Kunst kremli vanden6u naidis

Douglas Boyd

KREMLI VANDENÕU TUHAT AASTAT AGRESSIIVSET VENEMAAD

4

KRIMMI SÕDA

N

ikolai I 30-aastane valitsusaeg oli lõppemas, kui Lääne ideed tungisid venelaste pähe täiustatud musketikuulide kujul.

Miks? Petlemma Sünnikirik Türgile kuuluvas Palestiinas tähistas kohta, kus Kristus olevat sündinud. Igatahes nii oli räägitud Rooma keisri Constantinuse võimukale emale. Pühale Helenale. Kui vene õigeusu mungad tahtsid kiriku katusele tähte seada, puhkes neil roomakatoliku munkadega kähmlus. Mitu munka sai surma. Osmani impeeriumis elavate õigeusklike kaitsjana süüdistas Nikolai I, et kohalikud Türgi võimud olevat meelega Petlemmas tapmisi õhutanud.

Seepärast kuulutas ta Türgile sõja, „et kaitsta õigeusu munki edasise vägivalla eest”.

Tegu oli kõigest ettekäändega, et pidada maha Vene ja Osmani impeeriumi pika heitluse uus voor. Kuna Venemaa oli nüüd tunnistatud Euroopa suurriigiks, tahtis Nikolai sellele väärilist laevastikku.

Paraku said Arhangelskis baseeruvad Valge mere laevad liikvele vaid siis, kui polaarjää lubas. Väike Kaug-Ida laevastik, mille ülesandeks oli Aasia rannikut Jaapani ja Ameerika vahelesegamiste eest kaitsta, jäi Euroopast liiga kaugele, et seal abiks olla. Balti mere laevastiku ümberpaiknemine sõltus sellest, kes Taani väinu valdas, ning Musta mere laevastik pääses Vahemerele vaid Osmanite impeeriumi loal, kes Bosporuse väina ja Dardanelle kiivalt silmas pidas.

Venemaa õigus väinadest läbi sõita oli lepinguga tagatud. Nikolai ihkas Venemaad ookeanilaevastikuga maailmariigiks muuta ning Musta mere väinade omandamine oli sellel teel esimene samm. Tsaar,

Krimmi sõda • 57

kes tõi ettekäändeks oma vastutuse Petlemmas tapetud munkade ees, viis väed Osmanite provintsidesse, mida tänapäeval tuntakse Rumeeniana. Prantsusmaa ja Suurbritannia polnud Kõrge Portaga lepingulistes kohustustes, aga kummalegi suurriigile ei meeldinud, et Venemaa Musta mere laevastik hakkaks vabalt Vahemerel liikuma.

Kannapöördega, mis meenutab George Orwelli veel kirjutamata romaani „1984”, katkestas Prantsusmaa igasuguse vaenutegevuse Türgiga Kreeka sõltumatuse toetuseks. Kõrge Porta andis uuele Prantsuse monarhile Napoleon III-le Jeruusalemma pühapaikade kaitsja staatuse. Inglismaad ajendas tegutsema kahtlustus, et Venemaa himustab Hindustani poolsaart.

Kuna Napoleon III oli Prantsuse troonist unistades veetnud La Manche’i vastaskaldal õnnelikke pagulasaastaid, tundus sõjaline liit Venemaa vastu Pariisi ja Londoni valitsustele hea võimalusena peibutada üht mandri-Euroopa suurriiki, Austriat, Prantsuse-Briti alliansiga ühinema. 23. septembril 1853 kästigi Briti laevastikul Konstantinoopoli lähistele sõita. Omar paša juhitav Türgi sõjavägi, kellele see julgust sisendas, ründas 4. oktoobril Vene sissetungijaid ning saavutas Olteniţa all võidu. Paraku närbusid selle loorberid kohe. Nimelt purustas Nikolai I Musta mere laevastik Türgi laevastiku 300 kilomeetrit Ankarast kirdes Sinope neemel. 3. jaanuaril 1854 pöördus sõjaõnn uuesti, kui Prantsuse ja Briti sõjalaevad, mis kaitsesid Mustal merel Türgi transpordilaevu, ajasid Vene laevastiku minema. See merelahing oli prantslastele ja brittidele pärast ristisõdu esimene kord ühel poolel võidelda.

20. märtsil marssisid Vene väed häirimatult lõunasse, nüüdsesse Bulgaariasse. Seitsme päeva pärast kuulutasid Suurbritannia ja Prantsusmaa Venemaale ametlikult sõja. Esimesed Inglise ja Prantsuse väed jõudsid Bulgaaria sadamalinna Varnasse 30. mail. Nad maabusid keset kooleraepideemiat. Austria oli koondanud Galiitsiasse ja Transilvaaniasse 50 000 relvakandjat, et heidutada Doonau vürstiriikides asuvaid Vene vägesid. Et sõda ei laienenud ning sellesse ei kistud tervet Euroopat, on suuresti ühe Preisi ratsaväeohvitseri teene, kes oli diplomaadina erakordselt osav. Preisimaa kuningas Friedrich Wilhelm IV saatis Edwin von Manteuffeli Peterburi, kus ta veenis Nikolai I oma vägesid

58 • KREMLI VANDENÕU

Doonau vürstiriikidest välja tõmbama. Manteuffel, kes otsekohe Viini edasi sõitis, hoiatas järgmisena Austriat, et ta Venemaaga sõtta ei astuks. Tsaar Nikolai ei tundnud mingit tänulikkust, vaid lükkas tagasi ettepanekud, mida Prantsusmaa, Inglismaa, Austria ja Preisimaa 8. augustil 1854 Viini rahukonverentsil tegid. Manteuffel võis rahuldust tunda vähemasti selle üle, et ta oli Euroopa suursõja ära hoidnud.

Kuigi riiki, kus Napoleoni Grande Armée oli 1812. aastal oma hukatuse leidnud, polnud võimalik vallutada, otsustasid Pariis ja London Vene karul koonu veriseks peksta. Selleks tuli maavägedega hävitada Vene Musta mere laevastiku baas Krimmi poolsaarel Sevastoopolis.

Paraku jagasid Inglise ja Prantsuse vägede juhatamist üks Prantsuse kindral, kes oli tuberkuloosi suremas, ning 67-aastane lord Raglan, kes oli 40 aasta eest olnud Hispaanias Wellingtoni hertsogi sõjaväeline sekretär. Hajameelsuse all kannatav lord Raglan pidas ka praegust vaenlast „nondeks prantslasteks”. Türgi kontingendi moodustasid nekrutid Egiptusest, Serbiast, Doonau vürstiriikidest, Tunisest ja Tripolist.

Kõikidest vägedest kõige vähem usaldusväärseks peeti kindral Ismail paša kurikuulsaid basibusukke (bashi-bazouks), kes hoolisid enam rüüstamisest ja vägistamisest kui distsipliinist ja käskude täitmisest.

Koalitsiooni ratsaväkke kuulusid Poola palgasõdurid ja Osmanite territooriumil elavad kasakad.

Venelastel oli nii lahinguväljal kui ka tehastes tehnoloogia alal palju õppida. 1849. aastal oli kapten Claude-Étienne Minié leiutanud kerakujuliste musketikuulide asemele koonilise otsa ja väiksema kaliibriga kuulid. Uued, suurema laskekaugusega kuulid olid ka täpsemad.

William Russell, Londoni Times’i korrespondent Krimmis, kirjeldas, kuidas Minié kuulide kogupaugud „surmaingli käena” rebestasid iganenud musketite ja laskemoonaga varustatud Vene sõdurite distsiplineeritud ridu.

Kõigest üks näide mõlemal poolel valitsevast peataolekust oli Briti kergeratsaväebrigaadi rünnak Balaklava all. Rünnaku pealtnägija, kindral Pierre Bosquet kommenteeris: „See on võrratu, aga see pole sõda. See on hullumeelsus.” – „C’est magnifique, mais ce n’est pas la guerre. C’est de la folie.”

Krimmi sõda • 59

Liitlasvägede tõkestamiseks oli Sevastoopoli komandant, vürst Aleksandr Menšikov paigutanud 37 000 sõjaväelast kaitserajatistega küngastele teisel pool Alma jõge. 20. septembril 1854, Alma lahingu päeval, võttis vürst piknikule kaasa kolmkümmend noort neidu garnisonist. Nad lootsid pikksilmadest näha, kuidas Vene musketite tuli niidab maha sissetungijad, kes jõeorust üles ronivad.

Neiud saadeti ruttu koju, kui asjad läksid tõsiseks. Kui taplus oli kestnud kogu päeva, otsustas Menšikov daamidele järele tõtata. Liitlaste väejuhid, kes kahtlustasid lõksu ega usaldanud ka üksteist, ei asunud vaenlast jälitama. Muidu oleksid nad sõjakäigu mõne päevaga lõpule viinud. Menšikov, kes sai niiviisi aega, et Sevastoopoli kaitserajatisi tugevdada ning sadam terve eskaadri uputamisega sulgeda, haaras 5. novembril initsiatiivi. Ta paiskas 40 000 meest läbi hommikuse udu liitlaste blokaadirinde nõrgema lüli vastu. Selles lõigus paiknes 8000 Inglise sõdurit, kellest paljud une pealt telkides tapeti. Nagu Times’is jutustati, oli Inkermani lahingu tulemus kaks tundi lahtine, kuni keskhommikul ründas 3000 mehest Prantsuse korpus, kus oli ka ratsaväge, venelasi tiivalt samal ajal, kui veel 8000 venelast ründas prantslaste põhikaitsepositsioone. Alles pärast keskpäeva kihutati venelased välja.

Nende kaotused olid 15 000, aga inglastel 2600 surnut ja haavatut ning prantslastel 900.

Kuna Vene ohvitserid rääkisid vabalt prantsuse keelt, said nad vaenlasega vabalt suhelda sagedaste vaherahude vältel, mis olid mõeldud haavatute äratoomiseks ja surnute matmiseks. Ohvitserid vahetasid omavahel sigareid ja šampanjat ning venelased kuulsid veel ühest tehnikasaavutusest: Pariisi ja Londonisse jõudsid sõjauudised telegraafi teel mõne tunniga, kuna spetsiaalselt selleks oli Musta mere põhja paigaldatud kaabel. Merealuse telegraafikaabli pahupool oli, et Prantsuse väejuht pidi täpselt kuuletuma oma monarhile, kes oli kasvatanud ohvitserivuntsid, et näidata, kuidas ta on tühipaljast kindralist parem strateeg.

Krimmi poolsaare tormituulte eest kaitstud kagurannik on venelaste talvine Riviera. Paraku olid liitlasväed laagris peamiselt lagedatel küngastel Sevastoopoli ümber, kus Menšikovi liitlane Kindral Talv asus peagi pärast Balaklavat rünnakule. 14. novembril ujutas äge torm

60 • KREMLI VANDENÕU

liitlaste madalad kaevikud üle. Tuul viis ära isegi suured telgid, mis olid mõeldud kaheteistkümnele mehele, ning tuhanded mehed kaotasid peavarju. Kuna kilomeetrite raadiuses oli kogu tuletegemiseks vajalik puit kaevikute tarvis rekvireeritud, külmusid suvemundrites mehed surnuks, enne kui detsembris talviseid sineleid hakati jagama.

Toidunappust halvendas asjaolu, et eraettevõtjad tarnisid riknenud liha ja petsid kaaluga. Laskemoonast oli samuti puudus. Palju veolaevu sõitis karile, kui neile sadamasse sisenemiseks luba ei antud.

Nimelt säästis lord Raglan ankurduskohti rikkamate ohvitseride erajahtidele. Ühed laevad pöörasid otsa ümber, tegid Konstantinoopolis vahepeatuse ja sõitsid ilma oma laadungit koalitsioonivägedele üle andmata Lääne-Euroopasse tagasi. Teised laevad randusid ilma ette teatamata ja ilma lastikirjata Kasakate lahes (Cossack Bay ehk Balaklava laht). Sealsele sadamakaile kuhjati mädanevat toitu, vettinud padrunikaste ja püssirohutünne. Aurukatelde ja purjedega veolaevade vahel loksus vesi, mis oli täis jäätmeid ja väljaheiteid. Ei piisanud sööta koormaloomadele, kes oleksid võinud lasti toimetada kõrgendikule, kus ratsaväe vahetushobused nälja vaigistamiseks üksteise lakku ja sabu närisid. Olukord paranes alles 1855. aasta jaanuarikuu lõpus, kui Briti tsiviiltöölised ehitasid kitsarööpmelise raudtee, mis viis tuulisele kõrgendikule.

Londonis kuuldi valitsevast kaosest tänu William Russelli kriitilistele depeššidele. Veebruaris kukutas avalikkuse kriitika valitsuse.

Uueks peaministriks sai lord Palmerston ja uueks sõjaministriks lord Panmure. Briti armee töökorralduses tõi see kevade poole kaasa mõningase paranemise. Bosporuse ääres Üsküdari haiglas oli suremus enne Florence Nightingale’i saabumist olnud 44 protsenti. Kuue kuuga langes see 2,2 protsendini, kuna ta kehtestas elementaarsed põetamisreeglid. Krimmi poolsaarel loodi uut laadi meditsiinikorpus, et haigetele pika merereisi eel abi osutada. Selleks ajaks olid küll sajad tuhanded mehed surnud. Vene poolel surid haavatud nagu varemgi.

3. veebruaril suri kopsupõletikku Nikolai I, kellele järgnes troonil tema poeg Aleksander II. Uut tsaari, kes oli kolmkümmend kuus aastat vana ja kelle koduõpetaja oli Šveitsi vabariiklane, peeti võimuahne isaga võrreldes Euroopa-meelseks liberaaliks.

Krimmi sõda • 61

Kuigi blokaadirinne polnud pidev ning väledatel hobustel kullerid pääsesid Sevastoopolist sisse ja välja, ei palunud Aleksander rahu.

Veebruaris ja märtsis nõrgestasid venelaste ägedad väljasööstud liitlaste blokaadi, aga ei lõhkunud seda, kuna neile olid appi tulnud 13 500 šveitslast, sakslast ja poolakat ning Piemonte-Sardiinia kontingent. 9. aprillil alustasid liitlased teist korda Sevastoopoli tulistamist suurtükkidest: 520 suurtükki paiskasid kaitserajatiste pihta 165 000 mürsku ning vastuseks tulistasid 998 Vene suurtükki 90 000 mürsku. Suurtükituli kõmas kümme päeva. Otsese tagajärjena riisus see kaitsjatelt 6131 inimelu, prantslastelt 1587 ning suuri kaotusi kandnud brittidelt 263.

Peale Sevastoopoli kaitsjate haavamise või surmamise polnud suurtükitulel eriti tulemusi, kuna igal öösel parandasid venelased kahju, mida päeval oli tehtud kindlustustele, mis põhiliselt koosnesid mullaga täidetud pajukorvidest.

Kevadeks oli lord Raglanil kõigest 11 000 meest, kellega kaevikuid valvata. Prantslastele oli jäänud 90 000 meest. Türklasi oli 50 000.

Nende vastas oli 100 000 venelast. Kuna Raglan oli oodanud, et sõjakäik saab jõuludeks läbi, pidi ta nüüd toiduportsjone niivõrd väikseks kärpima, et prantslased hakkasid varustama ka oma brittidest liitlasi.

Napoleon III, kes lootis, et liitlaste edu sunnib Aleksandrit rahu paluma, määras 1. maiks prantslaste üldpealetungi tähtsale Vene bastionile, kust raskete mortiiride tuli tabas Prantsuse kaevikuid. Üha uued ägedad rünnakud ei viinud kusagile. 3. mail sõlmiti järjekordne vaherahu, et matta kõrvetava päikese käes lagunevaid laipu. Seejärel hakkasid venelased ehitama uusi kindlustusi kõrgendikule Prantsuse kaevikute kohal. Kuna Napoleon III pidev vahelesegamine Prantsuse vägede juhatajale ei meeldinud, läks ta erru. Tema asendaja leidis lihtsa lahenduse: telegraafikaabel läks „juhuslikult” katki. Piiramine venis pikale. Surnute matmine muutus järjest õudsemaks, kuna kuuma käes tursunud laibad pudenesid liigestest lahti.

Juulikuu lõpus tagandas tsaar Aleksander Menšikovi ning määras tema asemele vürst Gortšakovi. Kõigepealt korraldas Gortšakov 16. augustil nelja jalaväediviisi ja kahe suurtükiväebrigaadi rünnaku üle Tšornaja jõe. Kui läbimurre jäi saavutamata, saatis Gortšakov aruka mehena Peterburi läkituse, millega teatas, et ei näe linna edasisel kaits-

62 • KREMLI VANDENÕU

misel mõtet. 8. septembril, kui liitlased olid 800 suurtükist kolm päeva tuld andnud, haarasid prantslased enda kätte olulise kaitserajatise.

Pärast seda käskis Gortšakov ülejäänud fordid õhku lasta, uputada sadamas kõik laevad, et neist poleks liitlastele kasu, ning Sevastoopoli evakueerida.

Rahuleping ratifitseeriti alles 2. märtsil 1856, kui liitlaste ellujäänud sõdurid olid veetnud seal veel ühe talve, taastades lõhutud kindlustusi, et end külma eest kaitsta. Krimmi sõjas oli rohkem surmajuhtumeid tingitud koolerast, düsenteeriast, tüüfusest ja külmumisest kui haljast terasest, mürsukildudest ja kuulidest. Sõda läks venelastele maksma 256 000 mehe elu – neist pool haiguste ja alajahtumise tõttu – ning liitlastele 252 600 sõduri elu, kellest kõigest 70 000 hukkus võitluses.

Krimmi sõda • 63

11

ÜKS MEES, ÜKS PÜSTOL, ÜKS KUU = 6287 SURNUT

K

ui Venemaa oli 1905. aastal Jaapanilt lüüa saanud, loobus ta ajutiselt oma huvidest Lõuna-Mandžuurias. Kümme aastat hiljem nõutasid jaapanlased sealsetelt väepealikelt kauplemisõigusi ja rendilepinguid suurele osale sellest piirkonnast, mille Kwantungi armee oli alistanud. 1931. aastal pakkus Hiina kodusõda jaapanlastele soodsa juhuse, et Mandžuuria tervenisti okupeerida. Jaapanlaste loodud Mandžukuo marionettriiki, kus nominaalselt valitses viimane Hiina keiser Pu Yi, tunnustasid üksnes Salvador, Costa Rica ja Vatikan. Kuna Rahvasteliit otsustas, et Mandžuuria jääb Hiina lahutamatuks osaks, lahkus Jaapan 1934. aastal organisatsioonist. Stalin, keda häiris miljoni Jaapani asuniku saabumine Mandžukuosse ning Kwantungi armee suurendamine, sõlmis 1937. aastal Hiinaga mittekallaletungilepingu, et neil kahel riigil oleks võimalik üheskoos likvideerida jaapanlaste platsdarm Aasia mannermaal.

Kui Hitler oli märtsis 1938 Austria annekteerinud, sundisid Prantsuse ja Briti valitsus septembrikuu lõpus Tšehhoslovakkiat loovutama Saksamaale Sudeedimaa. Väidetavasti tehti seda maailmarahu nimel.

Ajal, mil maailm ootas hinge kinni pidades Hitleri järgmist käiku Euroopas, möllas sõda Kaug-Idas, kus Kwantungi armee sai kahes lahingus Nõukogude vägedelt lüüa.

Toimides täiesti vastupidiselt Kominterni fašismivastasele propagandale, olid NSV Liit ja natslik Saksamaa juba mitu aastat salajas sõjalist koostööd teinud. Saksamaa, kellel Versailles’ rahulepinguga oli keelatud relvajõude kaasajastada, oli Venemaal saanud oma kasutusse

138 • KREMLI VANDENÕU

laevastikurajatisi ja kolm baasi maismaal. Luftwaffe lendureid treeniti Lipetskis, tanke katsetati Kaasanis ning keemiarelva uuriti Tomkas.1 Esinedes kõnega XVIII parteikongressil 10. märtsil 1939, andis Stalin mõista, et varsti sõlmitakse Hitleriga mittekallaletungileping. 19. augustil, kui Briti ja Prantsuse diplomaatide katsed luua Nõukogude Liiduga allianss Hitleri vastu, olid ebaõnnestunud, informeeris Stalin Poliitbürood, et natside välisminister Joachim von Ribbentrop tuleb Moskvasse, et anda oma nõusolek paktile, mis jagaks Ida-Euroopa Vene ja Saksa mõjusfääriks. Hitler oli Stalinile teinud pakkumise, millest too ei suutnud ära ütelda. Millal on üks Vene valitseja uutest territooriumidest keeldunud? Fakt, et Hitleril polnud vähimatki õigust neid maid jagada, ei läinud kummalegi korda.

Stalin rääkis Poliitbüroole sedagi, et saabuv sõda tuleb pikk. See oleks tore, sest Lääne-Euroopas ei suuda ükski kommunistlik partei rahuajal võimule tulla. Ulatuslikust sõjast johtuvad pinged looksid ideaalsed majanduslikud tingimused, nagu Esimeses maailmasõjas oli Venemaaga juhtunud.2 See polnud enam Lenini strateegia Kominterni kaudu välisriike „seestpoolt õõnestada”.

Saksa-Nõukogude mittekallaletungilepingule kirjutati 1939. aasta 23.-24. augusti öösel Moskvas alla. Salaprotokolliga tükeldasid lepinguosalised Ida-Euroopa omavahel. Hitleri väed tungisid 1. septembril Poola. Kui Neville Chamberlain esitas oma kuulsa ultimaatumi ega saanud Berliinist vastust, kuulutas Suurbritannia 3. septembril Saksamaale sõja. Mida tundis Pollitt, kes oli orjalikult Moskva käske täitnud ning Hispaanias noori entusiaste reetnud, võib aimata tema esimesest teost pärast Suurbritannia sõjakuulutust. Eluaegse antifašistina oletas Pollitt, et tema kohustus rahvusvahelise kommunismi ees on avaldada Saksa-vastane brošüür „Kuidas sõda võita”. Kuid 7. septembril andis Stalin Dimitrovile korralduse, et ta mittekallaletungilepingu vaimus instrueeriks välismaiseid parteisid, et nad loobuksid antifašistlikust või Saksa-vastasest propagandast ning mõistaksid hukka ja takistaksid oma valitsuste sõjategevust Saksamaa vastu.

Kominterni täitevkomitees, mis polnud neli aastat kohtunud, olid Pollitt, Dutt ja veel kaks CPGB esindajat. Sellel ajal langetas kõik otsused sekretariaat Moskvas, kuhu ei kuulunud ühtegi britti. Pollitti

Üks mees, üks püstol, üks kuu = 6287 surnut • 139

brošüüri ilmumise päeval saabus King Streetile CPGB peakorterisse Dimitrovi telegramm. Selles öeldi: „Kommunistlikud parteid, eriti Prantsusmaal, Suurbritannias, Belgias ja USA-s, mis on asunud sellest seisukohast erinevale positsioonile, peavad otsekohe oma suhtumist korrigeerima.”3 USA-s täitis parteijuht Earl Browder otsekohe käsku. Brüsselis tegi Belgia Kommunistlik Partei samamoodi. Pariisis loobus PCF oma algsest toetusest sõjale, mille tulemusena ta keelustati. Pool partei parlamendisaadikutest arreteeriti ja teised põgenesid. Londonis ei suutnud Pollitt uskuda, et CPGB-l kästi toetada fašistlikku vaenlast, kelle tegusid Hispaanias oli ta oma silmaga näinud. Frieda Truhar võttis osa kärarikkast koosolekust, kus inimesed rebisid parteipileteid tükkideks ning Pollitt ja Daily Worker’i toimetaja Johnnie Campbell pidid selle alanduse alla neelama. Frieda kirjutas: „Olin sügavas masenduses ja istusin paigal, poeg vaikselt süles… Ma ei saanud millestki aru. Ma poleks kuidagi suutnud püsti tõusta ja vastu hakata. Jällegi kerkis pinnale fraas, mida meile oli pähe taotud: Moskva teab paremini”.4 Noored inimesed on enamasti idealistlikud. Kui CPGB sai 1921. aastal Moskvast käsu moodustada noorsoosektsioon, tekkis Briti kommunistlike noorte ühendus (YCL). Selle etteotsa valiti Bill Rust, kes andis ameti üle sama käremeelsele Dave Springhallile. Ta oli Briti mereväest erru lastud, sest üritas kaasmadruseid bolševismi pöörata.

Springhall, kes sai tuntuks Moskva kõikide käskude kuuleka täitjana, viibis pakti allkirjastamise ajal Moskvas. Kui ta 24. septembril Londonisse tagasi jõudis, oli Pollitt sunnitud keskkomiteed uuest poliitikast informeerima. Springhall, Dutt ja Rust korrigeerisid Briti partei suhtumist otsekohe, aga Pollitt järgis seekord oma südametunnistust, nagu Gallacher ja veel kolm isikut. Dutt hurjutas neid nende ebasiiruse pärast, Pollitti brošüür võeti tagasi ning asendati Dutti poolt kirjutatud täiesti vastandliku teosega, mille pealkirjaks oli „Miks see sõda?”

Mõne päeva pärast karistati Pollittit ja Campbelli CPGB poliitbüroost väljaheitmisega. Pollitt, kes polnud enam peasekretär, jätkas tööd katelsepana. Tema ema, kes oli poja parteikaaslasi pidevalt kahtlustanud, oli tema tööriistu korras hoidnud ning aeg-ajalt õlitanud, et ta saaks endise ameti juurde naasta. Partei ainsat liiget, kes parlamenti

140 • KREMLI VANDENÕU

kuulus, Willie Gallacherit, ei saanud välja heita. Tema ja teiste ketseritega jätkas Dutt ägedat tõrelemist, kuna nad keeldusid tunnustamast, et Stalin on ilmeksimatu nagu paavst ning talle tuleb alati tõrkumata kuuletuda.

17. septembril marssisid Ida-Poolasse, väidetavasti valgevene ja ukraina vähemuste kaitseks, sisse 600 000 punaarmeelast eesotsas marssalite Kovaljovi ja Timošenkoga. Venelased ei kandnud eriti kaotusi, kuna Wehrmachti ja Luftwaffe välksõda oli poolakate organiseeritud vastupanu halvanud. Kui Poola ajalugu meenutada, siis on kummaline, et sealne väejuhatus polnud säärast noahoopi selga ette näinud.

Nõukogude Liit sõda ei kuulutanud ning Punaarmee kasutas täielikult ära peataolekut, mis johtus sakslaste sissetungist ja sellest, et Poola armee polnud uueks rünnakuks valmis. Poola-Vene piiri äärses Ostrógi linnas oli linnapea rabatud, kui ta kuulis Nõukogude sõjaväeüksust lähenemas koos orkestriga, kes mängis kõige tuntumat Poola marssi. Kopyczyńces teatas üks linnaametnik hämmeldunud linlastele, et nüüd paiskavad nad sakslased tagasi, kuna slaavi vennad on appi tulnud. Juudid jooksid suudlema sõjaväelasi, kes neid arvatavasti Gestaapo käest päästaksid. Kui väiksemate Nõukogude ja Saksa üksuste vahel olid olnud mõned kokkupõrked, korrigeeriti mõnevõrra vägede eraldusjoont. Juudid lahkusid koos Nõukogude väeosadega.

Ukrainlased võtsid oma asjad kaasa ning suundusid läände, kui nende sakslastest kaitsjad tagasi tõmbusid. Need, kes leidsid, et olid vale valiku teinud, üritasid meeleheitlikult seda parandada. Hruštšov tunnistas mälestustes oma hämmingut,nähes tohutuid järjekordi inimestest,kes taotlesid ümberasumist Saksamaa okupeeritud Poola aladele, kuna „peamiselt olid nad juudi rahvusest. Nad andsid gestaapolastele pistist, et kodukolde juurde naasta”, sest olid juba tunda saanud Nõukogude okupatsiooni.5 Komissarid olid punaväelasi drillinud, et nad räägiksid poolakatele, et Venemaal valitseb küllus. Paraku oli sõjameestel kästud igale küsimusele vastata ühe lausega: „Me teeme seda vabrikus”.

Kui poolakad küsisid, kas nad kodus saavad talongideta liha või värsket puuvilja, vastasid nad masinlikult: „Me teeme seda vabrikus.”

Üks mees, üks püstol, üks kuu = 6287 surnut • 141

Nõukogude sõjaväelased olid omakorda üllatunud, et Poola poodides sai osta nii palju toitu, kui süda lustis. Kellade ja riietega oli sama lugu.

Nõukogude sõjaväelasi, kes ostudega uhkeldasid, võeti kinni ja mõisteti kuni kahekümneks aastaks laagrisse, kuna nad olid „kapitalismi kontrrevolutsiooniliselt ülistanud”.6 Mitu noort sõjameest hoiatasid oma Poola tuttavaid: „Horošo ne budet!” (Kehvemaks läheb!) Teised kordasid Nõukogude nalja, et NSVL-s on kolme liiki inimesi: need, kes on vanglas olnud, need, kes on vanglas, ning need, kes lähevad vanglasse. Peagi teravmeelitsesid poolakad nukralt, et NKVD on lühend sõnadest Nie wiadomo kiedy wrócę do domu – võimatu öelda, millal ma koju saan.

Ukraina KP esimese sekretärina tõmbas Hruštšov mundri selga ning „juhatas vägesid” koos Timošenko ja NKVD massiküüditamiste kurja geeniuse Ivan Seroviga. Serov ja Hruštšov likvideerisid kõik Poola preestrid, ohvitserid, aristokraadid ja intellektuaalid, et alles jääksid vaid talupojad, kes toiduaineid toodavad. Ida-Poolas jõudsid inimeste kannatused peagi järele sellele, mis Lääne-Poolas teistsuguste ohvritega toimus. Nõukogude valitsus õigustas oma sissetungi Poolasse vajadusega kaitsta sealseid ukrainlastest ja valgevenelastest vähemusi. Paradoksaalselt küüditati 309 000 – 320 000 inimest LääneUkraina ja Lääne-Valgevene endistest Poola vojevoodkondadest itta.

Alates 1940. aasta veebruari keskpaigast kuni juuni lõpuni sõitsid pikad loomavagunitest koostatud rongid nende õnnetute inimestega itta. Kuna nad ei saanud piisavalt süüa ning arstiabi puudus üldse, hukkus aasta jooksul üle 30 protsendi küüditatutest. Palju inimesi suri teekonnal ning nende laibad jäeti matmata.

Samal ajal vangistati Poolas veel pool miljonit inimest, peamiselt mehi. Neid peeti kuue või kaheksa kuu vältel kinni ja hoiti mustuses ning viletsuses, neid tuubiti ühiskongidesse ja piinati. Hukati 50 000 vangi.7 Kinni võeti isegi Poola, Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevene kommunistliku partei liikmeid, sest Komintern oli need parteid seletusi andmata omavoliliselt laiali saatnud.

See oli kõige halastamatum ja ökonoomsem sovetiseerimine. Välisasjade rahvakomissari Vjatšeslav Molotovi sõnul läks see sõjakäik Punaarmeele maksma vaid 737 langenut ja 1862 haavatut. Kahekümne

142 • KREMLI VANDENÕU

ühe nõukoguliku kuuga, enne kui Hitler 22. juunil 1941 käivitas operatsiooni „Barbarossa” , tõid seitse arreteerimislainet kaasa 1,25 miljoni Poola kodaniku ehk elanikkonnast 9 protsendi küüditamise sunnitöölaagritesse, vanglatesse ja töökolooniatesse Nõukogude Liidu kaugematel aladel.8 Eriti ohustatud olid poolakad, kes olid võtnud osa 1920. aasta sõjast Venemaa vastu. Neid nimetati asunikeks (osadniki), sest neid oli premeeritud väikeste maalappidega idapiiril, Valgevene ja Ukraina naabruses. Seega oli asunikke hõlbus leida ja ära viia. Inimesed, keda Beria pidas Nõukogude suhtes kõige vaenulikumalt meelestatuteks, arreteeriti „erikohtlemiseks”. Kõik teised toimetati massiliselt sügavale Nõukogude Liidu territooriumile.9 Küüditamistega kaasnevast õhustikust saab aimu tänu ühele ohvrile, Wiesława Saternusele. 1940. aasta 11. veebruari hommikul äratasid tüdruku isa kolm NKVD-last, kes sarnaselt kaasaegsete inimröövijatega rakendasid mõõdutundetult vägivalda, et perekond tõrkumatult alluks. Nähes oma isa pekstavat, puhkesid lapsed nutma. Nende emale anti vajalike asjade kokkukorjamiseks kolmkümmend minutit. Üks NKVD-lastest korjas põrandalt üles nuku ja ulatas Wiesławale, öeldes, et seal, kuhu nad lähevad, mänguasju pole. Kolmkümmend minutit pärast koputust uksele tõugati kõik perekonnaliikmed, kaasa arvatud elatanud vanaema, kes oli külla tulnud, jõhkralt veoauto kasti. Teised tunnistajad kirjeldasid, kuidas lapsi, kes veel käia ei osanud, visati veoautokasti nagu kartulikotte. Lähimas raudteejaamas lukustati perekonnad otsekohe kaubavagunitesse, mis olid loomade tapale viimisest endiselt räpased ja söödikuid täis. Keset Poola talve alustasid nad nädalate pikkust teekonda, mis lõppes mõnes Siberi metsandusasulas. Nii reisi ajal kui ka järgnevatel aastatel oli küüditatute peamiseks vaenlaseks nälg. Kui vanainimesed ja lapsed surid, loobiti nende laibad järgmistes peatustes vagunist välja. „Nälg oli hirmus,” on Wiesławal endiselt meeles. „Seda ei mõista keegi, kes ei ole ise midagi niisugust läbi elanud. Tõeline nälg moonutab inimolendit – inimesest saab loom.”10 Aga mida küüditajad tundsid? Üks neist oli NKVD-lane Nikolai Djukarev. „Ma ei tea, mis juhtus (inimestega, keda me kokku ajasime),” kõneleb ta nüüd. „Aga see oli väga raske töö. See polnud üldse meeldiv.

Üks mees, üks püstol, üks kuu = 6287 surnut • 143

22

HRUŠTŠOVI OMA KAABAKAS

B

altimaad, Balkani poolsaare, Kesk- ja Ida-Euroopa riigid, mis neelati alla Teise maailmasõja ajal ja järel, piirnesid kõik Nõukogude Liidu territooriumiga ja seega oli Nõukogude relvajõududel neid hõlbus valvata. Märksa riskantsem oli Hruštšovi katse külma sõja kõrgpunktis, 1962. aastal läänepoolkeral kanda kinnitada.

Nagu ilmnes Venona dešifreeringutest, olid Moskva keskus ning Nõukogude saatkonnad ja salaagendid Ladina-Ameerikas kolmkümmend aastat pidanud ulatuslikku salajast suhtlust, et Moskva-meelseid riigipöördeid ette valmistada. Alates Mehhikost kuni Tulemaani kaugel lõunas, aga eriti banaanivabariikides Hondurases, El Salvadoris, Grenadas, Nicaraguas ja Guatemalas, olid revolutsiooniks olemas kõik eeldused: ametivõimude korruptsioon, rikkuse äärmiselt ebavõrdne jagunemine, häbematult madalad palgad ja streikide jõhker nurjamine, kehv või olematu haridussüsteem ja tervishoid ning maaomandi koondumine väheste isikute kätte, kes sageli olid mestis USA suurfirmadega.

Ladina-Ameerikas vapustas peaaegu iga aasta mõnda riiki revolutsioon. Mitte ükski neist ei kujutanud nõukogulikule kommunismile kindlat jalgealust, kuni 1970 valiti Tšiili presidendiks marksist Salvador Allende Gossens. Tema valitsusaeg kestis ainult kolm aastat ja see oli periood, mille vältel USA riigi majandust mitmel moel õõnestas.

Septembris 1973 toimus CIA osalusel riigipööre, millega tõusis võimule Augusto Pinochet. Allende hukkus presidendipaleele sooritatud

Hruštšovi oma kaabakas • 259

rünnaku ajal. Ametliku versiooni kohaselt sooritas ta enesetapu, poolehoidjad väidavad, et ründajad surmasid ta.

Kuigi Ladina-Ameerika revolutsioonides oli kombeks, et kukutatud president ja tema lähimad kaaslased siirduvad mugavasse pagulusse, sobisid Allende võimuletulek ja tema lõpp mandri poliitilise traditsiooniga.

1962. aastal toimus midagi muud. Terve maailm seisis kaks nädalat silmitsi tuumasõjaga, kui Nõukogude ja Ameerika sõjalaevad Kariibi merel üksteisega tõtt vahtisid.

Venemaal nimetatakse seda karibski krizis, Kuubal on see la crisis de octubre, inglise keeles on selle nimeks Kuuba raketikriis (Cuban Missile Crisis). Kogu maailma jaoks oli see külma sõja kõige kuumem hetk. Kriisi põhjustas see, et ameeriklased paigutasid Põhja-Itaaliasse ja Türgisse 60 ballistilist keskmaaraketti (MRBM) Jupiter ja Thor. Lennuraadiusega kuni 2500 kilomeetrit, võisid need paisata vesiniklõhkepäid Nõukogude Liidu sõjaväeliste rajatiste ja linnade pihta, mille seas oli ka Moskva. Kui Nikita Hruštšov üritas Ameerika tagahoovi sõjaväebaasi asutada, polnud see Moskva meelest sugugi ülemäärane vastusamm.

Hruštšov polnud arvestanud ameeriklaste usuga oma ilmselgesse osasse sellel mandril (Manifest Destiny). Selline eetos oli vähemasti sama visa kui nähtus, mida Neill Brown nimetas venelaste puhul kummaliseks ebausuks. Brown ise oli sellesse nn ameeriklaste osasse ehk ilmsesse saatusse oma panuse andnud, ilma et ta võib-olla oleks nende ilmingute sarnasusest teadlik olnud.Seminolide sõjad, milles Brown hiilgavalt kaasa lõi, ühendasid endas maade hõivamist ja etnilist puhastust. Floridas elavad seminoli indiaanlased kihutati oma põlistelt jahimaadelt reservatsiooni Okeechobee järvest põhjas. Kui valged eurooplased, kes omakorda seda maad himustasid, viitasid indiaanlaste eemaldamise seadusele, et seminole läände ajada, keeldusid nood lahkumast. Kindral Andrew Jackson juhtis operatsioone, mille käigus indiaanlasi massiliselt tapeti ja nende külad maha põletati. Kui palju seminole hukkus, ei tea keegi. Kuna seminolidel õnnestus tappa 2000 Jacksoni sõdurit, pidi hukkunud indiaani sõdalaste, kaitsetute naiste ja laste arv olema palju suurem.1

260 • KREMLI VANDENÕU

Manifest Destiny andis valgetele anglosaksi protestantidest eurooplastele õigustuse animistlikke põlisameeriklasi surma saata ja neilt maid riisuda. Selle vaste välispoliitikas oli Monroe doktriin, mille 1823. aastal sõnastas USA president James Monroe. Vastavas tekstis oli öeldud: „Meil tuleb … Ühendriikide ja nende [Euroopa] riikide vahel eksisteerivatele sõbralikele suhetele vaatamata kuulutada siiski, et me loeme nende igasugust katset levitada oma süsteemi mõnesse paika siinsel poolkeral ohtlikuks meie rahule ja julgeolekule.”

Ilustamata öeldes kuulutas Monroe, et kui mõni Euroopa riik teeb kuidagi katset sekkuda ükskõik millise läänepoolkera riigi siseasjadesse, siis käsitatakse seda vaenuliku teona Ameerika Ühendriikide vastu, mis väärib USA relvajõudude vägivaldset sekkumist.

XIX sajandil harrastasid jõupoliitikat (kahuripaatide diplomaatiat) kõik koloniaalriigid. Tüüpiliselt seisnes see piiratud ulatusega karistusretkedes, millega kohalike rahutuste või revolutsiooni ajal kaitsti oma kodanike elu ja omandit. Lisaks neile oli USA-l sõjalisi ettevõtmisi, mis järgisid kaugemaid eesmärke.2 Kui Ameerika valitsus oli Texase Vabariigi annekteerinud ja kuulutanud, et USA territoorium ulatub lõunas Rio Grandeni, siis 1846. aasta saatis president James K. Polk Ameerika väed vaidlusalust territooriumi hõivama. Kokkupõrked sealsete Mehhiko relvajõududega võimaldasid Polkil väita, et ameeriklaste verd oli valatud „Ameerika territooriumil” ning kuulutada Mehhikole sõda. Vastavalt rahulepingule, mis sõlmiti 2. veebruaril 1848, maksid yanqui’d Mehhikole 15 000 000 dollarit 1 360 000 ruutkilomeetrise territooriumi eest, mis nüüd jaguneb (Põhja-)California, Nevada, New Mexico, Utah’ ja Texase osariikide vahel. Sõda osutus Washingtonile heaks investeeringuks.

Kuigi Monroe doktriin tunnistas Euroopa suurriikide õigust säilitada läänepoolkeral olemasolevaid kolooniaid ja sõltuvaid alasid, nagu Vene Alaska ja Briti Kanada, ei ammendunud Ühendriikide tung käituda Vanema Vennana peamiselt katoliiklike, hispaania ja portugali keelt kõnelevate naabrite suhtes laienemisega Mehhiko arvel. Kui Hispaania surus aastal 1898 maha oma koloonia – Kuuba võitlust iseseisvuse nimel, toetas USA president Cleveland mässulisi relvastatud

Hruštšovi oma kaabakas • 261

üksustega, aga eitas USA kavatsust saart annekteerida. Vastavalt 10. detsembril 1898 sõlmitud rahulepingule loobus Hispaania kõikidest pretensioonidest Kuubale, loovutas Ühendriikidele Guami ja Puerto Rico ning andis ülemvõimu Filipiinidel USA-le üle 20 miljoni dollari eest. See oli Valgele Majale järjekordne hea investeering. Ühendriigid, kes nägid ennast läänepoolkera politseinikuna, sekkusid Kuubal relvajõududega aastail 1906 ja 1912, Mehhikos 1915-17, Haiitil 1915-34, Dominikaani Vabariigis 1916-24 ja Nicaraguas 192633. Veel okupeerisid Ühendriigid aastail 1903-1979 Panama kanali tsooni, 15 kilomeetri laiust ala kanali ääres, mis viib Atlandi ookeanist Vaiksesse ookeani.

Läänepoolkera politseinik paistis astuvat rolli, mis XX sajandisse paremini sobis, kui president Franklin D. Roosevelt kuulutas 4. märtsil 1933 oma inauguratsioonikõnes välja hea naabruspoliitika. Sellest poliitikast juhindudes kinnitasid Ühendriigid sama aasta detsembris Montevideo konverentsil, et neil pole mingit õigust naaberriikide siseasjadesse sekkuda.

1934. aastal loobus USA eestkostest Kuuba üle, kus ta hoidis alles ainult Guantánamo baasi ning USA merejalaväelased lahkusid lõpuks Haitilt. Pärast seda domineeris Ameerika läänepoolkeral peenemal moel: Ühendriigid olid nii Ladina-Ameerika riikide suurim eksportturg kui ka tohutute laenude andja. Ameerika agentuurid upitasid relvade ja rahaga võimule sageli korrumpeerunud liidreid, kes kõnelesid rahvale sõltumatusest, aga deponeerisid rõõmsalt oma Šveitsi pangaarvetele Ameerika raha. Roosevelt olevat öelnud Dominikaani Vabariigi saamahimulisest ja mõrvarlikust diktaatorist Rafael Trujillost: „Ta võib olla kaabakas, aga ta on meie kaabakas.”

Samasugune mõtteviis pääses maksvusele Guatemalas 1953-1954, kui valimistega võimule tulnud president Jacobo Arbenz Guzmáni sotsialistlik valitsus käivitas maareformi. Harimata, ent viljakat maad, mis kuulus suurtele kompaniidele, jagati maata kohalikele talupoegadele.

Kuna kümned tuhanded hektarid kuulusid United Fruit Company’le, otsis UFC tuge USA valitsuselt. Makartismi õitseajal leidis Eisenhoweri administratsioon, et kuigi maa võõrandamine toimub hüvituse eest, meenutab see ikkagi kahtlaselt marksismi. CIA korraldatav rii-

262 • KREMLI VANDENÕU

gipööre sai Eisenhoweri heakskiidu. Selle tulemusena käis presidendipaleest vähem kui kahe nädala jooksul läbi viis järjestikust huntat.

Nelikümmend aastat olid täidetud sõjaliste diktatuuride ja laialdaste rahutustega.

1959. aastal tundus pärast neid ja teisi sündmusi, nagu oleks Hruštšov leidnud „oma kaabaka” Kuuba saarelt, mis asub vaid 150 kilomeetri kaugusel Key Westist Florida osariigis. Fulgencio Batista diktatuuri ajal, aastail 1952-1959, korraldas Ameerika maffia hasartmänge, uimastiäri ja prostitutsiooni, millega saarel gringo’dest turiste lüpsti. Detsembris 1956 naasis Fidel Castro koos 81 relvastatud poolehoidjaga pagulusest Mehhikos, et revolutsioon valla päästa. Nad kõik said surma või langesid vangi peale Castro ja veel kümne mehe, kes taandusid Sierra Maestrasse mägedesse, et partisanisõda pidada. Castro, kellele sai osaks üha laialdasem toetus tema ettevõtmises, mille avalik eesmärk oli Kuuba Batista müüdavast režiimist päästa, sai viimaks valitsusvägedest jagu. Ta kihutas Batista 1. jaanuaril 1959 luksuslikku eksiili.

Kuue kuu pärast näitas Castro oma tõelist värvi: see oli punane.

Kui ta alustas marksistliku poliitika elluviimist sama brutaalselt, nagu Stalin 1930. aastatel, pagesid sajad tuhanded kuubalased Ühendriikidesse ning Washington katkestas Kuubaga diplomaatilised suhted.

Et Kuuba isemeelsele uuele diktaatorile näidata, kes on boss, proovisid Ühendriigid saare majandust pankrotistada. Selleks lõpetas USA suhkru ostmise, mis oli saare peamine eksporttoode. Seepeale ostis Hruštšov poole Kuuba suhkrusaagist üles kolmekordse maailmaturu hinnaga.3 Washingtonile veelgi häirivam oli Hruštšovi lubadus kaitsta läänepoolkera ainsat kommunistlikku valitsust Nõukogude relvadega, kui Ühendriigid peaksid kallale tungima, ning leping Castro relvajõududele tavarelvade tarnimiseks, et neid moderniseerida.

Castrost lahtisaamiseks kavandas CIA sissetungi Kuubale kuubalastest emigrantide kaasabil, keda poleks saanud otseselt seostada Ühendriikide valitsusasutustega. Selleks veendi kogenematut uut presidenti John F. Kennedyt kinnitama dessanti Kuuba Sigade lahte (Bahía de Cochinos), mis 17. aprillil 1961 osutus katastrofaalseks läbikukkumiseks, kuna elanikkond ei toetanud viletsasti kavandatud ja ebapiisavalt varustatud operatsiooni.Kõigest kahepäevase võitluse

Hruštšovi oma kaabakas • 263

järel olid 1100 ellujäänud sissetungijat kõik Castro vanglates. Castro tunnistas Hruštšovile oma kartust, et invasiooni nurjumisele järgneb tugevate USA üksuste maabumine. Suveräänse riigina oli Kuubal õigus oma vabal tahtel liite sõlmida ning igasugust relvastust osta või kingituseks saada. Kuna fakt, et üks riik on valmis sõda pidama, ei anna alust sellele sõda kuulutada, reageeris Washington järjekordse CIA salaoperatsiooniga.

Dokumendis 18. jaanuarist 1962 nimetati seda ametlikult Kuuba projektiks ja Kennedy kiitis selle heaks. See sai koodnimeks operatsioon „Mongoose” (Mangust) ja selle eesmärgiks määrati „aidata kuubalastel kukutada kommunistlikku režiimi Kuuba pinnal ja moodustada uus valitsus, millega Ühendriigid saavad rahus elada”.4 Operatsioon oli niisuguse ulatusega, et „Mongoose’i” kaasati peaaegu 4000 agentuuri töötajat ja agenti. Palgalehel oli veel loendamatul arvul Kuuba emigrante. James Bondi filme meenutavate alamprojektide seas oli närvigaasi komponentide pistmine Castro sigaritesse jms.

Veebruaris 1962 kehtestas Washington Kuubale majandusembargo. Juulikuus räägiti Kennedyle, et NSVL oli hakanud tooma Kuubale tuumarakette, mis olid Jupiteride ja Thoridega võrreldavad.

Lisaks saabusid ka insenerid, et hoidlaid ja stardirajatisi ehitada, ning Nõukogude raketiväelased, kes rakette teenindama pidid. 29. augustil tõendasid luurelennukilt U-2 sooritatud vaatlused, et Nõukogude tehnikud ehitavad Kuubale laialdasi sõjaväerajatisi. 14. oktoobriks kanti ette ballistilisest raketist ühel stardiseadeldisel.

See on ametlik versioon. Ja nagu sageli juhtus, oli tegelikkus mõnevõrra erinev. Operatsioon „Mongoose” vajas inimluureallikaid Kuuba saarel. Kuna CIA varasemad usaldusisikud saarel olid kõik pikaks ajaks luku ja riivi taga pandud, palus mõni päev pärast Sigade lahe dessanti vilunud USA meisterspioon Allen Dulles üht Washingtoni luurekogukonna prantslasest liiget, et ta sõidaks Havannasse ning kannaks ette kõigest, mida ta näeb ja kuuleb.

Philippe Thyraud oli endine gollistliku vastupanuliikumise võitleja, kes endiselt kasutas sõjaaegset varjunime De Vosjoli. Kontaktid CIA-s kutsusid teda Lamiaks. Ametlikult oli Lamia asekonsul, kes Prantsusmaa Washingtoni-suursaatkonnas vastutas viisade väljastamise eest.

264 • KREMLI VANDENÕU