Emme, Marta ja Anna on tagasi mamma juures, nagu nad nüüd ikka käivad – iga kahe nädala tagant reede õhtust pühapäeva õhtuni. Issi ja Leena jäävad tavaliselt koju KurruNurrut hoidma. Aga emme, Marta ja Anna ostavad linnast suure kotitäie süüa ja sõidavad maale, mamma juurde. Siis ei pea mamma ise poes käima. Mamma on ju 80 aastat vana. Ta oli juba siis vana, kui emme laps oli – sest mamma on emme vanaema. Ja nüüd, kui papa on surnud ja mamma elab koos oma kanade, kasside ja kitsega, on tal vahel vaja ka inimeste seltsi. Seltsi ja süüa!
Nii teevadki emme, Marta ja Anna mamma seltsis süüa.
Mamma on seekord tellinud lihakraami, et teha pajarooga koos juurikatega. Juurikad on mammal endal olemas, need kasvasid suvel mamma maa sees siinsamas tare kõrval. Mis juurikad need olid? Eks ikka porgandid, kaalikad, naerid ja peedid. Redised kasvasid ka, aga need said otsa. Rediseid tavaliselt talveks ei hoita, redisest tehakse suvel salatit.
Aga muud juurikad on mammal keldris.
„Ei ole sul vaja minna,“ keelab emme mammat ja asutab ise keldrisse minema. „Peeti ma ei too, on ju?“ küsib ta mammalt üle.
„Kes sis piiti ütepaasöögi sisse pand?“ küsib mamma vastu. „Too teep ju terve pajatäie roosaks!“
Anna meelest oleks küll roosa toit tore, aga ema juba lipsab uksest välja. Ja mamma kamandab tüdrukud endale appi.
Annale meeldib väga süüa teha.
Põll ka ette! Siis ei lähe muud rõivad mustaks.
Ja müts pähe! Siis ei lähe karvad paja sisse.
Pada, see on pott. Aga miskipärast ei sobi öelda, et ühepotitoit. Õige on öelda ikka ühepajatoit. Või ütepatasüük, nagu mamma ütleb. Seda tehakse nii, et mamma koorib juurikaid ja Anna ja Marta lõikavad need tükkideks.
„Mamma, kas ühepajatoitu võib panna ükstapuha mida?“ uurib Anna. „Kõik on koos ühes pajas… Siis ongi ühepajatoit? Oleks ju ikka võinud punast peeti ka panna…“
„Nojah,“ ütleb mamma hajameelsel häälel ja tema käed koorivad vilkalt kaalikaid.
„Aga paneme siis rosinaid,“ ütleb Marta otsustavalt.
„Jajah,“ ütleb mamma.
„Kus rosinad on?“
„Oot, mis sa narrit!“ ärkab mamma. „Mis rosinit! Kes sis rosinit ütepaasöögi sisse pand!“
„Aga see on ju üks pada!“ ütleb Anna. „Sinna võib kõike panna!”
Nüüd ootab Anna ja kuulab paja podinat. See on nagu õnneloos. Kas tema saab oma portsu sisse ühe rosina? Või äkki isegi kaks?
Igatahes lõhnab juba päris hea!
P EKITUKK JA VEEKANN
„Kõht on natuke tühi, tahaks midagi head!“
Sellise jutuga tuleb Anna kööki.
„Tule proovi leibä pekiga,“ pakub mamma. „Ma just tegin umale, teen sulle ka?“ Mamma istub köögilaua ääres ja tal on taldriku peal leivakäär, mille peal valge pekiviil.
„Niimoodi söödki või?“ imestab Anna.
„See on väega hää süük,” kiidab mamma. „Talvel ikka tulep pekisemät süvvä. Juba minu mamma ütel mulle niimuudu.“
„Mamma, aga kas sa tead, et pekk on liha?“ küsib Anna. „Pekk on paksu looma liha, ja ta on ära tapetud? Naabri-Tannu emme rääkis meile…“
„Muidugi tian! Küll mina pekki tian!“ vastab mamma. „Ku mina sinuvanune olli, küll mina ootasi, et saaks aidast tünni seest soolapekki! Küll palusi, et tooge pekki tarre.“
„Kust see pekk sinna tünni sai?“ uurib Anna.
„No eks minu isa ja naabrimiis lõiva sia maha,“ seletab mamma. „Lapsi tol pääval kodus ei olnut, sia tapmise ajaks saadeti lapset ikka minema.“
„Kas sul seast kahju ka oli?“ Annal hakkab järsku nii kahju. Eilses ühepajatoidus oli ju ka liha…
„Ikka oli kahju!“ vastab mamma. Hoiab käega kinni taldrikuäärest, mille peal poolik leib pekiga, vaatab aknast välja ja jutustab: „A mis sa teha saat! Ta ju selleperäst meie man elaski, et temast peräst süvvä saaks. Hoolega armastasimi ja söötsimi teda. Tavaliselt oli ta nimi Oskar, Ossuks kutsusimi. Käisin teda ikka kõrva tagant sügamas. Ja mu mamma tuli vara-vara hommikul üles, et lehma lüpsta ja Ossule hommikusüük panda. Väega hää siga oli, ja väega hää soolapekk oli! Palju paremb ku see poodist ostet!“ Mamma teeb väikese pausi, siis ohkab ja ütleb: „Aga kae see on küll kurb, et ma ei tia, kuidas elas see siga, kes siin leiva pääl on.“
„Mamma, kas tead, et meie naabri-Tannu emme on vegan?“
„Misasi, veekann? Kas tal on veekann?“ küsib mamma.
„Ei-ei, ta ise on vegan! Ta ei söö liha. Ega piima. Ega muna. See tähendab, et ta on vegan!“
„Aa,“ teeb mamma. Mõtleb natuke ja ütleb: „A sa ütle talle, et sinu mamma ütles, et vanast sõid inimesed liha. Ja piima. Ja muna. Ja pekk on vana talvesüük, ütle talle nii. A suvel, sis ei tahaki inimene nii palju süvvä. Siis võip inimene olla veekann, ku ta tahap! Just nii ütlegi talle!“
Ja mamma haukab uue ampsu oma pekileivast. Anna läheb lähemale, et nuusutada: mis lõhnaga see pekileib on? Ehk maitseks ka?…
K UIDAS KEETA MUNA
Et keeta muna, on vaja muna.
Lisaks sellele on vaja potti ja vett – külma vett, kuhu sisse panna muna.
On vaja pliiti.
Ja puid – neid on vaja kuurist tuua. Ahjaa, pliidi sees on liiga palju tuhka. Emme paneb tuha kühvliga pange ja tõstab selle õue, et tuhka pärast mamma aia kirsipuude ümber raputada. Mamma ise magab tagatoas lõunaund.
Aga jah, kuidas keeta muna? Kuhu me jäimegi? Emme õpetab Annat ja Martat edasi. Nüüd on vaja ajalehti. Need on vaja kokku käkerdada, puud sinna peale panna… „Ja nüüd tuleb siiber lahti võtta!“
„Mis see siiber on?“ küsib Anna.
„Siiber on… salauks korstna sees. Vaat siin,“ näitab emme ja keerab kõrgel pliidi juures midagi, mis näeb välja nagu ukselink. „Nii, nüüd ma tegin selle salaukse lahti. Toss saab nüüd siibrist mööda minna, otse korstnasse. Kui tuli on ära põlenud, siis paneme siibri kinni, et soe meile jääks ja korstnast välja ei pääseks. Selline süsteem!“
Siis tõmbab emme tikku. Õrna susinaga hakkab leek suuremaks minema ja pabereid noolima. Tuli võtab hoogu. See on imeline vaatepilt. Marta, Anna ja emme kükitavad pliidi ees ja vaatavad. Küll see muna keetmine on ikka pikk ja ilus asi, mõtleb Anna.
