Kultuuri kaitsekilbid

24 KULGEMINE

Evolutsiooni käigus hakkas iga inimgrupp järk-järgult aduma oma tohutut isoleeritust kosmoses ning ellujäämise ebakindlust. Nii tekkisid müüdid ja uskumused, milles juhuslikud ja purustavad jõud universumis said juhitava või vähemalt mõistetava vormi. Iga kultuuri üks peamine ülesanne on kaitsta11 oma liikmeid kaose eest ning veenda neid nende eksistentsi tähtsuses ja ülimas edus. Eskimo, Amazonase jahimees, hiinlane, Navajo indiaanlane, Austraalia päriselanik, new-yorklane – kõik nad on veendunud, et nad elavad universumi keskpunktis ning oma eelistatud seisundi tõttu liiguvad kiiresti tuleviku poole.12 Ilma eksklusiivsetesse privileegidesse uskumata oleks raske eksistentsi veidrustega toime tulla.

Kõik on nii nagu peab. Ent vahetevahel ei tunnegi me end sõbraliku kosmose süles nii turvaliselt. Ebareaalne usaldus kaitsekilbi või kultuurimüütide vastu võib ebaõnnestumise korral viia sama väärse pettumuseni. Pahatihti juhtub see siis, kui ühel rahval on olnud õnne ja kui näib, et loodusjõude on võimalik kontrollida. On loomulik, et inimesed hakkavad siis uskuma, nagu oleks nad väljavalitud, kes ei pea enam suuremate tagasilöökide hirmus elama. Roomlased jõudsid sellele arusaamisele siis, kui olid mitmeid sajandeid Vahemeremaid valitsenud. Hiinlased olid veendunud oma üleolekus enne mongolite vallutusretke, asteegid aga enne hispaanlaste tulekut.

Ühe rahva liigne enesekindlus või upsakas oletus selle kohta, mida inimvajaduste vastu tundetu universum peaks meile andma, ei lõpe tavaliselt heaga. Varem või hiljem lõpeb see ebakindel turvatunne valusa ärkamisega. Kui inimesed hakkavad uskuma, et progress on vältimatu ja elu on kerge, võivad nad esimeste muutuste ilmnedes kaotada oma julguse ja kindlameelsuse. Mõistes, et nad on uskunud millessegi ebareaalsesse, lakkavad nad uskumast ka kõigesse sellesse, mida nad on eelnevalt õppinud. Ilma kultuuriväärtuste harjumuspäraste tugedeta satuvad nad ärevuse ja apaatia võrku.

Sellise pettekujutelma sümptomeid on meie ümber kerge märgata. Kõige selgemalt viitab sellele paljude elusid mõjutav üleüldine loidus. Tõeliselt õnnelikke inimesi on vähe. Kui mitut inimest te

ÕNNELIKKUS UUES KUUES 25

tunnete, kes naudivad seda, mida nad teevad, kes on põhimõtteliselt rahul oma eluga, kes ei kahetse minevikus tehtut ja kes siiralt usuvad tulevikku? Kui Diogenesel oli kakskümmend kolm sajandit tagasi raskusi laternavalgel ausa mehe leidmisega, siis tänapäeval oleks tal ehk veelgi raskem leida õnnelikku inimest.

Taolist haiglaslikku olekut ei põhjusta otseselt välised tegurid. Erinevalt paljudest teistest rahvastest, ei saa me tänapäeval süüdistada oma probleemides karmi keskkonda, vaesust või võõrarmee karmi kätt. Rahulolematuse juured on meie sees ja igaüks peab need oma jõududega lahti harutama. Möödanikus toiminud kaitsekilbid – kord, mida aitasid hoida sotsiaalsete klasside poolt ellu äratatud religioon, patriotism, etnilised traditsioonid ja harjumused – ei toimi enam paljude inimeste jaoks, kes tunnevad end kaose karmide tuulte ees kaitsetuna.

Sisemine korrapäratus väljendub subjektiivses seisundis, mida mõned nimetavad ontoloogiliseks ärevuseks13 või eksistentsiaalseks hirmuks. Tegelikult on see hirm olemise ees, tunne, et elul puudub tähendus14 ning eksistentsi jätkamisest pole kasu. Kõik tundub arusaamatuna. Paari viimase generatsiooni lootusi hävitab tuuma sõja vari. Ühtäkki puudub inimkonna ajaloolistel püüdlustel mõte. Meist on saanud tühjuses hõljuvad kübemed, kellest keegi ei hooli. Iga mööduva aastaga kasvab paljude meeltes füüsilise universumi kaos.

Liikudes läbi elu, möödudes nooruse lootusrikkast teadmatusest kainestavasse täiskasvanutemaailma, seisavad inimesed varem või hiljem silmitsi järjest ärritavama küsimusega: “Kas see ongi kõik?” Lapsepõlv võib olla valus, noorukiiga ebamäärane, ent enamik meist loodab, et täiskasvanuks saades muutub elu paremaks. Kahekümnendates eluaastates näib tulevik veel lootustandvana. Lootus oma eesmärke saavutada püsib. Ent vannitoa peegel näitab esimesi halle juukseid ja annab kinnitust, et need liigsed kilod ei kao enam kuhugi. Silmanägemine halveneb ning keha läbivad salapärased valuhood. Nagu ettekandjad, kes katavad kõrvallaudu hommikusööginõudega juba siis, kui teised veel õhtust söövad, edastab see surelikkuse tundemärk meile selge sõnumi: sinu aeg on läbi, on aeg edasi minna. Ainult vähesed meist on selleks valmis. “Pea kinni,

26 KULGEMINE

see ei saa ju minuga juhtuda. Ma pole veel elama hakanudki. Kus on kõik see raha, mida ma pidin teenima? Kus on kõik need head aastad, mis mul pidid olema?”

Arusaamisele järgneb loomulik petetuse ja tüssatuse tunne. Juba väikesest peale on meid pandud uskuma, et saatus kannab meie eest hoolt. Kõik näivad ju nõustuvat sellega, et meil on suur õnn elada kõige rikkamas riigis, mis iial olnud, ajal, mil teaduse areng on inimajaloo kõrgeimal tasemel, meid ümbritseb tipptehnoloogia ja meid kaitseb kõige parem põhiseadus. Seetõttu on ka mõistetav loota, et meie elu on rikkam ja mõtestatum kui enne meid elanud inimestel. Kui meie naeruväärselt primitiivses minevikus elanud vanavanemad oleksid olnud rahul, siis kujutage ette, kui õnnelikud võiksime olla meie! Seda kinnitasid teadlased, kirikuõpetajad ja tuhanded head elu kujutavad telereklaamid. Kõigist neist kinnitustest hoolimata ärkame me varem või hiljem üksi, tunnetades, et see rikas, teaduslik ja erudeeritud maailm ei tee meid õnnelikuks.

Sellele teadmisele reageerivad inimesed erinevalt. Mõned püüavad seda ignoreerida, pingutades veelgi rohkem, saamaks neid asju, mis peaksid elu paremaks muutma – suuremaid autosid ja maju, paremat töökohta ja glamuursemat elu. Nad on jätkuvalt veendunud, et püüdlused toovad neile rahulolu, mis seni on jäänud kätte saa matuks. Mõnikord on sellest abi pelgalt seetõttu, et konkurentsivõitluses ei jää aega märgata, et eesmärk polegi lähemale tulnud. Kui aga võtta aeg maha ja rahulikult järele mõelda, valdab meid taas pettumus: iga edusammuga saab selgemaks, et raha, võim, staatus ja vara üksi ei paranda elukvaliteeti karvavõrdki.

Teised otsustavad ähvardavaid sümptomeid rünnata. Kui keha lööb esimest häirekella, alustavad nad dieediga, liituvad terviseklubidega, käivad aeroobikas, ostavad treeningseadmeid või lasevad endale teha plastilisi operatsioone. Kui probleem seisneb selles, et keegi ei pööra neile tähelepanu, loevad nad raamatuid selle kohta, kuidas muutuda võimukamaks või kuidas saada rohkem sõpru, läbivad enesekindlustreeninguid ja lõunastavad õigete inimestega. Mõne aja möödudes aga saab neile selgeks, et ka need sammud on kasutud. Ükskõik kui palju me oma keha eest ka ei hoolitse, veab see ikkagi meid alt. Enesekindlamaks muutudes võime me tahtmatult

ÕNNELIKKUS UUES KUUES 27

kaugeneda oma sõpradest. Kui me pühendame liiga palju aega uute sõprade leidmisele, seame ohtu oma suhted perekonna ja sugulastega. Liiga paljud tammid võivad puruneda ja nende parandamiseks on meil aega väga vähe.

Kui meid hakkab kummitama lootusetus, et kõiki soove pole võimalik täita, annavad mõned alla ja taanduvad väärikalt suhtelisse unustusse. Candide’i nõuannet järgides vannuvad nad maailmale alla ja hakkavad harima oma väikest aeda. Nad kasutavad selleks kergemat põgenemisteed, mis väljendub kas ohutus hobis või abstraktsete maalide või portselankujukeste kollektsioneerimises. Või vajuvad nad alkoholi ja uimastite unenäomaailma. Kui eksootilised naudingud ja kallid lõõgastusviisid viivad mõtte hetkeks eemale küsimusest: “Kas see ongi kõik?”, võivad vähesed väita, et nad on sel viisil leidnud ka vastuse.

Traditsiooniliselt on eksistentsiaalse probleemiga kõige otsese malt seotud religioon.15 Järjest rohkem pettunuid pöörduvad sinna tagasi, valides kas tavalise usutunnistuse või esoteerilisema ida maade variandi. Religioon suudab tähenduse puudumist leeven dada vaid ajutiselt. Sealsed vastused ei ole püsivad. Mõnes ajaloo etapis on religioon veenvalt selgitanud inimeksistentsi vigu ja andnud ka usutavaid vastuseid. 4.–8. sajandini levis Euroopas kristlus, Lähis-Idas islam ja Aasias budism. Sadade aastate jooksul pühendasid inimesed kogu oma elu nende eesmärkide järgimisele. Tänapäeval aga on nende maailmavaateid raske lõplikena tun nustada. Religioossete tõdede vorm – müüdid, ilmutused, püha kiri – ei süvenda meis teadusliku ratsionaalsuse ajastul usku, hoolimata sellest, et tõdede olemus on püsinud muutumatuna. Ühel päeval võib tekkida uus elujõuline religioon. Seni aga saavad need, kes otsivad lohutust kirikust, meelerahu vaid siis, kui nad vaikimisi maailma toimimispõhimõtteid ignoreerivad.

Need lahendused ei ole tõhusad ja selle kohta on ümberlükkamatuid tõendeid. Materiaalse luksuse õitsengul kannatab ühis kond arvukate veidrate tõbede all. Keelatud ainete laialdasest sõltuvusest lõikavad kasu mõrvarid ja terroristid. On võimalik, et lähitulevikus valitseb meid endiste narkokaup meeste oligarhia, kes seaduskuule kate kodanike arvel kiiresti rikastuvad ja võimu haaravad. Meie