Issuu

CYRUS SHAMS KEADY ÜLIKOOL, 2015

EHK OLI ASI SELLES, ET CYRUS OLI TEINUD VALESID AINEID õiges järjekorras või siis õigeid aineid vales järjekorras, aga kui jumal talle pärast kakskümmend seitse aastat kestnud vaikimist lõpuks vastas, siis üle kõige tahtis ta ülekordamist. Selgitust. Oma kuse ja õhuvärskendaja järele haisvas toas, lamades kuse ja õhuvärskendaja järele haisval madratsil, vahtis Cyrus üles toa ainsa lambipirni poole, igatses, et see uuesti vilguks, igatses, et jumal kinnitaks, et lamp oli vilkunud tänu jumalikule sekkumisele ja mitte lihtsalt vana korteri viletsa elektriühenduse tõttu. „Vilguta seda,“ oli Cyrus mõelnud, ja mitte esimest korda elus. „Ainult üks väike vilksatus ja ma müün kogu oma trääni maha ja ostan kaameli. Ma alustan nullist.“ Sel ajal koosnes kogu ta trään määrdunud pesu hunnikust ja eri raamatukogudest laenutatud ja enda kätte jäetud raamatute virnast, luule ja biograafiad, „Tuletorni juurde“, „Minu onu Napoleon“. Aga see kõik on kõrvaline, Cyrusel oli tõsi taga. Miks võttis peaingel prohvet Muhamediga kohtuda? Miks näidati Saulusele Damaskuse teel taevalikku valgust, sõna otseses mõttes? Muidugi on lihtne hakata kaljukindlalt uskuma, kui sulle on antud niivõrd selge ilmutus. Ei ole ju aus ülistada nende tegelaste usku, kui see ei olnudki mingi usk, kui see oli pelgalt kuuletumine sellele, milles nad nägid ilmselget tõde? Ja mis loogika oli selles, et karistada ülejäänud inimkonda, kellele ei olnud kunagi võimaldatud samavõrd päevselget ilmutust? Sundida kõiki ülejäänuid lootusetult üksikuina ühest kriisist teise tuikuma?

Aga siis juhtus see ka Cyrusega, sellessamas näruses Indiana toakeses. Ta palus jumalal ennast talle ilmutada, mistahes kuju või sugu tal ka ei oleks või mis ta või see üldse ka ei oleks. Ta palus kogu oma saadaoleva siirusega, ja seda oli lademeis. Kui iga suhe on lähenemiskatsete ja taandumiste rodu, siis Cyrus ei taandunud peaaegu kunagi, ta jagas kõike olulist enda kohta sõna, naeratusega, õlakehitusega, nagu ütleks: „Asjad lihtsalt on nii. Miks ma peaksin häbenema?“ Ta oli laudpõrandale laotatud paljal madratsil pikutanud nagu mingi torssis prints, lasknud sigaretituhal pudeneda oma paljale kõhule ja mõelnud: „Jumal, pane tuled põlema ja kustuta ära ja ma ostan eesli, ma luban osta kaameli ja ratsutada Mediinasse, Ketsemani aeda, kuhu tahes, lihtsalt vilguta tulesid ja ma nuputan selle välja, annan sõna.“ Seda ta mõtles, ja siis see – miski – juhtuski. Pirn vilksatas, või võibolla muutus selle valgus eredamaks nagu välklambi sähvatus teispool tänavat, ainult murdosaks murdosasekundist või nii, ja siis oli see jälle normaalne, lihtsalt tavaline kollane pirn. Cyrus püüdis meenutada, mis aineid ta sel päeval teinud oli. Tavaline bukett, mis koosnes alksist, kanepist, sigarettidest, klonasepaamist, adderallist, neurontiinist kogu päeva jooksul. Tal oli alles paar percoceti, aga ta oli neid hoidnud hilisemaks õhtuks. Mitte miski, mida ta oli võtnud, ei olnud kuidagi eksootiline, ta polnud võtnud midagi niisugust, mis paneks ta hallutsineerima. Oma baastasemest lähtudes tundis ta ennast tegelikult võrdlemisi kainena. Ta juurdles, kas see võis ehk juhtuda puhtalt ta soovi survel või siis tuleneda pingsast jälgimisest, mis paneb silmad sellise pinge alla, et need näevad, mida näha tahavad. Ta juurdles, et ehk tegutsebki jumal praeguses uues maailmas niimoodi. Väsinud põlevate põõsaste agressiivsest pürotehnikast ja rohutirtsude nuhtlusest, ilmutab jumal ennast nüüd võib-olla Ameerika Kesk-läänes, purjus iraanlaste väsinud silmades, läbi CVS-ist ostetud burbooni ja väikeste roosade tablettide, millele on pressitud G31. Cyrus jõi hiigelsuurest Old Crow’ plastpudelist

lonksu. Viski oli tema jaoks see, mis tavaliste inimeste jaoks öökapp – see oli alati ta madratsi päitsis, hoides tema jaoks hädavajalikku õigel kohal. Äratas ta iga päev samast unest, millesse lõpuks ka uinutas. Seal lamades ja mõeldes võimalikust imest, mida just kogenud oli, palus Cyrus jumalal seda korrata. Kinnitust, nagu tipiks oma salasõna kaks korda veebilehitsejasse. Kindel see, et kui universumi kõiketeadev looja tahab ennast Cyrusele ilmutada, siis ei jäta ta mingit kõhklemisruumi. Cyrus vahtis laelampi, see nägi läbi ta sigaretisuitsu välja nagu vesine kuu, ja ootas, et see juhtuks taas. Aga ei juhtunud. Mistahes nappi vilksatust Cyrus ka kogenud oli või ei olnud, see ei kordunud. Ja seal, lamades oma suhtelise kainuse raskes hägus – iseenesest omamoodi pilves – ümbritsetud aluspesust ja purkidest ja kuivanud kusest ja tühjadest oranžidest tabletipurkidest ja pooleni loetud raamatutest, mis olid laudpõrandale näoli lahti jäetud, ning murdsid oma selgi, püüdes kõrvale vaadata – pidi ta langetama otsuse.

ESIMENE PEATÜKK KAKS AASTAT HILJEM

ESMASPÄEV KEADY ÜLIKOOL, 6. VEEBRUAR 2017

„OLEN VALMIS SINU EEST SUREMA,“ ÜTLES CYRUS ÜKSI olles oma kujutisele haigla väikeses peeglis. Ta polnud kindel, et mõtleb seda tõsiselt, aga seda oli hea öelda. Ta oli mitu nädalat suremist mänginud. Mitte Plathi vaimus „kord kümne aasta jooksul saan sellega hakkama“.2 Cyrus töötas Keady ülikooli haigla juures meditsiinilise näitlejana. Viisteist tundi nädalas – kakskümmend dollarit tund – teeskles Cyrus, et on „üks neist, kes hukkub”. Talle meeldis, kuidas see koraanis sõnastatud oli, mitte „kuni sured“, vaid „kuni oled üks hukkujatest”. Nagu saabumine uude kogukonda, sellisesse, kus sind on kannatamatult oodatud. Cyrus läheb ühte kabinetti haigla neljandal korrusel ja sekretär annab talle infolehe väljamõeldud patsiendi nime ja identiteediga ja selle kõrval on väike joonistatud nägu valuskaalal nullist kümneni, kus null on naeratav „üldse pole valusid“ nägu, neli on ilmetu „teeb pisut rohkem haiget“ ja kümme on nuuksuv „kõige hullem piin“ nägu, räme joonistus mille suuks tagurpidi U. Cyrus tundis, et on oma kutsumuse leidnud. Mõnel päeval oli ta surija. Mõnel teisel surija perekonnaliige. Sel õhtul pidi Cyrus olema Sally Gutierrez, kolme lapse ema, ja rolli juurde 2

Sylvia Plath, Luulet. Tlk Tiina Aug. Tallinn, 1990.

kuuluv nägu oli kuus „valud on veel hullemad“. See oli kogu info, mis tal oli, kui halvastiistuvas valges kitlis kohmetu arstitudeng sisse lohises ja ütles Cyrusele/Sallyle, et tema tütar sattus autoõnnetusse, ja vaatamata sellele, et nad tegid kõik, mis nende võimuses, ei õnnestunud ta elu päästa. Cyrus keris oma reaktsiooni kuuele, parasjagu nutmahakkamise piirile. Ta küsis meditsiinitudengilt, kas ta võib oma tütart näha. Ta vandus, mingil hetkel karjus natuke. Kui Cyrus sel õhtul lahkus, kahmas ta sekretäri laual seisvast väikesest punutud korvist kaasa šokolaadi-granola batooni. Arstitudengid kippusid tihti teda üliinnukalt lohutama nagu päevaste jutusaadete juhid. Või siis pelutas neid olukorra kunstlikkus ja nad vaevu osalesid asjas. Nad kasutasid kaastundeavaldusi nimekirjast, mis neil oli kästud pähe õppida, püüdsid Cyrust haigla nõustajate juurde suunata. Lõpuks lahkusid nad eksamiruumist ja Cyrus asus täitma koopiamasinast välja lastud hindamislehte, kaardistades nende kaastundlikkust. Väike kolmjalal seisev kaamera salvestas kõik kohtu mised, võimaldamaks hilisemat kontrolli. Mõnikord küsis arstitudeng Cyruselt, kas ta tahaks oma lähedase organeid loovutada. See oli üks neid vestlusi, milleks kool neid ette valmistas. Tudengi ülesanne oli teda veenda. Cyrus oli Buck Stapleton, ülikooli Ameerika jalgpalli meeskonna abitreener, vaga katoliiklane. Vaoshoitud, valuskaalal kaks: „vähene valu“. Väike joonistatud nägu isegi naeratas veel, ehkki vaevuaimatavalt. Ta naine oli koomas, märke ajutegevusest ei olnud. „Ta saab endiselt teisi inimesi aidata,“ ütles tudeng, kätt kohmetunult Cyruse õlale pannes. „Ta saab päästa inimeste elusid.“ Cyruse jaoks olid erinevad karakterid pool lõbust. Ta oli Daisy VanBogaert, suhkrutõbe põdev raamatupidaja, kelle puhul oli hiljaks jäädud amputatsiooniga altpoolt põlve. Naise rolli etendamiseks paluti tal selga panna haiglariided. Ta oli saksa immigrant Franz Links, insener, kes oli suremas emfüseemi tagajärjel. Ta oli Jenna Washington

ja tema Alzheimeri tõbi läks ootamatult kiiresti hullemaks. Kaheksa. „Väga tugev valu.“ Arst, kes oli viinud läbi töövestluse Cyrusega, karmi suujoone ja raske pilguga vanem valge naine, ütles talle, et temasuguseid on meeldiv palgata. Kui ta kulmu kergitas, selgitas naine kiiruga: „Pean silmas mittenäitlejaid. Näitlejad kipuvad pisut ...“ ta tegi kätega väikeseid pingsaid ringe – „Marlon Brandoks kätte ära minema. Nad ei suuda leppida toetava rolliga.“ Cyrus oli proovinud kaasa tõmmata oma korterikaaslast Zeed, aga Zee oli töövestluse üle lasknud. Zbigniev Ramadan Novak, PoolaEgiptuse päritolu – lühidalt Zee. Ta väitis, et oli lihtsalt äratuse maha maganud, aga Cyrus kahtlustas, et ta lõi verest ära. Zee ebamugavustunne selle töö suhtes tuli ikka ja jälle ilmsiks. Kuu hiljem, kui Cyrus asutas haiglasse minema, jälgis Zee tema ettevalmistusi ja vangutas pead. „Mis on?“ küsis Cyrus. Vaikus. „Mis on?“ küsis Cyrus uuesti, rõhukamalt. Zee krimpsutas pisut nägu, ütles siis: „Cyrus, see ei tundu lihtsalt tervislik olevat.“ „Mis ei tundu?“ nõudis Cyrus. Zee krimpsutas jälle nägu. „Haiglatöö?“ Zee noogutas, lisas siis: „No kuule, su aju ei tee näitlemisel ja elamisel vahet. Pärast seda kõike, mis sa oled juba läbi elanud? See ei saa sulle olla nagu ... hea. Sinu ajutüves.“ „Kakskümmend dollarit tunnist on minu jaoks päris hea,“ vastas Cyrus muiates, „minu ajutüves.“ See tundus olevat suur raha. Cyrus mõtles, kuidas ta siis, kui ta jõi, sama raha eest oma vereplasmat müüs – kakskümmend dollarit ots, ta dehüdreerunud pohmeluseverel kulus tunde, et ennast paksu

piimakokteili kombel läbi peenikese kõrre pressida. Cyrus vaatas, kuidas inimesed tulid, ühendati masinaga ja lahkusid selle ajaga, mis tal kulus ühe doosi loovutamiseks. „Ja ma olen kindel, et kokkuvõttes aitab see kaasa ka mu loomingule,“ lisas Cyrus. „Mis värk oligi nende luuletuste elamisega, mida ma veel ei kirjuta?“ Kui Cyrus kirjutas, oli ta hea luuletaja, aga ta kirjutas tegelikult harva. Enne kaineks saamist ei kirjutanud Cyrus kuigi palju, ta pigem jõi kirjutamisest, kirjeldades napsi olemusliku osana sellest protsessist, „see oli peaaegu sakramentaalne“ – ta tõepoolest ütleski nii – selles mõttes, kuidas see „avas ta meele varjatud häälele“ argiselt tuima „igapäevase plära“ varjus. Muidugi, kui ta jõi, siis tegi ta harva midagi peale joomise. „Kõigepealt võtad ühe napsu, siis võtab see naps teise napsu, siis võtab naps sinu!“ kuulutas Cyrus uhkelt kõigile, kogu baarile, unustades, kellelt ta selle mõtte pätsanud oli. Kainuses elas ta üle pikki kirjutamiskrambi perioode, või täpsemalt – kirjutamisambivalentsuse perioode. Antipaatiat kirjutamise vastu. Asja ajas vaat et hullemaks see, kui väga Zee Cyrust julgustas iga kord, kui ta tõepoolest midagi kirjutas; Zee ülistas oma korterikaaslase uusi mustandeid, kiitis iga murtud rida ja irdriimi, tal jäi väga vähe puudu sellest, et neid korteri külmkapiukse külge üles panna. „Elada luuletusi, mida sa veel ei kirjuta?“ puhises Zee. „No kuule, sa väärid enamat.“ „Ausalt, ei vääri,“ vastas Cyrus järsult ning väljus korterist. HAIGLA PARKIMISPLATSILE KEERATES OLI CYRUS IKKA VEEL vihane. Tema meelest ei pidanud kõik alati olema nii keeruline, nagu Zee seda pidevalt rõhutas. Mõnikord on elu lihtsalt see, mis juhtub. Mis kuhjub. See oli üks ähmaselt sõnastatud aksioome ta joomapäevilt, millest Cyrus endiselt kümne küünega kinni hoidis, isegi kainuses. Ei olnud õiglane, et ta peaks ainult kaine olemise tõttu viimast kui oma

otsust kurnatuseni kaaluma. See töö või teine, nii- või naasugune elu. Juba mittejoomine ise oli piisavalt herakleslik vägitöö. Temasse oleks pidanud suhtuma leebemalt, mitte rangemalt. Pikk arm ta vasakul jalal – aastate eest juhtunud õnnetuse tagajärg – tuikas valusalt. Cyrus märkis ennast kohalolijaks ja kõndis läbi koridoride, möödus kahest ooteruumis kõrvuti istuvast imetavast emast, möödus tühjadest ratastega kanderaamidest, millel kuhjusid voodiriided, ja astus lifti. Kui ta neljanda korruse kabinetti jõudis, laskis administraator tal ennast uuesti kohalolijaks märkida ja ulatas talle selle pärastlõuna kaardi. Sandra Kaufmann. Gümnaasiumi matemaatikaõpetaja. Haritud, lapsi ei ole. Lesk. Valuskaalal kuus. Cyrus istus ooteruumis, vaatas vilksamisi kaamera poole, nahavähi-teemalise plakati poole seinal, täis jõledaid fotosid ebatüüpiliste sünnimärkidega, vähieelsete kasvajatega. Melanoomi ABC: asümmeetria, piirjooned, värvimuutused, läbimõõt ja areng. Cyrus kujutles, et Sandra juuksed on tulipunased, nagu „läbi mõõdu“ sünnimärk plakatil. Minuti pärast saabus üksinda noor arstitudeng, vaatas kõigepealt Cyrusele otsa, siis kaamerasse. Ta oli Cyrusest pisut noorem, kastanpruunid juuksed korraliku krunnina kuklas. Ta laitmatu rüht jättis internaatkooli mulje, tähtis perekond Uus-Inglismaalt. Cyrus vihkas teda vaistlikult. Seda jänkilikku aristokraatlikku pealispinda. Cyrus kujutas ette, et ta sooritas lõpueksamid täiuslikult, ta käis ühes Ivy League koolidest ja jõudis oma tohutuks pettumuseks Keady arsti teaduskonda, mitte Yale’i ega Columbiasse. Ta kujutles naist rõõmutult, viksilt seksimas oma isa äripartneri lihtsakoelise pojaga, kujutles neid uhke restorani küünlavalguses hapu näoga nokkimas kahe peale tellitud vasikaliha-piccata’t ning üksmeelselt leivakorvi ignoreerimas. Teda valdas seletamatu, armutu põlgus. Cyrus oli vihane selle peale, kui suurt lärmi tegi naine ust avades, lõhkus vaikuse, mida ta oli nautinud. Naine vaatas uuesti kaamerasse ja tutvustas ennast siis: „Tere, preili Kaufmann. Minu nimi on doktor Monfort.“

Märter!