1. Laura Hollis Oli imeilus päev Cotswoldsis. Meekarva majakesed hõõgusid päikeses ja taevas harvalt ajuvate pilvede tumerohelised varjud libisesid üle Bunburry-taguste küngaste. Kuid mööda munakivisillutisega külatänavaid astuv Laura Hollis ei peatunud seda ilu imetlema. Selleks oli tal liiga palju halbu mälestusi. Ta oli siit lahkunud rohkem kui kolme aasta eest ja naasnud praegu ainult selle pärast, et hädajuhtum nõudis. Nüüdseks Birminghami anonüümsusega ära harjunud naisele mõjus avastus, et kõik teda justkui avalikuks omandiks peavad, päris korraliku šokina. Kõik, kellega ta kokku juhtus, tahtsid teada, kus ta oli olnud ja millega tegelenud. Laura pomises midagi ühes Birminghami haiglas töötamise kohta, mispeale vestlus kaaslased noogutasid ja märkisid, et olukorda arvestades on see väga sobilik. Naine ei hakanud neile ütlema, et on seal ainult administraator. Postkontori-Dorothy, kes polnud eales taktitundega hiilanud, teatas: „Võttis sul aga aega, et tagasi tulla. Ega su vanatädi nooremaks lähe, kas tead.“ Tema suust kõlas see nii, nagu oleksid tädi Lizil käes viimased päevad, kuid kergenduseks leidis Laura oma pehme liivakarva juustega vanatädi eest sama tegusana kui ennegi, kui mitte tegusamanagi. Kuid esimene külaskäik oli olnud ebamugav. Jasmiini majakese ukse avas mitte tädi Liz, vaid tolle sõbranna — 9 —
Marge, pisike ja valgejuukseline, kes teda läbi oma liigsuurte prillide süüdistavalt piidles. „Tere, tädi Marge,“ sõnas Laura ettevaatlikult. „Armas sind näha.“ Tädi Marge tõi täiesti kindlalt kuuldavale turtsatuse. „Nii armas see nüüd ka olla ei saa, sest vastasel korral oleksid sa mind juba mitme aasta eest vaatama tulnud. Selleks läks ikka kriisiolukorda tarvis.“ Marge tõmbas hinge, et veel midagi öelda, kui tema taha ilmus tädi Liz, kes rõõmsalt hüüatades otsejoones Laurat kallistama ruttas. Tegelikult tekitas tädi Lizi ülevoolav tervitus Lauras veelgi viletsama tunde kui tädi Marge’i etteheide. See oli nagu kadunud tütre tagasitulek – tädi Liz juhatas ta tuttavasse elutuppa, kus olid sitsikattega diivan ja tugitoolid ning kaminasimsil portselanist karjusepaar. Ta pandi istuma aukohale, toodi teed ja skoone ning tädi Liz ei küsinud kordagi, miks ta terve selle aja eemale oli hoidnud. Muidugi polnud tädi Lizil ja tädi Marge’il Laura lahkumise tegelikust põhjusest aimugi, kuigi nad ise arvasid vastupidist. Bunburrys oli vaid kaks inimest, kes tõde teadsid. Ühe juures ta peatus ja praegu oli teel teise juurde. Laura oli jõudnud külaserva ja keeras Betty Thorndike’i üksiku majakese juurde viivale jalgrajale. Ta ei olnud ära teeninud ei tädi Lizi ega ka Bettyt. Bunburrysse jõudes teada saanud, et Betty oli kusagil mingeid keskkonnaasju ajamas, oli ta lausa kergendust tundnud. Kuid nüüd oli Betty tagasi ja Laura alistus vältimatu ees. Majakese juurde jõudnud, koputas ta erepunasele uksele, mis tundus olevat värskelt värvitud. Uks avanes ja — 10 —
hetke vaatasid naised teineteist kõhklevalt, peaaegu ettevaatlikult. Siis embas Betty Laurat sama soojalt kui tädi Liz. „Tule sisse,“ kutsus ta endiselt eksimatult äratuntava ameerikapärase hääldusega, mis polnud hoolimata Inglis maal elanud aastatest kuhugi kadunud. „Panin just vee keema.“ Laura järgnes talle väikesesse elutuppa ja siirdus joonelt oma kohale – patjadega kaetud aknapingile. Kõik oli täpselt nii, nagu ta mäletas: kivipõrandal erksavärvilised vaibad, seintel Betty mitmesugustelt reisidelt kaasa toodud rahvapärane kunst, toa tagaosas väike kööginurk. „Sa näed suurepärane välja,“ märkis Betty, asudes kohvi tegema. „Sina niisamuti,“ vastas Laura, kuigi tema meelest paistis Betty kõhnem ja endassetõmbunum. Kas ka tema nägi Lauras samasuguseid muutusi? „Mul on kahju, et ma siin polnud, kui sa tulid,“ jätkas Betty. „Mul oli Manchesteris paar seminari Amasoonia vihma metsades elavate traditsiooniliste kogukondadega toimuva teemal. Tööstuslik metsaraie ja põletamised on kohutavad.“ „Jah, Emma rääkis, et sa seal käisid. Mitte M anchesteris, vaid Amasoonias. Sa oled nii vapper. See kõlab hirmutavalt.“ „Ega see polnudki nii hull,“ vastas Betty kergelt. „Kui välja arvata see, et jäin haigeks ja pidin ootama, kuni jälle reisida sain.“ See selgitas tema muutunud välimust. „Aga mis me ikka minust räägime,“ ütles Betty, enne kui Laura midagi lähemalt küsida jõudis. „Nüüdseks on kõik hästi. Kuidas haigel läheb?“ — 11 —
„Kohutavalt,“ oigas Laura. „Ta ei saa arugi, mida kergelt võtmine tähendab. Ja minus näeb ta endiselt ärritavat vanemat õde, mis tähendab, et ta ei pööra mulle absoluutselt mitte mingisugust tähelepanu. Praegu arvatavasti kasutab ta minu äraolekut lingsideme eemaldamiseks ja hantlite rebimiseks.“ Betty naeris, tulles kahe kohvitassiga Laura juurde. „Koju jõudes leiad tõenäoliselt eest täishoos konstaabel Hollise.“ „Ta peab enne kõvasti füsioteraapiat tegema, kui teda kasvõi paberitöölegi lubatakse,“ kostis Laura. Betty istus tõsisel ilmel tasakaalupallile, mis oli ainus teine istekoht toas. „See on küll karm. Ma ei kujuta ette, mida sa sellest kuuldes tunda võisid. See tõi jälle isa meelde.“ Laura imestas endamisi, miks ta üldse oli kartnud Bettyga kohtumist nii pika aja järel. Sõbranna oli sama sugune nagu alati – mõistev ja tundlik. „See oli paras šokk,“ tunnistas ta. „Kuigi tädi Liz kinnitas, et Emma on väljaspool hädaohtu, siis ainuüksi kuulda, et ta sai kedagi arreteerida üritades pussitada …“ Ta vakatas järsku. „Tädi Liziga ma sellest rääkida ei saa, sest see ajaks ta liialt endast välja. Aga sina mõistad. Palun vabandust.“ Betty kortsutas kulme. „Mille eest?“ „Palun vabandust selle eest, kuidas ma käitusin. Sa hoiatasid mind James Fry eest, ütlesid, et ta ei ole hea mees, aga mina lihtsalt ei kuulanud. Käitusin sinuga kohutavalt.“ „See kõik on juba unustatud,“ kostis Betty. „Aga minul on see meeles,“ ütles Laura. „Ja pärast – sa olid nii toetav, aga mina lihtsalt jooksin ära. Mul oli
— 12 —
enda pärast nii häbi. Anna andeks, et ma su sõnumitele ei vastanud. Ma lihtsalt ei suutnud.“ Betty pani kruusi käest, istus Laura kõrvale ja võttis tal õlgade ümbert kinni. „Siis on ju hea, et sa seda ei teinud,“ vastas ta. „Nüüd oled sa siin ja ka see on hea.“ Laura hingas sügavalt sisse. „Kui ma Birminghami jõudsin, oli mul, nagu öeldakse, hoog. Varisesin täielikult kokku. Lõpetasin haiglas. Seal oldi minu vastu nii lahked. Kui mul parem hakkas, tahtsin millegagi tasuda, ja nii töötangi nüüd seal. Nad on siiani minu vastu lahked – mulle anti palgata puhkust, et saaksin Emma eest hoolitseda.“ „Oh, kallike,“ sõnas Betty. „Hoopis sina oled vapper, mitte mina.“ „Ära räägi rumalusi,“ vastas Laura väriseva häälega. Betty tõusis naeratades. „Ma olin selle stoilise vaoshoituse juba unustanud. Teie, britid, eriti tundlema ei kipu, mis?“ Lauragi avastas end naeratamas. Betty oli meeleolu rõõmsamaks muutnud, pöördudes tagasi nende tavapärase aasimise juurde enne seda, kui kõik halvasti läks. „Parem olla vaoshoitud britt kui sinusugune jänki – liig emotsionaalne, liigjagav ja lisaks veel siin,“ andis ta vastu, kui Betty tagasi pallile istus. „Mind üllatab, et sa pole mulle veel oma kallimast rääkinud.“ „Mida?“ Betty näis jahmunud. „Ära mängi midagi süütukest. Edith rääkis mulle sinu ja Alfie McAlisteri kohta kõik ära.“ Betty vangutas kannatamatult pead. „See pagana naine. Ei kavatsegi järele jätta. Võin sulle kinnitada, et Alfie
— 13 —
McAlister ei ole mu kallim.“ Ta vaikis hetke. „Võib-olla ma kunagi arvasin, et sellest võiks asja saada, aga ei, see rong on läinud.“ „Mis tal siis viga on?“ uuris Laura. Betty mõtles veidi. „Mitte midagi,“ vastas ta viimaks. „Me lihtsalt polnud teineteise jaoks need õiged. Aga ta on hea mees.“ „Jah, paistab olevat,“ nõustus Laura. „Olen temaga paar korda pubis kohtunud. Kui ta sinu kallim ei ole, kas ta on siis vaba?“ Betty naeratas vildakalt. „Ma arvan, et seda peaksid oma õe käest küsima. Tema on lõppude lõpuks Alfiega kihlatud.“ * Edith Simmons, Joobnud Hobu omaniku ema, pani käest klaasi, mida oli just poleerinud. „Alfie McAlister ja Emma Hollis kihlatud? Esmakordselt kuulen.“ „Mina kuulsin seda mõne tunni eest Vana Tomi käest,“ teatas postkontori-Dorothy. Edithi kortsus kulme nähes lisas: „Tulin nii kiiresti, kui suutsin. Pidin posti laiali kandma. Kaasa arvatud …“ ta tasandas häält, „…Betty Thorndike’ile.“ „Oi heldus,“ sõnas Edith üle leti lähemale nõjatudes samasuguse hääletooniga. „Kuidas ta selle uudise vastu võttis?“ „Silmagi pilgutamata. Ütles ainult: „Hea teada,“ võttis kirja ja pani ukse mu näo ees kinni.“
— 14 —
„Ja muud ei öelnudki? Ainult „hea teada“?“ Edith vangutas pead. „Kui see ometi pidi tema jaoks kõige hullem uudis olema. Teeb vaprat nägu, kui endal süda sees murdub.“ Ta hakkas uuesti klaasi poleerima. „Pean ütlema, et olen väga pettunud, et ma seda uudist Lizi käest pole kuulnud.“ „Võib-olla ta ei tea,“ pakkus Dorothy. „Võib-olla on see salakihlus.“ „Väga salajane see olla ei saa, kui Vana Tom sellest teab,“ tähendas Edith. „Tead, mis. Ma helistan õige Lizile ja soovin talle sugulase kihluse puhul õnne – vaatame siis, mida tal enda käitumise kohta öelda on.“ „Hea mõte,“ nõustus Dorothy. „Igatahes pean nüüd ilusalongi minema. Ega mul Debbiele pakki pole, aga mulle on alati tundunud, et ta on Alfiest pisut sisse võetud.“ „Õige ka,“ leidis Edith. „Oleks ebaaus lasta tal vale lootust hellitada.“ * Preili Radford-Jones, kes oli lahkelt osa oma häärberist Bunburry kogukonnaraamatukogu käsutusse andnud, naeratas heakskiitvalt. „Pean ütlema, et see on meeldiv uudis. Konstaabel Hollis on härra McAlisterist küll päris palju noorem, aga ta on mõistlik naisterahvas.“ Raamatukoguhoidja Gwendolyn, kes selle äsja preili Chesney käest kuuldud uudise vanadaamile edastanud oli, tema naeratusele ei vastanud. Kuid Gwendolyn oli goot ja tal polnudki kombeks naeratada. *
— 15 —
„Halloo, Tom!“ hõikas reverend Philip Brown ühe oma vanima lambukese aiast möödudes. „Ilus päev!“ Vana mees tõstis pilgu taimedelt, mida ta parasjagu tagasi lõikas. „Seda kohe kindlasti, vikaar. Kas nad on pulmapäeva juba paika pannud?“ „Kes nemad, Tom?“ „Alfie McAlister ja nooruke Emma.“ „Armas taevas, mul polnud sellestki aimu, et nad koos on. Sa arvad, et nad on kihlatud?“ „Ma tean seda,“ kinnitas Vana Tom rahulolevalt. „Käisin eile haiglas kontrollis – mul on heameel kinnitada, et olen täiesti vinks-vonks – ja kõik õed küsisid nende järele. Rääkisid, et on nemad ikka üks ilus paar. Kui minu arvamust teada tahate, siis tema tegi ettepaneku, kui nägi temakest surmasuus, ja see temakese elule tagasi tõigi.“ „Ma ei usu, et ta just surmasuus oli, Tom,“ lausus vikaar leebelt. „Tal oli ainult tõsine õlavigastus.“ Vana Tom vaatas teda haletsevalt. „Kui te nüüd pahaks ei pane, et ma seda ütlen, vikaar, aga teie häda on, et jumalasulasena ei ole teie hinges romantikaraasugi.“