvustada iga liigi kõiki arenguastmeid, seega pruugivad nad välja näha teie korjatud taimest väga erinevad. Ent igal juhul tasub taimede joonistamine ja pildistamine vaeva. Taimede looduses joonistamine võiks olla kooliprogrammi osa. Selmet õpetada nii põhjalikult mikroskoopiat.
Sõnaline kirjeldamine on kõige tänamatum töö. Loodust polegi võimalik sõnadesse panna, me saame tõesti vaid viidata olulistele tunnustele ja anda üldjoontes teada, milline mõni taim on.
Me ei suuda kokku leppida selleski, kas mõni taim on puu või põõsas. Kas kadakas, meie kõige kuulsam ravimtaim, mis aitab 101 tõve vastu, on puu või põõsas? Osa taimeteadlasi ütleb, et ta on kas puu või põõsas. Teised aga, et kui juurekaelast algab üks tüvi, mitte mitu, ja see moodustab oksi, on tegemist puuga. Seega upume juba alguses vaidlustesse ära.
Mismoodi kirjeldada lehtede värvi: kas nad on kollakasrohelised, hallikasrohelised, ruugerohelised või hoopis valgeviltjad? Iga ilmaolu annab uue värvi, põua- või vihmaaeg tooni. Noor võrse on ühte värvi, vanem kulunum ja koltunum.
Ja lõhn? Kuidas ikkagi kirjeldada lõhna? Kirbe, magus, terav. Taimelõhnade puhul jääksid sõnahätta veiniaroomi kirjeldamise profidki. Kõige parem määratlus on „omapärase lõhnaga“ või hoopiski „kummeli-, palderjani- või metsmaasikalõhnaga“. Ja see eeldabki, et oleme neid taimi varem nuusutanud. Kusjuures meeldivaks ei julge
Kui pal Ju tunnEb iniMEnE taiMi?
ma nimetada ühtegi lõhna, sest näiteks köömne- või kalmuselõhn ei pruugi kõigile meeldida.
Kõige keerulisem on eesti keeles taimede viljade kirjeldamine –see, mida vanarahvas üheselt ja kindlalt marjaks nimetas, on teadusraamatutes ammuilma saanud näiteks luuviljaks, käbiks või koguviljaks. Aga kas ei teki segadus, kui kuulete viirpuu-luuviljast või kadakakäbist või maasika-koguviljast? Koju korjame ju ikka viirpuu-, kadaka- ja maasikmarju.
Taimed on nii erilised olevused, et nende CVd ei saa anda lühisõnaliselt, vaid kirjeldamisel vajame tohutult sõnaruumi ja palju pilte ning kõige parem on nendega tutvust sõlmida taimetarga juhatusel ehedas looduses. Nimed ununevad
Iidamast-aadamast on nii, et juunis korjavad bioloogid oma kompsud kokku ja lähevad metsa ja merele loodust vaatlema. Seljakotti saavad kaasa binokkel ja taimeraam ning lõputu kuhi määrajaid. Just määrajaid, sest paraku on eelmistel aastatel õpitu kas juba ununenud või kohtame midagi uut ja senitundmatut, mille määramiseks teadjamatelt vihjeid vajame.
Tõsi ta on: selleks, et määrajaga kedagi määrata, läheb kõigepealt vaja tugevaid eelteadmisi. Muidu võib määramisega rappa minna. Seepärast tasub end iga paari aasta tagant välitöödele kaasa pressida mõne targaga. Sellisega, kelle matkasaapad iial kuivaks ei saa.
Just siis on mind alati hämmastanud see, et kui viitad mingile kaugel taevaheleduses kribelevale mustale täpile, ühmab linnumees sulle vastuseks: „Kolmeaastane emane merikotkas.“ Enamasti nii ongi! Aga asjatundmatu ei tea, et seesama linnumees teab sedagi, kus asub selle konkreetse linnu pesa, ja et see ongi tema pesitsusterritoorium. Nõndasamuti tunnevad botaanikud mõnes kindlas kohas ära viimase kui rohulible. Muide, just meie bioloogide
13
meie maarohud
maakodude ja suvituspaikade ümbrusest saab sageli looduskaitseala, sest sealt „avastatakse“ nii palju kaitsealuseid taimi. Tegelikult on keegi lõpuks võtnud aega see maatükk korralikult läbi uurida.
Teadmatule jätab seesugune täpne liigimääramine ääretult võimsa mulje. Aga jah, selle teadmise taga on meeletult palju töötunde, määramisõhtuid ja pealepassimist, sellessamas kindlas kohas. Ent täiesti võõrale alale sattudes ei pruugi teadja ära tunda sugugi kõiki linnu- või taimeliike. Eestis on vaid kümmekond botaanikut, kes une pealt suudavad igale taimele nime anda, ja niisama palju ornitolooge, kelle määrangutes võib raudkindel olla. Aga see on juba kõrgem pilotaaž ja selleni jõudmine võtab aastaid.
Kuidas saada loodusetundjaks?
Selleks on kindlasti vaja kaht: oskust küsida ja oskust tunnistada, et ei tea. Vahel ei tea inimene tõesti kõige lihtsamaid asju. Mäletan oma esimest käiku pärast ülikooli Endla looduskaitsealale ja seal ussilille kohtamist. Kuna taime oli seal korraga nii palju ja parasjagu toimus Eesti looduseuurijate seltsi kokkutulek, oli suisa häbi küsida, kes see on. Minu kodukohas ega hilisematel matkateedel polnud teda kasvanud.
Praegu küsitakse minult tihti emase leevikese või vahtraõite kohta. Eks natuke pane ju imestama, kuidas inimesed selliseid asju ei tea. Mismoodi nad koolist üldse läbi on saanud? Aga alati vastan. Ning kui nad siis ehmatavad nii lihtsa vastuse peale, kirjutan juurde: just julgus küsida on tähelepanuväärt. Ainult rumal ei küsi.
Oma viimaste aastate kirjutistes olen keskendunud kõige lihtsamate liikide tutvustamisele. Selles vallas oli eriti osav Gustav Vilbaste, kes kirjutas terve rea lihtsaid määrajaid ja raamatuid, mida mäletatakse
ussilill.
meie maarohud
ja kasutatakse veel nüüd, 100 aastat hiljem. Neis on eriline lihtsus ja mis kõige olulisem: ta kirjeldas taimi selle järgi, kuidas neid kasutada saab. Oli see taim siis rahvarohi, õnnetaim, villavärvija või lastemängude tegelane.
Kurbusega vaatan aga meie loodusharidust, kus eelkõige õpetatakse taimi tundma selle järgi, kui mürgised nad on.
Kirjutasin oma taimemängude raamatusse kümme aastat tagasi mängu, mida maal lastega mängisime – putkeprits. Ja kirjastus polnud nõus seda mängu raamatusse panema, kui ma ei lisa sinna lehekülge mürgiste putkede kirjelduse ja piltidega. See on ainus lehekülg, mida ma selles raamatus pole ise kirjutanud, toimetaja tegi selle minu asemel. Keeldusin, sest see tühistas mu raamatu mõtte. Kes iial on lapsena kas koos vanemate või teiste lastega lõiganud heinputke punakaid sõlmelisi varsi, see teab, kui iseloomulikult lõhnab heinputk ja mismoodi ta täpselt välja näeb. Lastemängudega püütigi vanasti edasi anda eluks vajalikke teadmisi. Kui täiskasvanuna alustada kohe taimede tundmaõppimist kulinaarsete omaduste või ellujäämise seisukohast, võib see küll ohtlik olla. Sest heinputkega veidi sarnaste surma- või mürkputke juurikaid manustades võib sellest kujuneda teie viimane söömaaeg.
Kuulsin kunagi indiaanilugu sellest, mis vahe on põlisrahva ja tänapäevase linnarahva suhtumises taimedesse. Kui linnalaps tõttab vanaema juurde leitud põneva taimega, küsides, mis taim see on, hüüatab vanaema enamasti: „Viska see kohe minema, see võib olla mürgine!“ Kui põlisrahva laps jookseb tundmatu taimega oma vanaema juurde, vastab too: „Oi, kui kena ja huvitav taim! See võib väga kasulik olla. Lähme ja küsime vanemate ja targemate käest, kuidas seda kasutatakse!“