Lugu hundist

Véronique Caplain ja Grégoire Mabire

Lugu

hundist HUNT

On tavaline kolmapäev, nagu iga teinegi.

Papa teeb šokolaadikooki. „Kuule, papa,” küsib Oskar. „Kas sa loeksid meile ühe jutu?”

Papa meelest on see hea mõte.

Tuleb ainult pesu kuivama riputada,

kook ahju pista ... ja juba ta ongi laste päralt!

Tallekesed on elutoas raamatu välja valinud. „See on lugu ühest hundist.” „Oi,” sõnab papa pisut murelikult. „Kas selline lugu teile hirmu naha vahele ei aja?” „See ongi asja mõte, papa. Meile meeldivad hirmsad lood.”

„Hea küll,” vastab papa. „Hakkame siis pihta!”

Papa hakkab lugema.

On talv. Ilm on väga külm. Metsa all hiilib ringi üks hunt.

Sellest ajast, mil ta midagi hamba alla sai, on möödas juba palju päevi.

Ta on näljane, nii näljane, et hambad lausa plagisevad. KLAKK! KLAKK!

Just sel hetkel kuulevad nad väljast imelikku häält.

See kõlab nii: ...

„Hm. Mis see küll olla võiks?” mõistatab papa. „Äkki see ongi hunt?” pärivad lapsukesed hingevärinal. „Muidugi mitte. See ei ole lihtsalt võimalik.

Meie metsades ei ole hunte. Ma arvan, et eks see on ...”