„Kes ei loe Cortázarit, on neetud. Tema mittelugemine on tõsine silmale nähtamatu haigus, mis võib aja jooksul tuua kohutavaid tagajärgi. See on midagi niisugust nagu see, kui inimene pole kunagi virsikut proovinud. Ta muutub tasapisi kurvemaks… ja tõenäoliselt kaotab vähehaaval juuksed.” Pablo Neruda poolt sel viisil sõnastatud kurvast saatusest aitavad hoiduda kronoobid – idealistlikud ja pöörased, ammu legendiks saanud olendid. „Kronoop on joonistus väljaspool raami, luuletus ilma riimita,“ on kirjanik kunagises intervjuus defineerinud. Raamat sisaldab teisigi pidurdamatu fantaasialennuga, säravaid, jaburaid ja iroonilisi lühitekste. Näiteks praktilisi juhtnööre nutmiseks. Või trepist üles minemiseks. Argentiinlane Julio Cortázar (Brüssel 1914 – Pariis 1984) kuulub 1960.-1970. aastate nn Ladina-Ameerika kirjanduse buumi esindajate tuumikusse, mille hulka loetakse lisaks temale eelkõige kolombialane Gabriel García Márquez, mehhiklane Carlos Fuentes ja peruulane Mario Vargas Llosa.
