Kuulutus HAZZLEY
Mitte keegi ei teadnud, et Hazzley tühjendab oma maja, tuba toa haaval. Varajase ärkajana oli ta tõusnud juba kell kuus ja võtnud ette teise toa, Lew’ kabineti. Ta higistas kirjutuslaua kallal, mis keeldus paigalt nihkumast. Läks ringiga teisele poole ja tõukas kõigest jõust, puus laua külje vastu surutud. Aastaid tagasi oli Lew nõudnud kõikide asjade alla vildist ribade kleepimist. Kui vaipa polnud, libisesid ka kõige raskemad esemed mööda põrandat, kui vaid õnnestus need kord liikuma panna. Vaibad olid juba läinud. Ta peatus, kui oli laua üle ukseläve avarasse esikusse manööverdanud. Selle küljeriiulid oli ta tühjendanud eelmisel õhtul. Ta läks tagasi, et tuua ära toolid, pikk ja kitsas sahtliboks ning madal dokumendikapp. Lew oli olnud põhjalik: ka dokumendikapi alla olid kleebitud vildiribad. Väikeste asjadega oli lihtne. Tema tingimused olid samuti lihtsad. Ära tõsta asju ühest kohast teise – see ei lahenda midagi. Saa kõigest lahti. Vabane ummistustest, luba endale veidi õhku. Mõtle, milline nauding on elada tühjas majas. Kõik oli ritta seatud, kolimisauto jaoks valmis. Ta nõjatus vastu uksepiita ja mõtles, mida küll Sal ütleks. „Ema, miks on su mööbel esikus? Miks on kõik toad tühjad?” Ja Hazzely vastaks: „Ma korrastan oma elu.” Või peaks ütlema „koristan”? Pole tähtis: tütar elab teises linnas. Pole tema otsustada. 9