12.
J
uba veebruari lõpus oli tunda kevade hõngu. Lumi veel ei sulanud, kuid põhjamaise kevade lähenemine oli selgesti tajutav. Lindude hõiked muutusid kevadiselt kiledaks, õhk täitus mittetalvise pehmusega. Säras valgusest, mida sealkandis polnud sügise lõpust saati nähtud. Kui sa surid, ütles Arseni Hristoforile, oli loodus juba pimenenud. Aga nüüd on jälle valgeks löönud ja ma nutan sellepärast, et sina seda ei näe. Kui rääkida peamisest, siis taevas on kõrgemale tõusnud ja sinama löönud. Käimas on teisigi muutusi, millest ma hakkan sulle teatama nende edenemist mööda. Tegelikult võin ma mõnda asja juba praegu kirjeldada. Arseni tahtis jätkata, kuid miski peatas teda. See oli pilk. Ta tundis seda, ilma et oleks veel näinud. Pilk ei olnud raske, pigem näljane. Suurel määral õnnetu. Viras kaugemate hauakivide taga. Jälginud helgi suunda, nägi Arseni pearätti ja punast juuksesalku. Kes sa oled, küsis Arseni. Ma olen Ustina. Kivi taga kükitanu tõusis püsti ja tunnistas vaikides minuti jagu Arsenit. Ma tahan süüa. Ustinast õhkus õnnetust. Tema riided olid porised. Tule sisse. Arseni viipas tare poole. Ma ei saa, vastas Ustina. Ma tulen sealt, kus taud üle käis. Too mulle midagi süüa ja jäta siia. Sa lähed ära ja ma korjan üles. Tule sisse, sõnas Arseni. Külm on ju. Mööda Ustina põski veeres mitu suurt pisarat. Neid oli kaugelt näha ja Arseni imestas nende suurust. Eile mind ei lastud slobodaasse. Öeldi, et ma toon taudi kaasa. Kas sina siis taudi ei karda? Arseni kehitas õlgu. Mul suri vanaisa ära, nüüd ei karda ma suurt midagi. Kõik on Jumala kätes. Ustina astus sisse, hoides pilku maas. Kui võttis oma räbaldunud tulupi seljast, sai selgeks, et ta teeb seda esimest korda üle mitme päeva. Mööda taret levis pesemata ihu lehk. Noore naiseihu. Läpp 52