ÜKS
Joe Goldingile hakkas just ligi tikkuma kahtlus, et ta oli teinud kohutava vea, kui töökogemuse saamiseks Hartley ja Edwardsi detektiiviagentuuri valis, kui nende Walmgate’i kontorisse sise nes blond naisterahvas. Kuigi mees ei osanud öelda, mis nimelt, oli naises miski, mis sundis teda end toolil rohkem sirgu ajama. Istuvuse järgi otsustades oli pikk karmiinpunane mantel, mida naine kandis kaitseks oktoobrikülma eest, väga hästi õmmeldud. Aga ei. Mitte see polnud Joe tähelepanu äratanud. Ehk oli asi naise kõnnakus? Viisis, kuidas ta näis mehe tarvis Kitt Hartley ja Grace Edwardsi laudade vahele üles seatud ajutise töökoha poole tippivat peaaegu kikivarvul. Naiste väike detektiiviagentuur asus ajaloolises Yorki linnas ning nende uuritud juhtumid hõlmasid kõike alates truudusetusest ja lõpetades sarimõrvadega. Pärast seda, kui Joe oli ettevaatlikult Kittile lähenenud ning rääkinud talle keerulistest pööretest, mis tema elus viimasel ajal olid toimu nud, oli naine lahkelt nõustunud lubama tal paar kuud enda ja Grace’i töövarjuna toimetada, et näha, kas tal selles ametis ka tulevikku võiks olla. Kuigi elu agentuuris oli hoopis midagi muud kui Manchesteris investeerimispankurina veedetud aastad, oli Joe sunnitud ise endale tunnistama, et see oli siiski täiesti teistsugune, kui ta oli ette kujutanud. Esiteks oli töö arvatust palju aeglasem. Kõik abiotsijad olid kas helistanud või kirjutanud ja nende mured olid olnud üpris väikesed. Siiani kõige dramaatilisem asi, millega Joe Laip rajamaal
7