Kuulujutt

Inimene, kes vĂľitleb koletistega, peab olema ettevaatlik, et ta ei muutuks seejuures ise koletiseks.

Ja kui sa kaua kuristikku vaatad, siis vaatab ka kuristik sinusse.

Friedrich Nietzsche

Kuulujutt

See juhtub jälle. Ära küsi minult, kuidas ma tean. Ma lihtsalt tean. Ma näen seda lainete veeremises, nende kaldenurgas. Kiiruses. Lakkamatuses. Ma tajun seda õhu puudutusena nahal, haistan kõdunevate lehtede ja niiske mulla lõhnas, kuulen pealtvaatavate vareste vaikimises. Sa tuled jälle mind otsima ja ma ei suuda midagi teha su takistamiseks.

Nii see juhtubki. Ühel õhtul heidan ma voodisse ja kõik on hästi. Kõik läheb nii, nagu peab. Lugu on lakanud olemast lugu.

See on tõelisus. Kindel. Purunematu. Siis ma ärkan ja kõik on muutunud. Üleöö on tekkinud praod ja ma mõistan, et olen end kogu aeg petnud, et ma olen olnud ülihabras moodustis.

Ma olen tagaaetav. Ma jään alati tagaaetavaks.

9

Lesley Kara

1 Kõik algab kuulujutust. Sosistamisest koolimaja väravas.

Algul ma ei kuula seda. Ma lubasin Dave’ile, et võtan kaasa Maple Drive’i kinnisvara võtmed ning kohtun seal kliendiga.

Mul ei ole aega koos nende naistega pundis seista ja keelt peksta.

Aga siis näen ma Debbie Bartoni nägu – tema just äsja ripa­ kile vajunud lõuga – ja uudishimu saab minust võitu. „Ütle uuesti,“ lausub ta. „Mulle ei jõua see pärale.“ Ma nihkun lähemale, nagu teeb ka väikese Ketifa ema, Fatima. Jake’i ema – kas ta nimi on Cathy? – vaatab enne mõlemale poole, kui rääkima hakkab, nautides täiega hetke, mil tema on tähelepanu keskpunktis. „On väga võimalik, et Flinsteadis elab üks kuulus laps­ mõrvar,“ ütleb ta, tehes pausi, et ta sõnad pääseksid mõjule. „Muidugi on tal uus identiteet. Ta tappis väikese poisi, kui oli kümneaastane, see toimus kuuekümnendatel. Pistis talle kööginoa otse südamesse.“ Kõik ohkavad korraga. Fatima asetab käe rinnale. „Sally McGowan,“ ütleb Cathy. „Guugeldage seda nime, kui koju jõuate.“ Sally McGowan. Nimi kõlab kuidagi tuttavalt. Arvatavasti esines see ühes 5. telekanali dokfilmis, mida ma mõnikord vaa­ tan, kui mul midagi paremat teha ei ole. „Lapsed, kes tapavad“ või midagi niisugust. „Kes sulle seda ütles?“ küsin ma.

10

Kuulujutt

Cathy tõmbab sügavalt hinge. „Ütleme, et keegi, kes tunneb kedagi, kelle eksabikaasa oli politseinik. Selle politseiniku sõber tegeles tunnistajakaitse programmiga. Võibolla ei ole see tõsi, aga teate küll, mida öeldakse: kus suitsu, seal tuld. Ja minu mees ütleb, et nad paigutatakse alati elama niisugustesse väike­ linnadesse.“ Debbie imeb oma hambaid. „Minu meelest on jäle, kuidas nende koletiste eest hoolitsetakse. Sest meie ju maksame selle kinni, eks ole?“ „Kas tahaksid parem, et omakohtu pooldajad nad lintši­ vad?“ Kolm naist jäävad mind vahtima. Soovin, et oleksin suu pidanud, aga mõnikord ei saa ma midagi parata. Ma isegi ei tea, miks ma kogu seda plära kuulan. Oleksin pidanud sellest hoiduma.

Cathy nohistab nina. „Tegelikult, Joanna, ma oleksin seda soovinud. Ei ole õiglane, et niisugusele inimesele saab osaks eri­ kohtlemine. Aga tapetud poisikese vanemad? Nendele ei anta luksuslikku võimalust uue elu alustamiseks, ega?“ „Oh, võibolla ei olegi see tõsi,“ arvab Fatima. „Ja kui on, siis meie ei saa mitte midagi parata. Sellest on palju aastaid möödas. Ma kahtlen, et ta oleks veel ohtlik.“ Armas arukas Fatima. Pean teda varsti kutsuma kohvi jooma ja juttu ajama. Teda paremini tundma õppima. Aga mitte täna.

Ma jään hiljaks, kui ei hakka kohe liikuma. „Tänan, Jo. Mul on tõesti hea meel, et teed seda oma vabal päeval.“ Dave ulatab mulle võtmed ja Maple Drive 24 asuva kinnis­ vara värskelt trükitud kirjelduse, kõige kohal troonib uus ­Pegtoni logo. „See ei ole üldse probleem,“ ütlen ma. Ja ei olegi. Vähe­ sed tööandjad on nii paindlikud nagu Dave Pegton. Oli taeva 11

Lesley Kara

kingitus leida töökoht, mis sobib kokku Alfie kooliajaga ja on ka kodu lähedal.

Kodu. Ka selle eest pean tänama Dave’i. Tilluke kahe magamis­toaga ridamaja, mida ta suuremeelselt kirjeldas kui „veidi hella kätt vajavat“. Peate armastama sõnamulinat. Tegeli­ kult vajab see põhjalikku remonti, aga kuna see oli mulle ainus taskukohane võimalus, tegin sellele lõpuks pakkumise. Uus maja. Uus töökoht. Ja kõik ainult selletõttu, et ma kohtasin õigel hetkel õiget kinnisvaraagenti. Kas seda ei nimetata äkki õnnelikuks käeks?

Dave sammub oma laua juurde tagasi. „Soovin edu proua Marchantiga,“ ütleb ta üle õla nagu muuseas. „Miks? Mis tal viga on?“ Dave muigab. „Sa saad õige pea teada,“ ja enne kui ma jõuan teda veel pinnida, heliseb telefon ning ta räägib kliendiga.

Maple Drive on segu 1920. ja 1930. aastate elamuehitusest.

Osa on sel tänaval omaette hooned, kuid enamik paarismajad.

See ei ole Flinsteadi kalleim tänav – rahakad inimesed elavad Grovesi asumis –, aga see on populaarne, eriti merepoolne ots, kus asub ka maja number 24. Dave on seda kirjelduses nime­ tanud „merevaatega“ majaks ja sealt võibki ehk merd näha, kui avate mõne magamistoa akna, kummardute sealt välja ja pöörate pea nii kaugele vasakule, kui kael ulatub painduma. Õigem kirjeldus oleks vilksatus merele, kuid maja on kena.

Hästi korras hoitud. Haritud eesaed. Ja kas või vilksatus merele suurendab selle väärtust.

Susan Marchant avab ukse juba enne, kui olen kella helis­ tanud. Lühike noogutus on kõik, mis ma saan vastuseks oma reipale hommikutervitusele. Ootan, et ta astub tagasi ja laseb mu sisse, kuid ta seisab paigal, just nagu ma oleksin üks tüli­ tajaist, kes on loetletud uksekella kohal asuval sildil. Kes ei ole teretulnud.

12

Kuulujutt

„Lootsin, et saan eelnevalt lühikese ringkäigu teha,“ lausun ma. „Et ma oleksin ruumide paigutusega tuttav.“ Minu meelest on alati parem eelnevalt tutvuda sellega, mida hakkate kellelegi näitama. Kõik inimesed ei korista oma maja enne selle näitamist ostjatele. Ma olen sattunud igasugus­ tele imelikele ja ebameeldivatele asjadele. Mustad aluspüksid põrandale laiali loobitud. Suur pruun kakajunn tualetis, kõver nagu uinuv madu. Kuigi see, mida näen üle Susan Marchanti õla, ütleb, et siin ei ole olukord niisugune. Siin on lausa klii­ niliselt puhas, toad on pooltühjad. Näib, et ta on suurema osa sisustusest juba hoiule viinud. „Miks?“ küsib ta, kulmud kokku tõmmatud. „Kas te oma kirjeldusest majaplaani ei näe?“ Ta pilk ja hääletoon on jahma­ tavalt külmad. „Seda küll, aga…“ „Ja niikuinii on liiga hilja,“ lisab ta tänavale kiigates. „See naine on kindlasti Anne Wilson.“ Pöördun ja näen, et maja ees peatub sinine Renault Clio.

Juhi kõrvalt väljub helerohelises vihmamantlis naine, kelle juuksed on toonitud kaht värvi – tumeblondid vaskpunaste otstega ‒, tõstab mulle tervituseks käe ja naeratab. Taevas olgu tänatud naeratavate inimeste eest. Nüüd tuli ka juht tema juurde. See on pikk ja väärikas mees. Hõbehallid juuksed.

Mulle tundub, et ta oleks daamile meelsasti avanud autoukse, kui see oleks andnud talle võimaluse. Nad sammuvad mööda sissesõiduteed teineteise käest kinni hoides, nii et nad kas on ikka väga armunud pärast pikki abieluaastaid või on see uus suhe. Ma veaksin kihla viimase peale. Üks asju, mis mulle selle töö juures meeldib, on kogu aeg tutvuda inimestega. Püüda aimata killukeste järgi, mida nad endast paljastavad, missugused nad tegelikult on. Ja klientide kinnisvara vaatamine on absoluutselt parim osa sellest, mida ma teen. Tash, kes on üks mu vanimaid sõbrannasid, ütleb, et 13

Lesley Kara

see on sellepärast, et ma olen uudishimutseja. Aga sellest pole midagi, sest ta on ise samasugune.

Kord teesklesid tema ja ta kallim Brightonis nädalalõppu veetes, nagu nad oleksid huvitatud kalli katusekorteri ostmisest, et saaksid seda seestpoolt vaadata. Ma surun muige maha. Nad pidid oma igivana Volvo parkima mitme tänava kaugusele, et kinnisvaraagent ei näeks neid sealt väljumas. Ma mõtlen sel­ lele loole sageli, kui kohtun ostjakandidaatidega. Kunagi ei või teada, kas inimesed on siirad. „Tere. Ma olen Joanna Critchley Pegtoni juurest. Meeldiv tutvuda.“ Me surume kätt. Anne Wilson on ilus naine, aga ta on kindlasti lasknud oma näoga midagi teha. Ta nahk on läikiv ja pingul ning ta huuled ja põsed on täiteainega ­täidlasemaks muudetud. Ma pööran pilgu mujale, et ta ei arvaks, nagu ma vahiksin teda. „Ja siin on omanik Susan Marchant.“ Aga Susan Marchant eemaldub juba meist, minnes trepi poole, ta kontsad klõbisevad parkettpõrandal. Milline müh­ kam. Pole ime, et Dave nii väga tahtis, et ma selle müügiga tegeleksin. Ja kes käib oma majas kõrgetel kontsadel?

Ma hingan sügavalt sisse. „Kas alustame elutoast?“ See ei ole parim algus. Uue maja ostmine on niigi stressirohke.

Jäine omanik peletab mõned inimesed eemale. Kuigi võibolla Susan Marchant just tahabki seda teha. Võibolla sunnib teda maja müüma laia eluviisiga eksabikaasa, kes soovib oma pärandi­ osa kätte saada, ja ta on otsustanud eemale tõrjuda nii palju ostjaid, kui suudab. Ma ei või ausalt väita, et ma ise ei teeks sedasama.

Kui ma sel hommikul hiljem koju saan, siis võrdlen parata­ matult oma kitsukest, kaks tuba ülakorrusel ja kaks allkorrusel, korterit ning selle aegunud remonti mõnusa avara majaga, mida äsja vaatasin, ja leian end peagi surfamas netis värvi­skeemide keskel. Tõotasin endale alustada ruumide värskendamist kohe, 14

Kuulujutt

kui Alfie on kooliaastasse sisse elanud, praegu on oktoober ja ma pole mitte kui midagi teinud.

Siis meenus mulle, mida Cathy rääkis Sally McGowani kohta. See oli kindlasti mingi vana kõlakas, mille ta põnevuse tekitamiseks üles soojendas, aga ma võiksin siiski korraks pilgu heita. Peaasi, et miski mu mõtted remondilt mujale kisub.

Kirjutan nime otsingureale ja saan 109 miljonit tulemust, peale selle teralise mustvalge foto lapsenäost. Naeratuseta, trots­ lik, kuid siiski rabavalt ilus. Ma olen seda ka varem näinud.

Palju avaldatud politseifoto.

Wikipedia andmetel oli Sally McGowan sündinud Broughto­ nis, Salfordis. 1969. aastal, kui ta oli kümnene, pussitas ta surnuks viieaastase Robbie Harrise. See oli sensatsiooniline kohtulugu, mis lõi kogu rahva kahte lehte. Kas tüdruk oli külma­vereline psühhopaat või ahistavate vanemate ja kauaaegse hüljatuse ohver? Ta ütles, et see oli mängu ajal juhtunud õnne­ tus, aga keegi ei uskunud teda. Igatahes mitte avalik arvamus.

Rahvas sai kurjaks, kui tüdruk mõisteti süüdi tahtmatus, mitte tahtlikus tapmises.

Otsin välja veel veebikülgi. Ta vabanes vanglast 1981. aastal ja sai uue identiteedi. Kuus aastat hiljem leidsid reporterid ta üles. Sel ajal töötas ta õmblejana Coventrys ja tal oli endal laps. Kerin ekraanil veel teisi fotosid. Seitsmeteistkümnene Sally mängib piljardit alaealiste kinnipidamiskeskuses. Ta laua kohale kummardunud asendis on midagi provotseerivat, aga see võib olla tingitud ka objektiivi nurgast, foto komposit­ sioonist.

Nüüd vaatan ma kahekümnendates eluaastates noort sih­ vakat naist, kes varjab oma nägu fotoaparaatide eest. Heidan kiirpilgu veel mõnele saidile. Uus nimemuutus. Uus elupaiga vahetus. Peale mõne üksiku kõmulehtede sõnumi, mis räägivad oletatavast märkamisest ja Robert Harrise perekonna jätkuvast südamevalust, ei olnud temast uusi teateid.

15

Lesley Kara

Joon lonksu kohvi. Aga äkki elab ta tõepoolest Flinsteadis?

Kuskil peab ta ju olema, miks siis mitte siin? Mulle meenub äkki see võigastav klient. Susan Marchant. Nimetähtede kok­ kulangevus on kindlasti juhuslik, aga ometi asetan ma mõttes Sally McGowani kümneaastase näo kohakuti tema omaga.

Näojooned sulanduvad.

Viskan oma iPadi teise diivaniotsa. See on absurdne. Kuu­ lata rumalat keelepeksu laste mänguväljakul ja lasta kujut­ lusvõimel hoogu minna. Kui Susan Marchant oleks Sally McGowan, siis ei omaks ta maja, mida müüa. Ta elaks kuskil riikliku kaitse all.

2 „MA MÄLETAN IKKA VEEL VERD,“ ÜTLEB LAPSMÕRVAR SALLY MCGOWANI ENDINE SÕBER JA NAABER MARGARET COLE. Geoff Binns Teisipäev, 3. august 1999 Daily Mail Täna kolmkümmend aastat tagasi sai Sally McGowan kurikuulsaks, kuna pussitas surnuks viieaastase Robbie Harrise ühes Broughtoni räämas majas, Salfordis. Ta oli kümneaastane.

Eile jagas ta endine kooliõde ja naaber Margaret Cole oma mälestusi sellest ajast. „Siis oli kõik hoopis teisiti,“ ütles Margaret. „Teine maailm. Meie, lapsed, mängisime kõik õues. Meie emad ei teadnud pool aega, kus me viibime. Meie ümber lammutati maju ridade kaupa. Emade ja isade meelest võis see olla põrgulik, kuid meile, lastele, meeldis see väga. See oli suur seiklusrikas mängumaa.“

16

Kuulujutt

1960. aastatel lammutati paljud Victoria-aegsed ridamajad, et teha ruumi kõrgetele betoonkarpidele. Krooniline vaesus, puudus ja töötus – selline oli maailm, kus Sally McGowan üles kasvas. „Aga niisugune oli elu,“ ütles Margaret. „Me ei teadnud, et oleme vaesed. Me olime lihtsalt lapsed. Mängisime õues. Siis ühel päeval muutus äkki kõik. Ma mäletan siiani verd. Kuidas see poisikesest välja purskas ja ta särgi punaseks värvis. Kuidas see noa ümber mullitas. Ja tema silmi. Ta siniseid silmi. Ma teadsin, et ta on surnud, juba ta silmade vaatamise järgi.“ Kui temalt küsiti, milline on tema reageering McGowanile hiljuti antud eluaegse anonüümsuse kohta, lausus Margaret: „See ei ole ju õiglane pärast seda, mida ta tegi? Ma tean, et tal oli kodus raske elu, aga paljud lapsed kannatasid sama rängalt ega teinud seda, mis tema. Minu süda on Robbie perekonna poolt. Aastapäev keerutab selle kõik jälle üles.“

Vaatan kella. Tont võtaks. Peaaegu veerand neli. Mul on aeg minna Alfiele järele.

Võtan käekoti, topin paelu avamata jalad tossudesse ja väl­ jun eesuksest. Uskumatu, et ma raiskasin kogu aja internetis surfamisele ‒ nüüd ei ole mul õhtuse raamatuklubi jaoks üldse märkmeid tehtud.

Alfie on koolimajast esimesena väljas, juuksed higist niisked. „Miks sa oled end nii kuumaks ajanud?“ „Kehka,“ ütleb ta. „Ma ronisin kõige kõrgema pulgani.“ Ma ei ole päris kindel, kuidas suhtuda sellesse, et ta nii­ sugustel riistadel ronib. Kui olin väike tüdruk, sundis üks agar algkooliõpetaja mind ronima kõrgemale, kui ma end hästi tundsin, ja lõpuks kukkusin alla mattidele selili. Ma arvasin, et suren. Aga ma ei taha Alfiet hirmutada. Tema ei ole ilmselt nii kohmakas ja halva koordinatsiooniga, kui mina olin – nagu ma olen praegugi. Alfiele meeldivad kehalise kasvatuse tunnid.

17

Lesley Kara

„Ohoo!“ ütlen ma. „See oli vapper.“ „Liam ja Jake ütlesid, et ma ajan nina püsti, ja Jake kaebas preili Williamsile, et tõukasin teda, aga ma ei tõuganud.“ Oh ei. See peab olema uus algus. Uus kool. Uued sõbrad.

Ma ei suudaks taluda, kui teda jälle kiusama hakatakse. See on üks peapõhjusi, miks ma siia tagasi tulin. See ja süütunne pikkade tööpäevade ning lapsehoidja abi pärast.

Alfie lööb jalaga üht kivi. „Jake ütleb alati inetusi.“ Jake Hunter, Cathy poeg. See on usutav. Pigistan Alfie kuuma pisikest kätt. „Ta on võibolla kade, et sa ronid temast paremini.“ Alfie sikutab mu kätt. „Kas vanaema ikka tuleb täna õhtul meile?“ „Muidugi. Ja ta toob tassikooke.“ Poisi nägu läheb naerule ja ta poksib õhku. Mu selg lõõgas­ tub. See tüli Jake Hunteriga ei saa olla tõsine, kui ta selle nii ruttu unustas. Küll on hea, et ema meile nii lähedal elab. Ja veel rand. Oli tõesti õige otsus Londonist siia tulla. Kuigi pidin jätma hüvasti oma armsa väikese korteri ja hästi tasustatud töö­ kohaga ning sõpradega (olgu tänatud Facebook) ja… põhiliselt kogu oma eluga. Lapse saamine muudab kõik. Ja kui su laps on õnnetu, siis teed, mida suudad, et ta jälle naerataks. Enne Alfiet ei olnud ma aastaid kellegagi suhtes olnud ega nukrutse­ nud üldse. Ma töötasin end üles, saades Lõuna-Londonis ühe suure kinnisvarafirma üüriosakonna juhiks, minu käe all oli kogu nende üüripindade portfell. Ma sõitsin hõbedases Audi A3-s, elasin väikeses, aga elegantses teise korruse korteris, kus olid vaid sirgjooned ja minimalism, ning mu kokkamisoskused ei ulatunud kaugemale Waitrose’i valmistoidu soojendamisest mikrolaineahjus.

Siis tekkis mul suhe kunagise ülikoolikaaslase Michael Lewi­ sega. See ei pidanud olema midagi tõsist. Michael on uuriv ajakirjanik, see elukutse ei soosi stabiilset perekonnaelu ja ausalt öelda nautisin ka mina oma iseseisvust. Meist said – kuidas 18

Kuulujutt

see väljend ongi? – kasumiga sõbrad. Me ei oodanud, et üheks kasumiks osutub Alfie.

Ma ei unusta kunagi ema nägu, kui talle seda ütlesin. Ma ei tea, mis teda rohkem šokeeris, kas see, et mina olen rase või et Michael on mustanahaline.

Michael oli suurepärane. Ta ei läinud närvi ega pakkunud kohe raha raseduse katkestamiseks. Ta pani mu istuma ja rää­ kis, et toetab mind kõiges, mida otsustan teha. Ta ütles, et kui tahan rasedusega lõpuni jätkata, siis etendab tema nii suurt või nii väikest osa, nagu mina temalt soovin. Ta tegi isegi ette­ paneku minuga abielluda.

Ma ei saa öelda, et mul poleks tekkinud kiusatust, aga t­ eadsin, et ta teeb ettepaneku ainult Alfie pärast. Pealegi, kui me olek­ sime abiellunud ja sellest poleks midagi head välja tulnud – ja olgem ausad, kui palju on tänapäeval õnnelikke koos­elusid –, siis oleksime lõpuks hakanud teineteist vihkama, nagu tegid minu vanemad, ja see ei oleks olnud Alfiele hea.

Aga nii nagu praegu oleme parimad sõbrad ja Alfiel on isaga täielikud suhted, mida minul kunagi ei olnud.

Alfie lehvitab kellelegi teisel pool tänavat. See on naine kooli vastas asuvast majakesest. Ta ajab selja sirgu roosipõõsaste kohalt ja lehvitab Alfiele tagasi, aiakäärid peos. Mõne nädala eest, kui Alfie hakkas koolis käima, ta kukkus ja kriimustas tänavasillutisel põlve ning see naine oli nii sõbralik, et tuli, plaaster peos, majast välja, hoolitses poisi eest igati.

Mulle tuleb pähe halb mõte. Mis siis, kui tema on Sally McGowan, kellel on piiramatu vaade kooli mänguväljakule?

Mõte on tobe, ma tean seda. Pole mingit põhjust, miks tema peaks olema McGowan, mitte naine, kes meile praegu ostu­ kotti ratastel järele vedades vastu tuleb.

Flinsteadi elanikkond on vanem kui riigi keskmine. Inime­ sed pöörduvad pensionäridena siia tagasi. Enamasti Londonist, sest neid tõmbab meri ja rahulikum elurütm. Kõikjal peale 19

Lesley Kara

supelranna ja ühe poodide tänava. Põnevamate elamuste saa­ miseks peate pool tundi autoga sõitma või bussile minema, kui teid ei sega pikad ooteajad. Seepärast tahtsin ma siit nii pööraselt ära Londonisse, kui sain kaheksateist, aga nüüd on teisiti. Ma pean mõtlema Alfiele.

Tagasi kodus, pisikeses köögisopis, mis hakkab hoopis teisiti välja nägema, kui jõuan kapid üle värvida, teen Alfiele kooli­ järgse eine ja kuulan tuttavat „Tähesõdade“ muusikat, mis elu­ toas valjusti mängib. Miski ei valmistanud mind ette rõõmuks saada laps. Ega ka hirmuks. Ma viin ta võileiva tuppa ja püüan mitte kujutleda õudust, mida vaene Robbie Harrise ema aastaid tagasi läbi elas. Aga kuidas ma ka ei püüa, ei suuda ma peatada mõtteist kerivaid pilte, kujutlust, et hoian käte vahel Alfie lõtva verist laipa.

Ma teen alati nõnda. Maalin endale kõige hullemaid pilte sellest, mis võiks temaga juhtuda. Võibolla teevad kõik vane­ mad nõnda. Võibolla sunnivad just need sünged kujutlused oma lapsi turvaliselt hoidma.

Ma istun poisi kõrvale diivanile ja suudlen teda pealaele. Mis laps see on, kes suskab viieaastasele noa südamesse?

3 „Ma tulen kella kümneks tagasi,“ ütlen emale. „Ära anna talle rohkem tassikooke.“ Ema sasib Alfie äsjapestud juukseid ja naerab. „Hea, et sa kogu aeg ringi lippad, jõmpsikas, muidu näeksid varsti välja nagu sumomaadleja.“ Alfie viskab pea kuklasse ja möirgab liialdatult naerda. Õues tõmban jaki selga ja lähen Liz Blackthorne’i maja poole raamatuklubisse, pea kummargil äkiliste tuuleiilide pärast.

20

Kuulujutt

Õhtud lähevad juba külmemaks ja pimedamaks. Õhus on niiske mulla ja märgade puulehtede lõhna. Topin käed t­ askusse ja rühin edasi.

Liz elab otse mere ääres. Siin on tuul veel tugevam, sest tun­ gib siia Põhjamerelt. Nagu harilikult hindan iga maja, millest möödun. Michael naljatab sageli, et kinnisvaraagendid ei ole kunagi töölt vabad, just nagu ajakirjanikudki. Tema on kogu aeg uudisväärtusega sündmuste jahil, mina takseerin majasid.

Kirjutan peas müügiarvet. Oletan turuväärtust.

Kui möödun mahajäetud majast, mille aknad on laudadega kinni löödud ja aed võssa kasvanud, murran tahtmatult pead, kellele see kuulub ja miks nad ei ole sellega kunagi midagi ette võtnud. Pärast renoveerimist püüaks see igaühe pilku. Võib­ olla suri omanik ilma testamendita või ei olnud tal pärijaid.

Võibolla ei soovi nad seda maja enam. Kujutle seda. Kujutle, kuidas investeering lastakse ära kõduneda. Kuigi maja üles­ vuntsimine nõuaks pirakat summat. See on just nagu paljud siinkandi vanad majad – väljastpoolt võivad need paista uhked, ent sisemus on koost lagunemas.

Lizi maja on üks neist Hollandi stiilis murtud katusekalla­ kuga elamutest. See meenutab mulle mõnd nägu – viilkatus läheb kahele poole laiali nagu sirged juuksed ja kaks poolkaa­ rega lõppevat ülakorruse akent vaatavad mere poole nagu sil­ mad laugude alt. See meeldib mulle. „Tule sisse,“ ütleb Liz ja me anname teineteisele harjumus­ pärase kerge põsemusi.

Oma kolmveerandpika arlekiinimustrilise jaki ja pikkade valgete juustega, mida ta kannab täna õhtul kaela ümber kee­ ratud ja üle õla rippiva paksu palmikuna, näeb ta välja veel stiilsem kui harilikult. Kui mina näen Liz Blackthorne’i prae­ gusesse ikka jõudes pooltki nii kena välja, siis olen õnnelik.

Järgnen talle söögituppa, kus teised neli juba istuvad polee­ ritud mahagonlaua ümber oliive ja käsitöökrõpse näksides 21

Lesley Kara

ning veini juues. See on just niisugune tuba, nagu mulle meel­ dib. Kahel pool kaminat on alkoovides maast laeni ulatuvad raamatu­riiulid, seintel originaalpildid – suurem osa Lizi enda maalitud – ja akna all seisab Türgi diivan, mis on drapeeri­ tud vanaaegse kangaga ning mille peale on kuhjatud patju.

Lizil on hea nina toa sisustamiseks nõnda, et see näeb välja nagu boheemlik salong. Mustrite ja värvide pillerkaar, mis ime­kombel siiski üksteist täiendavad. Kui mina prooviksin midagi niisugust teha, tuleks välja tohuvabohu. Võibolla peak­ sin temalt nõu küsima, mida oma majaga peale hakata. „Sa jäid just ilma väga huvitavast vestlusest liputajate üle,“ ütleb Liz. Ta vaatab mulle tähendusrikkalt otsa ja naeratab. Tunnen temaga tõelist sidet. Mind on alati köitnud sõprussidemed vanemate naistega. Kes tunnevad end oma nahas mõnusalt. Kes ei karda olla nemad ise, ilma et peaksid end kuidagi õigustama. Üks asi on kindel. Emal oli õigus, et ma peaksin raamatu­ klubisse astuma. Just seda ma vajan. Paljud mu kooliõed on ammu siitkandist lahkunud ja kuigi ma näen vahel üht või paari tuttavat nägu, on meil nüüd vähe ühist. Muidugi saan ikka veel kokku Tashiga ja veel ühe või kahega Londonist, kuid mitte nii sageli, kui mulle meeldiks. On vist alles neli kuud sellest, kui ma pöördusin tagasi Lustilinna, nagu Tash vahel halvustavalt ütleb, aga mitmeski suhtes tundub, nagu oleks möödunud juba terve eluiga.

Laua ümber kostab naeru ja klaasid täidetakse uuesti. Liz lükkab minu poole tühja klaasi ja näitab peanoogutusega pude­ lite reale seinaäärsel laual. „Kardan, et mina alustasin seda,“ ütleb Barbara oma sügava kumeda häälega mulle kõrva. Kui ta veel rohkem joob, siis hakkab tal Birminghami aktsent välja lööma.

Barbara on kohaliku volikogu liige. Suur naine veel suu­ rema isiksusega, kelle garderoob näib koosnevat põhiliselt 22

Kuulujutt

elegantsetest mustadest pükstest ja rangetest särkpluusidest. Ta meenutab mulle üht mu endist kolleegi: valjuhäälne ja kindlate arvamustega, kuid siiski lõbus. „Miskipärast see ei üllata mind,“ vastan. Uued naeru­ pursked. Ma pean kindlasti veinijoomisega teistele järele jõudma. Isegi Maddie, kes tavaliselt piirdub teega, tõstab täna klaasi. „Olgu.“ Lizi hääl on vaid kübeke valjem kui teistel, kuid miski selle toonis muudab meid kõiki tähelepanelikuks. „Ma arvan, et on aeg alustada,“ sõnab ta.

Sel kuul loetud raamat – Alain de Bottoni „Filosoofia lohutus“ – oli täielikult Lizi valik ja erineb meie harilikust lugemisvarast, kus tänapäeva ilukirjanduse hulka eksib mõni klassikaline teos. Järgmisel kuul on Barbara kord ja otsustades selle järgi, mida ma märkasin ta käekotist välja ulatumas, oli ta valinud Mary Shelley „Frankensteini“. Oleksin ausalt öelda lootnud midagi kergemat. Vahelduseks midagi, mis parandab meeleolu.

Barbara käitub nagu harilikult, ta ei hoia esileastumisega tagaplaanile. See on mu neljas kokkusaamine ja minu meelest ei ole talle veel ükski raamat meeldinud. Ta ütleb meile, et talle ei meeldi suurvaimude populistlik lugemine ja inimesena, kes on jätnud igasuguse lootuse sobiva partneriga tutvumiseks, ei lohuta teda Schopenhaueri vaated, et armastus on vaid abinõu geenide levitamiseks. „Mida ütleb see minu kohta? Et minu geenid ei väärigi levi­ tamist? Mitte et ma saaksin neid praegu edasi anda,“ pomiseb ta veiniklaasi. „Mitte ilma jumaliku sekkumiseta.“ Me kõik turtsume naerda. „Kui Schopenhauer sind ei lohuta, mida arvad sa siis Nietzschest?“ sõnab Liz, vaadates Barbarale otsa oma suurte tõsiste silmadega. „Minule meeldib tema idee, et kõik halvad 23

Lesley Kara

asjad elus tulevad meile kasuks, et me muutume nende tõttu paremateks inimesteks.“ Barbara mühatab. „Minule on aastate jooksul niipalju siga­ dusi tehtud, et ma peaksin nüüd olema lausa vooruse versta­ post.“ Mina ütlen neile, et mulle meeldib väga jälgida de Bottoni Elukooli postitusi Twitteris ja Facebookis. Barbara teeb gri­ massi. „Tänu taevale pole ma kunagi tegelenud sotsiaalmee­ diaga,“ ütleb ta, nagu oleksin ma tunnistanud üles mingi häbi­ väärse patu. Õhtu jooksul eemaldub jutu põhisuund paratamatult Sokra­ teselt ja Senecalt ning teistelt ja pöördub meie endi ning uudiste poole meie elus. Täna on luubi all vaene Jenny. Jenny on meie noorim liige. Hiljuti litsentseeritud õde, sale, tagasihoidlik ja intelligentne, hobusesabasse kinnitatud tumeblondide juus­ tega, eelistab lühikesi dresse ja musti retuuse. Karen pinnib teda armuelu kohta ja Jennyl paistab tõesti olevat ebamugav.

Ma tean, mis tunne on olla Kareni ülekuulatav. Ta katsetas seda kunagi ka minu peal ja see oli mulle väga vastumeelne.

Mul ei olnud tuju selgitada oma ebaharilikku suhet Alfie isaga.

Ma ei mõistnud, miks peaksin seda tegema, ja mulle ei meeldi olla niimoodi prožektori heledas valgusvihus. Jennyle ilmselt ka mitte.

Ma ei ole kindel, et suudaksin taluda Kareni seltskonda sage­ damini kui kord kuus, mis on kurb, sest tegelikult oleme üsna sarnased. Mõlemad kolmekümnendates eluaastates, kooliealise lapsega. Mõlemad kirglikud lugejad. Ta kolis siia Londonist nagu minagi, kuigi on elanud siin mõni aasta kauem. Temal ja ta mehel on arvutigraafikafirma ja ta on Alfie koolis väga tegev lastevanemate komitees. Kui tulin esimest korda raama­ tuklubisse, hakkas ta mulle üksikasjalikult rääkima Flinsteadi elust, just nagu tema oleks põliselanik ja mina uustulnuk. Kui seletasin talle, et käisin siin koolis ja et Flinsteadis pole jalatäitki 24

Kuulujutt

maad, mida ma ei tunne, tegi ta pahase näo, nagu tahaksin oma nina püsti ajada. Võibolla tahtsingi.

Valan endale veel veini. „Kas ma tohin kellegi klaasi juurde valada?“ küsin lootuses tõmmata tähelepanu Jennylt kõrvale.

Aga ainult Barbara võtab mu ettepaneku vastu. „Kui kaua sa siis selle mehega kohtamas oled käinud?“ pärib Karen. Ta kummardub Jenny poole, silmad vanainimeselike prillide taga pärani, sirgete tumedate juuste otsad laua kohal hõljumas. „Kas see on tõsine?“ Jenny punastab. Vaesekese kael on läinud üleni punaseks ja laiguliseks ning ma tunnen äkki vajadust teda kaitsta Kareni pealetükkiva küsitlemise eest. Kas inimestel ei tohi olla armu­ elu, ilma et terve linn sellest teaks? „Lihtsalt huvi pärast,“ lausun, „kas keegi on kuulnud Sally McGowanist?“ See on esimene asi, mis mulle pähe kargab.

Karen vaatab mind hämmastunult. Armas aeg, miks ma ometi seda küsisin? Tüüpiline mina, suu on ajust kiirem. Liz silmitseb mind kriitiliselt kulmu kortsutades. Vähemalt tundub mulle, et kriitiliselt. Tema oleks jutu pigem raamatutele tagasi tüürinud. Täpselt seda oleksingi ma pidanud tegema.

Karen põrnitseb mind prillide tagant ja pilgutab silmi nagu öökull. „Ainus Sally McGowan, keda ma tean, on see kuue­ kümnendate aastate lapsmõrvar. Ma mäletan, et ema rääkis mulle sellest loost.“ „Jah, taevas hoidku,“ ütleb Maddie. „Ega sa ei taha, et me loeksime tema kohta mõnd raamatut, Jo? Sest mina ei taha ausalt öeldes küll midagi niisugust lugeda.“ Ta väristab end. „Minu meelest on see liiga masendav.“ Ma ei oska Maddie kohta veel midagi arvata. Ta meenutab mulle mõnd väikest lindu. Säravad pisikesed silmad suunduvad kogu aeg ühelt näolt teisele. Kõrge hääl, mis hakkab värisema, kui ta erutub. Ta tütar töötab rahanduses. Mingi kõrge ameti­ koht Citys. Mul on tunne, et ta kasutab Maddiet ära. Kindlasti 25

Lesley Kara

on see palju odavam ja mugavam kui palgata lapsehoidja. Ma tean, et minu ema aitab mind Alfie hoidmisel palju, aga ma ei ootaks kunagi, et ta teeb seda täisajaga. „Ei, mitte midagi niisugust. Ma lihtsalt kuulsin täna, et temast räägiti.“ „Mida siis?“ küsib Liz, sirutades käe oliivi järele. „Kas uudis­ tes öeldi midagi?“ „Ei. Ma kuulsin juhuslikult üht jutujuppi, kui Alfie kooli juures maha panin. Tobe klatšijutt. Sa tead, milline on Perrydale’i algkool. See on mahlaka keelepeksu taimelava.“ Maddie naerab. „Sa ei eksi. Iga kord, kui käin oma tütre­ tütrel järel, kuulen ma midagi niisugust, mida poleks soovinud kuulda.“ „Räägi siis edasi, Jo,“ ütleb Liz. Ta silmad on suured. Küsi­ vad. „Ära piina meid põnevusega.“ Köhatan. Nüüd pole mul enam võimalik kõrvale hiilida.

Kõik ootavad mu vastust. „Ma olen kindel, et sel pole mingit alust, aga keegi väitis olevat kuulnud, et ta elab Flinsteadis uue identiteediga.“ „Hoidku taevas,“ ütleb Jenny.

Barbara paneb klaasi käest lauale ja vahib mind avasui. Ta põsed õhetavad veinist. „Mu vanemad ütlesid ikka, et talle silma vaatamisest piisas nägemaks, et ta loomus oli üdini kuri­ tahtlik.“ Liz turtsatab pilkavalt. „Tegelikult see ei üllataks mind,“ sõnab Karen. „Flinstead oleks ideaalne koht niisuguse inimese peitmiseks. Ma mõtlen, et kellel tuleks pähe teda siit otsida?“ Küsimus jääb vastuseta õhku rippuma. Kas see on vaid mu kujutlus või rikkus kuulujutt meie leebe raamatusõprade kok­ kutuleku meeleolu?

26