LEENA PEENAR
KOKKU KOLM KAISSU
Anna on juba kolmeaastane ja ta saab maailmast hästi aru. Ta teab, et emme kõhus vee sees ujub beebi.
„Aga kus see beebi magama hakkab, kui ta kõhust välja tuleb?” küsib Anna.
„Me toome talle pisikese voodi,” seletab emme. „Aga tavaliselt magab ta minu kaisus. Kui sina olid beebi, siis sina magasid ka minu kaisus. Beebidele meeldib kaiss!”
Mhm. Anna mõtleb. Temale ju ka meeldib kaiss. „Aga kui see beebi hakkab sinu kaisus magama, kuhu siis mina mahun?”
„Mul on kaks kaissu,” on emmel vastus olemas. „Vaata, üks kaiss on ühe kaenla all ja teine kaiss on teise kaenla all.”
„Oot!” hüüab Marta teisest toast ja tuleb uksele, nägu mossis. „Ma kuulsin küll, mis te rääkisite! Et beebi on ühe kaenla all ja Anna on teise kaenla all. Kuhu siis mina mahun?”
„Ei, ei, ma mõtlen nii, et beebi on minu süles siin keskel, tema on sülekaisus,” seletab emme. „Ja Anna on ühes kaenlakaisus ja sina, Marta, oled teises kaenlakaisus.”
„Kas beebi mahub?” pärib Anna. „Kas ta mahub kõhu peale kaissu?”
„Mahub, mahub!”
„Aga äkki ta libiseb su kõhu pealt maha?” küsib Marta. Ta on juba seitsmeaastane ja päris terane.
Aga emme ei muretse. „Ta ei saa libiseda, me kõik hoiame tast kinni. Sina oled ühel pool ja sina teisel pool, eks ju.”
Mhm... Anna mõtleb ja Marta mõtleb.
„Nojah,” ütleb Marta lõpuks. „Las ta siis tuleb juba välja. Ma tahan teada, kas ta on poiss või tüdruk!”
TA UJUB
Ta ujub sooja mõnusa vee sees. Emme kõhu vee sees. Ta kuuleb seda, kuidas emme süda lööb. Emmet tunneb ta kõige paremini, emme hääl on kogu aeg kusagil siinsamas. Vahel emme laulab talle, ja tema tantsib ja keerutab seal vee sees.
Vahel väsib ta tantsust ära ja jääb magama – paneb silmad kinni ja magab nagu kala. Aga siis lööb kusagil kaugel keegi prõmm! Keegi hüüab: „Emme, Marta kiusab!” Ja siis kuuleb ta, kuidas emme seest tuleb: „Ohh.”
See on emme ohe. See on nagu tuul.
Emme sees on veel hääli. Kui emme joob, siis on kõhus kuulda klõnksklõnks-klõnks. See jook tuleb ka kusagile siia kõhu sisse, mõtleb beebi ja ujub ringi. Kuhu see jook siis kadus? Ta ei tea täpselt.
Vahel kuuleb ta juttu. Emme räägib kellegagi. „Las ta siis tuleb juba välja!”
ütleb keegi. „Ma tahan teada, kas ta on poiss või tüdruk!”
Beebi mõtleb. „Poiss või tüdruk? Mida see veel tähendab? Ma olen ju beebi.
Seda ma tean. Emme vahel patsutab mind läbi kõhu ja ütleb, et ma olen beebi.”
Ta ei tea veel nii palju asju, mis seal väljaspool on. Mida see üldse tähendab:
„Marta kiusab”? Varsti saan teada, lohutab ta ennast. Küll ma õpin.
Aga midagi suurt ta juba teab.
Ta teab, kust ta sinna emme kõhtu sai. Ja ta teab, mis enne seda oli.
Vahel mõtleb ta sellele, mis enne oli. Kuidas ta oli väike ingel ja kuidas ta lendas ringi ja kuidas ta otsustas inimeseks saada.
„Varsti kohtume,” mõtleb ta ja patsutab emmet. Ta ujub emme kõhu seina vastu ja teeb põmps!
MILLAL TA SIIS SUNNIB?
Iga päev loevad Marta ja Anna: mitme päeva pärast tuleb beebi kõhust välja?
„Umbes viis päeva veel,” ütleb emme. Aga siis jääb mõtlema. „Homme on esimene koolipäev. Äkki ta sünnib hoopis homme?”
„Homseni ei ole ju viis päeva!” saab Anna pahaseks.
„Ma ju ütlesin, et umbes! Võibolla beebid oskavad endale sünnipäeva valida? Ja äkki meie uus beebi tahab sündida tarkusepäeval?”
Aga ei. Esimene koolipäev läheb mööda, Marta läheb kooli ja Anna läheb lasteaeda, aga beebi on ikka kõhus ja lööb seal vahepeal jalaga põmps!
„Millal sa sünnid?” sosistab Anna emme kõhu peale. „Kuulge, ta rääkis mulle salajuttu, et ta sünnib pühapäeval.”
Aga ei. Pühapäev läheb mööda. Emme kõht läheb aina suuremaks. „Viis päeva on ju ammu möödas!” pahandab Anna.
Kuni saabub neljapäev.
„Täna sünnib beebi!” sosistab emme, kui ta Martat ja Annat äratama tuleb.
„Kust sa tead?!”
„Ma lihtsalt tean. Mu kõht ütles.”
Ja emmel ongi õigus. Kui Marta koolist tagasi tuleb ja kui Anna lasteaiast tagasi tuleb, siis nad näevadki... Selline ta siis ongi.
„Ta sündis siin, meie vannitoas,” ütleb emme. „Ta ujus minu kõhust vanni.”
„Poiss või tüdruk?” küsib Marta.
„Tüdruk.”
„Jehuu!” hüüab Marta. „Siis me saamegi kolme merineitsit mängida!”
„Ära kisa! Tss... Beebi magab!”
Veel ei tea Marta ja Anna, et nüüd hakkab emme neile seda iga päev ütlema.
„Tss... beebi magab...”
MIKS JA MIKS
„Miks beebil näpud nii kortsus on?” uurib Anna.
Emme sosistab: „Tss, vaiksemalt... Tal on näpud kortsus, sest ta ujus ju nii kaua aega minu sees. Ega beebi seal kuival ei olnud. Minu kõhu sees oli vesi. Ta muudkui ujus ja ujus.”
„Ja nii pisikesed näpud,” õhkab Marta. „Appikene! Need on ju väiksemad kui vihmaussid!”
„Issiii!” hõikab Anna.
„Tss, vaiksemalt!” sosistab emme. „Beebi magab!”
Issi juba tuleb.
„Issi, näita oma näppusid. Vaadake, issi pöial on sama suur kui beebi käsi!”
Issi võtab oma pöidla ja paneb selle beebi käe kõrvale. Küll issi pöial on suur!
Aga beebi hakkab järsku oma pisikesi näppe liigutama.
„Miks ta liigutab?” küsib Anna.
„Kui nunnu ta on!” ütleb Marta. „Elab ja hingab! Nagu päris!”
„Sina olid kunagi sama pisike,” ütleb issi. „Enne, kui sa suureks kasvasid!”
„Tss, vaiksemalt,” ütleb emme. „Beebi magab!”
Aga siis teeb beebi silmad lahti. Marta ja Anna ja issi trügivad beebi silmade juurde. „Vaata, vaata, vaata, ta vaatab mind!”
Beebi silmad on sinised. Väga ilusad taevakarva sinised. Ja väga targad.
Justkui ütleks ta oma kahele suurele õele: „Miks ja miks? Miks te muudkui pärite... On nagu on! Sest taevas on niimoodi otsustatud.”
Marta ja Anna ja issi naeratavad beebile.
Emme vaatab beebile silma ja ütleb: „Teate, mis talle nimeks saab? MariaLeena-beebi!”
Ja keegi ei küsigi, miks.
