BARBARA VON NORMANN-COLEMAN
LAHTI LASKMINE Väärikas leppimine paratamatuga
„Sõbralikud ja heasoovlikud nõuanded surija lähedastele ja abistajatele vähendavad hirmu ja abitust nii surma eel, sellega kohtudes kui ka järgnevas leinas.“ KRISTI RANNUS, RN, PhD, õendusjuht ja dotsent
SISUKOR D Saatesõna � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � 11 Sissejuhatus � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � 15 1� Elukestva kutsumuse äratundmine � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � 19 Esimesed sammud uue karjääri poole � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � 19 Ime „surmaosakonnas“ � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � 21 Ootamatu edutamine � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � 22 Karjäär Ameerika Ühendriikides ja Euroopas � � � � � � � � � � � � � � � � � 22 Koduvisiite tegev hospiitsiõde: õpetaja ja nõustaja � � � � � � � � � � � 24 2� Maggi: kas on võimalik hoolida liiga palju? � � � � � � � � � � � � � � � � � 27 Haigla „surmakorruse“ õe kohustused Ameerikas � � � � � � � � � � � � � 29 Kuidas ennetada kaastundeväsimust? � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � 30 3� Larry: abi kogu perekonnale� � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � 35 Kuidas olla surijale hea sõber � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � 37 Mis võib juhtuda, kui väljendada siirast huvi neljajalgsete pereliikmete vastu � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � 39 4� Ray: armastusega tõe rääkimine � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � 43 Aususest ja kaastundega aus olemisest � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � 45 5� Charlotte: keerulised patsiendid � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � 51 Ootuspärased psühholoogilised ja emotsionaalsed muutused inimese seisundi halvenedes � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � 53 Nõuandeid, kuidas keeruliste ja väljakutsuvate patsientidega hakkama saada � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � 56
6� Jerry: puudutuse võim � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � 61 Vaikivad reeglid selle kohta, kust puudutada � � � � � � � � � � � � � � � � � 63 Praktilised teemad pärast surma saabumist � � � � � � � � � � � � � � � � � � 67 7� Carol: kaosest sündinud kaastunne � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � 69 Kaastundepuuduse tagajärjed � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � 73 Aktiivselt surevale patsiendile liigse toitmise ja jootmise tagajärjed � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � 75 8� Debbie: tänulikkus � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � 79 Kuidas tänutunnet arendada � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � 81 Kuidas anda kallile inimesele luba suremiseks � � � � � � � � � � � � � � � � 86 9 Paul: kannatlikkuse võim � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � 91 Kannatlikkuse kasutegurid � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � 93 Kuidas leevendada valu ja ebamugavustunnet � � � � � � � � � � � � � � � 97 10� Jack: rõõmu viljad � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � 101 Kuidas igapäevaelus rõõmu avastada � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � 105 Nõuandeid, kuidas leina ja kaotusega toime tulla � � � � � � � � � � � � �107 11� Barbara: elu täis lootust � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � 111 Nõuandeid, kuidas lootust leida � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � 114 Mida lohutades mitte öelda � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � 118 Järelsõna � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � 122 Allikad � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � 124 Tänusõnad � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � � 127
” Mõnikord tervenda, sageli leevenda, alati lohuta.
“ H I P P O K R AT E S
SA ATESÕNA Elu lõpu lugu ei ole kunagi lihtne ning meie kultuuris enamasti ka mitte kunagi oodatud. Kuid pärast paratamatusega leppimist võib õige toetuse ja oskusliku juhendamise abil olla suremine niisama loomulik ja individuaalne nagu iga teinegi elamistoiming. Selleks on oluline teadvustada terviseseisundi füüsilisi, vaimseid ja sotsiaalseid aspekte, võtta vastu teadmised erinevatest abistavatest või leevendavatest meetmetest, tegutseda vastavalt vajadusele või küsida abi. Onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku õendustööd juhtides olen kogenud ja lugenud mitmeid käsitlusi surmast ja surija kõrval olemisest. Olen muuhulgas kuulanud ja lugenud nendegi inimeste kogemusi, kes on olnud suremas. Seetõttu võin üsna veendunult väita, et seistes silmitsi enese, oma lähedase või patsiendi surmaga, vajab iga inimene sellise sõbra ja professionaali abi nagu Barbara von Normann-Coleman. Oma erialase ettevalmistuse sai ta Ameerika ühes tervishoiuvaldkonna prestiižseimas eraülikoolis, mis tähendab, et ta on õppinud ainult parimatelt. Ülimalt erudeeritud ja pühendunud inimesena sai temast üks kooli priimuseid, kellele hospiitsiõena pakuti omakorda vaid parimaid väljakutseid eneseteostuseks ja arenguks. Hospiitsiõde on iseseisev erialaspetsialisti ametikoht, millesarnase riiklikust tunnustamisest on Eesti tervishoiu ja heaolu poliitika täna veel kaugel. Meie kultuuriruumis ja ühiskonnas tervikuna on isegi terviseja heaoluvaldkonna sees inimese suremisprotsessi oskuslik abistamine suhteliselt vähe levinud (et mitte öelda ebapopulaarne). Seetõttu on igasugune surija õendus, palliatiivravi ja hospiits eri tervishoiuteenustena
11
kättesaadav pigem valitutele. See tähendab, et riigi või enda raha eest on küll võimalik saada erinevaid tervishoiuteenuseid (näiteks statsionaarne õendusabi, hospiits- ja koduõendusteenus), aga neid peab oskama otsida. Nendeni jõudmine sõltub paljuski ka abivajaja elupiirkonnast ja kohalikust omavalitsusest. Ometigi on igal inimesel õigus tervishoiuteenusele ja personaalsele kohtlemisele vastavalt oma tervise vajadustele. On üsna loomulik, et inimene soovib surra kodus, mitte haiglas, kuhu lähedased oma suures abituses ta siiski sageli surema viivad. See on mõistetav, sest surmast ei räägita, suremise protsessist ei teata ja see tekitabki hirmu. Paraku piirdub ka tervishoiutöötajate ettevalmistus surijaga töötamisest või koguni ootamatust surmast valdavalt paari loenguga põhiõppes. Seega on õdede ja hooldajate oskused surijat ja tema lähedasi toetada Eestis üsna algelised ja paranevad pahatihti vaid isiklike eksimuste hinnaga. Oma abituse tajumine õendusprotsessis põhjustab aga peale surma alateadliku pelguse palju negatiivseid emotsioone nii töötajates kui ka surija lähedastes. Nende vallandumine lähedastelt või töötaja enda tunnete kuhjumine viib surmaga sageli kokku puutuva inimese varem või hiljem läbipõlemiseni, mida nimetatakse kaastundeväsimuseks (vahel kasutatakse ka väljendit leinakurnatus, ingl k compassion fatigue). Selle tagajärjel on tervishoiutöötaja ise pikka aega n-ö rivist väljas ja vajab professionaalset abi, et raskest terviseseisundist välja tulla ning taas teisi aidata. Tõenäoliselt ei suuda ükski raamat üksi muuta meie arusaama surmast ja see pole ka eesmärk. Küll aga peaks iga selle valdkonna raamat andma meile teadmisi, kuidas ennast ise surmaga kohtumisel aidata. Ühiskonnas, kus oskuslikku surija õendust või vastavaid tegevusjuhendeid alati käepärast ei ole, on seda eriti vaja. Barbara von Normann-Colemani heasoovlikud ja sõbralikud nõuanded surija lähedastele ja abistajatele on leevendava toimega, vähendades hirmu ja abitust nii surma eel, suremisprotsessi ajal kui ka järgnevas leinas. Barbara on isiklike kogemuste ja hospiitsiõe töö kaudu saavutanud surmaga seoses sellise sisemise rahu, et soovib ligimesearmastuses ning igatsusest oma töö järele seda teistelegi jagada. Tema loengud tervishoiutöötajatele surija eest hoolitsemise kohta Eestis said tänuliku ja sütitava vastuvõtu osaliseks ja 2017. aastal ilmus tema esimene eestikeelne raamat „Hooldus 12
elu lõpus. Praktiline abimaterjal omastele ja hooldajatele“. Käesolev raamat on sama teemakäsitluse järg, kus ta selgitab kõike olulist etapphaaval juba konkreetsemate praktiliste juhiste abil ning isiklike kogemuste ja näidete najal. Õe, kliiniku õendusjuhi ja õenduse õppetooli dotsendina olen ma Barbara von Normann-Colemanile oma kogemuste ja tarkuse jagamise eest väga tänulik. Enda kui hospiitsiõe lugu rääkides tõstab ta nii õe, hooldaja, hingehoidja, psühholoogi, sotsiaaltöötaja kui ka teiste tervise- ja heaolutöötajate väärtust ühiskonnas tervikuna. Seejuures annab ta suurepärase võimaluse jõuda enda eeskujul surija ja tema lähedaste abistamisel ja toetamisel niisama professionaalsele tasemele nagu tema. Kristi Rannus, RN, PhD Põhja-Eesti Regionaalhaigla onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku õendusjuht Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õenduse õppetooli dotsent
Ühel päeval tuleb meil kõigil leppida teadmisega, et peatselt tuleb silmitsi seista sõbra, lähedase või iseenda elust lahkumisega. See raamat räägib, kuidas suhelda inimesega, kes läheneb oma elu lõpule või on juba suremas; kuidas teda hooldada ja tema eest hoolitseda. Pole vahet, kas inimene on nooremas eas ja põeb ravimatut haigust või kustub ta vanadusse. Millised on surija ja tema saatjate läbielamised füüsilises, vaimses ja hingelises plaanis ning kuidas nendega toime tulla? Praktilised nõuandeveerud igas peatükis toetuvad hospiitsivaldkonna tuntuimate praktikute ja asjatundjate soovitustele. Raamat on mõeldud nii pereliikmetele kui ka elust lahkujatele ning see on hindamatu väärtusega kõigile tervishoiutöötajatele ja omastehooldajatele.
Barbara von Normann-Coleman on töötanud 30 aastat hospiitsiõena USAs ja Euroopas. 2012. aastast elab ta Eestis, kus on haiglates andnud surija hoolduse teemalisi koolituspäevi. Tema sulest on eesti keeles ilmunud raamatud „Hooldus elu lõpus. Praktiline abimaterjal omastele ja hooldajatele“ (2017) ja autobiograafiline „Elu tulvil lootust ja imet“ (2018).
ISBN 978-9949-669-63-9
9
789949
669639