Ma olen mets

..

Akitselt ilmus maa seest ronitaim.

Kasvas üha pikemaks ja pikemaks, embas mu tüve ja mina embasin teda.

Mu okstel seadsid end sisse varblased, tihased, .. musträstad, metsvindid, ohakalinnud ... ..

Punarind tegi mu okstesse pesa. Hetke pärast oli pesas juba kaks sinist muna. Mo~tlesin, et need hakkavad kohe pragunema, ja olin nii elevil, et mu oma koor oleks peaaegu pragunenud.

Üks nirk heitis pilgu pesa poole. Sellest peale valvasin .. lapsukesi päeval ja ööl. Kui linnupojad uperpallitades esimesi lennukatseid tegid, sirutasin peenikese oksa .. välja, et nad saaksid selle peale maanduda.

Nad ütlesid: Siuts-siuts-siuts, nirk pani plehku, kevad peagi otsa saab.

Siuts-siuts-siuts, peenikeselt oksalt .. lendu laheme, me tiibades on tuul. ..

Siuts-siuts-siuts, kallis vaike puu, .. .. nüüd lahkume, jaa hüvasti.

Kui nad minema lendasid – muidugi ma ei nutnud, .. .. mu kullake –, jäin neile lehtedega järele lehvitama.

Oravad ronisid mööda mu tüve. Küll mul oli ko~di, kui nad kulli .. .. .. mängisid. Lehtede kaudu ahmisin end pilgeni päikest täis. Mu o~itest said aegamisi to~rud. Selsamal silmapilgul ilmus otse mu ko~rvale oja.

Kust sina siia said?“ küsisin ma. ” Seal, kus kasvab puu, on maapind tulvil imesid,“ vastas oja. ” Konnad tulid meie seltsi ja laususid ka so~na sekka: Krooks-krooks, maa sees ime peidus, krooks-krooks. ..

Kummardu ja ojavees oma peegelpilti naed, krooks-krooks.

Kummardusin vee kohale ja silmitsesin ennast. Küll ma olen suureks kasvanud, mo~tlesin üllatunult.