Leonardo da Vinci

Tänusõnad

3

LEONARDO DA V INCI InglIse

keelest tõlkInud

Aldo RAndmAA

WA LT E R ISA ACSON

Tänusõnad

5

SISUKORD

Tänusõnad................................................................................................................... 7 Peamised tegelased...................................................................................................... 9 Itaalia raha aastal 1500.............................................................................................. 11 Märkus kaane kohta.................................................................................................. 11 Leonardo elu peamised perioodid............................................................................. 11 Ajajoon...................................................................................................................... 12 sissejuhatus. Ma oskan ka maalida.......................................................................... 17 1. peatükk. Lapsepõlv............................................................................................. 25 2. peatükk. Õpipoisipõlv........................................................................................ 35 3. peatükk. Omal käel............................................................................................ 76 4. peatükk. Milano................................................................................................. 97 5. peatükk. Leonardo märkmikud........................................................................ 110 6. peatükk. Õukonna meelelahutaja..................................................................... 116 7. peatükk. Eraelu................................................................................................ 131 8. peatükk. „Vitruviuse mees”............................................................................... 141 9. peatükk. Ratsamonument................................................................................. 159 10. peatükk. Teadlane............................................................................................. 168 11. peatükk. Linnud ja lendamine.......................................................................... 178 12. peatükk. Mehaanikakunst................................................................................ 186 13. peatükk. Matemaatika...................................................................................... 195 14. peatükk. Inimese loomus.................................................................................. 206 15. peatükk. „Madonna kaljukoopas”...................................................................... 216 16. peatükk. Milano portreed................................................................................. 228 17. peatükk. Kunsti teadus..................................................................................... 249 18. peatükk. „Püha õhtusöömaaeg”......................................................................... 265 19. peatükk. Isikliku elu tormid.............................................................................. 277 20. peatükk. Jälle Firenze....................................................................................... 282 21. peatükk. „Püha Anna”....................................................................................... 296 22. peatükk. Kadunud ja leitud maalid................................................................... 305 23. peatükk. Cesare Borgia..................................................................................... 315 24. peatükk. Hüdraulikainsener............................................................................. 326

6

leonardo da vinci

25. peatükk. Michelangelo ja kadumaläinud „Lahingud”....................................... 333 26. peatükk. Milanosse naasmine........................................................................... 356 27. peatükk. Anatoomia, teine voor........................................................................ 368 28. peatükk. Maailm ja selle veed........................................................................... 395 29. peatükk. Rooma............................................................................................... 412 30. peatükk. Teenäitamine...................................................................................... 429 31. peatükk. „Mona Lisa”....................................................................................... 440 32. peatükk. Prantsusmaa....................................................................................... 457 33. peatükk. Lõpetus.............................................................................................. 477 kooda. Kirjelda rähni keelt...................................................................................... 484 Sagedamini tsiteeritud allikate lühendid.................................................................. 485 Viited....................................................................................................................... 489 Illustratsioonide autoriõiguse omanikud.................................................................. 539 Register................................................................................................................... 541

12

Teeb koostööd Verrocchioga „Kristuse ristimise” maalimisel

Saab maalikunstnike gildi liikmeks, tema esimesel tuntud joonistusel on maastik

u u

u

„Ginevra de’ Benci”, Firenze rikka pankuri tütre portree

Sünnib 15. aprillil Saja-aastase sõja lõpp; Konstantinoopoli langemine Gutenberg trükib Piibli

Machiavelli sünd; Lorenzo de’ Medici võtab võimu

Saab õpipoisiks Verrocchio töökojas Firenzes

Koperniku sünd Johannes (Giovanni) de Spira rajab Raffaeli sünd Veneetsias kirjastuse

Kolib Milanosse ja hakkab pidama märkmikku

u

elu

Ludovico Sforzast saab Milano valitseja; Magalhãesi sünd

Temalt tellitakse „Kuningate kummardamine”

u

teadus

Michelangelo sünd

maailm

kunst

„Maarja kuulutus”, nooruslik etüüd, millel on vigane perspektiiv, kuid millest siiski aimdub geniaalsust

13 joonised Teeb Pacioli raamatule „De divina proportione”

„Daam hermeliiniga”; Milanos pannakse vaatamiseks välja ratsamonumendi savimudel

Õpib anatoomiat ja arhitektuuri

Lennumasina ehitamise esimene katsetus

Portugallane Dias sõidab ümber Aafrika lõunatipu

Christoph Kolumbus purjetab Uude Maailma; sureb Lorenzo de’ Medici; Rodrigo Borgiast saab paavst Aleksander VI

Sünnib Osmanite sultan Süleyman I; Savonarola kukutab Firenzes Medicid; Ludovicost saab ametlikult hertsog Prantsusmaa kuningas Charles VIII tungib Itaaliasse

Vasco da Gama leiab meretee Indiasse; Louis XII astub Prantsusmaa troonile; Savonarola nn tühisuste lõke; Prantsusmaa vallutab Milano

Hertsogi vennapoja pulmapeoks lavastatakse „Paradiisi pidusöök”; lõpetab „Vitruviuse mehe” joonised; Salai tuleb Leonardo juurde elama

u

Alustab „Püha õhtusöömaaja” maalimist Santa Maria delle Grazie kloostri söögisaali seinale

Saab koos vendade Predistega maali „Madonna kaljukoopas” tellimuse

14

leonardo da vinci

Uurib lindude lendu; teine nurjunud lennukatsetus; „Anghiari lahing” – suurem tellimustöö Firenzes, mis jääbki pooleli

Lahkub Milanost

Pöördub tagasi Firenzesse, hakkab maalima „Mona Lisat” ja töötab selle kallal kogu ülejäänud elu

Michelangelo Taaveti kuju; Leonardo sõber Amerigo Vespucci noor Raffael tuleb Firenzesse avaldab kirjelduse oma merereisist Leonardo ja Michelangelo juurde õppima Uude Maailma

Paavst palkab arhitekt Donato Bramante Rooma Püha Peetruse kirikut ümber ehitama

Naaseb Milanosse, kuhu jääb vaheaegadega seitsmeks aastaks

Alustab Cesare Borgia heaks tööd sõjaväeinsenerina

Maalikunstniku ja insenerina Louis XII teenistuses

Tänusõnad

15

u Elab vaheldumisi Milanos ja Firenzes; õpib tundma veevärki; projekteerib Trivulzio monumendi; teine „Madonna kaljukoopas”

Michelangelo lõpetab Sixtuse kabeli maalid; sünnib Gerardus Mercator, kes valmistab maailmakaardi; Medicid saavad Firenzes uuesti võimule Inglismaad hakkab valitsema kuningas Henry VIII

Sünnib Vasari

Kolib Rooma; ikoonilise tähtsusega Torino joonis, varasematel aastatel tehtud võimalik autoportree, millel enamasti põhineb meie ettekujutus Leonardo välimusest

Brüsselis sünnib Andreas Vesalius, kes avaldab esimese täpse raamatu inimese anatoomiast Giovanni de’ Medicist saab paavst Leo X

Martin Luther algatab protestantliku reformatsiooni Prantsusmaad hakkab valitsema kuningas François I

Kolib François I külalisena Amboise’i Jätkab anatoomiaja hüdraulikaõpinguid

Külastab Parmat ja Firenzet; kavandab Pontino soode kuivendamist

Sureb 2. mail

Milano

97

4. peatükk

Milano

K U LT U U R I D I P L O M A AT 1482. aastal, kui ta 30-aastaseks sai, läks Leonardo Firenzest Milanosse, kus ta veetis järgnenud seitseteist aastat. Koos temaga reisis ta kaaslane, nüüd 15-aastane noor muusik Atalante Migliorotti, kes oli õppinud Leonardolt lüüramängu ja olnud üks paljudest noormeestest, kes aastate jooksul vahelduvalt figureerisid tema kaaskonnas.1 Oma märkmikus hindas Leonardo selle reisi pikkuseks ligi 300 kilomeetrit, mis oli päris täpne; ta oli välja mõelnud hodomeetri, mis mõõtis vahemaad rattapöörete lugemise abil, ja võib-olla katsetas ta üht sellist ka oma teekonnal. Temal ja ta kaaslastel kulus selle maa läbimiseks umbes nädal aega.

Leonardol oli kaasas lira da braccio („käsilüüra”), viiulit meenutav pill. „Lorenzo Tore saatis ta koos Atalante Migliorottiga Milano hertsogi juurde, et kinkida talle lüüra, sest Leonardo mängis seda pilli ainulaadselt,” annab teada Anonimo Gaddiano. Pill oli valmistatud osalt hõbedast ja Leonardo oli nikerdanud selle hobuse pealuu kujuliseks.

Lüüra ja Leonardo teenused olid diplomaatiline kingitus. Lorenzo de’ Medici, kes ihkas leida õiget teed Itaalia linnriikide rivaliteetide ja liitude keerises, nägi Firenze kunstikultuuris mõjuallikat. Botticelli ja mõned teised tema lemmikkunstnikud läksid Rooma, et olla meelt mööda paavstile, Verrocchio ja teised Veneetsiasse.

98

leonardo da vinci

Tõenäoliselt kuulusid Leonardo ja Atalante 1482. aasta veebruari diplomaatilisse delegatsiooni, mille eesotsas oli rikas pankur, kunstimetseen ja filosoofiahuviline Bernardo Rucellai, kes oli abielus Lorenzo vanema õega ja äsja saanud Firenze saadikuks Milanos.2 Rucellai võttis oma kirjatöödes kasutusele „võimu tasakaalu” mõiste, et kirjeldada Firenze, Milano ja teiste Itaalia linnriikide pidevaid konflikte ja muutuvaid liite, ning lisaks sellele paavstide, Prantsusmaa kuningate ja Püha Rooma keisrite uhkust. Mitme­ suguste valitsejate vaheline võistlus polnud pelgalt sõjaline, vaid ka kultuuriline, ning Leonardo püüdis olla kasulik mõlemal rindel.

Pakkinud kaasa peaaegu kogu oma maise vara, suundus Leonardo Milanosse mõttega, et võib-olla jääb ta sinna määramatuks ajaks. Asjade nimekirja, mille ta koostas millalgi pärast Milanosse jõudmist, näib kuuluvat suurem osa tema töödest, mida oli võimalik kaasa võtta. Lisaks ülespoole pööratud näoga Atalante joonistusele olid selle hulgas visandid „paljudest lilledest, kopeeritud loodusest … mõni püha Hieronymus … ahjude kavandid … pliiatsiga joonistatud Kristuse pea … kaheksa püha Sebastiani … palju kompositsioone inglitega … ilusate juustega pea profiil … vidinad laevadele … veevidinad … palju vanade naiste kaelu ja vanade meeste päid … palju täisakte … lõpetatud madonna … veel üks peaaegu lõpetatud, mis on profiilis … tohutu lõuaga vana mehe pea … reljeefis tehtud kannatuslugu” ja palju muud.3 Ahjukavandite, laeva- ja veeseadmete nimekirja arvamine näitab, et lisaks kunstile tegeles ta juba ka masinaehitusega.

125 000 elanikuga Milano oli Firenzest kolm korda suurem. Leonardo jaoks oli olulisem, et linnal oli valitsev õukond. Firenzes olid Medicid helded kunsti­toetajad, aga nad olid pankurid, kes tegutsesid kulisside taga. Milano oli teistsugune. Kakssada aastat oli see olnud mitte kaupmeeste vabariik, vaid linnriik, mida valitsesid militaristlikud sõjamehed, kes kroonisid end päritava hertsogi­tiitliga – esmalt sai selle Viscontide ja siis Sforzade suguvõsa. Et nende ambitsioonid olid suurejoonelised, aga nende õigused tiitlile kaheldavad, siis olid nende lossid tuubil täis õukondlasi, kunstnikke, jäägermeistreid, riigi­ valitsemiskunsti õpetajaid, loomataltsutajaid, insenere ja kõikvõimalikke muid abilisi või ilustusi, kes võisid nende prestiiži ja legitiimsust rohkem särama lüüa. Teisisõnu, Milano loss oli suurepärane keskkond Leonardole, kes pooldas tugevaid juhte, armastas nende ümber koondunud annete mitmekesisust ja soovis saada mugavat elu elavaks kaaskondlaseks.

Kui Leonardo kohale jõudis, valitses Milanot Ludovico Sforza, nagu

Milano

99

temagi 30-aastane mees. Tõmmunahalise ja tüseda Sforza hüüdnimi oli Il Moro („Maur”), ta ei olnud veel tegelikult Milano hertsog, aga ta kahmas selle tiitli endale peagi. Tema isa Francesco Sforza, üks palgasõduri seitsmest vallaspojast, oli haaranud võimu ja krooninud end hertsogiks 1450. aastal pärast Viscontide dünastia lagunemist. Tema surma järel sai hertsogiks Ludovico vanem vend, aga peagi ta mõrvati ja tiitel jäi tema seitsmeaastasele pojale. Ludovico tõrjus poisi ema kui regendi kõrvale ja võttis seega Milano 1479. aastal oma kontrolli alla. Seejärel ta eksitas ja heidutas oma õnnetut vennapoega, usurpeeris tema võimu, hukkas tema toetajad ja tõenäoliselt ka mürgitas ta. 1494. aastal nimetas ta ennast ametlikult Milano hertsogiks.

Pragmaatiliselt armutu Ludovico maskeeris oma kalkuleeritud julmuse viisakuse, kultuursuse ja tsiviliseerituse rüüsse. Ta oli saanud maalikunsti- ja kirjutamisealast õpet väljapaistvalt renessansihumanistilt Francesco Filelfolt ning soovis legitimeerida enda ja Milano võimu ja prestiiži kuulsate õpetlaste ja kuulsate meelitamisega Sforzade õukonda. Ta oli ammu unistanud suure ratsamonumendi rajamisest oma isa auks, osalt selleks et põlistada oma suguvõsa võimu.

Erinevalt Firenzest ei olnud Milanos meisterlikke kunstnikke. See muutis linna Leonardo jaoks veelgi viljakamaks pinnaseks. Kuna ta ise paljude alade vastu sügavat huvi tundis, meeldis talle väga, et Milano oli täis mitme­ suguste erialade õpetlasi ja intellektuaale; osalt oli selle põhjuseks lähedal asuv kõrgesti hinnatud Pavia ülikool, mis asutati ametlikult 1361. aastal, aga mille juured ulatusid juba 825. aastasse. Selle ülikooli juures tegutsesid Euroopa ühed parimad juristid, filosoofid, arstiteadlased ja matemaatikud.

Ludovico kulutas priiskavalt palju oma isiklike ihade peale: 140 000 tukatit oma lossi tubade renoveerimiseks ja 16 000 tukatit oma jahikullide, hagijate ja hobuste peale.* Oma õukonna intellektuaalidest ja meelelahutajatest kaaskondlaste vastu oli ta kitsim: tema astroloog sai aastas 280 tukatit palka, kõrge­ tasemelised valitsusametnikud said 150 tukatit ja kunstnik-arhitekt Donato Bramante, kellest sai Leonardo sõber, kurtis, et saab ainult 62 tukatit.4

T Ö Ö KO H ATAO T L U S Tõenäoliselt varsti pärast Milanosse saabumist koostas Leonardo Ludovicole selle raamatu alguses nimetatud kirja. Mõni õpetlane on arvanud, et ta saatis selle kirja Prantsusmaalt, aga see ei tundu usutav. Ta mainis Ludovico lossi * 2017. aasta kullavääringus umbes 19 miljonit dollarit.

100

leonardo da vinci

kõrval asuvat parki ja kavandatavat ratsamonumenti tema isa auks, mis lubab arvata, et enne selle kirja kirjutamist oli ta juba mõnda aega Milanos olnud.5 Seda kirja ei kirjutanud Leonardo mõistagi oma tavapärases peegelkirjas.

Tema märkmikus säilinud versioon on mustand, millesse on tehtud mõned muudatused ja mille on tavapärases vasakult paremale kirjas paberile pannud professionaalne kirjutaja või mõni tema hea käekirjaga abiline.6 Selles seisab: Kõrgekuulsuslik isand!

Olles nüüd piisavalt uurinud kõiki neid leiutisi, mille loojad nimetavad ennast oskuslikeks sõjamasinate väljamõtlejateks ja olles leidnud, et need masinad ei ole teistsugused kui tavapäraselt kasutatavad, võtan kokku julguse, et pakkuda, osutades kohast austust kõigile teistele, teie hiilgusele oma saladusi ja demonstreerida neid Teile sobival ajal.

1) Ma olen projekteerinud äärmiselt kergeid ja tugevaid sildu, mis on kohandatud kergesti transportimiseks, ja nendega võite Te vaenlast taga ajada ja igal ajal tema eest pageda; ja teisi, mida ei saa tule ja lahinguga hävitada, mis on kerged tõsta ja paigaldada. Samuti meetodeid vaenlase sildade põletamiseks ja hävitamiseks.

2) Ma tean, kuidas piiramise ajal kraave veest kuivendada ja val­ mistada lõputult palju erisuguseid sildu, kaetud teid, redeleid ja muid sellisteks retkedeks sobivaid masinaid.

3) Kui piiratavat linna ei saa pommitamisega sundida alistuma selle vallide kõrguse või positsioonide tugevuse tõttu, siis on mul meetodeid, kuidas hävitada ükskõik milline kindlus, isegi kui see on rajatud kõvale kaljule.

4) Mul on selliseid kahureid, mis on mugavad ja kergesti kaasa­ veetavad ning suudavad paisata väikesi kive peaaegu nagu rahetormi sarnaselt; ja nende suits äratab vaenlases tema suureks kahjuks ja segaduseks suurt hirmu.

9) [Selle punkti tõstis Leonardo oma mustandis ettepoole.] Ja kui võitlus on merel, siis on mul mitmesuguseid tõhusaid masinaid peale­ tungiks ja kaitseks ning aluseid, mis suudavad vastu panna ka kõige suuremate tulirelvade rünnakule, püssirohule ja suitsule.

5) Ma oskan kära tegemata valmistada maa-aluseid tunneleid ja looklevaid salakäike, et jõuda soovitud punkti, isegi kui on vaja minna läbi kaevikute või jõe alt.

6) Ma valmistan rünnakukindlaid soomustatud sõjavankreid, mis suudavad oma suurtükkidega vaenlaste ridadest läbi tungida ja ei ole olemas

Milano

101

nii suurt sõdurite hulka, mis suudaks neile vastu panna. Ja nende järel võib jalavägi tulla üsna julgesti.

7) Vajaduse korral valmistan ilusa ja kasuliku kujundusega kahureid ja suurtükke, mis on erinevad tavapäraselt kasutatavatest.

8) Kus pommitamine tulemusi ei anna, oskan ehitada katapulte, paterelle, jalapüüniseid ja teisi tõhusaid masinaid, mida tavaliselt ei kasutata.

10) Rahuajal suudan pakkuda suurepärast rahuldust ning olla võrdväärne ükskõik kellega arhitektuuris; ning avalike ja erahoonete kokku­ panemisel; ja vee juhtimisel ühest paigast teise.

Samuti suudan teha skulptuure marmorist, pronksist ja savist. Samamoodi oskan maalikunstis teha kõike, mis on võimalik, sama hästi kui kes tahes teine, olgu ta kes tahes.

Lisaks sellele võib ette võtta ka pronkshobuse töö, mis on teie kõrguse, Teie isa ja kuulsusrikka Sforzade dünastia surematuks kuulsuseks ja igaveseks auks. Ja kui ükski eelnimetatud asjadest peaks tunduma kellelegi võimatu või teostamatu, siis olen igati valmis korraldama neile demonstratsioone Teie pargis või kus iganes teie hiilgus soovib.

Ühtegi oma maali Leonardo ei maininud. Samuti ei viidanud ta andele, mille tõttu ta nähtavasti Milanosse saadeti – muusikainstrumentide kujundamist ja neil mängimist. See, mida ta eeskätt esile tõstis, oli väidetav sõjainseneriteaduse alane asjatundlikkus. Osalt pidi see äratama huvi Ludovicos, kelle Sforzade dünastia oli jõuga võimule tulnud ning keda alaliselt ohustas kohaliku mässu või Prantsuse invasiooni võimalus. Lisaks sellele esitas Leonardo end insenerina, sest parasjagu oli teda tabanud regulaarselt korduv pintsli kättevõtmise tüdimuse või vastumeelsuse hoog. Sellal kui ta meeleolud melanhooliast meele­ ülenduseni kõikusid, fantaseeris ja kiitles ta, nagu olnuks ta juba nii mõndagi saavutanud relvameister.

Need väited olid pigem püüdlused. Leonardo polnud kunagi lahingus käinud ega ehitanud relvi, mida ta kirjeldas. Ta polnud valmistanud midagi muud kui mõned elegantsed relvakontseptsioonide visandid, millest paljud olid pigem fantastilised kui praktilised.

Seega tuleks tema kirja Leonardole pidada mitte tema tegelike insenerisaavutuste usaldusväärseks kataloogiks, vaid pilguheiduks tema lootustesse ja ambitsioonidesse. Siiski polnud tema kiitlevad väited päris alusetud. Vastasel korral oleks tema vale kiiresti paljastatud linnas, kus relvade meisterdamine oli surmtõsine ettevõtmine. Pärast Milanosse elama asumist hakkas ta ka

102

leonardo da vinci

tegelikult sõjandusliku inseneriteadusega tõsiselt tegelema ja pakkus välja uuenduslikke masinate kontseptsioone, isegi kui ta ka edaspidi tantsis leidlikkuse ja fantaasia piiril.7

S Õ J AVÄ E I N S E N E R I N A Veel Firenzes elades oli Leonardo visandanud nutikate sõjamasinate kavandeid. Üks neist oli kindlusemüüridele ronida püüdva vaenlase redelite maha­ lükkamise mehhanism (foto 21).8 Kindluse kaitsjad tõmbasid suuri kange, mis olid ühendatud müüriaukudest välja ulatuvate varraste külge. Tema joonisel on

Foto 21: Redelite mahalükkamise masin

Milano

103

suurendatud detailid varraste ja kangide ühendamiskohtadest ning neli sõdurit, kes tarmukalt köisi tõmbavad ja vaenlast silmas peavad. Sellega seotud idee oli propelleritaoline seadeldis, mis lõikus neid, kel oli õnnestunud üles müürile ronida. Hammasrattad ja võllid panid helikopteri tiivikut meenutavad terad müüri kohal pöörlema, hakkides õnnetuid ründajaid. Pealetungi puhuks projekteeris Leonardo ratastel soomustatud piiramismasina, mis asetas kindluse­ müüridele kaitstud silla.9 Trükipresside levik aitas Leonardol pärast Milanosse saabumist teisigi sõjandusideid uurida. Mõned oma kontseptsioonid laenas ta 13. sajandi teadlase Roger Baconi raamatust, milles oli terve leidlike relvade nimekiri, nende seas „kaarikud ja vankrid, mis liiguvad ilma loomade jõuta; seadmed vee peal käimiseks ja vee all liikumiseks ning seadeldised, mis suudavad inimese lendu tõsta, kui ta on asetunud kunstlike tiibadega mehaanilise seadme keskele”.10 Leonardo täiustas kõiki neid ideid. Ta uuris ka Roberto Valturio traktaati „Sõjakunstidest”, milles oli rohkesti leidlike relvade puulõikeid. See avaldati ladina keeles 1472. aastal ja itaalia keeles 1483. aastal, kui Leonardo Milanosse tuli. Ta ostis endale mõlemad versioonid, tegi neisse märkusi ja nägi vaeva oma algelise ladina keele oskuse parandamisega, koostades algupärandi sõnade nimekirju, mille kõrvale kirjutas itaaliakeelsed tõlked.

Valturio raamatust sai Leonardo loovuse hüppelaud. Näiteks oli Valturiol joonistus pöörlevate vikatiteradega vankrist, mis nägi üsna süütu välja; kobaka vankri iga ratta külge oli kinnitatud väike, ohutu välimusega tera.11 Leonardo oma palavikulise kujutlusvõimega keeras sellele kontseptsioonile mitu vinti peale ja nii sündis hirmuäratav sõjavanker-niidumasin, millest sai tema sõjamasinate kõige kuulsam ja segadust tekitavam näide.12 Selle vikatitega sõjavankri joonistel, mille Leonardo tegi varsti pärast Milanosse kolimist, näeme tõeliselt hirmuäratavaid pöörlevaid teri, mis ratastest välja sirutuvad. Sel on ka nelja teraga pöördvõll, mille võis paigutada kõige ette või vedada vankri järel. Piinliku täpsusega joonistas ta ajamite ja hammasrataste ühendused võllide ja ratastega, luues nii ilusa taiese, et see mõjub häirivalt. Galopeerivad hobused ja ratsanikud oma laiali lehvivate keepidega on hiilgavad liikumise etüüdid, aga Leonardo viirutusjooned loovad muuseumieksponaadi-väärilise varju ja modelleeringu. Üks vikatitega sõjavankri joonistega leht on eriti ilmekas (foto 22).13 Liikuva sõjavankri meiepoolsel küljel lebab maas kaks surnukeha, nende jalad on maha lõigatud ja tükid laiali pillutatud. Teisel küljel kujutab ta kaht sõdurit just sel hetkel, kui terad nad pooleks lõikavad. See on siis meie leebe ja

104

leonardo da vinci

Foto 22: Vikatitega sĂľjavanker

Foto 23: Hiigelamb

Milano

105

armas Leonardo, kes armastusest kõigi olendite vastu hakkas taimetoitlaseks, mõnuga kujutamas kohutavat surma. Võib-olla annab seegi aimu tema sisemisest heitlusest. Tema pimedas koopas pesitses deemonlik kujutlusvõime.

Veel üks Leonardo ette kujutatud, kuid valmis ehitamata jäänud relvi, milles samuti praktilisuse ja fantaasia piir hägustub, on hiiglaslik amb (foto 23), mille ta joonistas Milanos 1485. aasta paiku.14 Kavandatud masinavärk on tohutu suur: ammukaare läbimõõt on 24 meetrit ja sama pikk on nelja­ rattaline vanker, mis selle lahinguväljale viib. Seadme mõõtmetest annab ettekujutuse ka kääbusena tunduv sõdur, kes valmistub päästikut lahti laskma.

Leonardo oli proportsiooniseaduste selgitamise teerajaja: kuidas üks kvantiteet, nagu näiteks jõud, kasvab võrdeliselt teisega, näiteks kangi pikkusega. Ta oletas õigesti, et hiiglamõõtmetega amb suudaks lennutada viskekehi, mis on suuremad või lendavad kaugemale. Ta püüdis välja arvutada korrelatsiooni ammunööri vinnastuskauguse ja viskekehale avaldatava jõu vahel. Esmalt arvas ta, et kaks korda kaugemale tõmmatud ammunöör suurendab ka jõudu kaks korda. Siis taipas ta, et seda suhet suurendab ammukaare paine nööri tõmbamisel. Pärast mitmesuguseid arvutusi jõudis ta lõpuks järeldusele, et jõud on võrdeline nööri nurgaga vinnastamispunktis.

Tõmba nöör tugevasti pingule ja see moodustab (näiteks) 90-kraadise nurga; pinguta nööri veelgi ja võib-olla kahandad nurka 45 kraadini. 45-kraadine nurk, teoretiseeris ta, annab tulemuseks kaks korda suurema heitejõu kui 90-kraadine nurk. Päris nii see tegelikult ei ole; Leonardo ei tundnud trigonomeetriat ega saanud selle abil oma teooriat täpsustada. Aga põhiline kontseptsioon oli tal enam-vähem õige. Leonardo õppis kasutama geomeetrilisi kujundeid loodusjõudude analoogiatena.

Leonardo eskiisil on amb valmistatud kokku ühendatud puidukihtidest – tänapäevast lamineerimistehnikat ette aimates. See muutis ammukaare painduvaks, elastseks ja pragunemiskindlamaks. Nööri vinnastati köitega, mis olid kinnitatud suure ülekandekruvimehhanismi külge – selle detailne joonis on eraldi kõrval esitatud. Niimoodi vinnastatuna, kirjutas ta, suudab seadeldis õhku paisata „sada naela kive”. Sel ajal oli püssirohi juba laialdaselt kasutusele võetud, mistõttu võiks arvata, et mehaanilise ammu ehitamisel polnud enam mingit mõtet. Aga kui selline amb oleks tööle saadud, siis oleks see olnud odavam, kergem ja kindlasti vaiksem kui suurtükid.

Nii nagu ka vikatitega sõjavankri puhul tekib küsimus, kui tõsiselt Leonardo seda mõtles. Kas ta lihtsalt näitas paberil oma nutikust ja üritas Ludovicole muljet avaldada? Kas hiiglaslik amb on veel üks näide tema leidlikkuse

106

leonardo da vinci

ja fantaasia vahelise piiri hägususest? Mina usun, et ta ettepanek oli mõeldud tõsiselt. Ta valmistas rohkem kui kolmkümmend esialgset joonist ning joonistas üksikasjalikult välja kõik ülekanded, tigukruvid, võllid, päästikud ja muud mehhanismid. Sellegipoolest tuleks tema ambu klassifitseerida pigem kujutlusloomeks kui leiutiseks. Ludovico Sforza ei lasknud seda valmis ehitada. Kui see lõpuks 2002. aastal telesaate jaoks valmis tehti, ei õnnestud tänapäeva inseneridel seda tööle saada. Oma karjääri jooksul oli Leonardo tuntud maalide, monumentide ja leiutiste poolest, mida ta välja mõtles, aga iial lõpule ei viinud. Hiigelamb langeb samuti sellesse kategooriasse.15 Selgub, et seesama tõsiasi kehtib ka enamiku sõjamasinate kohta, mida ta 1480. aastatel välja mõtles ja paberile joonistas. „Ma ehitan võitmatuid soomustatud sõjavankreid,” lubas ta kirjas Ludovicole. Ühe sellise ta tõepoolest ka projekteeris, vähemalt paberil. Tema joonistusel on tank, mis näeb välja nagu midagi kilpkonna ja lendava taldriku vahepealset ning selle metall­ plaadid on sellise nurga all kaldu, et see pidi vaenlase lastud viskekehad kõrvale suunama. Masina sees oli kaheksa meest, kellest mõned ajasid ringi vänta, millega tank liikuma pandi, teised tulistasid kahuritest, mis masinast igas suunas välja ulatusid. Projektis on üks viga: hoolikal vaatamisel selgub, et vänt ja ajamid panid esirattad liikuma ühes ja tagarattad neile vastupidises suunas. Kas Leonardo joonistas selle meelega nii, et seda poleks ilma tema täpsustusteta võimalik valmis ehitada? Võib-olla. Kuid see on ebaoluline küsimus: seda masinat ei hakatud kunagi ehitama.

Samuti oli Leonardo lubanud Ludovicole: „Ma valmistan ilusa ja kasuliku kavandiga kahureid ja suurtükke, mis erinevad tavaliselt kasutatavatest.” Üks selline oli aurukahur architronito, mille idee aurtoriks Leonardo pidas Archimedest ja mida oli kirjeldatud ka Valturiuse raamatus. Kontseptsioon oli selline, et kahuripära kuumutati põlevate sütega tulikuumaks, siis süstiti kahurikuuli taha väike kogus vett. Kui kuuli sekund või paar kohal hoiti, pidi aurusurve kasvama nii suureks, et lahti lastes lendab see mõnesaja meetri kaugusele.16 Teine tema ettepanek oli ehitada paljude kahuritega masin, mille raamil oleks üksteise kõrval üksteist kahurit. Sel ajal kui üks rida kahureid jahtus ja uuesti laaditi, andis teine rida tuld. Seda võiks pidada tänapäevase kuulipilduja eelkäijaks.17 Leonardo sõjandusalastes leiutistest on teada vaid üks, mis ka tegelikult tema märkmikulehtedelt lahinguväljale jõudis ja mille esmaleiutajaks teda võiks pidada. Rataslukk, mille ta 1490. aastatel välja mõtles, tekitas päästikule vajutamisel sädeme, mis süütas püssirohu musketis või muus sarnases

Milano

107

käsirelvas. Kivitüki vastu kraapides süütas tekkinud säde püssirohu põlema. Üks sel ajal Leonardo majas elanud abilisi oli tehnik ja lukksepp Giulio Tedesco („Julius Sakslane”), kes 1499. aasta paiku tagasi oma koju Saksamaale läks ja seal Leonardo ideed levitas. Umbes sel ajal võetigi rataslukk Itaalias ja Saksamaal kasutusele ning see hõlbustas oluliselt nii sõjapidamist kui ka tulirelvade kasutamist eraisikute poolt.18 Leonardo imeliselt fantaasiarikas hiigelamb ja kilpkonnataolised tankid näitavad tema võimet lasta fantaasial leiutamist kannustada. Aga praktilisuse suunas ei olnud ta oma fantaasiat ajanud. Ludovico Sforza ei võtnud ühtki tema suurt masinat lahingus kasutusele ja tegelikult ei tulnudki tal ette ühtki suuremat sõjalist kokkupõrget enne, kui prantslased 1499. aastal Milanosse tungisid, siis aga põgenes ta lihtsalt linnast. Leonardo ise ei teinud sõjategevuses kaasa enne, kui ta 1502. aastal raskema iseloomuga türanliku võimumehe Cesare Borgia teenistusse asus.19 Ainus sõjandusprojekt, mille Leonardo tegelikult Ludovicole üle andis, oli tema lossi kaitserajatiste ülevaade. Ta kiitis müüride paksust, aga hoiatas, et väikesed avaused olid otseühenduses lossi salakäikudega, mille kaudu ründajad saaksid kaitsest läbitungimise korral lossi kiiresti oma valdusse võtta.

Samas andis ta ka soovituse, kuidas Ludovico oma vastset noorikut peaks vannitama – „neli osa külma vett kolme osa kuuma vee kohta”.20

IDEAALLINN Ludovico Sforzale saadetud töökohataotluse lõpul hooples Leonardo, et ta on arhitektuuri ja hoonete loomise alal võrdväärne ükskõik kelle teisega. Aga oma esimestel Milano-aastatel oli tal raske selliseid tellimusi saada. Niisiis tegeles ta esialgu oma arhitektuurihuviga samamoodi, nagu ta tegeles sõjandusega: eeskätt paberile joonistatud fantaasiaküllaste visioonidena, mida iial ei teostatud.

Selle parimaks näiteks on tema utopistliku linna plaanid, mis oli üks Itaalia renessansiaja kunstnike ja arhitektide meelisteema. 1480. aastate algul oli Milanot laastanud kolm aastat kestnud muhkkatk, mis tappis ligi kolmandiku elanikkonnast. Leonardo oma teadusvaistuga taipas, et katku levitavad ebasanitaarsed tingimused ning et elanike tervis on seotud nende linna tervisega.

Leonardo ei keskendunud inseriteaduse ja kujunduse väikeste nüansside täiustamisele. Selle asemel pakkus ta 1487. aastal mitmel leheküljel välja

108

leonardo da vinci

radikaalse kontseptsiooni, milles ühinesid tema kunstioskused ja linna­ planeerija visioonid täiesti uute, tervist ja ilu taotlevate „ideaallinnade” loomisega. Milano elanikkond oleks tulnud ümber kolida kümnesse uude linna, mis tuli planeerida ja rajada nullist jõe äärde, et „hajutada laiali selle suur rahvakogum, kus nad on otsekui kitsed üksteise otsa pakitud, täites kõike läpatanud lehaga ning külvates tõbede ja surma seemneid”.21 Ta kasutas klassikalist inimkeha mikrokosmose ja maailma makro­ kosmose analoogiat: linnad on organismid, mis hingavad ja mille vedelikud ringlevad ja mille jäätmeid tuleb ära viia. Hiljuti oli ta hakanud uurima vere ja vedelike ringlemist kehas. Analoogiat kasutades oli ta mõtelnud, millised oleksid linna vajadustele parimad ringlussüsteemid alates kaubandusest ja lõpetades jäätmete koristusega.

Milano uhkus oli linna rohke veevaru ja pikaajaline mägiojade ja lumesulamisvee voolu juhtimise traditsioon. Leonardo idee oli ühendada tänavad ja kanalid ühtseks ringlussüsteemiks. Tema kujutletud utoopialinnas olnuks kaks tasandit: ülemine tasand ilu ja jalakäijate jaoks ning varjatud alumine tasand kanalite, kaubanduse, sanitaarseadmete ja kanalisatsiooni tarvis. „Linna ülemisel tasandil olgu näha vaid seda, mis näeb vaatamiseks hea välja,” otsustas ta. Selle tasandi avarad tänavad ja kaarkäigud olid ette nähtud vaid jalakäijatele ning ääristatud ilusate majade ja aedadega. Erinevalt Milano kitsastest tänavatest, mis, nagu Leonardo taipas, aitasid kaasa haiguste levikule, oleksid uue linna bulvarid vähemalt sama laiad, kui on majade kõrgus. Bulvarite puhtana hoidmiseks tuli nad ehitada keskele kalduvatena, et vihmavesi läbi tänava keskel olevate pilude kanalisatsiooni valguks. Need polnud pelgalt üldsõnalised soovitused; Leonardo esitas oma kava väga konkreetselt. „Iga maantee peab olema 20 braccio’t lai ja kalduma äärtest keskele liikudes poole braccio võrra alla,” kirjutas ta, „ning keskel olgu iga braccio järel avaus, mis on ühe braccio pikkune ja ühe sõrme laiune ja millest vesi saab voolata õõnsustesse.”* Alumisel tasandil, mis jäi nähtava pealispinna alla, asusid kanalid ja kauba­teed, laoruumid, tänavad vankritega sõitmiseks ning kanalisatsioonisüsteem, mis viis minema solgi ja „haisevad ollused”. Elumajade peasisse­ käigud olid ülemisel tasandil ja kaupmeeste sissekäigud alumisel tasandil, mis sai valgust õhušahtidest ja oli ühendatud ülemise tasandiga „keerdtreppide abil”. Kasutada tuli keerdtreppe, sellepärast et see vorm meeldis Leonardole ja kuna ta oli piinlikult puhas mees. Nurgad oleksid tekitanud * Üks braccio on umbes 67 sentimeetrit.

Milano

109

meestel kiusatust neisse urineerida. „Kandiliste ehitiste nurgad reostatakse alati ära,” kirjutas ta. „Esimese võlvialuse juures peab olema uks avalikku käimlasse.” Taas laskus ta detailidesse: „Käimla iste peab pöörduma nagu kloostri pöördvärav ja naasma vasturaskuse jõul oma algsesse asendisse. Laes peab olema palju auke, et oleks võimalik hingata.”22 Nagu nii paljude oma visiooniprojektide puhul oli Leonardo ees sellest, mida peeti tema ajal praktiliseks. Ludovico ei võtnud tema linnaplaani omaks, aga antud juhul olid Leonardo ettepanekud mõistlikud ja isegi hiilgavad. Kui tema plaan oleks kasvõi osalt teostatud, siis oleks see võinud muuta suurlinnade loomust, vähendada epideemiaid ja muuta ajalugu.