SARO O BRIE R L EY KO OS L A R RY BU T T R OSE’IG A
L Õ V P I K K
I
K O D U T E E
S isukord
SISUKORD
Proloog 9 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13
MÄLESTUSED KADUMA LÄINUD ELLUJÄÄMINE PÄÄSEMINE UUS ELU MINU EMME ELUKÄIK TÄISKASVANUKS SAAMINE OTSINGUD TAAS LEITUD KODU KOHTUMINE EMAGA TAASÜHINEMINE JAGAMINE TAGASITULEK
13 23 57 75 99 116 130 150 166 187 212 228 244
Epiloog 279 Tänuavaldused 288
7
P roloog
PROLOOG
N
ad on siit läinud. Olin mõelnud sellest päevast kakskümmend viis aastat. Kasvades üles uues perekonnas võõra nime all teises maailma otsas, mõtlesin sageli, kas näen veel kunagi oma ema, vendi ja õde. Ja nüüd seisin ma siin, Kesk-India tolmuse linnakese vaesteaguli tänavanurgal vana, päevinäinud ehitise juures, kus ma olin lapsena elanud. Ja siin ei olnud kedagi – maja oli tühi. Viimati olin siin seisnud viieaastasena. Katkiste hingedega uks oli palju madalam, kui see mul lapsepõlvest meelde oli jäänud – nüüd pidin ma sissepääsemiseks küüru tõmbuma. Koputamiseks polnud vajadust. Läbi akna ja läbi telliskivide vahel olevate pragude nägin tillukest tuba, mis oli kuulunud mu perekonnale. Tuba oli nii madal, et mu pea ulatus peagu lakke. Minu suurimaks hirmuks, mis mind nii halvas, et tundsin end lausa maatasa surutuna, oli
9
LÕVI
see, et kui ma viimaks pärast aastatepikkusi otsinguid oma kodu üles otsin, ei leia ma sealt enam oma perekonda. See polnud esimene kord, mil olin kaoses ega teadnud, mida teha. Seekord olin küll juba kolmekümneaastane, mul oli raha ja pilet koju tagasisõitmiseks, kuid ma tundsin ennast samuti nagu tookord, kakskümmend viis aastat tagasi, raudteeplatvormil – raske oli hingata, mõtted tormasid peas läbisegi ja ma soovisin minevikku muuta. Siis avanes ühe naabri uks. Naaberkorteri pisut paremas korras uksest astus välja noor punases rüüs naine, kandes kätel väikest last. Ta oli nähtavalt uudishimulik. Ma olin indialase välimusega, aga mu läänelikud rõivad olid ilmselt liiga uued ja mu soeng hoolikalt lõigatud. Oli selge, et tema arvates olin autsaider – võõras. Asja tegi veelgi hullemaks tõsiasi, et ma ei rääkinud tema keelt. Kui tema rääkis, aimasin ma vaid, et ta küsis minult, mida ma siit otsin. Mulle meenusid vaevu vaid üksikud hindikeelsed sõnad ja pealegi ei osanud ma neid hästi hääldada. Ütlesin talle: „Ma ei räägi hindi keelt, küll aga inglise keelt.“ Ma olin üllatunud, kui ta vastas: „Ma räägin pisut inglise keelt.” Ma osutasin räämas toa poole ja nimetasin inimeste nimesid, kes olid siin elanud: „Kamla, Guddu, Kallu, Shekila“. Seejärel näitasin enda peale ja ütlesin: „Saroo.“
10
P roloog
Selle peale ei osanud naine midagi kosta. Siis meenus mulle, et Austraalias oli ema andnud mulle midagi just niisuguse olukorra puhuks. Tuhnisin oma seljakotis ja tõmbasin välja A4 formaadis paberilehe, millel olid värvilised fotod minust lapsena. Taas osutasin ma endale ja ütlesin: „Väike,“ ja näidates fotol olevat väikest poissi: „Saroo.“ Püüdsin meenutada, kes olid meie naabrid, kui lapsena siin elasin. Kas oli siin elanud väike tüdruk, kes ongi ehk see naine, kes minuga kõneleb? Ta vaatas ainiti paberilehte mu käes, seejärel uuris mind. Ma polnud kindel, kas ta minust aru sai, aga seekord ta rääkis konarlikus inglise keeles: „Inimesed … ei ela siin … nüüd,“ ütles ta. Ehkki ta vaid kinnitas seda, mida ma juba teadsin, lõid tema väljaöeldud sõnad mind ometi valusalt. Tundsin peapööritust. Jäin tema ette seisma, võimetu liikuma. Olin kogu aeg teadnud, et isegi siis, kui mul õnnestub oma endine kodu üles leida, võib mu perekond olla juba sealt lahkunud. Isegi sel lühikesel perioodil, mil mina nendega koos elasin, liikusid nad aeg-ajalt ühest paigast teise – vaestel inimestel polnud elukohti eriti valida ja mu ema tavatses elada just seal, kust ta tööd leidis. Need olid mõtted, mis hakkasid välja tungima karbist, kuhu olin need sulgenud. Teise mõtte – et mu
11
LÕVI
ema võib olla surnud – surusin ma sellesse karpi tagasi. Lähenes mees, kes oli meid märganud, ja ma alustasin taas oma mantrat, korrates oma ema Kamla, vendade Guddu ja Kallu, õe Shekila ja enda nime Saroo. Ta oli just midagi ütlemas, kui ligi astus veel üks mees, kes ütles selges inglise keeles: „Jah? Kuidas saan aidata?“ See oli esimene inimene minu Indiasse naasmise päevast, kellele sain kõik põhjalikult ära rääkida ja ma kandsin oma loo talle tormakalt ette: elasin siin väikese poisina, läksin oma vennaga välja ja eksisin ära, kasvasin üles võõral maal, ma ei mäleta isegi selle paiga nime, kuid nüüd leidsin tagasitee siia, Ganesh Talaisse, et üles otsida oma ema, vennad ja õde. Kamla, Guddu, Kallu, Shekila. Mu lugu näis teda üllatavat ja ma kordasin jälle oma pereliikmete nimesid. Hetke pärast ta ütles: „Palun oota siin. Olen paari minuti pärast tagasi.“ Mu mõtetes keerlesid igasugused variandid – mille või kelle järele ta läks? Kas kellegi juurde, kes teab, mis nendega võis juhtuda? Võib-olla saab ta isegi nende aadressi? Aga kas ta taipas, kes mina olen? Ma ei pidanud tema tagasitulekut kaua ootama. Ja kunagi ei unusta ma sõnu, mis ta siis ütles: „Tule minuga, viin su sinu ema juurde.“
12