Kunst oiderma naidis

Hellar A. P. Oiderma

ELU SOLMED II Veel üheksateist sõlme

Eessõnaks

LÕNGAKERA

Minu esimene raamat tõi mulle nii mõnegi pahanduse kaela: „Ma ei ole hoopiski niisugune, nagu sa kirjutasid!“ Tõsi ta on, sina polegi niisugune. Kuid mina olen juba kord niisugune, et kui mõni asi annab naljaks keerata, siis mina seda ka teen. Nii mõnigi inimene minu raamatus pole reaalne tegelane, vaid ainult prototüüp! Seda tuleb ka lugejal võtta huumoriga – selles on süüdi minu kirjutamisstiil, kalduvus aasimisele, mis tuleneb ka minu osalisest saarlase päritolust, mida ma kuskil eespool juba mainisin. Ja kui ma seda ei teeks, siis minu raamatud kaotaks üsnagi palju. Nii et ärge pange pahaks, ma ei ole meelega tahtnud kedagi solvata ega halvustada.

Nende sõlmedega on selline lugu, et need on keritud kerasse nagu sõlmed ikka ja seoses sellega on osa sõlmi sattunud kohakuti teisest ajast pärit teise sõlmega. Kuid küllap lugeja taipab seda isegi...

Aga millisesse žanri mu raamat kuulub? Kahjatsen, et minu esimese raamatu toimetaja pole enam meiega, võib-olla tema oskaks seletada. Ta oli ju raamatu korduvalt läbi lugenud. Raamatukaubandus: romaanivormis mälestused. Ega polegi pelgalt mälestused. Minu isiklik romaan, mis jupikestena sõlmede sees, vahel ka eraldi sõlmena. Erinevatel aegadel jutukesteks vormitud mälestused, vahelduv stiil, kõnekeele kasutamine läbisegi Lõngakera - 7

kirjakeelega. Kas kõnekeele ortograafia on kirjakeele omast erinev, sest ka nendes peituv rütm on erinev? Kas see seletaks minu esimeses raamatus ohtrate kirjakeelsete komavigade esinemist? Kas kirjamärke kasutatakse kõnekeeles kirjapanduna kui noodimärke?

Kirjutades olen püüdnud kirjutada nii, nagu oleksin ise jutustaja rollis. Jutustada on kõige mugavam ja ilusam oleviku vormis.

Olen püüdnud kasutada rohkelt kirjanduslikke võtteid – alliteratuuri, assonantsi ja kordusi, pöördumisi oma lugeja poole – kas see on õnnestunud, on iseasi. Olen oma raamatutes püüdnud oma elus kogetud teadmisi jagada teemade suhtes, mille puhul olen kohkumisega märganud, et neid elementaarseid asju, mida minu tõekspidamise kohaselt iga inimene võiks teada, ometi ei teata või on kunagine õpitu unustatud.

Nii mõnedki mu sõbrad, kes on käesoleva raamatu mustandit lugenud, on ütelnud: „Tohoo, Oiderma, sa oled ju puhta punane, kiidad komparteilasi ja nõukaaegseid ülemusi!“ Kuid mina olen oma elus jõudnud arusaamisele, et igas suvalises kollektiivis, olgu see nõukaaegne EKP või nüüdne IRL, kooliklass või sõjaväeosa, leidub alati häid ja pahatahtlikke inimesi ning samuti inimesi, kes on muidu väga toredad, kuid omakasuks võimelised üle laipade astuma. Mis oleks eesti rahvast saanud, kui kõik kõrgemad ametikohad oleks vene šovinistide ja karlvainodega täidetud? Ja kui ma selle kõik ühele väliseestlasest ja rahvuslasest sõbrale selgeks tegin, jäi ta lõpuks minuga nõusse, öeldes: „Kes teab, siia jäädes oleks ka mina vist mingile parteilisele ametikohale asunud…“

8 - Elu sõlmed. II raamat

Neljateistkümnes sõlm

KOIDUL A I

Kust leiba saada? No nüüd oleme siis Tallinnas. Eluase on muretu – äiapapa juures. Kuid leiba tuleb ka teenima hakata.

Teatavasti on kolm a-ga algavat ametit, mida iga mats ja riigijuht kritiseerida oskavad – arst, arhitekt ja agronoom. Et arstid ei tea midagi, see on ammutuntud tõde, ja nad panevad muudkui vale-diagnoose kah. Arhitektid ehitavad inetuid maju ebaõigesse kohta. Agronoomid ei tea ka ise, mida nad külvavad ja kui ka külvavad, siis koristamise ajal lasevad ikkagi kasvanud saagi hukka minna. Agronoomi teenistus on väike, palju suurem palk on autojuhil, lukksepal ja kokal – viimasel on ninaesine tasuta käes. Kas tasubki pealinnas agronoomi kohta otsida?

Kurdan oma muret sõbrale, koolivend Salumetsale, kes on Maratis mehaanikaosakonna juhataja. „Ma võtaks sind tööle küll ja ei kahtle ka selles, et sa varsti end üles töötad. Kuid mul on 30 inimest tööl, kuid mitte ühtegi vaba kohta. Aga kas sa tead, Punane RET otsib uusi töölisi, mine sinna.“ Punase RET-i kaadriülem võtab mind lahkesti vastu ja küsib: „Mida teie oskate?“ Vastan: „Mul on autojuhi luba, oskan lukksepatööd üle keskmise taseme ja tunnen lihtsamaid trei- ja höövelpinke.“ – „Olen rõõmus, just selliseid inimesi me väga vajamegi.

Muuseas, mis haridus teil on?“ – „Kõrgem agronoomiline.“ Kaadriülema nägu tõmbub tõsiseks, peaaegu vihaseks: „Mis Koidula I - 11

te õige mõtlete, on siis mul seda pahandust vaja, et agronoomi tööle võtan, mind ennast võidakse selle eest vallandada!“ Mul on tunne kui vangist vabanenud vägistajal… Iga muud ametit õppinu võib nõukogude korra ajal mistahes ametit pidada, kuid agronoom ainult põllumajanduslikku!

Lähen põllumajandusministeeriumi. Seal töötab maaviljeluse valitsuses vanemagronoomina Aadu Pärtel, kellega me kunagi Tartu Ülikooli Akadeemilises Meeskooris kõrvuti bassihäält tegime. Tal on vaja abiliseks inimest agronoomi kohale.

Korraga viskan jutu sisse saarlasliku aasingu. Aadu nägu tõmbub tõsiseks, siis ütleb: „Mine kaadrivalitsusse, sealt saad vastuse!“ Kaadrivalitsuses täidan ankeedi ja kirjutan eluloo. Kästakse ülehomme tagasi tulla. Sellel päeval ütleb sealne ülemus midagi selgitamata: „Põllumajandusministeerium teie teeneid ei vaja, meil on sellele kohale inimene olemas!“ Mind piinab senini mõte – kas käitusin Aaduga liialt familiaarselt või teati minust rohkem, kui seal kirja panin. Kui Pärtel oli ministri asetäitja ja hiljem ka, suhtus ta minusse väga sõbralikult.

Läksin oma vana leivaisa juurde, tööjõureservide valitsusse.

Sealt üteldi, et agronoomi kohta neil pakkuda pole, kuid neil on üks täitmata koht ja küll nad mulle mingi töö ka leiavad! Sain seal istuda tööleidmise ootel hämaras ruumis neli päeva laua taga ja üht-teist asjaajamist leitigi. Suur aitäh neile – tagantjärele! Äiapapa Jürisson. Jürisson oli selle maja ehitanud vanal ajal oma perekonna tarbeks ja nii kavalalt, et kõik oma pere toad olid akendega lõuna ja lääne suunas. Selleks, et põhja suunda aga mitte kasutamata jätta, oli ta veel teise korteri ehitanud – üürilisele. Kivimaja oli puumaja omadusega, selle andis seespoolne ehtsast Hispaania korgipuu koorest korkvooder. Tollal supermoodne!

12 - Elu sõlmed. II raamat

Kuid sellal, kui meie sinna kolisime, oli äia kasutusse endisest suurest kahel korrusel asuvast korterist jäänud vaid kolm tuba, neist üks suur, kaarakendega, teine väiksem, kolmas aga üpris pisike. Ja Jürissoni kui endist majaomanikku oli pärast maja natsionaliseerimist ähvardatud korduvalt välja tõsta mitmel erineval moel, sealhulgas üüri vastuvõtmisest keeldumisega.

Jürissoni jonn jäi peale.

Alumisel korrusel elas tollal kunstnike Kaarmate perekond, ülemisel ühes toas eks-KGB-lane Kimberg oma naise ja kahe lapsega. Alumisel korrusel asuvat kööki kasutasid kõik kolm perekonda ühiselt.

Eesi luges mulle sõnad peale: „Isa on väga pedantne inimene.

Sina kui äärmiselt lohakas ja korratu inimene ei oska siin ei istuda ega astuda!“ – „Tohoh,“ mõtlesin mina, „ei tea, kes meist hullem on!“ Kuid kodurahu pärast jätsin selle valjusti välja ütlemata.

Suures toas rippus seinakell, Viiralti originaaltõmmis „Kaamel“ ja kaks Jürissoni portreepilti. Piltidel Jürisson, mis Jürisson, hämmastavalt täpselt tabatud. Aga terasemal vaatlusel ilmnes, et kui ühel oli kujutatud soliidset tarka härrasmeest, kes võis olla professor mis tahes rahvusest, siis teisel oli kujutatud tahtejõulist eestlast, võib-olla isegi mulki. Pildid olid joonistanud samal ajal kaks kunstnikku, üks Moskvast, teine Tallinnast Pärnu rannas, kus Jürisson oli kord sanatooriumis olnud. Kuivõrd kunst erineb fotost!

Selles toas oli Jürissoni voodi. Meie – mina, Eesi, Reet ja Kai. Pisikeses toakeses elas Jürissoni nüüdse mõiste järgi elukaaslane – meile „tädi Leeni“.

Tädi Leeni. Leeni oli pärit Viljandimaalt Nuia talust. Üle maantee asub Parveotsa talu – see talu, kus minu ämm oli sündinud.

Küllap sealt on pärit ka Leeni tutvus minu äiaga. Kuid Nuiat teadsin ma ju palju varem, see oli ka meie lapsepõlve majapeKoidula I - 13

renaise proua Siimeri kodutalu. Ja ka Elleni ja Leeni – Nuia peretütarde.

Leeni oli ilus naine. Millal ta Koidula tänavale äiapapa juurde elama asus, seda ma ei tea, kuid ämm ja äi elasid ammu lahus – arvatavasti juba esimesest Nõukogude okupatsioonist alates.

Koidula tänav ämmale ei meeldinud, sest see korter oli ehitatud nii, et võis kõigist tubadest läbi käia. Ja seda äi tegigi, näidates uhkusega arvukatele tuttavatele oma maja…

Leeni oli väga hea inimene. Kuidas ta Jürissoni eest hoolitses, tegi tema eest kõik nii „naiste“ kui ka „meeste“ tööd! Ta oli mures Jürissoni südame pärast – ei lubanud tal ühtegi raskemat asja tõsta, tõstis ise… Ja meie Reedale oli ta ka hea vanaema, isegi liiga hea, hoolitsedes alati, et laps oleks soojalt riides, sest Reet oli Koidula tänaval tihti haige. Kuid ta ei teadnud seda, et just liigsoojad rõivad ongi enamalt lapse haigestumise põhjuseks.

Sellised need vanaemad on… Ja kuni meie Tallinna tulekuni oligi Reet olnud rohkem tema hoole all – meie elu nii Lihula kui ka Saaremaa perioodil.

Leeni oli Viljandis komandeeringus ja sinna ta jäigi. Tema surmateade tuli meile kui välk selgest taevast. Infarkt. Lahkamisel olevat leitud tema kehast mitut liiki kasvajaid, nii et mitte ainult süda, vaid varem või hiljem ka sõralised teinuks talle lõpu.

Ta maeti Viljandis perekonna matusepaika.

Hiljem lammutasin tigudiivani, kus Leeni oli maganud. Diivani sees oli ohtralt lutikamürgiks kasutatud pestitsiidi DDT-d.

Sinna oli seda puistatud kümnete pakkide kaupa. Inimese iga liigutuse puhul väljus diivanist väike kogus mürki, mida ta siis sisse hingas. Minu diagnoos: lutikad polnuks head inimest tapnud, tappis hoopis tollal laialt levinud taimekaitsevahend, mis hiljem ära keelati.

14 - Elu sõlmed. II raamat

Kaheksateistkümnes sõlm

MINISTRI ABI

Elektrikute toas. Minu täielik ametinimetus on nüüd Vabariikliku Koondise Eesti Põllumajandustehnika Nõukogu vastutav sekretär. Misasi see nõukogu tegelikult oli, seda ei tea ma tänaseni, seda pole kunagi eksisteerinudki. Aga kui kuidagi ära seletada, täitsin ministri (EPT oli ministeeriumi õigustes, selle esimees oli ühtlasi ENSV Ministrite Nõukogu liige ja minister) abi kohuseid, praeguse mõiste kohaselt ministri isiklik nõunik. Minu ülesannete hulka kuulusid EPT kolleegiumi otsuste protokollimine, ministri posti läbivaatamine, tähtsamate väljaminevate kirjade redigeerimine, ministri mõnede kõnede ettevalmistamine, ministri pojale vibupüssi tegemine ja ministri kodus tema pere pildistamine ja veel palju muud. Selle eest oli mul õigus kasutada, ajal kui ministril endal seda vaja polnud, ministri Volgat ka isiklikeks sõitudeks.

Ruumipuudusel paigutati mind esialgu elektrivalitsuse tuppa. Mul oli oma laud, üks ei seganud teist. Samas toas oli ka nimetatud valitsuse juhataja, Leningradi blokaadi läbiteinud lühike mees Vilde, kes käis mööda seinaääri, parem käsi paigal ja parem õlg madalamal, nagu oleks ta praegugi veel koolipoiss, portfell käes. Sööklas tellis kaks portsu ja kuhja saiakesi peale selle, kuid püsis ikka poisikese kaalus. See kõik on mul naljaks üteldud, kuid kokkuvõtteks oli ta tubli ja heatahtlik tark mees, Ministri abi - 57

kellest lugu pidasin. Toas oli väga sõbralik kollektiiv. Kui tuli käsk ministri eesruumi kolida, oli mul kahju lahkuda.

Ministri eesruumis. Oma kaust kaenla all, lähengi sinna. Mina olen ikkagi meessoost olevus, mul on silmad ka peas. Näen, samas toas istub kaks imeilusat neidu, üks süsimustade juustega, teine täiesti blond. Kohmetun, ei saa alul sõnagi suust. Kas tõesti pean nendega ühes ruumis töötama? Minu laud on akna all, istun toolile. Lõpuks tutvustan end: „Mina olen nüüd siis Mette abi, minu nimi on Hellar Alva Peeter, Gustav Mihkli poeg Oiderma.“ (Minu nimi on ennegi inimestele nalja pakkunud, kasutasin ka nüüd selle ära soovitud sõbraliku õhkkonna loomiseks.) Mustajuukseline kaunitar sõnab naeratades: „See on liiga pikk, kellele see meelde jääb, mina ütlen teile Peedu, aga mina olen Lehti, Mette sekretär!“ Lehti poolt mulle pandud nimi jäigi aastakümneteks külge kui tinutatult. Selles suures, mitme ministeeriumi majas mind muu nime all ei tuntudki. Isegi mõni kolhoosi esimees pöördus minu poole: „Seltsimees Peedu!“ Alul see mulle hästi ei meeldinud, sest nii kutsutakse poisikesi, kuid pidin sellega leppima põhjusel, et minu ilusat eesnime Hellar ei osanud keegi õigesti hääldada. Küll Hillar, siis Ellar, Illar, Ilarius ja teab kuidas veel. Blondi iluduse nimi ei meenu, pealegi kolis ta varsti teise ruumi oma osakonna juurde.

Lehti tookordne teietamine jäigi meile viimaseks. Minister Mette sinatas maamehelikult kõiki ja ka mina ei osanud teda muud moodi kõnetada. Pealegi olen ma põhimõtteliselt teietamise vastu. Põhjarahvad – soomlased, rootslased ja ka inglased sinatavad, miks siis mitte meie? Kuid ministri autojuht Vaarep pöördus kangekaelselt Mette poole nii: „Mis Nemad sellest arvavad, kas sõidame Türi kaudu?“

58 - Elu sõlmed. II raamat

Pilt ei peta. Mina ei pea seda rannal lesimist miskiks. Inimesed lebavad rannal kui hülged lesilas ja küpsetavad ennast nagu räimed suitsurestil. Seal on nii halb olla – palav, igav ja pea hakkab ka varsti valutama. Et päris kõrbema ei läheks, hõõruvad endid õliga sisse, nii nagu kokk kallab praeahjus seapraele sousti.

Nimetatud põhjusel pole minust ka pilte supelrannast. Üks siiski on – meie oma rannalt, kui ma ujumast tulen.

Meie vägagi veetlevat sekretärineiut külastab tihti üks meessoost isik. Siis ümbritseb neid tähelepandav armunute aura. Ma ei oska seda seletada – tuntav vanusevahe ja kavaler pole just filminäitleja ning on pealegi abielus. Kord kaunitar näitab sõbrannale rannapilte. Kiikan üle õla. Eelnimetatud isik on liibuvates supelpükstes. Ega midagi…

Kunagi hiljem olen sisenemas ruumi, kus minu kallima töökoht on. Ta näitab sõbrannale meie pilte. Minu tulekut ei pane nad tähele. „Oo, isver!“ hõikab sõbranna, „ma ei osanud ette kujutadagi, et sinu Peedul nii kaunid, sirged sääred on! Ta on ju vahel kaevanud, et jalad valutavad ja ma siis arvasin, et need on tal paksud või kõverad…“ Esimest korda kuulen, et meeste säärtel ka mingit tähtsust on. Kuid siiski olen meelitatud – ega midagi, ka mul on varjatud ilu, mida pole põhjust häbeneda.

EPT Kolleegium. Sama nimetusega koosolekut peeti põllumajandusministeeriumi kolleegiumi saalis kord nädalas. Kolleegiumi juhatas reeglina minister ja EPT esimees Mette ning mina pidin kõik esinemised ja sõnavõtud kirja panema. Eesti keeles, kuigi mitmed esinesid ka vene keeles: „Et kõik mõistaksid, millest jutt on.“ Esimehe esimesest asetäitjast Kalausest pidasin väga lugu.

Kuigi „jeestlane“, oli ta päästnud mitmeid küüditamisest ega pannud kellegi „musta ankeeti“ pahaks. Mina pean neist lugu, kes ei häbene käsitööga oma käsi määrida. Koduse remondi Ministri abi - 59

puhul ei kutsunud Kalaus välja EPT osakondadest remondimehi, mida ta oma positsioonilt oleks vabalt võinud teha, vaid tegi kõik tööd ise. Kuid protokolli jaoks tema venekeelse jutu kolleegiumil kirjapanemisega olin tõsiselt hädas. Tema iga teine sõna oli „vot tak“, ülejäänud sõnad tulid tema suust nii kehvalt hääldatuna, et ma ei saanud aru, millest ülepea jutt oli.

Zadvornov. Remondivalitsuse juhataja Zadvornov, oli, peab ütlema väga tark ja intelligentne venelane, kuid vaatamata kauasele Eestis töötamisele ei suutnud või ei tahtnud ühtki eestikeelset sõna ütelda, kuigi üht-teist taipas. Tema oli üks ministri venekeelsete ettekannete tekstide koostajaist. Ja need olid ülimalt korrektses vene keeles, mida mina võin ka omalt poolt kinnitada, sest tal oli tavaks üheainsa lausega kolmveerand A4 masinakirja lehte täita, mida ainult vene keel võimaldab! Ja mina sain ka tema igast kõnekeelsest sõnast aru, kui see teema mulle ainult tuttav oli.

Seekordsel kolleegiumil arutati remondivalitsuse ja remondiettevõtete tööd. Arusaadavalt leidis üks või teine ettevõtmine ka mõningast kritiseerimist. Kuna ma olin mõne väikese pisiasja pärast Zadvornovile pahane, siis protokolli koostamisel ei säästnud ma teda ka, ise koguni arvasin, et vast liiga sai! Kui Zadvornov oli paljundatud protokolli kätte saanud ja läbi lugenud (ette lugeda lasknud?) ja mulle tigedalt otsa vaadates Mette kabinetti ilma koputamata sisse marssis, oli mulle selge, milles asi on. Varsti kostiski Mette hääl läbi ukse: „Peedu, tule kohe siia!“ Kabinetis küsib Mette mult: „Kes seda kolleegiumi juhatas?“ – „Sina juhatasid!“ – „Kes protokollis?“ – „Mina!“ – „Kelle allkirjad siin all on?“ – „Sinu ja minu!“ – „Mida sa, Zadvornov, siis veel tahad, kõik on ju õige!“ Minu lugupidamine oma ministrist tõusis veelgi… Kolleegiumi otsuse formuleeris kolleegiumi juhataja, hääletamist ma peaaegu ei mäleta.

60 - Elu sõlmed. II raamat

Asi, mida kolleegiumil arutada. Arutati, aga mida otsustati, seda ei mäleta, eks kõik jäi sinnapaika, kuid vanaraua plaan kahtlemata ületati…

Tellimuste raamatus oli olnud positsioon: sigade söötmisseadmed SSk3. Keegi kolhoosi esimees: „Huvitav, mis need peaksid olema, eks söödakünad vist, igaks juhuks tellime mõned, äkki on asjalikud asjad!“ Ja oli teinud ristikese sinna juurde ning märkinud ka, et 10 tükki. Ka rajooni kokkuvõttes: SSk3 – 10 tk.

Ning „vabariigi“ koondraamatus SSk3 – 10 tk. Tellimused saadeti Moskvasse tähtaegselt. Üllatus, üllatus, kui EPT vabariiklikku baasi saabus järgmisel aastal mitu rongitäit rauakoluga, mida Eestis mitte kuidagi kasutada ei osatud. Saadeti tehasele telegramm: „Keeldume inkassost, meie pole seda tellinud!“ Vastus: „Kuidas pole, tellisite küll, SSk3 – seavabriku sisseseade SSk, kolmas modifikatsioon!“ Kümme seavabriku sisseseadet! Kui tellitud, siis tellitud, maksta tuli, kuid kolhoosist ei saanud muidugi seda summat sisse nõuda, kanti vabariikliku baasi kahjumisse, mis muidugi selle aasta EPT süsteemi aastatulemustele eriti hästi ei mõjunud… Ja mine võta kinni, kes siin süüdi oli? Tellimused kandsid ju kümneid allkirju, ministrini välja! Hea, et enam Stalini aeg polnud, siis oleks nii mõnelgi juhul vaid Siberi sõit oodanud…

Tellimused tõlkinud ja kokkuvõtted teinud naissoost „insener“ sai noomituse ja lahkus varsti teisele tööle.

Parandan kirju. Põllumajandusministri eestoas istub sama ameti peal, ministri abi laua taga minu kursuse- ja leerivend ning Saalide poolt sugulane kah veel, Endel Haas. Lähen tema kogemustest õppima. „Aga kirjad tee nii punaseks, kui oskad!“ ütleb Endel, „see kasvatab su autoriteeti!“ Kirjade punaseks tegemist punase pastakaga olen juba oma varasemates ametites ka õppinud.

Ministri abi - 61

Tuleb Ants Tõnissoo, maaparanduse valitsuse juhataja asetäitja. Eks töötlesin tema kirja oma oskuste kohaselt. Ants on tulivihane: „Mul on samuti kõrgharidus kui sinulgi, ja sina julged mu kirja ära sodida!“ – „Eks kaeba siis Mettele, kuid mina sinu kirja ei viseeri enne, kui minu parandusi pole arvesse võetud!“ Tülli ei tasu ka minna, seletan talle sõnade õiget järjekorda lauses ja miks on parem ja viisakam kirjutada minu paranduste kohaselt. Ants on ikka tigeda näoga küll, teen mõne väikese järeleandmise ja lepime ära.

Ma tegelesin ka sellel ajal oma harjunud kombel fotograafiaga.

Sama Ants tuleb uhkusega oma fotot maaparandustöödest mulle näitama. Foto allkiri: „Maaparandusmasinad objektil tööhoos.“ Kiidan fotot: „Pilt on läikpaberil, terav, kontrastsus optimaalne, tõesti palju masinaid pildil, väga ilus pilt, kuid üks asi on siin vale!“ – „Mis asi siin vale on?“ oli Ants vihane. „Foto allkiri. Õige allkiri on: „Lõpuks ometi saame õhtule!““ – „Kuidas nii, miks õhtule, töö käib ju!“ – „Vaata ise, kõik sinu masinad sõidavad ju pildilt välja, nii et tolmujutt taga, järjelikult on neil tõesti kiire minek kodu poole!“ Ants lööb pahaselt käega ja läheb minema.

Ohutustehnika insener-inspektor. Meile oli sellele ametikohale tööle võetud endine Raku rebasekasvatuse sovhoosi direktor. Muidu meile venelasi tööle ei tulnud, meil oli eestikeelne ja -meelne kollektiiv, ta oli üks vähestest eranditest. Eksdirektor küsib minult: „Kas meil elektrikut ka on?“ – „Ei ole, kuid milleks sulle elektrikut vaja on?“ – „Mul on laualamp rikkis.“ – „Too see siia, ehk saame kuidagi ise hakkama!“ Kui lamp kohal, pean mina kui õpetaja kogemustega kiuslik inimene talle väikese loengu: „Laualambi parandamisel on ette nähtud järgmine järjekord: esmalt kontrollime, kas toas seinakontaktis voolu on, siis vaatame, kas hõõgniit on terve, siis avame kahvli ja vaatame, kas see ja juhe kahvli juurest on terve ning alles siis asume lambi62 - Elu sõlmed. II raamat

pesa lahti võtma. Nüüd siis asume praktiliselt asja juurde: vool on olemas, minu laualamp põles ju, vaatame lambipirni, selge, hõõgniit on katki, parandamiseks piisab lambi vahetamisest!“ Insener punastab, kummardab ja ütleb siis haleda häälega: „Izvinjaju, izvinjaju!“ Sama mees oli kuulnud, et radikuliidi vastu annab abi mesilaste naturaalne nõelamine (kas minu käest?), läinud siis naabrimehe mesipuu juurde, lasknud oma püksid rebakile ja hakanud oma hästi karvast, paksu istekohta vastu taru lennuava hõõruma.

Kui mesilased küllalt vihaseks läinud ja teda pehmest kohast ka nõelama hakanud, siis kisanud: „Ai, ai, kak harašoo! Ai, ai, kak harašoo!“ Esimehe asetäitja sekretär. Kui Mette on EPT esimees, ENSV minister, siis tema asetäitjaid nimetatakse harva ministri asetäitjaiks, need on ikka esimehe asetäitjad. Esimehe esimese asetäitja, Kalause sekretär on Linda. Linda on pikk ilus naine, abielus. Kui Kalaust pole kohal, siis muutub tema eestuba juuksurisalongiks. Linda oskab juba EPT naistele soenguid teha.

Juuksuritöö eest Linda raha ei võta. Linda abikaasa teenistus on suur, lapsi neil pole, Linda palk on vaid Linda taskuraha. Sellest hoolimata sipleb Linda pidevas rahapuuduses. Kui mingit uut hilpu või kosmeetikat vaja, siis ta selle ka ostab.

Mina nii ei oska, mul jääb alati enne palgapäeva raha rahatasku, sest mine tea, mida hädapärast vaja läheb osta. Linda on sellest aru saanud ja nii ta ikka enne palgapäeva küsib mult laenu. Kuidas sa ära ütled, kui kaunis naine sult härdalt palub? Ükskord mul tõesti polnud. Linda karjus minu keeldumise peale „Mina sinuga ei räägi ka enam!“ ning lõi pauguga ja ukseklaaside klirisedes meie toa ukse kinni. Või mul sellest sooja ega külma, mis mul sest, kas räägib või mitte, seda parem, kui ei räägi, ei tule enam laenu küsima! Ja meeste soenguid Linda ka ei kohenda.

Ministri abi - 63

Irene. Mette eesruumi tuleb rahanduse valitsusest noorik.

Valge pitsilise pluusi ja musta seelikuga, kastanpruunide lokkis õlgadeni langevate juustega, kõrge büstiga, laitmatu keha ja ideaalsete jalgadega. Tal oli siia asja, tõi mingi dokumendi allakirjutamiseks. Hiljem pole tal vahel ka asja, tuleb niisama juttu ajama. Ta kirjaoskus on absoluutne, mul ei õnnestu ühtki tema koostatud kirja oma kombel „punaseks teha“.

Lõuna. „Lähme Mikusse“ – „Lähme!“ See kujunes traditsiooniks. Pikapeale selgub tema lugu. See pole eriti õnnelik.

Asutuses, kus Irene töötas, hakanud üks vanem mees temaga tutvust tegema. Ta võitnud noore naise südame, hoolitsedes asutuse ruumides elava kassi eest. (Hiljem selgunud, et rohkem silmakirjaks.) Irene lootis saavat hea mehe, kes olnuks tal ka kui isaks. (Isa läks tal sõjaväelasena punaarmeega kaasa lootuses, et päästab sellega oma perekonna. Sai haavata ja suri kaugel Venemaal haiglas). Kui noorik sai teise tütre, lõi muidu heasüdamliku Maxi raske iseloom välja. Ta ei napsitanud, kuid oli maias. Ta hakanud kohvikus kooke süües oma palka pea jäägitult sellele tegevusele kulutama, hoolimata sellest, mis lastest saab. Ja füüsiliselt karistanud lapsi tühistel põhjustel – ka tema arvates kehvemate koolihinnete eest.

Harald Männik. Lühemat kasvu tugeva kehaga, minust kursuse võrra ees, kuid mitte ealt vanem mees. Tema on üks neist vähestest, kes „oskab elada“ seda kunsti täiuslikult vallates ja nii tuleb ta kõigist võimatutest olukordadest ikka terve nahaga välja kui mull veepinnale tõustes.

Kuid mina kirjutan sellest, mis mina tean. Kui palju meie ülikoolis kokku puutusime, ei mäleta, võib-olla ÜTÜ-s (tudengite teaduslikus ühingus). Kursuselt vanemaid reeglina tuntakse, nooremaid mitte…

64 - Elu sõlmed. II raamat

Ühel kenal tööpäeva hommikul tuleb mulle Harald koridoris vastu: „Tere, Oiderma, rõõm sind siin näha… Ah Mette abi…

Aga mina sain ministri asetäitjaks, tule vaata, mul on siin oma kabinet ka, ajame juttu!“ Ka mina olen rõõmsalt üllatunud.

Tema mäletas mind…

Televisioonigrupp kolhoosis. Aseminister Männik suudleb ENSV põllumajandusministri nimel karjanaist… Selge see, rahvamees ju…

Meie sõprus kestab… kuni ühel õhtul tuleb ta mulle koridoris vastu. Mina teretan, tema noogutab vaevaliselt vastu. Selge see – tema on nüüd minister… Aga kui minu minister Mette sööklasabas mu kätt surub, siis teeb seda temagi.

Ilmar Aamissepp oli mu abikaasale kurtnud: „Tead, kui raske on Haraldile lauakombeid õpetada, aga peab, meil on väliskülalised!“ Aeg möödub… Ühel hommikul tuleb Harald mulle jälle vastu: „Tere, Oiderma, rõõm sind jälle näha!“… Tugevat töömeest-ministrit, kes kui kuhu käe külge paneb, siis sellest asja saab, ei oleks küll maksnud ühe tühise mahasõidetud elektriposti pärast töölt maha võtta!

Mis on Eesti põllumajandus ilma Männikuta? Ega olnudki!

Varsti oli ta jälle minister!

Kuid minu eelnev jutt? Suurel tegijal juhtub nii mõndagi…

Veerenni tänav. Näen juba kaugelt: Irene ruttab mulle vastu, pikad lokid tuules lehvimas. Nii ruttab ta ka igal päeval tööle.

Kuid täna on pühapäev. Kui armas! Maxi ja lapsi polevat kodus, ta kutsub tuppa. Mina istun toolile, tõmban ta enda sülelusse.

Kui kerge, kui värske, kui kaunis on ta! Sellist kõikehaaravat tunnet pole mul veel olnud, mu vaim lendab! Küllap vist suudlesime ka… võib-olla?

Ministri abi - 65