Mälukaotusmäng

MÄLUKAOTUSMÄNG

Wendy Walker

MÄLUKAOTUSMÄNG

Originaali tiitel: All is Not Forgotten Copyright © Wendy Walker, 2016 Eestikeelse raamatu väljaandja: © Petrone Print OÜ, 2026 Tõlkija: Epp Petrone Toimetaja ja korrektor: Anu Parnabas Kujundaja: Ande Kaalep Kaanefoto: Alexander Krivitskiy, Unsplash ISBN ISBN 978-9916-82-276-0 (trükis) ISBN 978-9916-82-277-7 (epub)

Trükk: Tallinna Raamatutrükikoda

Andrew'le, Benile ja Christopherile

1. peatükk

Ta järgnes tüdrukule maja taha metsa. Maapind oli kaetud talvel kogunenud prahi – surnud lehtede ja okstega, mis kuudega olid lume all pehkinud. Võimalik, et ta kuulis lähenevaid samme. Võimalik, et ta pöördus ja nägi meest, kel ees mustast villasest materjalist mask. Selle kiude leiti hiljem tüdruku küünte alt. Kui ta põlvili langes, murdusid rabedad oksad nagu vanad luud ning kriimustasid tema paljast nahka. Tema nägu ja rind suruti tugevalt vastu maad, tõenäoliselt mehe käsivarre jõuga. Tüdruk pidi tundma, kuidas vihmutusvee udu vaevalt kuue meetri kauguselt tema peale kandus. Kui ta leiti, olid tema juuksed märjad.

Kui ta oli veel väike tüdruk, silkas ta koduaias vihmutite alla, püüdes kuumal suvepäeval veejuga tabada. Väikevend jooksis talle kätega vehkides paljana järele, kõhuke punnis ja sammud veel kohmakad. Vahel liitus nendega perekoergi, haukudes nii agaralt, et laste naer mattus sellesse klähvimisse. Tervelt poole hektari jagu libedat, märga rohtu. Avar taevalaotus. Valged pilvepadjad. Ema jälgis neid aknast ja isa jõudis koju autode juurest, mille järele ta ülikond lõhnas. Need mälestused tegid nüüd haiget, ent ta pöördus kohe nende juurde tagasi, kui talt uuriti vihmutite kohta: kas need olid töötanud, kui ta mööda muru metsa poole jooksis.

MÄLUKAOTUSMÄNG

7

Vägistamine kestis peaaegu tunni. On peaaegu uskumatu, et nad seda teavad. Aga penetratsioonikohtades hüübinud veri ja eri värvusega verevalumid tüdruku seljal, käsivartel ja kaelal näitasid, et mees oli muutnud oma tegutsemise tugevust ja survet. Samal ajal jätkus pidu majas täpselt nõnda nagu siis, kui tüdruk sealt lahkus. Kohast, kus ta lebas, oleks ta võinud seda jälgida. Akendest paistis valgus, kus inimkujud kulgesid toast tuppa. See oli suur pidu: pea kõik kümnendikud olid kohal, peale nende mõni 9. ja 11. klassi õpilane. Fairview' keskkool oli väike kool, isegi Connecticuti äärelinna mõistes, ja kasti­ süsteem, mis kehtis mujal, oli siin palju leebem. Sportlased, kunstnikutüübid, koorilauljad – kõik olid võrdsed. Mõnes aines õppisid kõige andekamad lapsed koos vanemate klassidega. Jenny Kramer ei kuulunud eliidi hulka, kuid ta pidas end nutikaks ja hea huumorimeelega neiuks. Ta oli ka hea sportlane: ujus, mängis maahokit ja tennist. Aga talle tundus, et see kõik ei lugenud seni, kuni ta polnud kehaliselt küps.

See pidu tundus talle parem kui ükski varasem. Kuulen teda isegi ütlemas: „Sellest tuleb mu elu parim õhtu.“ Pärast aastatepikkust teismeea kookonielu näis, et lõpuks oli ta ­ ennast leidnud. Metalsed breketid ja õrn, veel lapselik näolapp; ­rinnad, mis ei vajanud hoidjat, aga mille kumerust T-särk siiski ei varjanud; akne ja jonnakad juuksesalgud – kõik see oli viimaks kadunud. Teda oli alati peetud poisilikuks tüdrukuks, sõbraks, usaldusisikuks neile poistele, kes armusid teistesse tüdrukutesse. Mitte kunagi temasse. Need olid tema enda sõnad, mitte minu, kuigi minu meelest väljendas ta end 15aastase kohta ebatavaliselt hästi. Ta oli erakordselt eneseteadlik.

Hoolimata sellest, mida vanemad ja õpetajad temasse sisendasid, uskus ta nagu paljud temaealised, et ilu on Fairview’ tüdruku suurim väärtus. See lõpuks saavutatud, olid saanud justkui lotovõidu.

8

W E N D Y WA L K E R

Siis tuli see poiss. Doug Hastings. Ta kutsus Jenny peole esmaspäeval, koolikoridoris, keemia- ja Euroopa ajaloo tunni vahel. Jenny salvestas selle hetke mällu väga täpselt: mida poiss kandis, millise näoga ta oli, kuidas ta paistis närvis, kuigi püüdis näidata, et tal on suva. Ta oli kogu nädala mõelnud peaaegu ainult sellele, mida selga panna, kuidas juukseid sättida ja mis värvi maniküür lasta teha, kui nad emaga laupäeval salongi lähevad. See üllatas mind veidi. Mulle Doug Hastings eriti ei meeldi, vähemalt selle põhjal, mida ma temast tean. Lapse­ vanemana oleks mul justkui õigus selle kohta arvamust avaldada. See ei tähenda, et ma ei tunneks talle kaasa: isa on jõh­ kard, ema liiga nõrk, et poisile päriselt vanem olla. Ja ikkagi… tegi kurvaks, et Jenny ei näinud teda läbi.

Pidu oli täpselt selline, nagu Jenny oli ette kujutanud. Vanemad linnast ära, noored teesklemas täiskasvanuid: martiini­ klaasides segati kokteile, kristallpoklaalidest joodi õlut. Doug kohtus temaga seal. Aga poiss polnud peol üksi.

Muusika mängis väljult, Jenny pidi seda kuulma rünnaku­ paigaski. Järjest tuli popmuusika megahitte. Neid, mida ta ütles end hästi teadvat – laule, mille sõnad jäävad kummitama.

Isegi läbi selle muusika ja summutatud naeru, mis avatud akendest õue kandus, pidi ta kuulma ka neid teisi helisid, mis tulid palju lähemalt: oma ründaja jõhkraid oigeid, enda kähedaid karjeid.

Kui mees oli lõpetanud ja pimedusse kadunud, ajas tüdruk võsas end küünarnuki najale. Võib-olla puudutas tuuleõhk ta nägu ja äkki tundis ta, et nahk oli märg. Osa rohust, millel ta oli lamanud, jäi tema külge – justkui oleks nägu kastetud liimi sisse, mis nüüd hakkas kuivama.

Küünarnukile toetudes pidi ta kuulma seda heli.

Mingil hetkel tõusis ta istukile. Ta oli püüdnud kaost enda ümber kuidagi korrastada. Pühkida põske käeseljaga.

MÄLUKAOTUSMÄNG

9

Kuivanud lehepuru pudises maha. Siis märkas ta ilmselt, et seelik oli piha ümber üles rebitud, paljastades ta suguelundid.

Näib, et ta tõusis käpuli ja roomas lühikese maa, võib-olla aluspükste järele. Need olid tal käes, kui ta leiti.

Heli pidi olema valjenenud, sest lõpuks kuulis seda teine tüdruk, kes oma poisiga oli tulnud aeda omaette olemist otsima. Maapind praksus käte ja põlvede all, kui ta jälle roomas, seekord muruplatsi serva poole. Olen püüdnud ette kujutada, kuidas ta roomab: koordinatsioon alkoholi tõttu häiritud, šokk ajataju tõttu kadunud. Kujutlenud, kuidas ta lõpuks peatus ja nägi oma lõhkirebitud pesu, tundis maad oma palja tagumiku all.

Aluspüksid olid kandmiseks liiga katki, üleni verest ja mustusest kleepuvad. Heli läks aina valjemaks. Huvitav, kui kaua ta metsas oli olnud? Umbes nii võis ta mõelda.

Ta jätkas roomamist. See heli üha valjenes. Kui meele­heitel pidi ta olema, et põgeneda, jõuda tagasi pehmele murule, puhta vee juurde, mis nüüd sellel sillerdas… sinna, kus ta oli olnud enne metsa sattumist.

Ta liikus veel mõne meetri edasi, enne kui peatus. Võib-olla just siis taipas ta, et see heli – häiriv oigamine – ei tulnudki kusagilt eemalt, vaid kostis ta enda peast. Siis suust. Väsimuslaine voogas üle tema, kõigepealt muutusid nõrgaks põlved, siis käed. Ta vajus kokku.

Ta ütles, et oli alati pidanud end tugevaks, raudse tahtega sporditüdrukuks. Sitkeks nii kehalt kui vaimult. Isa oli talle lapse­põlvest peale korrutanud: „Ole tugev kehalt ja vaimult, siis ootab sind hea elu.“ Võib-olla ta sisendas endale: „Tõuse püsti!“ Võib-olla käskis jalgadel liikuda, siis kätel, aga tahte­ jõudu ei jätkunud. Selle asemel et kanda teda tagasi sinna, kus ta enne oli olnud, tõmbusid jäsemed hoopis ümber tema räpase ja räsitud maise keha.

10

W E N D Y WA L K E R

Teda kuuldi ja ta päästeti. Pisarad voolamas, saatjaks selle heli kohutav kaja. Sellest ööst saati on ta endalt ikka ja jälle küsinud, miks mitte miski tema sees – ei lihased, mõistus ega tahe – ei suutnud peatada seda, mis juhtus. Ta ei suutnud meenutada, kas ta proovis vastu hakata, karjuda, hüüda abi järele, või andis kohe alla ja lasi sel juhtuda. Keegi ei kuulnud teda enne, kui kõik oli juba läbi. Ta ütles, et mõistab nüüd: igas lahingus on vallutaja ning vallutatav ja et ta on pidanud selle pöördumatu tõega leppima: ta oli täielikult alistatud.

Kui palju sellest Jenny Krameri vägistamise loost tõsi oli, ei osanud ma esmakuulmisel hinnata. See oli kokku pandud kohtumeditsiiniliste tõendite, pealtnägijate ütluste, kriminaalpsühholoogide kirjelduste, aga ka nende katkendlike ja poolikute mälestuste põhjal, mis Jennyle pärast ravi olid alles jäänud. Nad ütlesid, et see ravi tegi imet: kõige õudsem trauma kustub su mälust. Muidugi pole see mingi maagia ega teadus­ likult erakordne nähe. Hiljem seletan. Praegu tahan öelda vaid üht: Jenny jaoks ei olnud see ime. Lugu, mis tema meelest ja mälust eemaldati, jäi tema kehasse ja hinge püsima. Ja mina tundsin vastupandamatut tungi anda talle tagasi see, mis talt ära võeti. See soov võib teile paista kummaline. Lausa vastuoluline. Isegi häiriv.

Fairview, nagu ma juba vihjasin, on väike linn. Olin aastate jooksul näinud Jenny Krameri pilte kohalikus lehes, mõnd fotot näidendi või tennisevõistluse järel kooliuudistes, mida riputati üles Gina Deli poe seinale East Maini tänaval. Tundsin ta ära, kui nägin teda tänaval kõndimas, kinost sõpradega väljumas, koolikontserdil, kus esinesid mu enda lapsedki.

Temast aimus süütust, mis oli vastuolus selle küpsusega, mida ta nii väga ihaldas. Isegi nendes lühikestes seelikutes ja paljastavates toppides, mis tänapäeval moes paistsid olevat, polnud ta naine, vaid tüdruk. Teda nähes tundsin, et maailmas leidub MÄLUKAOTUSMÄNG

11

veel midagi head. Silmakirjalik oleks väita, et mu tunne laieneb kõikidele noortele, kogu sellele teismeliste hordile, kes hävitab meie elukorda kui rändrohutirtsude parv. Ninapidi telefonis nagu ajusurnud droonid, ükskõiksed kõige suhtes peale kuulsuste klatši ja kõige selle, mis pakub kohest rahuldust, nagu videod, muusika, ennast upitavad säutsud, Instagram ja ­Snapchat. Teismelised on loomult isekad. Nende aju pole veel välja arenenud. Aga osa puhul säilib aastateks mingi armsus, mis jääb silma. Nad vaatavad sulle otsa, kui sa neid tervitad, naeratavad viisakalt, lasevad sinu kui vanema inimese endast ettepoole, sest nad saavad aru, mida tähendab austus ja toimiv ühiskond. Jenny oli üks neist.

Näha teda pärast seda… kui kadunud oli elurõõm, mis kunagi temas pulbitses, tekitas minus raevu kogu inimkonna suhtes. Teades, mis seal metsas juhtus, oli raske sellele mitte mõelda. Meid tõmbab räpase, jõleda, vägivaldse poole. Me teeskleme, et meid ei huvita, aga see on meie loomuses. Kiirabi seisab tee ääres ja iga autojuht aeglustab, et heita pilk vigastatud kehale. See ei tee meid loomu poolest kurjaks.

See täiuslik laps... Nüüd oli tema keha trööbatud, rüvetatud. Tema süütus varastatud. Hing murtud. Mu jutt kõlab melodramaatiliselt. Klišeelikult. Aga see mees rebestas tema keha sellise jõuga, et tüdrukut pidi pärast opereerima. Mõelgem sellele: ta valis selle lapse ehk isegi lootes, et ta on neitsi, nii et saaks ühtlasi võtta tema süütuse. Kujutlegem füüsilist valu, mida see tüdruk pidi taluma, kui tema kõige intiimsemat kehaosa rebiti ja räbaldati. Ja nüüd mõelgem, mida veel ribastati ja rebestati, kui mees veetis terve tunni tüdrukut p­ iinates, surudes end temasse aina uuesti, ehk isegi talle otsa vaadates.

Kui palju pakkusid tüdruku näoilmed talle naudingut? Üllatus, hirm, kabuhirm, agoonia, leppimine ja viimaks ükskõiksus, kui ohver end „välja lülitas“. Koletis oli võtnud tükke tema 12

W E N D Y WA L K E R

kehast ja need alla neelanud. Isegi pärast teraapiat ­polnud miski endine, sest ta ju ikkagi teadis, mis oli juhtunud, ja purustatud said tõenäoliselt kõik romantilised unelmad esimesest korrast oma armastatuga. Kõik need armastuslood, mis varem tal silme ees hõljusid ja panid ta naeratama, kui ta unistas, kuidas keegi võiks teda armastada nii nagu ei ükski teine mees kogu maailmas. Tõenäoliselt oli see lootus iga­veseks kadunud. Ja mis oli järel tüdrukust, kellest sirgub naine? Armastust, mis täidab meie südame, polnud tema arvates t­õenäoliselt enam olemas.

Ta mäletas tugevat lõhna, kuigi ei suutnud seda täpselt määratleda. Ta mäletas üht laulu, aga oli võimalik, et see lugu mängis mitu korda. Ta mäletas neid sündmusi, mis ajasid ta tagauksest välja, üle muru ja metsa poole. Ta ei mäletanud vihmutite käivitumist... ja see aitas juhtunut mälus taasluua.

Vihmutid läksid taimeri järgi tööle kell üheksa ja lülitusid välja kell kümme. Need kaks noort, kes ta leidsid, jõudsid tagahoovi, kus muru oli märg, aga õhk juba kuiv. Vägistamine jäi sinna vahepeale.

Doug oli peol olnud teise tüdrukuga – ühe noorema klassi õpilasega, kelle tegelik plaan oli kasutada poissi ära, et panna üks vanema klassi poistest armukadetsema. Ehk ei väärigi vaeva hakata lahti seletama selle konkreetse tüdruku tühiseid motiive. Kõik, mis Jennyle midagi tähendas – nädal otsa fantaasiaid, millele ta oli oma lootused rajanud –, oli sekundiga purunenud. Nagu arvata võib, hakkas Jenny uputama oma kurbust alkoholi. Tema parim sõbranna Violet meenutas, et Jenny alustas viina-shot’idega. Tunni aja pärast oksendas ta vannitoas. Mõnele näis see naljakas, kuid Jenny tundis veel rohkem häbi. See võinuks olla justkui stseen mõnest neist õelate tüdrukute sarjadest, mis praegu paistavad nii popid MÄLUKAOTUSMÄNG

13

olevat. Välja arvatud see, mis järgnes. See osa, kus ta jooksis metsa, et olla üksi ja nutta.

Ma olin vihane. Ma ei palu selle pärast vabandust. Ma tahtsin juhtunu eest õiglast karistust. Aga ilma Jenny meenutuste, kohtuekspertiisi tõenditeta – välja arvatud villakiud, mis tüdruku küünte alt leiti, sest see koletis oli olnud ettevaatlik – ei olnud õiglus võimalik. Fairview on väike linn. Jah, ma tean, et kordan ennast. Aga te peate mõistma, et see linn ei tõmba võõraid siia kuritegu korda saatma. Kui keegi tundmatu kõnnib kesklinna kahel kitsal peatänaval, pöörduvad pead. Mitte halvas mõttes, oh ei, lihtsalt uudishimust. On see kellegi sugulane? Keegi, kes plaanib siia kolida? Inimesed ikka rändavad ja nad on teretulnud. Me oleme üldiselt sõbralikud ja usaldavad.

Aga me märkame võõrast kohe.

Oma jutuga jõuan üsna ilmsele järeldusele: kui teda poleks ravitud, kui ta mälu oleks säilinud, oleks Jenny võinud ründaja ära tunda. Küünte alt leitud kiud viitavad, et ta haaras ründaja maskist. Võib-olla kiskus selle maha või lükkas nii palju kõrvale, et näha nägu. Võib-olla kuulis ta häält. Või oli ­ründaja tund aega, kogu vägistamise aja täiesti vait? Tundub ebatõenäoline, eks? Jenny oleks saanud aru, kui pikk ta oli, kas ta oli kõhn või paks. Võib-olla olid ta käed vana või siis väga noore inimese omad. Võib-olla kandis ta sõrmust, kas kuldsest rõngast või spordiklubi embleemiga. Kas tal olid jalas ­tossud, mokassiinid või töösaapad? Kas need olid kulunud või ehk määrdunud õli, värviga? Või hoopis läikima löödud? Kas Jenny tunneks ta ära, kui nad seisaksid kõrvuti jäätisekohvikus? Või kohvikus? Või koolilõuna järjekorras? Kas tüdruku sisetunne ütleks, kes see võõras on? Tund on pikk aeg olla kellegi haardes, ihud vastamisi.

Küllap oli julm Jenny Kramerile mälu tagasi soovida. ­Küllap olin ise julm, et seda õigust taga ajasin. See viis, nagu te peagi 14

W E N D Y WA L K E R

näete, ootamatute tagajärgedeni. Kuid ajendatuna ebaõiglusest ja vihast, mida olukord minus tekitas, ja oma empaatiavõimest liikusin sihikindlalt edasi.

Ma ihkasin anda Jenny Kramerile tagasi tema kõige jubedama õudusunenäo.