Skip to main content

Kummituslik juhtum

Page 1

1. Saage tuttavaks: Freddy Basil Whistlethwaite sõitis oma igivana Volvo Estate’iga Belli võõrastemaja töötajatele mõeldud parklasse ja lülitas süüte välja. Pikkamisi tegi ta turvavöö lahti. Yorkist siia sõit oli võtnud arvatust rohkem aega ja selg valutas. Ta kallutas end ettepoole ning keeras tahavaatepeeglit, et uurida habet ja vuntse. Hääbuvas valguses silmitses ta oma peegelpilti. Ma hakkan jääma selle värgi tarvis liiga vanaks, mõtles ta. Silmade all olid tumedad ringid ning nahk oli kortsudest küntud ja kahkjas. Aga show peab jätkuma, mõtles ta, keerutades vurru­otsi, et need oleksid nagu kord ja kohus kikkis. Kundesid ei tohi ju ometi alt vedada.

Tõtt-öelda oleks ta tänaõhtuse väikese suaree meelsasti tühistanud. Ta tundis end väsinuna, nagu hakkaks mingi haigus ligi tükkima. Vana rinnahäda kippus end sügisõhtutel jälle tunda andma. Tuli kõvasti pingutada, et köhahooge alla suruda. Köhida ei tohtinud – oo ei! Sest kuhu see kõlbaks, kui õhtujuht kõige põnevamal hetkel, mil kõigi närvid on katkemiseni pingul, aevastama ja köhima kukub?

— 7 —


Ta ronis autost välja, võttis tagaistmelt oma vana nahkkohvri, silus tviidülikonda ning hakkas üle kruusatatud platsi hotelli peasissepääsu poole minema. Ukse ees jäi ta seisma ja takseeris hoonet. Viimati oli ta käinud siin peaaegu täpselt aasta tagasi ning kõik paistis olevat samamoodi kui toona. Belli võõrastemajas ei muutunud eales midagi. Õhtueelses hämuses valguses tundus see vaat et romantiline. Või … kuidas selle kohta öeldigi? Gootilik. Jah, see oli õige sõna. Pesuehtne kummitus­ maja.

Tihedatest vanaaegsetest aedadest ümbritsetud suursugune Victoria-aegne hoone – väidetavalt ilusaim, mis Cherringhamis eales ehitatud – rääkis ikka veel impeeriumi kunagisest rikkusest. Basil muidugi teadis, et vana hea Bell maadleb raskustega. Ning eks näinud ju kõik, et aknaraamidelt koorub värvi, vihmaveetorud on lääbakil ja katuse­ kivid murenevad. Vaibad ja mööblikatted muutusid iga aastaga üha viledamaks. Sellest ei pääse me keegi, mõtles Basil. Ainult et Bell seisab kindlasti oma kohal ka siis, kui mina olen ammu läinud.

Ta tundis jälle rinnus tuttavat kõditust ja surus köhahoo alla. Siis kõndis ta mööda luitunud marmorastmeid üles, lükkas pruuniks värvitud uksepooled valla ja astus sisse. —8—


* „Basil, Basil, kulla vanapoiss, kuidas sul läheb?“ Nähes Belli omanikku Lawrence Myrtle’it üle plaaditud fuajeepõranda enda poole sammumas, ajas kõva seljatoega sohval oodanud Basil end püsti. Ta sirutas Lawrence’ile terekäe, aga vana mees võttis Basilil ootamatult hoopis ümbert kinni ning kaisutas teda kohmakalt. „Mul pole häda midagi,“ vastas Basil pisut piinlikkust tundes. „Ikka toimetan tasapisi.“ „Uskumatu, et halloween on jälle käes,“ jätkas Lawrence, hoides tal endiselt käsivarrest kinni. „Kuhu see aeg küll kaob?“ „Jah, kuhu?“ ütles ka Basil, oodates, et teine edasi liiguks. Fuajee videvas valguses tundus Lawrence talle veel nõdrem kui eelmine kord. Aga mis seal imestadagi: aastaid pidi tal olema juba üle kaheksakümne. Vana mehe pintsak kippus varruka­äärtest vaat et narmendama ja kas polnud lipsul, mis oli küll kenasti kraeservade alla sobitatud, siiski näha väikest munaplekki? Võib-olla isegi ketšupit? Belli omanik pidanuks juba ammu vanadus­ puhkust nautima. Kuidas suudab ta üleüldse veel seda hotelli juhtida? „Kuidas lapsed elavad?“ küsis Basil. „On nad siin?“ „Mandy on Londonis,“ vastas Lawrence. „Teda näeb siin kaunis harva. Küllap on palju tegemist.“ „Ja su vanem …?“ Tolle nimi ei tahtnud Basilil kuidagi meelde tulla. — 9 —


„Crispin,“ ütles Lawrence. „Tema sõitis mingile konverentsile. Homme tuleb tagasi. Sellepärast mina siin täna asju ajangi. Tout seul, nagu ütlevad meie väina­tagused sõbrad.“ „Tohoh! Selle koha tõeliseks bossiks jääd alati sina, Lawrence.“ See tõi peremehe näole naeratuse. „Neil tuleb mind kastis välja kanda,“ nõustus L awrence ja huilgas naerda, nii et plaaditud fuajee ­ vastu kajas. Basil naeris kaasa. Siis tuletas ta endale meelde, et homme pärast hommikusööki tuleb Crispiniga pisut juttu puhuda ja end ühtlasi tuleva aasta kalendrisse kirja panna. Ma ju tean, kelle käes siin praegu tegelikult ohjad on, mõtles Basil. Crispin on see, kes hoolitseb raamatu­ pidamise eest ja kelle allkiri on tšekkidel.

„Kas sinu eest on hästi hoolitsetud?“ küsis ­L awrence, viibates ebamääraselt valvelaua poole, nagu oleks lugenud Basili mõtteid. Basil heitis pilgu noorele naisele, kes istus leti taga, pilk mobiiltelefonis. „Lausa kuninglikult,“ vastas Basil lahedalt. „Oma toas pole ma muidugi veel käinud. Mõtlesin asuda kõige­pealt ettevalmistuste kallale.“ Ta tõstis kohvri põrandalt. „Ahaa!“ tähendas Lawrence. „Vana kummitus­ trikkide sumadan, mis?“ „Mis trikke siin ikka vaja on,“ sõnas Basil ja pilgutas silma. „Freddy peale saab alati kindel olla – tema juba ilmumata ei jäta.“ — 10 —


„Nojah, nõnda ütled sa alati,“ itsitas Lawrence ja andis Basilile matsu vastu turja. „Aga mina olen elanud siin juba viiskümmend aastat, nagu sa tead, ilma et oleksin seda tontlikku vennikest kordagi näinud.“ „Hoia meeled valla, Lawrence. Küllap sa siis näed.“ Lawrence raputas naerdes pead. „Ainus kummitus, keda mu silmad näevad, on kindlasti maksuametnik – sellest sunnikust ei saa ma rahu isegi siis, kui olen surnud!“ „Ikka maksudega kimpus?“ „Tuleme läbi häda toime,“ ütles Lawrence. „Sellest sinu üritusest on kõvasti kasu. Toob pisut raha sisse. Seda on meil hädasti vaja.“ „Tulen alati rõõmuga,“ kinnitas Basil. „Kui palju meil täna rahvast on?“ „Välja müüdud, vanapoiss. Piletid läksid nagu soojad saiad.“ „Väga hea,“ sõnas Basil. „Ruum on sama mis eelmisel aastal?“ „Toa üle ei saa nuriseda,“ vastas Lawrence. „Ma näitan sulle.“ Pöördunud, hakkas Lawrence jalgu järel vedades üllatava kiirusega söögisaali poole minema ning Basil järgnes talle. * Võõrastemaja suur söögisaal oli tühi ning Basil märkas, et kahekümnest lauast oli lõunastajatele kaetud kõigest käputäis. Õhus hõljus keedetud kapsa lõhna, mis tõi Basilile meelde koolilõunad. — 11 —


See oligi siis kuulus Bell Hoteli cuisine! „Siitkaudu,“ sõnas Lawrence. Ning Basil kõndis tema järel hotelli tagaosas asuvasse banketisaali. See oli juba hoopis teine tera.

Siin vaatas seinalt vastu selle Basilile alati imetlusväärsena tundunud maja algsete omanike portree. Nad moodustasid ilusa paari: mees kandis paraadmundrit, tema kõrval olev naine siidkleiti. Suures kaminas oli süüdatud tuli ning ümberringi seinte ääres põlesid kõigis alkoovides küünlad. Kamina kohal rippuv imposantne kullatud raamiga peegel oli nii suur, et passinuks ballisaali. Basil silmitses toa keskel seisvat pikka, juba kaetud lauda, raskete Victoria-aegsete söögiriistade laitmatut rivi, kindlate vahemaade taga seisvaid küünlajalgu ning liiliaid täis vaase. Laua kohal rippus tohutu suur kristallkroonlühter, mille ripatsid praegugi elektrivalguses helkisid. Sellesse olid juba pandud küünlad, mis nagu ikka enne õhtusöögi algust süüdatakse, et sündmus omandaks täiusliku ajaloolise hõngu. „Kõik on jälle täpselt nii, nagu peab,“ kiitis Basil. „Tekib tunne, nagu rändaksid ajas tagasi.“ „Täpsemalt 31. oktoobrisse 1900,“ lisas Lawrence. „Õhtusse, kui armas Freddy suri. Või oleks õigem öelda … mõrvati …?“ „Toob judinad ihule, eks?“ „Selles asja mõte ongi,“ lausus Basil. „Ja kui neil on kord juba hirm naha vahele aetud, kulistavad kõik — 12 —


veini, nagu oleks see nende viimane võimalus.“ „Ma ei jõua ära oodata, Basil, vanapoiss. Ja mündid muudkui kõlisevad kassasse!“ Basil kõndis toas ringi, uurides kaminat, kiigates laua alla, rehkendades, mis vaade ühest või teisest punktist avaneb. Tema viirastuslike ilmutiste seas leidus selliseid, mida oli kuratlikult raske üles seada. „Kas saan sulle millegagi abiks olla?“ küsis ­L awrence, seistes kamina ees, selg tule poole. „Mul on kõik vajalik kaasas,“ vastas Basil. „Kui saad, siis kanna ainult hoolt, et see tuba oleks enne õhtusööki tund aega üksnes minu päralt. Ütle härra Stoverile, et ta mind ei segaks.“ Basil ei sallinud Stoverit, Lawrence’i sekretäri, kes oli olnud peremehe teenistuses palju aastaid. Tahumatu? Matslik? Basil ei teadnudki õieti, kuidas Stoverit kirjeldada. „Teenindajad peavad ka eemale hoidma nagu ikka – ei mingit segamist.“ „Ärisaladused, mis?“ „Nii võib öelda küll,“ nõustus Basil. „Kas saad sel aastal ise ka show’s osaleda?“ „Tuleksin hea meelega,“ vastas Lawrence, „Aga nüüd kui Crispin on ära, pean mina siin jälle ohje enda käes hoidma, kuni öövalves olev uksehoidja need üle võtab. Mul tuleb märjukesest eemale hoida, mõistad.“ „Kahju,“ sõnas Basil tema juurde kamina ette minnes. „Äkki teeme omavahel väiksed tropid, kui kõik teised on magama läinud?“ — 13 —


„Hea mõte,“ nõustus Lawrence. „Just nagu vanal heal ajal.“ Basil kuulis vana mehe hääles kurbusenooti. „Täpselt nii,“ kinnitas ta. Kaminasimsil seisev vana kell hakkas lööma ja Basil ootas, kuni see lõpetab. „Kuus,“ lausus ta siis. „Aeg haarata härjal sarvist.“ Ta seadis sammud tagasi valvelaua poole, jättes Lawrence’i tulle vaatama.


2. Valmistutakse kummituse ilmumiseks „Freddy? Oled sa seal, vanapoiss?“ Basil koputas pööningukorruse toa tolmunud uksele ja ootas viivu. Seda väikest rituaali ei jätnud ta kunagi vahele, kui Bellis käis. Ta oli teinud nõnda juba aastaid. Basil ei teadnudki täpselt, oli see nüüd ebausk või lihtsalt kaine mõistus, mis sundis teda seda tegema. Kogu tema siinne etteaste – suaree, nagu talle meeldis seda nimetada – rajanes Freddy Rose’i traagilisel lool. Kõik need aastad tagasi oli see olnud Freddy tuba. Siit oli leitud tema surnukeha. Sestap arvaski Basil, et oleks viisakas kaasata oma show’sse ka ammuilma manalasse vajunud teener. Üht olid aastate pikku omandatud kibedad kogemused talle õpetanud: kummitustega ei maksa nalja­ tada. Seda võttis Basil igatahes surmtõsiselt. Ta koputas uuesti. „Tulen nüüd sisse, kui lubad, Freddy. See olen kõigest mina, Basil.“ Aga küllap tead seda niigi, mõtles ta. Kui sa ikka tõesti seal oled. Hinganud sügavalt sisse, lükkas ta pööningukambri ukse hiljukesi lahti. Trepimademe alasti — 15 —


e­ lektripirni valgus lõikus kiiluna vana teenri toa pimedusse. Kobades uksepiida kõrvalt, leidis Basil lüliti ja klõpsas tule põlema. „Püha taevas!“ Südame vasardades põrkas ta tagasi, tundes põlvi nõtkumas. Tema ees seisis üks mees, käsi välja sirutatud. Siis sai Basil aru, kes too on … Ukse vastas seisis vastu seina toetuv kõrge peegel. Ta oleks omaenda peegelpilti nähes äärepealt südame­rabanduse saanud! Sa viimane idioot, Whistlethwaite! Asja mõte peaks olema see, et sa ajad hirmu nahka teistele.

Kogunud ennast, lükkas ta ukse päris lahti ja astus tuppa, et vaadata seal ringi. Tipp-topp. Läinud aastast saadik polnud siin õieti midagi muutunud – muidugi kui peegel välja arvata. Aga Basil nuputas juba, kuidas seda ülakorruse tubades kummitustuuri tehes ära kasutada. Kui see teda ennastki ehmatas, siis teistel võtab kindlasti südame alt päris külmaks. Tarvis see asi lihtsalt korralikult paika sättida. Basil astus väikese akna juurde ja tõmbas luugid eest. Need kriiksusid ja kaeblesid nagu õudusfilmis. Suurepärane, mõtles Basil. Aken näis olevat kinni kiilunud, aga jõudu mängu pannes õnnestus tal see ikkagi lahti tõugata. Tuppa paiskus pahvak külma õhku.

— 16 —


Loksutanud akent paar korda edasi-tagasi, et see paremini käima hakkaks, sulges Basil selle ja tõmbas luugid kinni. Seejärel pöördus ta ja uuris hoolikalt tuba. Kitsas raudvoodi. Kummut. Suur, peaaegu tervet seina enda alla võttev riidekapp. Victoria-aegne veekann ja pesukauss. Väike küünlajalg. Oojaa – see kõik sobib väga kenasti. Basili pilk läks laes rippuvale alasti elektripirnile, mis valgustas tuba. Võtnud taskust räti, tõstis ta käed pirni juurde ja keeras selle pesast välja. Tuba mattus uuesti hämarusse, valgust tuli nüüd üksnes trepimademelt. Ideaalne.

Jäi üle veel tulla oma väikse trikikotiga tagasi ja teha siin tarvilikud ettevalmistused. Külalised ihkasid alati näha Freddy tuba. Kohta, kus too koletu tegu toime pandi.

Ning Basil juba oskas seada üles pisikesi lõkse, mille peale kõik hirmust õhku kargavad ning lagistavad seejärel kohmetult naerda. Asetanud pirni ettevaatlikult kummutile, pöördus ta ning kõndis ukse juurde. Ta tõmbas selle enda järel kinni. Hmm, hinged peaksid tsipa valjemini kriiksuma – ära unusta nendega midagi ette võtta.

Aga muus mõttes klapib kõik kenasti. Väga kenasti.

— 17 —


Basil pööras uksele selja ja seadis paljal mademel sammud teenijate ruumidest alakorrusele viiva kitsa trepi poole. Korraga kuulis ta enda taga mingit häält. See tuli Freddy toast. Oie. Valuoie. Basil jäi seisma. Pöördus. Veider. Äkki ei pannud ma akent korralikult kinni, mõt­-

les ta. Ta läks tagasi ukse juurde. „Vabandust, Freddy, ma pean veel midagi kontrollima, ära pane pahaks.“ Basil tegi ukse lahti, leidis kobades lüliti ja pani tule uuesti põlema. Kõndinud läbi toa, avas ta luugid ja kontrollis akent. See oli suletud. Mis iganes seda heli ka poleks põhjustanud – aknast sisse puhuv tuul see igatahes olla ei saanud. Võib-olla kujutasin ma seda endale lihtsalt ette, mõtles Basil. Tema kuulmine viskas viimasel ajal mõnikord vempe. Ehk ägas keegi alakorrusel – sealses magamis­toas?

Tõmmanud luugid ette, suundus Basil tagasi ukse juurde. Jah, nii see kindlasti oligi. Heli pidi tulema altpoolt.

Ta tõstis taas käe lüliti juurde, kustutas tule ja pöördus, et väljuda. — 18 —


Korraga meenus talle. Heidutav tunne, nagu hakkaks olukord tema kontrolli alt väljuma, pani Basilil südame puperdama … Ma keerasin pirni välja. Keerasin ju …?

Ta pöördus ja vaatas kummutit, mis oli lahtisest uksest langevas valguses selgesti näha. Pirni seal ei olnud. Südame vasardades tõstis Basil pilgu kummutilt … lakke … Pirn oli pesas tagasi … rippus juhtme otsas. Juhe õõtsus tasakesi … Vaevu märgatavalt. Aga see õõtsus. Basil Whistlethwaite neelatas, astus, selg ees, välja ja pani ukse enda järel kinni. Ta silmitses trepini viivat madet ja siis uuesti ust. Mälu veab mind vist alt, mõtles ta. Küllap kujutan lihtsalt ette, et keerasin pirni välja. Vanadusnõtrus hiilib ligi. Millegi muuga ei anna seda seletada.

Enne kui hakkas trepist alla minema, pöördus ta siiski. Kindluse mõttes. „Anna andeks, Freddy,“ lausus ta vaikselt. „Võibolla ma häirisin sind. Aga kuidagi pean ma endale ju leivapalukest teenima. Ja midagi muud ma teha ei oska.“ Seejärel läks ta alla, et teha Belli iga-aastaseks halloween’i-õhtusöögiks viimased ettevalmistused.


Turn static files into dynamic content formats.

Create a flipbook
Kummituslik juhtum by Apollo Raamatud - Issuu