Koolihoovi miljonäri saladused

1. PEATÜKK

LÕPP

Mõnikord sulle antakse õppetund … ja mõnikord pead selle endale ise andma.

Aprillikuu esimesel esmaspäeval olid asjalood umbes nii. Olukord võib meenutada mõnda filmistseeni, aga seda sellepärast, et see oligi nagu mingi filmistseen.

Ma kõnnin mööda kooli koridori – olen üsna kindel, et aegluubis –, näol otsusekindel ilme. Ma olen alati otsusekindla näoga. Teised lapsed seisavad kappide ees ja jõllitavad, kui ma neist möödun. Ma ei tee neist välja, vaid vaatan otse ette. Mu peas mängib tunnusmuusika – Pink Floydi „Money”*. Ei tea seda lugu? Guugeldage. Suurepärane laul. Mamps ja paps kuulavad kodus ainult retrojaama. Nad ütlevad, et enne minu sündi tehti palju paremat muusikat.

Olen nendega täiesti nõus. * Raha (ingl). – Tlk. ··· 9 ···

Niisiis: ma kõnnin mööda koridori – aegluubis – ning minust ühel pool on mu õpetaja, härra Deery, ja teisel pool direktor, proua Keiren. Nad ei ole just rõõmsa näoga – aga proua Keiren ei ole seda kunagi.

Aina rohkem lapsi pöördub meid vaatama. Neil vajuvad suud lahti. Nad on nagu rivis seisvad sini-valges vormiriietuses kuldkalad. Mida vahtimisväärset on selles, et üks viiendik kõnnib koos õpetaja ja direktoriga mööda koridori?

Eriti ei midagi. Nii et tõenäoliselt saavad kogu tähelepanu osaliseks teised inimesed meie taga.

Kummalgi pool õpetajaid on kaks mundris polit­seinikku.

Nemad ei ole ka eriti rõõmsa näoga.

Ja mitte eriti rõõmsad on nad kõik minu pärast.

Taban Tobyst möödudes tema pilgu. Ta tundub kabuhirmul olevat. Ta meenutab chihuahua’t – ta pea on keha kohta liiga suur ja silmad pea kohta liiga suured –, aga kui ta kardab, siis ta väriseb ka nagu chihuahua. Püüan vaadata teda pilguga, mis ütleb: „Kõik saab korda”, aga mulle tundub, et ta tahab koos õpikutega kappi pugeda. Tõenäoliselt mahuks ta sinna ära ka.

Ma peatun oma kapi ees. Kooli koridor on peaaegu vait – olen üsna kindel, et kuulen siiamaani, kuidas Toby väriseb. „Kas see on teie kapp, preili Heckleston?” küsib suurt kasvu politseinik.

··· 10 ···

„Nii siin seisab,” ütlen ma, osutades ülekullatud, graveeritud nimesildile, mille endale ostsin. See on samasugune nagu firmajuhtide kontorilaual. Arvasin, et see jätab professio­naalsema mulje kui paberist sildid, mis pistetakse klaasi taha. Kõik teised lapsed kirjutavad sildile oma nime käsitsi ja katavad sildi kleepsudega. Aga mina mitte. Rachel Zoe (Ei tea, kes ta on? Guugeldage.) ütles kord: „Inimene on stiilne siis, kui ta ütleb, kes ta on, ilma et peaks sõnagi lausuma.” Minu kapp ütleb palju. „Aitab, Tess,” sõnab proua Keiren. „Lihtsalt vasta politseile.”

Hoian ennast kõvasti tagasi, et mitte silmi pööritada.

Mamps ütleb, et ma pööritan liiga palju silmi. „Jah, härra,” ütlen ma. „See on minu kapp.” „Tee lahti,” sõnab suuremat kasvu politseinik.

Politseinikke on nähtavasti ainult kahes mõõdus: suur ja suurem.

Pööran end härra Deery poole. Ta vaatab mulle otsa pettunult ja kaastundlikult. See pilk ei meeldi mulle eriti.

Ta osutab peaga kapi poole.

Ma ohkan ja pööran end aeglaselt näoga kapi poole.

Olen lawstuff.org.au lehelt lugenud oma õiguste kohta, mis puudutavad läbiotsimisi koolis ja asjade konfiskeerimist (oma õigusi peab alati teadma), seega tean, et mu kapp on kooli omand ja ma ei saa sellele nõudmisele vastu vaielda.

··· 11 ···

Igatahes, ise ma selle jama endale kaela tõmbasin ja nüüd on aeg kõik omaks võtta.

Sirutan käe välja ja valin tabalukul õige numbri­kombinat­siooni.

Kõike pealt vaatavad lapsed on liialt hirmul, et lähemale tulla, aga ma tajun, kuidas nad ajavad kaela õieli nagu uudis­himulikud emud, püüdes midagi vilksamisi näha. Kaks õpetajat ja politseinikku astuvad lähemale.

Ma tõmban tabaluku rauast aasa seest välja ja peatun hetkeks. Vaadake, ma ju tean, mis edasi juhtub. Ja tean, et seda on ammu oodata olnud. Aga ma vajan veel ainult ühte minutit, enne kui kõik muutub. „Tee lahti!” ütleb politseinik mu selja taga.

Ma hingan sisse ja tõmban metallist ukse lahti.

Kuulen, kuidas terve kool mu selja taga ahhetab, kui välja kukub … miljon dollarit.

Ma olen sedasorti tüdruk, kellele meeldib otse asja kallale asuda. Nii lugu lõppebki.

Ei mingeid üllatusi.

Ma jään täiega vahele. Ärge lugege edasi lootuses, et ma ratsutan päikese­ loojangu poole, kotid sularaha täis. Seda ei juhtu. Selliseid asju päris maailmas ei juhtu. Elu pole alati nagu kingitus, ··· 12 ···

mille ümber on seotud kena lehv. Aga paar viimast kuud on olnud tõeline … kogemus. Ja millegi kogemine on põhimõtteliselt ainuke asi, mida pole võimalik guugeldada.

Mul on rääkida pöörane lugu. Olen teinud hunnikute viisi vigu, aga olen palju õppinud. Nii et jääge minuga ja ehk õpite teiegi.

2. PEATÜKK

ESIMESE OSA ALGUS

Tavaliselt alustatakse lausega „olin täiesti normaalne ja tavaline kümneaastane” – noh, seekord mitte. Ma olen ja olen alati olnud kõike muud kui normaalne ja/või tavaline.

Ma ei suuda välja mõelda midagi hullemat kui see, et ollakse tavaline. Ole veider, ole kummaline, ole ebatavaline, ole erakordne – ära MITTE KUNAGI ole tavaline.

Minu nimi on Tess Heckleston. Käin Wattersoni algkooli viiendas klassis. Minu parim sõber on Toby Baker (tema on ka kõike muud kui tavaline – ta on üks veidramaid inimesi, keda tean). Ma elan koos ema, isa ja nelja vennaõega ning mina olen neist täpselt keskmine.

Nii! Igav jutt on aetud.

Nüüd aga sellest, mida te tegelikult teada tahate. Kuidas saab juhtuda nii, et ühel kümneaastasel on koolikapis ämbrite viisi raha?

··· 14 ···

Minusuguse kohta ütlevad inimesed „ettevõtja”. Teate, mis see tähendab? Ei? Guugeldage. Muide, siin on minu esimene nõuanne.

1. nõuanne GUUGELDA! Täiskasvanud räägivad kogu aeg, et meie põlvkond „veedab liiga palju aega ekraani taga”. Täiskasvanud ei tea, millest nad räägivad. Kui sa mängid arvuti taga videomänge või vaatad kassivideoid, siis jah, sa kärsatad oma aju. Aga Google on maailma parim asi. Guugeldades saab sõna otseses mõttes kõike tegema õppida. Kui sa midagi ei tea, siis guugelda. See teeb targemaks.

Niisiis, ma olen ettevõtja. Ma mõtlen välja ideid. Ja suurem osa mu ideedest on seotud sellega, kuidas raha teenida.

Raha on elus tähtis. Seda on vaja peaaegu kõigeks. Isegi söömiseks. Kui sul just pole talu ja sa ei kasvata endale ise toitu. Tegelikult ei, isegi see nõuab raha.

Kolmandas klassis organiseerisin kooli taga spordiväljakul ennustusvõistlusi. Lapsed said oma lõuna- või taskurahaga teha panuseid minu korraldatud võistlustel.

Panuseid sai teha tulemustele peaaegu igas asjas: jooksmises, ··· 15 ···

maadluses, puu otsa ronimises. Ma sain teada, mis on võidutõenäosus ja kuidas kihlveod toimivad, ning Toby tegeles arvutamisega. Tema on meie meeskonnas numbritega tegeleja. Me teenisime vist umbes sada dollarit, enne kui preili Jensen meie äri kinni pani, sest Sam McVean kitus talle ära, et kaotas oma lõunasöögiraha turnimise võistluses.

Siis pidime kogu raha tagasi andma ja laste ja nende vanemate ees vabandust paluma ja kaks nädalat kooliümbrust koristama. Nii et kui öeldakse, et hasartmängudes on kõik kaotajad, siis see peab küll paika. Me kulutasime palju aega ja energiat, aga lõpuks olime tühjade pihkudega … See võtab minu jaoks hasartmängud üsna kenasti kokku. Nii et me otsustasime, et kihlvedudega me rohkem käsi ei määri, ja liikusime edasi õige äri tegemise juurde.

Neljandas klassis juhtisin ma talvel ujula riietusruumist spiooniagentuuri. Minu alluvuses töötas viis spiooni, keda sai palgata kedagi terve lõunavahetunni aja jälitama ja nende liikumistest teavitama. Toby kirjutas aruandeid ja viis neid kohale ja kasum oli hea, kuni ujula suvel avati ja me pidime oma kontorist välja kolima. Üüri peale minevad üldkulud on äris alati tohutu murekoht.

Selle aasta alguses sündis Koolitükid Korda. Toby muretses, et see äri on põhimõtteliselt petmine. Ma ei saa just öelda, et ta eksis, aga mulle endale meeldis pigem mõelda, et osutame teenust. Väikese summa eest – mille hulka kuulus muidugi vahendustasu – viisin ma kokku ··· 16 ···

lapsed, kellel oli vaja koolitükke teha, ja lapsed, kellele meeldis neid teha. Vaadake, mõnel lapsel on tihe seltsielu ja tal pole koduste ülesannete jaoks aega. Ja mõnele kohe meeldib koduseid ülesandeid teha ja tal ei saa sellest küllalt.

Mina viisin lihtsalt pakkumise ja nõudluse kokku – puhtalt hea ärivaist.

Selgitasin Tobyle, et tegelikult ei tee meie midagi valesti. Meie ei lasknud oma koduseid ülesandeid teistel ära teha JA meie ei teinud teiste eest koduseid ülesandeid ära.

Toby ütles, et see on kahtlane värk.

Mina ütlesin, et see on loov mõtlemine.

Toby ei olnud minuga nõus ja pani selle äri üsna kiiresti kinni.

Aga rahaga ongi ju nii. Mõnikord tuleb olla loov. Mu mamps töötab täiskohaga ja paps hoolitseb laste eest. Meil on täitsa norm maja, aga iga kuu lõpus nad kraabivad raha kokku, et kõikide arvete ja muude värkide eest tasuda.

Sellepärast, et tavalise inimese moodi tööl käimine ei ole loov. Kui mina vanemaks saan, ei toimu mingit raha kokku­ kraapimist. Ma ostan emale ja isale maja ning maksan nende arved, et nad ei peaks selle pärast muretsema. Valin suure maja, nii et kõik mu vennad ja õed saavad ka seal elada.

Minul on muidugi oma maja, aga raha pärast ei pea keegi muretsema. Mitte keegi.

Isegi mitte Toby. Mitte et Toby muretseks tegelikult raha pärast … mis on veider, sest Toby muretseb peaaegu kõige ··· 17 ···

pärast. Ta on ärev poiss. Aga ta on väga tark. Tõenäoliselt targem kui mina. Lihtsalt vaiksem. Inimesed arvavad, et ma ei hinda Tobyt, aga nad eksivad. Ma tean igasuguse kahtluseta, et Tobyst paremat sõpra pole olemaski. Ma lihtsalt ei ütle talle seda, sest sedasorti jutt on minu jaoks pisut liiga imal.

Aga ma tahan Tobyle oma tänu üles näidata, nii et eraldan talle vist täitsa oma peatüki. See on vähim, mida ta väärib pärast seda, mis ta minu heaks tegi.

3. PEATÜKK

TOBY

2. nõuanne OTSI ENDALE TOBY-SUGUNE PARIM SÕBER! Toby on väga-väga kasulik. Ta oskab suurepäraselt nimekirju koostada, asju organiseerida, märkmeid teha, kalendrit uuendada, arveid korras hoida ja kõiki mu suurepäraseid mõtteid ära kuulata. Lisaks on ta mu parim sõber olnud sellest ajast peale, kui olime kolmesed, nii et meid seob pikk minevik.

Sõpruse juures on kõige tähtsam usaldus. Ja mina usaldan Tobyt täielikult. Räägin talle kõikidest oma geniaalsetest äriskeemidest ega muretse kunagi, et ta need ära näppab ja minuta miljoneid teenima hakkab. Ta elab minust kolm ··· 19 ···

maja eemal, teisel pool tänavat. Seitsmeaastast sõprust on raske vaid mõne sõnaga kirjeldada. See on ju terve eluaeg!

Toby sai eelmise aasta lõpus kümneseks. See, kuidas ta oma sünnipäeva veetis, annab mu sõbrast minu meelest päris hea ettekujutuse.

Oli kolmapäev, nii et Tobyl olid edasijõudnutele mõeldud tunnid – jah, hea küll, ta saab koolis paremini hakkama kui mina, AGA kui tunniplaani lisataks äriõpetus, nagu palusin, saaksin talle mõnes asjas ikka silmad ette teha.

Igatahes, leidsin ta vahetunnis lõpuks üles. Raamatukogust!

Oleksin pidanud arvama. Toby veedaks seal terve päeva, kui saaks. Ta vaatas ainiti arvutiekraani ega isegi näinud, et ma sisse tulin. Hiilisin talle selja taha ja viskasin ta ette plastkarbi. „Palju õnne sünnipäevaks!”

Ta keeras end ringi. „Kas see on see, mis ma arvan?” „Just nimelt. Paps ütles, et ta pani seekord pisut rohkem jalapenosid sisse. Sa ju ei võtnud lõunasööki kaasa, ega?” „Muidugi mitte. Mu mampsid ju teavad.”

See traditsioon on kestnud terve igaviku. Paps teeb Tobyle tema sünnipäeval lõunasöögi. Alati. Isegi kui Toby on koolis. Ta mampsid on ülilahedad, aga nad pole suuremat asi kokad. Paaril viimasel aastal on paps Tobyle enchilada’sid teinud.

Toby tegi kaane lahti ja nuusutas lõunasööki. „Nii hea.” ··· 20 ···

Kuna mina olen pärit viielapselisest perest, siis meie sünnipäevapidusid ei pea. See oleks mampsile ja papsile pööraselt kulukas. Aga me saame oma sünnipäeval kõike ise valida. Mida me lõunasöögiks tahame. Mida me telekast vaatame. Mida me tol päeval teeme (kui just pole koolipäev – koolis käimine ei kuulu arutamisele). Toby pere on meie traditsiooni üle võtnud, kuigi neil on ainult üks laps. „No nii, mis sa hommikusöögiks said?” küsisin ma. „Banaanipannkooke.” „Mõnus! Kas kingid said enne kooli või saad pärast?” „Enne.” „Nii? Mis sa said?”

Toby naeratas mulle laialt ja osutas arvutiekraanile.

Mulle naeratas vastu umbes seitsmeaastane väike tüdruk. Tema kohal seisis kiri: ANYA ON KEENIAST PÄRIT TÜDRUK, KES VAJAB SONGAOPERATSIOONIKS 253 $.

„Kellegi ravikulude tasumine, Toby? Päriselt? Sünnipäeva­kingiks?”

Toby noogutas. „Ma saan ise valida, kelle. Võtan vist Anya.”

Toby avastas watsi.org lehe paar kuud enne oma sünnipäeva. Vaadake ise järele, see on üsna lahe. Seal on palju ··· 21 ···

teistest riikidest pärit inimesi, kes vajavad operatsiooni.

Seal on kirjas, kui palju iga operatsioon maksma läheb, ja sa saad raha annetada, et see saaks tehtud. Toby kulutab alati oma taskuraha ja enda osa meie kasumist selle veebilehe peale. Ta annab sularaha oma mampsidele ja nemad teevad interneti teel krediit­kaardiga annetuse. Oleks mul ka ometi krediitkaart! Toby kasutas eelmisel aastal garaažimüügist teenitud raha selleks, et mingi Kambodža laps saaks minna silmaoperatsioonile. Mina ostsin selle eest Scott Pape’i raamatu „Paljasjalgne investor”. Jah – Toby on parem inimene kui mina.

Vedasin Toby raamatukogust välja mänguväljakule.

Paps oli teinud mõned muffinid, nii et ma olin Tobyle väikese sünni­päevalaua üles seadnud ja mõned sõbrad ootasid meid. Laulsime sünnipäevalaulu ja mugisime papsi tehtud muffineid.

Järgmises tunnis tegime härra Deeryga matemaatikat.

Mis sisuliselt tähendas seda, et enam õnnelikum poleks Toby saanud olla. Toby on arvudemaailmas VÄGA osav. Nagu Ada Lovelace. Kui te ei tea, kes on Ada Lovelace – guugeldage!

Ta oli põhimõtteliselt maailma esimene programmeerija ja tõsiselt äge naine. Nii et Toby on nii osav. Tema hoolitseb kõikide meie äride rahaasjade eest ja vaatab, et me alati kasumit teeniksime. Ta hoiab kõigel silma peal – igal sendil, mida kulutame või teenime, igal kviitungil – ja ta ei eksi mitte kunagi. ··· 22 ···

Igatahes, osa minust arvab, et härra Deery võis matemaatikat pisut lisaks teha lihtsalt sellepärast, et Tobyl oli sünnipäev. Mis kõige hullem, me võtsime murdarve. „Kas keegi teab, kuidas lahutatakse erinimelisi murde?” küsis härra Deery.

Ma teadsin, et Toby teab, aga ta ei tõsta tunnis kunagi kätt. „Näiteks sünnipäevapoiss?” Näis, et härra Deery teadis samuti, et Toby seda teab.

Enne kui Toby jõudis vastata, hakkas terve klass teist korda sünnipäevalaulu laulma.

Järgmisena tuli ujumistund. Kolmapäev sobib Toby sünnipäevaks väga hästi. Ta armastab ujuda. „Kas tohin katsuda?” küsis Sarah Krykov.

Toby kehitas õlgu. „Ikka.” See oli ujumistunnis üsna tavaline asi. Tobyl jookseb piki rindkeret lahe arm. Teised lapsed lähevad seda nähes segi. „Mul võiks ka selline päevitus olla nagu sul, Toby,” ütles Sarah ta rinda näpuga susates. „Ema paneb mulle nii palju päikesekreemi peale, et mu nahk pole vist mitte kunagi päriselt päikest näinud.”

Aga ma mõistan, miks. Sarah’st kahvatum poleks võimalik olla. Toby kõrval seismine ei tule talle ka kuidagi kasuks.

Toby on sündinud Boliivias. Ta ütleb, et ta on „Boliivia austraal­lane”. Mina pakkusin välja, et ta võib end „bolustraal­ laseks nimetada”, aga ta arvas, et see ei lähe massidesse. ··· 23 ···

Mulle meeldib, et mu parim sõber on Boliivia austraallane.

Oleksin nagu maailma näinud. Ja kuna mina pole kunagi üheski teises riigis käinud, aga Toby põhimõtteliselt on, pean teda endast kultuursemaks. Ta ütleb, et see on totrus, sest mampsid lapsendasid ta ja tõid ta Austraaliasse, kui Toby oli kuuekuune, nii et ta ei mäleta midagi. Ma lootsin, et äkki ta mäletab alateadlikult boliivia keelt, aga sellega ka ei vedanud. Lisaks ma guugeldasin ja tuleb välja, et Boliivias räägitakse hispaania keelt, ja ma tean meie „Dora the Exploreri” vaimustuse perioodist, et hispaania keelt ei oska Toby kohe kindlasti.

Niisiis, laias laastus oli lugu selline … Toby oli Boliivias ühes orbudekodus ja vajas oma elu päästmiseks südame­ operatsiooni. Tema mampsid töötasid siin, Austraalias, mingi heategevusorganisatsiooni heaks, mis selliseid lõikusi rahastas. Nad sõitsid Boliiviasse, et külastada mõnesid inimesi, keda nad olid aidanud, nägid Toby väikest nunnut nägu, armusid temasse ja tõid ta endaga koju kaasa. Selle taga on kindlasti veel midagi, aga nii saab asja hästi kokku võtta. Nii et Toby pole mitte ainult maailma näinud, vaid tal on rinnal operatsioonist ka ülimalt lahe arm. Tahaksin endale ka sellist lahedat armi. Mul on üks sõrm pisut kõver, aga see on ka enam-vähem kõik.

Pärast ujumistundi tuli lõuna ning Toby ägises papsi tehtud enchilada’sid süües mõnust. Siis veel mõned tunnid ja LÕPUKS oli aeg koju minna. ··· 24 ···

Ühe asja pean ma täiesti selgeks tegema. Toby võis oma sünnipäeval kõike teha, eks? Ükskõik mida valida. Ükskõik kuhu minna. Ükskõik mida süüa. Ükskõik mida vaadata.

Ja sellega peavad leppima tema mampsid, minu vanemad ja kõik mu õed-vennad, sest me oleme põhimõtteliselt üks suur perekond.

Teate, mida Toby otsustas sel õhtul teha?

Me kõik aitasime vabatahtlikuna supiköögis ja tegime toitu inimestele, kellel pole kodu või raha.

Jah – selline Toby ongi.