KUIDAS MÕELDA SUUREMALT

siis 300 dollarit ja äkitselt juba 500 dollarit rohkem – seda kõike vaid üksipäini töötades. Ta arvas, et oligi avastanud rikkaks saamise saladuse.

Aasta aega hiljem, kui Bobi ettevõte juba tõeliselt õitses, kukkus ta Torontos jalutades tänaval kokku. Kui ta teadvusele tuli, ümbritsesid teda politseinik, kiirabiarst ja väga murelik rahvahulk. Kõnnitee äärekivil istudes ja hinge tõmmates mõistis ta, et tema keha oli räsitud ja kurnatud. Ta oli arvanud, et kogu asja võti on jätkata töörügamist seni, kuni ihaldatud 25 000 dollarit on käes, kuid õige sõnum jõudis talle alles sel hetkel kohale.

Pärast paarinädalast puhkust ja meditatsiooni oli Bob koostanud uue plaani. Sellest hetkest alates oli tema uueks motoks: „Kui ma ise kõiki puhastada ei jõua, siis ei puhasta ma ühtegi.“ Ta otsustas hoopis oma koristusäri maha müüa ja ise asuda seda haldama.

Samal ajal kuulas Bob järjekindlalt üht esimesi innustava sisuga audiosarju, mis kandis pealkirja „Kõige kummalisem saladus“ ja mille oli loonud Earl Nightingale. Earl kuulutab oma salvestisel nii: „Ütle mulle, mida sa tahad, ning ma ütlen sulle, kuidas seda saada.“

Bob otsustas palgata oma koristusettevõttesse uusi töötajaid. Ta näitas neile, kuidas soovitut saada. Bob värbas pangajuhte ja maaklereid – luues tublide inimeste ootamatult võrratu virvarri. Esimese asjana tegi ta selgeks, mida need inimesed kõige rohkem tahtsid.

Üks pankur ütles: „Ma tahan uut autot.“

Bob lausus: „Siis saad selle. Anna mulle üks tund oma ajast, viis päeva nädalas õhtuti kella viie ja kaheksa vahel, ning teenid iga kuu 100 dollarit lisa. Keegi teine peale meie sind seda tööd tegemas ei näe ega sellest tea.“

Töö saigi tehtud. Pankur sai auto kätte. Bobi äri kasvas ja kõik olid õnnelikud. Bob teenis üha enam ja õppis üha rohkem juurde. Ta palkas koristajaid Torontos, Montrealis, Bostonis, Atlantas ja Londonis.

Tänu suurelt mõtlemisele oli ta vallutanud terve tööstusharu ja loonud endale äriimpeeriumi.

Mõni aasta pärast oma ettevõtte müümist tahtis Bob teada, miks see nii hästi oli toiminud. Ta otsustas pühendada kogu oma elu sellele küsimusele vastuse otsimisele, et aidata teistelgi seda paremini mõista ning protsessi nende inimeste jaoks lihtsamaks muuta.

Pädevuse kasv

Asja uurides avastas Bob, et ta oli rakendanud alateadlikku pädevust. Selle teooriaga tuli esimest korda välja Abraham Maslow, kaasaegse enesekuvandi psühholoogia isa. Maslow’ sõnul oleme kõik algul alateadlikult ebapädevad. Me ei tea esiti, et me ei oska kingapaelu siduda, ning see ei huvitagi meid. Siis ütleb ema või isa meile: „Kuule, sa ei oska veel paelu siduda. Õpi nüüd see selgeks.“

Lõpuks muutudki sa alateadlikult pädevaks. Sa oskad kingapaelu siduda ja teed seda väga hästi ja pikemalt mõtlemata. Alateadliku pädevuse kõrgeimal tasemel muutub kogu meie töö täiesti vaevatuks ning me saavutame edu peaaegu iseenda kiuste. Vaatame lähemalt, mida tähendab alateadlikult pädevaks olemine. See ongi käesoleva peatüki peamine eesmärk: õpetada sulle, kuidas olla alateadlikult pädev ka suurelt mõtlemise puhul.

Vaatame lühidalt üle, kuidas Bob Proctor samm-sammult alateadliku pädevuse poole liikus. Esiteks pole tähtis, kui kehv on sinu praegune olukord, sest lahendus on alati olemas. Bobil polnud kõrgharidust ega sidemeid – tal oli üksnes idee. Teiseks tahtis Bob pääseda madalapalgalise töö kammitsaist. Kolmandaks luges ta raamatut „Mõtlemist muutes rikkaks“ ning see sütitas temas teotahte. Neljandaks kuulis ta sobivast võimalusest ja otsustas, et tasu on riski väärt. (Meil on vaja ainult üht soodsat võimalust ja olemegi juba kõrgustesse sööstmas.) Viiendaks taipas ta suure tagasilöögi järel kohe, mida oli valesti teinud, ning tegi viivitamatult vajalikud muudatused. Kuuendaks tekkis tal oma mõtteid kuulates erakordne läbimurdeline idee, mis muutis kogu ta elu kardinaalselt: „Kui ma ei saa ise puhastada kõiki aknaid, siis ei puhasta ma ühtegi.“