Max ja metsik 140x210 sisunaide 7 21

Sisukord Uus klass Kulunud päev Tere tulemast „Kõbikeste Koju” Ärevus linnuseõuel Reegel number 3 Tagajärjed Metsik Seitse Sündmuspaigal Seniilne voodipagu Üks peenar ütleb rohkem kui tuhat sõna Neetud tomatielu Kroonlühtrihetk Lohekoopas Uus jälg Lahti lastud Kohutav kahtlus Omal käel Kuniks paks naine veel laulab Pettus ja pealelöök Tõeline lubadus Varitsuses Must Äss 3+1=7 Ja üldse

7

8 13 19 25 32 40 45 54 61 69 76 84 91 97 104 110 115 124 132 137 141 145 151 157

1. peatükk

Uus klass „Minu nimi on Max. Ma olen üheksa-aastane ja elan vanadekodus.”

APPI! Niimoodi polnud Max end uues klassis mingil juhul tutvustada tahtnud! Nüüd peab talle välkkiirelt miskit lahedat pähe tulema. Ainult et: välkkiireks mõtlemiseks on vaja aju, mis töötab – mitte sellist, mis on parajasti justkui arvuti kokku jooksnud. Max suudab üksnes vahtida. Ja see muudab kõik veel hullemaks! Kuna ta näeb, et kogu klassil venib suu kõrvuni nagu konnaparvel. Ja härra Brömmer istub oma kateedris ega tee piuksugi. Ometigi saavad õpetajad ju selle eest palka, et nad midagi tarka räägiksid!

Kõige meelsamini läheks Max oma kohale ja istuks, nii et terve klass ei saaks teda enam jõllitada. Aga ta ei saa oma kohale minna, sest tal pole veel üldse kohta. „Eee ...” Max hingab sügavalt sisse. „Kui teil ... noh, ee ... Kui teil on midagi küsida ...?”

Seda küsimist mainib ema alati, kui on lõpetanud ettekande memmedele ja taatidele. Kuna see väidetavalt kergendab meeleolu. Ja just seda oleks Maxil praegu tõesti hädasti vaja. Ta surub käed püksitaskutesse ja püüab muigavaid nägusid mitte tähele panna. Eriti mitte selle suure heledapäise poisi oma viimases reas. Too nimelt enam ei muiga, vaid vaatab kuidagi 8

koomiliselt keskendunult. Ja juba sirutab ta ühe nimetissõrme õhku ning nipsutab. Ta manab sõbraliku näo ette, kuid Max teab otsekohe: nüüd tuleb midagi vastikut. „Mul on üks küsimus.” Suur linalakk muigab taas. „Kuidas elu seal muumiapunkris ka on, papi?”

Latsaki!

Maxil on selline tunne, nagu oleks talle märg tahvlilapp keset nägu visatud. Loomulikult naeravad nüüd kõik. Kõik peale härra Brömmeri. Max surub käed rusikasse ja põrnitseb oma tosse. Ta põsed tukslevad ja kirvendavad ja ta teab, et nägu lööb taas kord eredalt lõkendama justkui tomat. „Kas hambaid saad ka suust ära võtta?” küsib suur linalakk.

Viimases reas väänlevad poisid naeru käes.

No super.

See on Maxile juba vanast klassist tuttav. Kui jõugujuht on nalja heitnud, siis on naermine kohustuslik. Õnneks märkab härra Brömmer viimaks, et on aeg öelda midagi tarka. „OLE SCHRÖDER, AITAB KÜLL!” ütleb ta.

Jalamaid kahaneb naer vaikseks kihistamiseks. „Niisiis, nagu kuulsite: Max on teie uus klassivend. Tema ema töötab Geroldsecki linnuses eakatekodus ja seepärast elab Max alates möödunud nädalast seal.” Härra Brömmer vaatab Maxi poole. „Õigus?”

Max ei suuda kohe vastata. Ta peab hambad kokku suruma, et kaoks see vastik hiigelklomp, mis on ennast ta kurgus sisse seadnud. Niisiis noogutab ta lihtsalt nii ükskõikselt kui võimalik. Sellegipoolest paistab härra Brömmer hiigelklombi olemasolu aimavat, sest ta paneb käe Maxi õlale. Käsi on raske. Ja soe. Kena trööstiv soojus, kuid Max raputab käe õlalt maha.

Kui kurgus on hiigelklomp, siis peab põrgulikult keskenduma.

Mõnikord piisab ühest soojast käest – ja klomp moondub

9

pisarateks, mida ei saa tagasi hoida. Ükspuha, kui kõvasti sa hambaid kokku surud. „Max kasutab tänast viimast koolipäeva selleks, et teiega juba pisut tuttavaks saada,” ütleb härra Brömmer klassile. Siis vaatab ta uuesti Maxi poole. „Kindlasti leiad suvevaheajal uue sõbra, kelle kõrval tahad järgmisel kooliaastal istuda.”

Uue sõbra?

Näib, et härra Brömmer on mitte ainult matemaatika, vaid ka usuõpetuse õpetaja, kui ta niimoodi imedesse usub. Aga sellest hoolimata Max noogutab. „Palun istu nüüd täna vabale kohale Laura kõrval.” Härra Brömmer osutab punaste lokkidega tüdrukule, kes istub esimeses reas. Max võtab oma ranitsa ja läheb tühja tooli poole. Ta on ülirõõmus, et saab lõpuks ometi end istuma poetada. Pealegi näeb too Laura päris kena välja. Ja kui hea, et ta ei istu viimases reas! Sest seal konutab Ole Schröder ja vormib suuga muudkui üht ja sama sõna: P-A-P-I. „Tere,” sosistab Max ja istub Laura kõrvale. Kuid tüdruk ei vasta. Ta vaid vahib otse ette ja nihkub eemale, otsekui oleks Maxil mingisugune nakkav tõbi.

Nii oskab Max kah! Otse-ette-vahtimises on ta võitmatu. „Nõndaks.” Härra Brömmer plaksutab käsi. „Hakkame siis pihta!”

Kui ometi saaks seda napakat viimast koolipäeva uuesti otsast alata! Siis esitleks Max end nii, nagu ta oli kodus harjutanud: Tere, minu nimi on Max. Ma olen üheksa-aastane ja elan ehtsas rüütlilinnuses.

Siis oleksid teised kindla peale uudishimulikuks muutunud.

Ja siis oleks tema saanud uhkustada kõikide nende vahvate asjadega, mis tema uues kodus on. Ehtsate mõõkadega ja soomusrüüdega relvasaalis. Kaitsetornidega, linnusekraaviga ja ülestõstetava sillaga. Ja siis oleksid teised Maxi lahedaks pidanud – ja

10

siis poleks ka see nii nõme olnud, et peale tema ja ta ema elavad kindluses vaid memmed ja taadid. Kui Ole Schröder oleks siis nina krimpsutanud ja öelnud „muumiapunker”, siis oleks Max lihtsalt kähku jutustanud maa-alusest kongist. Ja salakäikudest, mida ta tahab suvevaheajal tingimata uurida. Võib-olla oleks teistel isegi tekkinud tahtmine talle külla tulla. Ja võib-olla oleksid nad siis ühiselt ... „Kas jäid tukkuma või?” Laura lükkab avatud õpiku laua keskele. „Võid siit jälgida. Aga lehte keeran mina!”

Phhhh.

Jälgigu Laura pealegi üksi oma nõmedat õpikut! Max raputab pead ja vahib oma otse-ette-pilguga pärani lahti aknast välja. Seal ootab teda jumalik suvepäev. Päike paistab ja ilm on just parasjagu kuum. Ja otsekui tahtes Maxis veel rohkem igatsust tekitada, hõljub talle õrna tuuleõhuga ninna kloori ja friikartulite lõhna.

Ja siis toob see õrn tuuleõhk endaga kaasa ka väliujula hääli! Max kuuleb ujulavalvuri plätude heledat latsumist, kui need liiguvad mööda kiviplaate siia-sinna. Valju veesolinat voolikust, millega keegi plasttoole pritsib. Kettide klirisemist, kui need hüppetornide redelite eest ära tõmmatakse. Kui Max saaks, laseks ta end siitsamast otse õue teleporteerida.

Aga ta ei saa. „Kõik korras, Max?” Härra Brömmer vaatab talle üle prilliserva küsivalt otsa. Küllap Max ohkas pisut kõvasti. „Jah,” vastab ta ruttu, „kõik korras.” „Hästi,” ütleb härra Brömmer ja pöördub tahvli poole.

Ent Max teab, et miski pole hästi. Piisab vaid mõttest suure vahetunni peale – ja kohe tunneb ta end viletsalt. Ole Schröder ja tema semud lasevad ilmtingimata paar vastikut papi-nalja lendu. Ja siis hakkavad jälle kõik naerma ning Maxi nägu lööb jälle eredalt lõkendama ja päris kindlasti ei lähe kaua, kuni ka siin kutsutakse teda taas nii nagu vanas klassis: tomatiks.

11

Max hammustab endale huulde. Peaaegu oleks ta veel kord kõvasti ohanud. Võimalikult tähelepandamatult pöörab ta ringi ja heidab pilgu Ole Schröderi poole. Ja just selsamal hetkel tõstab too pilgu oma õpikult ja vaatab vastu. Ta vaatab päris sõbralikult. Ja nüüd ta isegi naeratab Maxile, otsekui oleksid nad parimad sõbrad.

Aga sellesse lõksu Max juba ei astu!

Kui lolliks too Ole Schröder teda õieti peab? Max peab megamoodi valvel olema!

2. peatükk

Kulunud päev See on nüüd küll kahtlane!

Alanud on juba neljas tund – ja MIDAGI pole juhtunud.

Isegi suurel vahetunnil olid Ole Schröder ja tema semud Maxi rahule jätnud. Mitte kordagi ei käinud nad talle pinda. Mitte ühtki vastikut papi-nalja ei hüüdnud nad talle järele. Otsekui oleks Max korraga nähtamatuks muutunud.

Tegelikult võiks ta nüüd kergendust tunda ja end lõdvaks lasta.

Tegelikult.

Kuid ta pole end sugugi lõdvaks lasknud. Täiesti vastupidi.

Maxil on tunne, nagu oleks ta vaheajal võileiva asemel sipelgapesa ära söönud. Nõnda ägedasti kiheleb ta kõhus kahtlus. Sest Max teab: sellised vastikud tüübid nagu Ole ja tema semud ei jäta sind niisama lihtsalt rahule.

Sealt tuleb veel midagi.

Vali ohe äratab Maxi mõtetest. Kuid seekord ei ohanud ta ise – ohkas härra Brömmer. „Teie kõrvad on juba ammugi vaheajal.” Härra Brömmeri hääl kõlab õige karmilt. Aga siis ta naeratab. „Kas teate, mis? Te võite nüüd minna. Marss, suvevaheajale!”

3.b päästab valla metsiku rõõmukisa. Välkkiirelt tõstetakse toolid laudade peale. Aknad pannakse kinni. Tahvel pühitakse puhtaks ja kriidid pannakse oma kohale. Igaüks tahab olla esimene, kes tormab klassiruumist välja suvevaheajale.

13

Ainult Max ei kiirusta. Viimasena paneb ta oma tooli laua peale ja viimasena lahkub klassiruumist. Suurest trepist laskub ta teotempos ja fuajees seisatab ikka jälle, et kingapaelu uuesti siduda.

Kui Max astub koolihoovi päikese kätte, on kõik teised juba läinud. Sellegipoolest vaatab ta kindluse mõttes ringi. Ta heidab pilgu jalgrattahoidiku poole. Tiheda luuderohuga kaetud müüri poole. Lauatennise laua poole. Kuskil pole kedagi näha. Ainult vana majahoidja, kes pühib luuaga hoovi ja silmitseb Maxi nii vaenulikult, nagu oleks tema üksi kogu selle prahi tekitanud.

Huh! Viimane koolipäev on möödas. Kergendustundega lehvitab Max vaenulikule majahoidjale ja lükkab ratta hoovist välja.

Kui ta kähku teeb, siis jõuab ehk enne lõunat veel relvakambris mõõkasid ja rüütlite soomusrüüsid lähemalt vaadata.

Aga mis seal hekiokste vahel helendab?

Kas see pole mitte Ole hele pea?

Ja kas seal kihistab keegi?

Ohutuli – punane!

Välkkiirelt hüppab Max ratta selga. Ja seda mitte sekunditki liiga vara. Sest juba murravad Ole ja tema semud valju huilgamisega hekist välja ning sprindivad oma rataste poole. Korra veel sügavalt sisse hingata ja – viuh! – kihutab Max minema, nii et kivikesed ratta alt igasse kanti üles pritsivad. Ta kummardub madalale lenkstangi kohale ja tallab pedaale nii kõvasti, kui jaksab.

Kuid jälitajad on tal tihedalt kannul.

Mootorratas! Seda oleks Maxil nüüd vaja! Siis saaks ta gaasi anda ning Ole ja tema semud valguskiirusel maha jätta. Ent kahjuks peab ta ise sõtkuma. Maxi ranitsasse oleks nagu känguru ennast ära peitnud – nii ägedasti hüppab see ta turjal üles-alla.

Kuskilt on Max lugenud, et inimene muutub hulga kiiremaks ja

14

tugevamaks, kui ta on tõsiselt hirmul. Palun, siin on teile tõestus: nii kiiresti pole Max veel kunagi sõitnud.

Ta kihutab ja kihutab.

Aga täpselt sedasama teevad ka jälitajad. Ja justkui poleks olukord juba haisvalt hull, hakkab Maxil veel kõige kohutavamal moel küljes pistma. Ja kõige kohutavamate pistetega küljes ei saa enam edasi kihutada. Ükspuha, kui tõsiselt hirmul sa ka oled.

Max heidab pilgu üle õla.

Oi, ei!

Otsekui Ole ja tema semude poolt tellituna sõidab just nimelt nüüd koolibuss nendest mööda – ja pool 3.b klassist on kleepunud vastu aknaid ja vaatab pealt, kuidas Max end hingetuks sõtkub!

Tähendab, nad kõik teadsid.

Kui Max poleks niivõrd kihutamisega hõivatud, läheks ta vihast lõhki. Aga mida teeb siis Laura seal tagaaknal? Kas tõesti hoiab parajasti talle mõlemat pöialt? Või tembutavad lihtsalt Maxi silmad? Paraku ei saa ta kauem Laura poole vaadata, sest äkitselt ilmub Ole tema kõrvale. Ole on nii lähedal, et saab juba käega Maxist haarata.

Pidurid põhja! annab Maxi pea käsu ja otsekohe vajutavad ta jalad pedaalid täiega tagasi. Tagumine ratas lengerdab üle asfaldi, aga enne kui Ole ja ta semud mõikavad, mis lahti, on nad juba temast mööda tuisanud. Max tõmbab ratta ringi ja pöörab ühele väikesele kõrvalteele. Loodetavasti nägi Laura seda ägedat kaskadööritrikki! Ent miks ta üldse sellele tüdrukule mõtleb? Esiteks oli ta Laura jaoks koolis paljas õhk. Ja siis ei olnud see nõme tibi teda hoiatanud, nüüd pole pöidlahoidmisest küll enam mingit kasu!

Max pöörab kõrvalteelt uuesti peatänavale – ja tardub õudusest.

Ole ja tema semud on Maxi ümber piiranud.

15

Ta istub lõksus.

Kirevase päralt! Suure kihutamisega oli Max täiesti unustanud, et Ole ja ta semud tunnevad ju seda kanti hoopis paremini kui tema. Kuidas küll ometi sellest lõksust pääseda? „Mitte nii kiiresti, papi! Saad veel nõnda infarkti.” Ole Schröder teeb naerunäo pähe. Ja loomulikult naeravad ta semud, justkui oleks maailma parimat nalja kuulnud.

Ha-ha-haa.

Kahjuks pole nagunii enam mõtet põgenemisele mõelda.

Max on omadega täiesti läbi. Sellegipoolest: ta ei kavatse Ole Schröderile ja tema semudele alistuda.

Ei iial!

Ja Max ei hakka ka ootama, et nad ta veelgi tihedamalt ümber piiraksid. Ta näitab neile, et ta ei karda. Ta sõidab neile vastu!

Max võtab hoogu ... kui korraga ilmub kõrvaltänavast põrinal üks mopeed ja peatub tema kõrval. Seda hõbedast, punase triibuga kiivrit Max ju tunneb! See peab olema Raphael. Eakatekodu bossi vennapoeg. „Terekest, väikemees. Kas need on sul kannul või?” Hääl kuulub tõepoolest Raphaelile!

Nii nagu alati, kui ta on väga ärevil, ei suuda Max piuksugi kuuldavale tuua. Ta vaid noogutab. „Siis hoia kinni. Me veel näitame neile!”

Kõheldes haarab Max Raphaeli jopest. „Mees, hoia korralikult kinni!” Raphael võtab Maxi käe ja surub selle kõvasti oma õlale. Ja juba käib Maxi käest jõnksatus läbi ning ta tunneb, kuidas ta ratas iseenesest kiiremini ja kiiremini sõitma hakkab. Koos tuhisevad nad mööda Olest, kes seisab, suu lahti, ja jõllitab punnissilmi justkui lehm äikese ajal.

Noh, kes saab nüüd kohe infarkti?

Kahju, et Maxil pole võimalik ringi pöörata ja jahmunud Olele ja tema semudele veel midagi hüüda. Aga ta peab vaatama

16

ettepoole ja keskenduma ratta juhtimisele. Ainult ühe käega juhtida pole nimelt sugugi lihtne, kui kihutada nõnda nagu Raphael ja Max. Kui kiiresti tormavad majad ja poed nendest mööda!

Peagi on ümberringi veel vaid aasad ja põllud.

Ent just siis, kui Max tahab Raphaelile hõigata, et nüüd võivad nad kindlasti aeglasemalt sõita, lükkab Raphael veel kõvema käigu sisse. Nüüd mopeed enam ei põrise, nüüd müriseb see just nagu mootorratas. Maxi kõrvus vuhiseb ja tuhiseb sõidutuul ning ta ratas lõgiseb ja võdiseb nii kõvasti, et seda on hammasteski tunda. Kohe-kohe laguneb see tuhandeks tükiks!

Appi!

Mis küll Raphaelile sisse on läinud? On tal mingi pind kiivri all või mispärast kihutab ta korraga justkui hullumeelne? Pikalt Max tema õla külge klammerduda enam ei suuda, sõrmed on juba täiesti tuimad. Ja ka ühe käega ratta juhtimine muutub aina raskemaks. Aga lahti lasta Max ka ei saa! Sest nõnda plartsataks ta suure kaarega teele maha. Alles ta soovis olla nii kiire nagu mootorratas. Tänan, ei! Sihuke kihutamine on palju hullem kui kõik, mida Ole ja ta semud oleksid võinud temaga teha! „Raphael!” hüüab Max ja sõidutuul tungib justkui lonks külma vett talle suhu. „Pea kinni!”

Aga mopeed ei aeglusta sõitu.

Kohe on kõik läbi!

Kohe sureb Max kui lihast ja luust mopeedihaagis.

Linnusemägi!

Iial poleks Max arvanud, et ta võiks selle järsult tõusva tänavalõigu üle niimoodi rõõmustada. Nüüd aga sunnib linnusemägi mopeedi iga meetriga aeglasemalt sõitma. Ja lõpuks.

Lõpuks jääb see pidama!

17

Esialgu ei suuda Max Raphaeli õlga sugugi lahti lasta, kuigi ta pea on tungivalt käskinud käel lahti lasta. Kuid siis kuuletuvad käed ja jalad taas ning ta seisab oma jalgratta kõrval ja miski ei tuhise ega vuhise ega kohise enam. Kõik on niisama vaikselt paigal nagu Max. „Tegid püksid täis, mis?” Raphael riputab kiivri juhtraua külge ja irvitab. „Poleks ime, mu uuel supertäkul on paar hobujõudu lisaks! Ma alles eile tuunisin teda.”

Paar hobujõudu lisaks?!

Kõige meelsamini annaks Max Raphaelile suurest vihast ühe tutaka. Aga loomulikult ei tee ta seda. Ta tõmbab vaid käed rusikasse. Ja loomulikult ei märka Raphael seda üldse. Selle asemel küsib ta: „Kas mulle aitäh ei öeldagi?”

Mida veel? Äärepealt oleks ta võinud surma saada ja selle eest peab nüüd tänama?! „Aitäh,” pomiseb Max ja vahib oma tosse. „Noh, olgu siis. Järgmise korrani, väikemees.” Raphael käivitab mopeedi ja põristab mõnusalt linnusevärava poole. Haisev must heitgaasipilv laskub uduna Maxi peale. Sellest hoolimata hingab ta sügavalt sisse.

Milline jõle viimane koolipäev!

Max tahaks veel vaid üht: pugeda otseteed oma voodisse, tõmmata tekk üle pea ja tõusta alles homme hommikul. See päev on ilmselgelt sedasorti, mille kohta ema ütleb „kulunud päevad”.

Sest need tunduvad nii, nagu oleks keegi neid juba kasutanud.

Kõik head hetked on juba läinud ja sina saad ainult veel nõmeda ülejäägi. Sellepärast läheb kulunud päevadel kõik viltu, mis üldse viltu minna saab.

Ohjaa, sellest kulunud päevast on ju päris palju veel alles! Mis tähendab: päris palju saab veel viltu minna!

Max toob kuuldavale valju ohke. Siis hakkab ta aegamisi astuma ja lükkab jalgratast viimase, selle kõige viimase jupi teest linnusemäele käekõrval.

3. peatükk

Tere tulemast „Kõbikeste Koju” Kohe.

Kohe jõuab Max linnusesse. Ja kuna Raphael oli kihutanud nagu hullumeelne, on Maxil enne lõunasööki tõepoolest veel aega relvakambrist läbi astuda. Vähemalt midagi head pärast kogu seda närvidemängu!

Aga kõigepealt peab ta miskit jooma, sest päike enam mitte ei paista, vaid kõrvetab. Ja enam pole ka just parasjagu kuum, vaid üleliia kuum. Eriti siis, kui kõmpida nii nagu Max mööda linnusemäele viivat tänavat, kus ei lähedal ega kaugel pole ainsatki varju. Ta käed on higist juba täiesti libedad. Ja keegi oleks talle nagu betooni jalgadesse valanud – need tunduvad korraga nii rasked ja kobakad.

Nüüd ainult mitte maha vahtida! Sest tänav on igal sammul täpselt ühesugune – nimelt hall. Ja Max teab, et sellest ühetaolisest hallusest tekib tunne, nagu tammuksid ikka ühel ja samal kohal. Niisiis vaatab ta kaht kaitsetorni.

Kui kõrgele eresinisesse suvetaevasse need sirutuvad.

Kui sünged paistavad laskeavad.

Ja eriti veel must kaitsekäik kahe torni vahel!

Kui seal äkitselt sähvataksid päikese käes rüütlite hõbedased soomusrüüd, kui sõjasarv hüüaks ja ammuga täpsuslaskja teda sihiks, ei üllataks see Maxi eriti. Sest kuigi röövrüütleid pole siin

19

juba mitusada aastat enam elanud, näeb Geroldsecki linnus ikka veel lõpp ehtne välja! Ja see võiks olla kõikide aegade kõige lahedam kodu, kui ... jah, kui seal ei elaks neid kõbikesi.

Aga nii ei tohi Max iial valjusti öelda!

Valjusti peab ütlema: eakad. Ja: eakatekodu. Selles asjas ema nalja ei mõista! Oleks ta kuulnud, kuidas Max ütles uue klassi ees kogemata „vanadekodu”, oleks ta kindlasti saanud õige pahaseks ja pidanud Maxile taas kord pika loengu viisakusest. Õnneks ei oska emad mõtteid lugeda. Sest mõttes paigutab Max iga kord linnusevärava kohale tohutu suure tervitussildi – ja sellel seisab: Tere tulemast Kõbikeste Koju.

Max vaatab linnusevärava poole ja muigab. Tegelikult pole tal midagi memmede-taatide vastu. Sest olgugi nad kõbikesed, siis on nad ainult natuke süüdi selles, et Geroldsecki linnus pole kõikide aegade kõige lahedam kodu.

Kõige rohkem on süüdi ülemõde Cordula.

Too tahab nimelt ainult üht: et Geroldsecki linnuses valitseks alati ja igal pool RAHU. Selleks et memmed-taadid võiksid rahus veel vanemaks saada. Ja seepärast sallib ülemõde Cordula

20

lapsi sama vähe kui hiiri. Või kui jalaseent. Või kui hiirejalaseent.

Olgugi et Max on Geroldsecki linnuses elanud alles paar päeva, on ülemõde Cordula tema jaoks juba nii palju keeldusid leiutanud, et ta ei tea enam, mis üleüldse veel lubatud on.

Max ei tohi laulda. Max ei tohi karjuda. Max ei tohi istuda tühja ratastooli (ja hoopiski mitte sellega ringi rallitada). Max ei tohi kitsastel keerdtreppidel joosta (ja hoopiski mitte rüseleda).

Max ei tohi linnusekraavi kukkuda (ja hoopiski mitte sinna sisse hüpata). Max ei tohi ülemõde Cordulale vastu rääkida (ja hoopiski mitte siis, kui ülemõde Cordula eksib, sest siis muutub ta veel lausa põrgulikult tigedaks).

Maxi ema kirjutas kõik ülemõde Cordula keelud paberilehele ja kinnitas külmkapi uksele. Selleks et need Maxile hästi meelde jääksid. Sest kui ta liiga sageli nende vastu eksib, siis ei tohi ta enam Geroldsecki linnuses elada. Ja siis ei saa tema ema enam öövalveõena töötada. Ja kui ema ei saa enam öövalveõena töötada, jääb raha jälle napiks. Ja siis tekivad ema laubale jälle sügavad kortsud. Ja seda ei taha Max mingil juhul!

Nojah. Ega üksipäini polegi lusti teha kõike seda, mis keelatud on. Selleks oleks vaja kedagi, kes kampa lööks. Kuid Geroldsecki linnuses on kahjuks vaid üks laps – Max. Ja ... „Kas sina kaotasid selle?”

Max pöörab nii tormakalt ringi, et lenkstang peaaegu libiseb tal käest. Tema taga seisab üks memm oma jalgrattaga ja ulatab talle peo peal oranži reflektori. Tõepoolest: ta tagumise ratta kodarate vahelt on üks puudu. Max tahab juba tänada, kuid ehmub veelgi rohkem. Alles nüüd näeb ta õieti, kes ta ees seisab.

Pikad valged juuksed.

Helerohelised silmad.

Ja megakuumusest hoolimata lehviv tulipunane mantel.

See saab olla vaid too segane memm Metsikust Seitsmest!

21