KODANIKUD
sissejuhatus
meenutuste
jõud –nelikümmend aastat hiljem
Aastatel 1814 kuni 1846 seisis Bastille’ vanglast maha jäänud väljakul kipsist elevant. Enamiku sellest ajast kujutas ta endast armetut vaatepilti. Seda platsi kagupoolses ääres kõrguvat hiiglaslikku ja masendavat kuju silmates revolutsioonilist valgustust taga otsivad elurändurid seisatasid. Kui revolutsioon 1830. aastal taas Pariisi jõudis, oli elevant omadega läbi. Üks võhk oli küljest kukkunud ja teine pudedaks köndiks kahanenud. Elevandi keha oli vihmast ja tahmast tumedaks värvunud ja silmad aukus, igasuguse loomutruuduse kaotanud ning kibralisse ja rõugearmidega kaetud suurde erodeerunud peasse vajunud.
Nii polnud see Napoleonil plaanis olnud. Esialgu oli ta revolutsiooni mälestuse kaotamise huvides kavatsenud kindluse lammutamisega tekkinud platsile suurejoonelise triumfikaare püstitada. Aga Ida-Pariis polnud moekas ja seega otsustati triumfikaar rajada hoopis linna lääneotsa. Antiigimälestistes sobrades tuli Napoleon välja hoopis teise ideega, mis esindas tema arvates sama otsustavalt keiserlikku võitu segaduste ja vastuhakkude üle. Mis sest, et Puunia sõdades olid elevandid kaotajate poolel. Sümbolitega vabalt ringi käiva keisri jaoks viitasid nad ühevõrra nii Aleksander Suurele kui ka Hannibalile, meenutasid Egiptuses saavutatud võitu ja seda, et Prantsuse trikoloor lehvib Akkost Lissabonini. Elevant ise pidi valatama Hispaanias võidetud vaenlaste kahurite pronksist ning see pidi saama nii suur, et külastajad võiksid mööda selle sisemuses asetsevat treppi tõusta torni, mida loom oma turjal kannab. Elevandi londist oleks pursanud vett. See oleks olnud kangelaslik ja peibutav ning kõik, kes seda näeksid, unustaksid 1789. aasta, unustaksid Bastille’ ja vajuksid selle asemel keiserliku eneseõnnitluse õhkkonda.
Aga 1789. aasta, Prantsuse revolutsiooni algus, on alati meeldejäävam kui 1799, mil Bonaparte selle lõppenuks kuulutas. Bastille’ vanglat ja selle vallutajaid mälestatakse, samas kui elevant on unustusse vajunud. Tegelikult oli ta
loojate kõrkuse tõttu algusest peale kannatama määratud. Mitte just kadestusväärse tellimuse saanute nõuandjate soovitused lahknesid ja kui lõpuks üksmeel saavutati, oli keisririigi õnn juba pöördunud. Võitude eest Hispaanias maksti kallist hinda ja neile järgnesid tapatalgud, mis oma suuruse poolest sarnanevad kaotusega. 1813. aastaks, mil elevant pidi püsti pandama, polnud leida ei kahureid ega ka raha. Niisiis pandi pronksist hiiglase asemel Bastille’ väljakule selle ümberehituse plaanide paikasaamiseni üles kipsist mudel. Esialgu paistis see kindlasti silma. Kõrgudes samas joones kolmekorruseliste majadega, pidas unarusse jäetud revolutsiooni sümbolelevant vahti vihaste rahvahulkade, masside hävitustöö ja kuninglike alanduste üle. Seega kui keisririik pärast Waterloo lahingut viimaks lõplikult langes, kasutasid võimule naasnud ja revolutsiooni mälestusi kartvad Bourbonide-meelsed valitsused seda meelsasti tähelepanu hajutamiseks. Kuid nüüd plaaniti kuju valmistada sõjaka pronksi asemel rahumeelsemast marmorist ja ümbritseda tavapärasemate allegooriliste ausammastega, mis pidid kujutama Pariisi, aastaaegu ja kasulikke kunste ning teadusi, nagu kirurgia, ajalugu ja tants. Uutest Põhja-Aafrika vallutustest unistanud riigimehed pidasid võibolla isegi vihjeid Kartaagole ajakohasteks. Aga kui juba hilisel keisririigil oli kitsas käes, siis taastatud kuningavõim (ning eriti Louis XVIII) oli eriline ihnuskoi. Ainus, mida too endale lubada sai, oli maksta kaheksasada franki bonapartismisüüdistused üle elanud vahimehele nimega Levasseur, kes asus koos rottidega ühte hiiglase kõdunevasse jalga elama.
Elevandi kojamees võis tõrjuda tagasi vandaale või peletada eemale varglikke katseid 1789. aastat mälestada. Aga aja kättemaksule ta vastu ei saanud. Bastille’ väljak oli metsik, talviti mudaauk ja suviti tolmukõrb. L’Ourcqi kanali kaevamised ja korduvad katsed elevanti ümbritsevat tühimikku tasandada viisid selleni, et elevant vajus tasapisi mülkasse, jättes endast üha vanema ja väsinuma mulje. Ning seejärel lisas loodus oma häbimärgid. Krohvi murenedes kattusid alusplaadid võilillede ja ohakatega. Kehasse tekkisid suured praod, mis meelitasid kohale igasugu närilisi, tänavakasse ning ööd veetvaid kodutuid. Rotiprobleem muutus nii tõsiseks, et ümbruskonna elanike kodud sattusid elevandist lähtuvate röövsalkade ohvriks. 1820. aastate lõpust alates palusid elanikud korduvalt, kuid edutult, et elevant lammutataks. Taastatud kuningavõimu esindajad olid nõutud. Ehk oleksid nad võinud lasta elevandi üle värvida ja teisaldada kuhugi ohutumasse paika, nagu Hôtel des Invalides’ või Tuileries’ kanti. Aga jõuetus võitis. Elevandi riismed jäid oma kohale.
Alles siis, kui 1832. aastal ülestõus Bourbonid „kodanlaste kuninga“ Louis-Philippe’iga asendas ning revolutsiooni mälestus tänavatele naasis, sai elevant endale kaaslase seal tänaseni püsiva kõrge samba näol. See ei mälesta 1789. aastat, vaid 1830. aasta juulirevolutsiooni ohvreid. Alles 1846. aastal anti
lagunevale kujulogule armulik surmahoop. Ning otsekui oleks mälestus kongist pääsenud, järgnes sellele kohe uus revolutsioon ja uus vabariik.
Nii et sihilikult unustamisele üles kutsunud elevant oli revolutsioonilise mälu püsivusele nigelaks vastaseks. Aga mälu värskendada on vähemalt sama keeruline kui ajaloolisi mälulünki tekitada. Prantsuse revolutsioon oli lõppude lõpuks suur lammutuskeeris ja hilisemad korduvad katsed sellele monumenti püstitada olid määratud läbikukkumisele juba sisemiste vasturääkivuste tõttu. Aga siiski on seda üritatud, alates jakobiinide 1793. aastal püsti pandud taassünni purskkaevust, mis kujutas endast jumalanna Isist, kelle rindadest purskas (pidulikel puhkudel) vabadusepiima. Monarhia langemist tähistanud ühtsuse pidustustel jõi Rahvuskonvendi president Hérault de Séchelles seda vabariiklikku toosti eritellimusel valmistatud karikast, mille ta tervituseks kogunenud rahva poole tõstis. Kaheksa aastat hiljem varises purskkaev kokku ja viidi kärudel minema. Teised ettevõtmised, nagu uus raekoda, rahvateater ja seadusandliku kogu hoone, küll tõstatati teemadena, aga heideti kõrvale. Nende asemel jäi täpselt ülemklasside Pariisi ja käsitööliste Pariisi vahele laiutama tühi ruum nagu eikellegimaa keset ajaloo mälu. Mida vähem suurejooneliselt on mälestatud, seda ladusamalt on see läinud. Iga-aastased 14. juuli ilutulestikud ja tantsupeod on täitnud oma eesmärki paremini kui suured ehitusprojektid. Aga just esimese põlvkonna romantismiajaloolaste vägitükk oli ülistada Prantsuse revolutsiooni oma kirjatükkides süüdatud lõketega. Samal ajal kui elevant aeglaselt tolmuks ja prügiks murenes, muutis revolutsiooni omamoodi suurejooneliseks etenduseks Jules Michelet’ võidukates toonides, ühtaegu pühakirjalik, dramaatiline ja loitsiv jutustus. Järgnesid teised kroonikad, näiteks Lamartine’i ja Victor Hugo omad, aga ükski neist ei suutnud Michelet’ laiahaardelisust lõpuni ületada. Ajalugu leidis jäljenduste kaudu haripunkti, kui Lamartine 1848. aastal selleks ajaks juba kolmanda revolutsiooni puhul rahvahulkadele kõnet pidas.
Romantismi ajalookäsitlusele saigi saatuslikuks ülepakutus. 1850. aastatel taandus Teise Vabariigi retooriline aur palju tõsisemate raha, võimu ja riikliku vägivalla probleemide ees, ajalugu jahtus. 1848. aastal kaotas revolutsiooniline retoorika üle Euroopa, kuid eriti veriselt just Pariisis, võitluse vasturevolutsiooni külmale arvestusele: kirge lõi kiretus, töölisväge kahurivägi. Pole siis imestada, et ajalookirjandus pöördus tundeküllaselt võitluselt teadusliku analüüsi radadele, häbitust subjektiivsusest sai jahe erapooletus. Seal, kus revolutsiooni edu oli kord paistnud põhinevat iseeneslikel pööretel, sõltus ta nüüd selgest mõistmisest. Alexis de Tocqueville’ist ja Karl Marxist alates püüdlesid ajaloolased (küll väga erinevatel viisidel) oma töödes teadusliku ranguse poole. Esimest korda pöörasid nad eemale sündmuste lummavast draamast – ajalookirjutuse sädelevast välispinnast –, et kaevata sügavamalt arhiiviallikates või ühiskondliku
käitumise üldreeglites. Prantsuse revolutsiooni põhjused haagiti isikutest lahti, need ei käinud enam kõrvu suurmeeste sõnade ja tegudega, vaid asusid nüüd sügaval eelnenud ühiskonnakorralduses. Lojaalsusi määravateks teguriteks said nüüd klass, mitte loosungid, ja leib, mitte uskumused. Oli saabunud teadusliku või vähemalt sotsioloogilise ajaloo aeg ning kroonika tähtsus vähenes isiklikeks üleskirjutusteks. Seega on ajaloolased nüüd juba pikka aega range objektiivsuse mantli alla varjununa tegelenud struktuuride, põhjuste ja tagajärgede, tõenäosuste ja juhuste, sektor- ja tulpdiagrammide, semiootika ja antropoloogia ning piirkondade, samuti rajoonide, kantonite, linnakeste ja külade mikroajalugudega.
Järgnev (vaevalt pean ma seda rõhutama) ei ole teadustekst. See ei üritagi rõhuda kiretusele. Kuigi tegemist pole ilukirjandusega (sest see ei sisalda tahtlikku väljamõeldist), võib see lugejale tunduda pigem jutustuse kui ajaloolise tekstina. See on katse anda edasi elav kirjeldus, katse läbi rääkida kahesajaaastase mäluga ning seda ilma igasuguse pretensioonita otsustavale selgusele. Nii loo ülesehitus kui ka teema kujutavad endast sihilikku pöördumist analüütilisest ajalookäsitlusest sündmuste ja isikute poole. Mõlemad vaikiti pikalt maha või peeti neid ajaloolaineid kohati katvaks tühjaks vahuks. See pole lugu mitte vaikimisi, vaid meelega: sel on algus, keskosa ja lõpp, mis üritab sobituda peategelaste üliarenenud mineviku-, oleviku- ja tulevikutajuga. Sest pole sugugi juhus, et tänapäevane poliitiline maailm sündis tänapäevase romaaniga täpselt samal ajal.
Enamik revolutsiooniajalugusid üritab näida lineaarsena: nagu liiguks aeg vanast uude. Aga tihti kipub see käima hoopis ringiratast. Varases tähenduses oli „revolutsioon“ astronoomiast võetud metafoor, mis märkis taevakehade korrapärast pöörlemist. See eeldab ettenähtavust, mitte ennustamatust. „Tagurpidi pööratud maailm“ („The World Turned Upside Down“), Ameerika iseseisvussõja armastatud hümn viitab paradoksaalselt hoopis sellele, et kohanetakse maailma õiget pidi pöördumisega. Nii olid ka 1776. aasta inimesed (ja veelgi enam Ühendriikide põhiseaduse autorid) rohkem ametis korra säilitamise kui muutuste põlistamisega. Sama närvilisus ilmneb selleski, kuidas Prantsusmaa 1789. aasta tegelased seda sõna kasutasid. Aga nende puhul ületas maailma ümber kujundama kutsuv retoorika igasugused kartlikud mõtted. Huvitaval kombel elasid 1789. aastal piiratud muutustele kõige rohkem kaasa just need, kes hiljem kõige sagedamini tagasipöördumatusega liialdasid. Ja sellest ajast peale märgib sõna „revolutsioon“ sissepühitsemist, mitte kordamist.
1830. aastal sai „Prantsuse revolutsioonist“ siiratav nähtus. See polnud enam piiratud sündmusterida kindlates ajaloolistes raamides (näiteks aastad 1789–1794). Selle asemel vormis poliitilist tegelikkust (peamiselt kirjalikult,
aga ka suusõnaliselt või laulus või gravüüris edasi antud) mälu. Üks romantilise mälu jooni tuli Prantsuse revolutsiooni tegeliku hävinguga juba algusest peale toime seeläbi, et kuulutas selle surematust isamaalises mälus. 1815. aastal juba okupeeritud riiki taas elustada püüdes proovis Napoleon, revolutsiooni kõige innukam surmaingel, seda mälestust taas maapinnale kaevata. End revolutsiooni hüüdlausete ja sümbolitega ehtides püüdis ta taas 1792. aasta hirme ja relvavendlust ellu manada – la patrie en danger, isamaa on ohus. Aga Waterloo tegi Valmy lahingus alustatule lõpu peale.
Võõrvägede sissetungiga troonile naasnud Bourbonid mõistsid, et igasugune lootus, et neid seaduspäraste valitsejatena nähakse, sõltus osaliselt sellest, kui kaalutletult nad toimunut unustada oskasid. Nende liini esimene kuningas Louis XVIII oli kodanliku rahahimu ja gurmaanikalduvuste kõrval ka osav poliitiline unustaja. Ta oli harva tõrges ametisse nimetama ministreid, kes olid teeninud revolutsiooni või keisririigi ajal, ega lasknudki end ametlikul viisil kroonida. Tema venda Charles X painas palju rahutum mälu. Too asus meelega end Reimsi katedraalis traditsiooniliste usutavade järgi kroonides revolutsioonilist minevikku trotsima ning äratas sellega unustusekalmetes magavad revolutsioonivaimud. Charlesi viimane ja kõige tõrksam minister oli Polignac, kes pärines 1780. aastatel võibolla üleüldisemalt vihatuimast ülikuteklannist. 1830. aasta meelevaldsed dekreedid meenutasid 1788. aasta omi ja neile astuti vastu tundeliste kogunemiste, hõisete ja kostüümide, lippude ja lauludega, justkui oleks üks põlvkond saatnud teisele ajaloost läkituse, et neid taas barrikaadidele ajada.
Ka 1830. aastal leidus palju ühiskondliku viha ajendeid. Kaubanduse madalseis tõi otsekohe kaasa kõrge leivahinna ja tööpuudus viis selleni, et vihaste käsitööliste salgad kogunesid Saint-Antoine’i agulites kuulama, kuidas lehe- ja kõnemehed valitsust maha tegid. Aga nende emotsioonid päästis valla ja meelekindlust tugevdas see, et pidulike reliikviatena toodi välja revolutsiooniaja mälestised: Notre-Dame’i kohal lehvis taas trikoloor, kuninglikud väed ründasid tääkidega inimkehi, keda hiljem otsekui mässule kutsudes veriste surilinade all mööda tänavaid kanti. Taas kord piirasid Saint-Antoine’i eeslinna tislerid ja kübara- ning kindameistrid Pariisi raekoja sisse ning seekord ei seganud nende marssi lääne poole miski peale kipselevandi näruste jäänuste. Taas kõlas „Marseljees“, priiust sümboliseerivad punased mütsid (mis olid 1830. aastal sama ajast ja arust kui 1789. aastal) tõmmati parukateta kukaldesse ja mööda munakiviteid tiriti roostes väiksekaliibrilisi kahureid. Orléansi hertsog sepitses (seekord edukalt) plaane, et Bourboni kuninga langusest võitjana välja tulla. Isegi marssal Marmont, kelle ülesanne oli Pariisi kaitsta, paistis olevat ajalooliste unelmate vangis. Tundes sõjaväe truudust libisemas, ei suutnud ta leida oma kuningale teatamiseks midagi paremat kui korrata
sõna-sõnalt La Rochefoucauld-Liancourti hertsogi 15. juuli* teadet Louis XVI-le 1789. aastast: „ Sire, see pole mäss, see on revolutsioon.“ Aga kui Louis polnud kuidagi suutnud muutunud poliitilise sõnavara tähtsust mõista, teadis Charles X täpselt, mida need sõnad ennustasid. Ta oli seda süžeed juba kohanud, ta oli seda lugu juba lugenud. Saatus oli otsustanud, et tal tuli korrata mitte Louis’, vaid iseenda käitumist 1789. aastal. Juba toona lahkus ta kiiresti ja seekord pages ta veelgi kiiremini.
Kuigi näidendi tekst jäi samaks, olid peaosalised tõsiselt vananenud. Paljude 1830. aasta juulirevolutsiooni juhtivate tegelaste kõrge vanus oli peaaegu et piinlik. Ei piisanud sellest, et „õnnis oli sel koidikul elus olla, aga vanadus tõi tasakaalukuse“**. Noortele mõeldud kohtadel juhtisid asju hoopis veteranid. Revolutsioonid on noorte pärusmaa. Michelet, kes sündis neli aastat pärast Terrorit, pidas jumaldavaid õpilasi tulvil saalides loenguid noorte rollist. Tema tulise kujutluse järgi olid 1789. aasta noored 12. juulil Palais-Royali aias pidanud rohelisi oksakesi justkui märguandeks, et uuel Prantsusmaal algab taas kevad. Vanad mehed Bastille’s said ainult vaenlaste või ohvrite rollid: Hôtel des Invalides’ valvurid, kes torne mehitasid; Solagesi krahv (kelle ta oma perekond kinni lasi panna), kelle silmatorkav valge habe ja iidsed kortsud juba väljanägemisega paistsid despotismile selle kestust ette heitvat. Revolutsiooni mõttelise isa Rousseau järgi oli noorus süütu ja puhas ning seega pidi revolutsiooni õige eesmärk olema vabastada lapselik loomus küpsuse puurist. Rousseau kõige andunumad noored jüngrid olid endid revolutsiooni käigus voorusi taga ajades kaotanud ning siis üksteist tapnud, kuni pikad mälestuseread neid kainenedes kannatama panid. Terror isegi jumalikustas surnuid kui surematult noori. Surematu kolmeteistkümneaastane Bara, kes lasti maha, sest ei loovutanud hobuseid ülestõusnutele, keda ta teeröövliteks nimetas; noor Darruder, kes nägi oma isa lahinguväljal langemas, võttis üles ta trummi ja juhtis pealetungi.
Camille Desmoulins oli revolutsiooni veteran juba kahekümne kaheksa aastaselt, kui leidis lõpu Saint-Justi käe läbi, (kes ise 26-aastaselt giljotineeriti).
Rauk-revolutsionääre oli keeruline tõsiselt võtta. Oli risk, et neid naeruvääristatakse, ja sellest ei toibu täielikult ükski revolutsioon. Mehed, kes 1830. aasta sündmused võimalikuks tegid – polütehnikumiõpilased, trükkalisellid ja rahvuskaartlased –, olid kindlasti uuest põlvkonnast. Valitsuse vägivaldsele kukutamisele pühendunud ajakirjanikud ja liberaalsed poliitikud polnud enam esimeses nooruses, kuid nad polnud ka vanad tudisejad. Aga juulipäevade peaosalised (ja paljus ka tähtsad ninad, kes moodustasid põhiseadusliku monarhia uue kõrgklassi – pankurid, bürokraadid ja juristid) olid kõik
* Hertsog ütles (mitte täpselt) need sõnad tegelikult 14. juulil. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused, kui pole märgitud teisiti.
** „Õnnis oli sel koidikul...“ jne parafraseerib ridu inglise luuletaja William Wordsworthi poeemist „Prelüüd“.
silmatorkavalt eakad. Daumier’ pilkavad karikatuurid kiilastest peakoludest ja ära vajunud põskedest, paksudest vatsadest ja närbunud kintsudest olid tegelikkusele ohtlikult lähemal kui Delacroix’ sportlik „Vabadus viib rahva barrikaadidele“. Läbi 1830. aastate ja järgnenud kahe aastakümne kartsid vanad noori, mõistus pidi taanduma tunnete ees. Revolutsioon ja naasnud monarhia, mille esimene veel ühe korra kukutas, olid ajaloo nipsasjakesed minevikust jälle päevavalgele toonud ning ajastukohaselt rõivastanud, kuid kostüümide all kolisesid ikka vanad kondid. Suurustlevalt vaga kuningas Charles X oli kunagise iseenda kahvatu taaskehastus. Kui Charles veel Artois’ krahvi tiitlit kandis, oli ta Versailles’ meestest kõige uljam, kurikuulus elumees nii jahil, ballisaalis kui ka voodis. Ta sülitas 1789. aasta revolutsioonile, trampis revolutsiooniliste kokardite otsas ja tegi laulust „Oh, Richard, mu kuningas“ („O Richard mon roi“) vasturevolutsiooni hümni. Troonile asunud Louis-Philippe oli oma kuningatapjast isa Philippe Égalité (Philippe Võrdsuse) laisk jäljend, kes levitas oma memuaare, et tulutult näidata, nagu oleks ta 1792. aasta sündmustes Jemappesis revolutsiooniliste armeede kodanik-sõdur olnud. Samuti lasi ta rajada Versailles’ lossi Lahingute galerii ning täita selle Horace Vernet’ maalidega, et enda kuju Prantsusmaa sõjariistade mehisusega seostada. Aga laiemale avalikkusele, kes itsitas Philiponi ja Daumier’ karikatuuride üle, muundus Prantsusmaad kaitsev mõõk la Joyeuse naljakalt Louis-Philippe’i kõikjal saatvaks vihmavarjuks. Mis veelgi hullem, Tema Majesteedi enda kuju leidis surmavalt totra pirnikujulise lahenduse. Kuigi polnud just tore 1830. aastal juba vana olla, ei määranud vanus ainsana seda, kuidas keegi käitus. Näiteks kahele kõndivale ajaloole – mõlemad toona juba üle seitsmekümne – väljendas revolutsiooniliste mälestuste kutsung väga erinevaid asju. Poisikeselikule ja vilkale „kahe maailma kangelasele“, seitsmekümne kolme aastasele Gilbert de Lafayette’ile tähendas see petlikku naasmist noorusesse, taastärganud kirgi ja kiiremaid südametukseid. Füsiognoomide meelest väljendas tema jume vihahoogudeks loodud meelelaadi. Alalist punakat hõõgust täiendas Lafayette harjaselise punaka parukaga, mis kahekesi koos kuulutasid siis seda, et revolutsiooniline tung temas ikka veel edasi kääris.
Lafayette’i revolutsioonilise optimismi vastandiks oli Maurice de Talleyrand, Benevento vürst, kes keeras maailma poole häirimatu külmaverelisuse palge. Seitsmekümne viie aastane Talleyrand oli Lafayette’ist kaks aastat vanem ja vähemalt samavõrra tulvil revolutsioonilistest mälestustest. Viimane kriis pidi talle kahetsusväärselt tuttav tunduma, kuid ajendas teda siiski hoolikalt planeerima ning kõigest äkilisest hoiduma. Kui üks vanamees kuulis taassündinud Prantsusmaa kohal kukke kiremas, siis teise rahulikus eluvidevikus kostis „Marseljees“ ebakõlana. Lafayette’i jaoks oli kätte jõudnud kuulsusrikaste tegude aeg, Talleyrandile aga näis, et on õige hetk tagaplaanile tõmbuda.
Ja sel ajal, kui Lafayette ratsutas Pariisi poole, et jumaldavate rahvamasside ette astuda, kruvis Talleyrand oma maja seinalt lahti pronksist nimeplaadi, et keegi teda ära ei tunneks.
Lafayette võttis oma mälu täie tõsidusega ning oskas seda ka relvana käsitada. Piinlikud momendid, mida oli sama palju kui triumfe, sobivalt välja kärbitud, olid tema revolutsioonilised mälestused järeltulevate põlvede viimane kutse. „Võite kindlad olla,“ lubas ta 1830. aastal kogunenud rahvahulkadele, „et ma käitun seitsmekümne kolme aastaselt samamoodi nagu kolmekümne kaheselt.“ „Taastatud monarhia valis endale motoks „Ühenda ja unusta“,“ teatas Lafayette Rahvuskaardi leegionäridele, „mina aga võtan enda omaks „Ühenda ja mäleta“.“ Ning oma lubadust ta täitis. Grenoble’is, ühel paljudest bankettidest, mis tähistasid tema võidukat ringsõitu mööda Prantsusmaad, vastas ta ühele toostile sellega, et meenutas kodanikele 1787. aasta katusekivide päeva, kui nad olid seisnud kuninglike sõdurite vastu. Kuna Lafayette oli 1789. aastal Rahvuskaarti juhtinud, arvasid närvilised opositsioonijuhid, et tema jätkamine sellel ametikohal oleks arukas liigutus. Seejärel tõmbas Lafayette nagu kord ja kohus selga oma vanad vormirõivad ja kuulutas avalikkusele võltsi tagasihoidlikkusega, et „praeguses ähvardavas kriisis võib veteranist abi olla“. Kui ta märatseva rahvahulga seas Rahvuskaardi juhina Pariisi raekotta jõudis, üritas üks heatahtlik ohvitser talle teed näidata. „Ma tean, kuhu lähen,“ vastas Lafayette rõhutatult, „ma olen siin varemgi käinud.“
Eelkõige mäletas ta, kuidas revolutsiooni muusasid tervitada: vennaliku kaisutusega. Ja nii suudles Lafayette trikoloori, suudles Rahvuskaardi ohvitsere, suudles Orléansi hertsogit, kui see teda õnnistas. Ta suudles uut ajastut sellise innukusega, et tema suudlused said kurikuulsaks ja mehed kihistasid tema kui parandamatu Père Biseur ’i (Isake Musitaja) üle naerda. Aga kui paljusid tõstetakse elu jooksul kolm korda jumalaks? Rambivalgusega harjunud Lafayette mõistis vaistlikult seda, mida nõudis poliitiline teater: žeste, kehakeelt ja tähtsatel hetkedel käiku lastavat kehalist ja suusõnalist retoorikat. Viis aastat varem oli ta Ameerikas pidulikul ringsõidul saanud populistliku poliitika esimeseks meistriteoseks, muutunud Marcus D. Lafayette’iks. Ta sai pillerkaaritada aplausis ja Maine’ist Virginia osariigini igal pool tema peale langenud roosiõites, surudes väsimatult käsi, kuni ta enda omad marraskile hõõruti, ning korrutades vaimustunud rahvahulkadele ilmse siirusega aina uuesti ja uuesti: „Nhi õnnerik, nhi õnnerik.“ Pariisi raekojas mässis ta rahvamasside ees (kellest paljud nägid marssalis võimalust vabariik taastada) Louis-Philippe’ile ümber trikoloori nagu põhiseaduslikkuse tooga ja tõukas kuninga hoolimatu liigutusega rõdule. Selle varieteeliigutusega varastas Lafayette kogu au ja hiilguse endale ning tegi vabariikluse hambutuks. Kahtlemata mäletas ta Louis XVI nördimust, kui Bastille’ vallutamise
järel kinnitati ta mütsile vaid üks kokard. Et kuningas ellu jääks, ei piisanud vähemast kui suurest lipuvärvides surilinast.
Lafayette oli Suur Mäletaja. 1815. aastal, kui isegi pärast Waterloo katastroofi jätkus katse Napoleoni keisririiki päästa, pidas ta vapustava kõne, kus kutsus süüdistajana tunnistajateks miljonite sõdurite vaimud, kelle suurmees oli Egiptusesse, Venemaale ja Saksamaale surema jätnud. Ameerikas tuletas ta pidevalt meelde vennalikke vabadusi ja püüdis taastada sõprust, mis oli 1783. aastast peale tõsiselt soiku jäänud. Sel põhjusel kinkis ta George Washingtonile ka Bastille’ võtme. Mälestused kannustasid Lafayette’i tegudele ja revolutsioon ise oli osa igavesest uuenemisest – tee, mille kaudu Prantsusmaa võis tagasi võita oma élan vital’i, elujõu.
Talleyrandi poliitkevade linnulaul ei huvitanud. Ta oli poliitiliste talvedega juba mugavalt ära harjunud. Tema enda mälestused ei ülendanud, vaid väsitasid teda ja romantilised sööstud polnud kunagi kõne alla tulnud. Ta oli lapsepõlvest saati ühte jalga longanud ja juba ammu õppinud ära kasutama tahtlikku jõuetust, mis teisejärgulisi ärritas. Talleyrand oli kogu elu Rousseau järgijate needuseks, sest usaldas varjamist rohkem kui avameelsust, eelistas viisakust sundimatusele, läbimõeldut kihkudele, diplomaatiat kallaletungidele ja suletud uste taguseid läbirääkimisi avalikel kogunemistel peetud kõnedele. Poliitikamaailma igavese fossiili ja ancien régime ’i muistse igandina maha kantuna teadis ta paremini kui enamik, et kõiki neid kunste läheb poliitikategemise tulevikus sama palju tarvis kui minevikus.
1830. aastal ei soovinud Talleyrand endale ega Prantsusmaale midagi enam kui rahu. Ta mängis oma oivaliselt kaunis renessansslossis Valençays maamõisnikku, leidis end linnapea ametikohalt, katsetas salatsiguri ja porgandi sortidega ning hoolitses männikasvanduse eest. Rochecotte’is, endast palju noorema kaaslanna Kuramaa printsessi Dorothea kodus, nautis ta veelgi lihtsamaid mõnusid, valis virsikuid omaenda viljapuuaiast ja sõi neid seejärel juustude kuninga Briega. („Ainus kuningas, kellele ta kunagi truu on olnud,“ ütles kunagi keegi, kes Talleyrandi maha tahtis teha.) Pariisis lahkus ta harva oma toredast peatuspaigast Saint-Florentini tänaval, kus ta paksule padjakihile toetudes istus (ta kartis öösel voodist maha veereda ja pead ära põrutada), näkitses küpsist, rüüpas madeirat ja luges prillideta midagi oma hiiglaslikust ja väljapaistvast raamatukogust. Talleyrand oli oma välimuse suhtes ikka veel nõudlik, tema paksud juuksed olid puuderdatud ja valgeteks käharateks lokitud, lotid direktooriumi kõrgesse kraesse surutud ning tema kuulus nöbinina (mida ta ikka veel surmava relvana püsti võis ajada) sai ainsa söögikorra järel, mida ta endale päevas lubas, omapärase loputustoimingu osaliseks.
Ary Scheffer maalis Talleyrandi 1828. aastal ja paistab, et talle meenutas vana riigimees musta siidi riietatud surma. Aga nagu mõni ürgvana ja lahmakas
kilpkonn, suutis ka Talleyrand elust maksimumi välja pigistada, sest kohtles seda hoole ja ettevaatusega. Sellepärast Charles X poolpime lollus teda sedavõrd vihastaski. Kuna Charles oli hoolimatu jäärapäisusega vastu hakanud kõigile peale kõige hullemate tagurlaste, oli ta tõuganud riigi järjekordsesse „anarhia, revolutsioonilise sõja ja kõigi teiste tõbede“ ajajärku, „millest Prantsusmaa 1815. aastal nii suure vaevaga pääses“. Kui Lafayette’i uhtus revolutsioon üle tunnetega ning tõmbas ta tagasi noorusesse, siis Talleyrandi peas lõid häirekellad. 1830. aasta pidi Lafayette’ile ette kuulutama vabadust ja demokraatiat ning seda mitte ainult Prantsusmaale, vaid kogu maailmale (ja eriti Poolale). Talleyrandi arvates oli riigikorra muutmise ainus mõeldav eesmärk kahjude piiramine.
Kui Lafayette’i suurepäraselt välja näideldud vahejuhtum kolmevärvilise lipu ja rahvahulkade ees õnnistamisega – „Voilà la meilleure des républiques!“ (Nähke parimat vabariikidest!) – oli olnud tegelikult Louis-Philippe’i rahvalik kroonimine, siis Talleyrand (kes oli viibinud kõigil kolmel kroonimisel, nii Louis XVI, Napoleoni kui ka Charles X omal) oli see, kes kandidaadi hankis. Nii et samal ajal kui Lafayette seisis laval tähelepanu keskmes, olid kõik niidid tegelikult eesriide taga Talleyrandi käes. Need kaks meest olid alati olnud sellises kentsakas sümbiootilises suhtes, üks näitleja ja teine produtsent, üks esitaja ja teine nukujuht, ning samamoodi olid nad alati olnud eri meelt selles, kus peitub revolutsioonilise võimu tõeline kese. Lafayette’i meelest olid loosungid, žestid, kostüümid, sümbolid ja usukuulutajalik usk õiglastesse eesmärkidesse need, millest koosnes ainus tõeliselt mäletamisvääriline ajalooline kangelaslugu.
Talleyrandile olid kõik need sümboolsed tellingud vaid ajaloo komejandimäng, ilmalik jant, midagi sarnast kergeusklikele mõeldud imeravimite, reliikviate ja pühakute imetegudega. Seda tüüpi esinemised olid tsirkusenarride väärilised, ühtaegu asendamatud ja üdini võltsid. Talleyrand oli juba korra näinud Lafayette’i valgel hobusel, kui too Rahvuskaardi juhina 1790. aasta 14. juulil Marsi väljakul rahva ees vannet andes 400 000 innuka revolutsionääri ees seisis.
Aga Autuni kodanik-piiskop Talleyrand oli see, kes kirjutas missa, mis andis sellele tseremooniale õnnistuse, ja tegi ka selle järel mõistlikke valikuid. Sest sellal kui Lafayette revolutsioonilise kuulsuse aupaistes peesitas, ajas Talleyrand kaardilaudades panka lõhki.
Samal ajal kui Lafayette taas kord rahvuskangelast etendas, mängis Talleyrand börsil („ Jouez à la baisse,“ panustage langusele, soovitas ta sõpradele kolm päeva enne seda, kui Pariisis algasid tänavalahingud). Samamoodi tõmbasid nad oma karjäärile joone alla vastandlikult, ehkki teineteisega seotult. Lafayette korvas 1830. aastal vabariiklusest taganemist messialikult rahvusvahelist revolutsiooni ja kohest Poola vabastamist välja kuulutades. Talleyrand võttis 1830. aastal vastu oma viimase ametliku ametikoha Prantsusmaa suursaadikuna
Londonis, kus ta asus Lafayette’i sundimatult süüdatud lõkkeid kustutama ja lubas oma teisikule Viini päevist, Wellingtoni hertsogile, et Louis-Philippe’i kõige ohtlikumaks relvaks oli ta kokkurullitud vihmavari. Tout va bien, kõik läheb hästi.
Lafayette’i ja Talleyrandi iseloomud mängisid koos välja Prantsuse revolutsiooni kahestunud vaimu. Kuigi on teada-tuntud fakt, et see revolutsioon lõi poliitika täiesti uue mõõtme, märgitakse palju harvemini ära, et see maailm oli kahe lepitamatu huvi – tugeva riigi ja vabade kodanike kogukonna tulem. Revolutsiooni luuluks oli, et pürgida saab järeleandmisi tegemata mõlema poole, ning revolutsiooni ajalugu on lugu selle võimatuse avastamisest.
Oleks aga väga vale nendest eesmärkidest idealistlikuma suhtes kohe algusest peale tarbetult irooniline seisukoht võtta. Talleyrand, kes oli harjunud just nimelt seda tegema, sattus aga ajaloo peene iroonia läbi kõige kestvama revolutsiooni ülistava pildi, Eugène Delacroix’ „Vabadus viib rahva barrikaadidele“, kaudseks vanaisaks. Barrikaadi kiviprügil seisev palja rinnaga Rahva Marianne, peas sankülottide punane müts, kihutab töölisi ja üliõpilasi ebamäärase revolutsioonilise paradiisi poole. Vabaduse Neitsit (Notre Dame de la Liberté ) raamistab taustal juba vabadusest vallutatud Pariisi Notre-Dame’i katedraal, mille tornides lehvivad trikoloorid.
Ja Talleyrand? Mis seost oli tal selle õlivärvides plahvatada ähvardava pommiga, mis oli nii läbinisti õhutav, et Louis-Philippe lõi kartma ja ostis Delacroix’ maali, et seda avalikkuse eest põlvkonnaks ära peita? Talleyrand ei äratanud seda hukkumatut, valitsejatele piinlikku revolutsioonilist kujutist just ellu, aga näib, et ta sigitas Eugène Delacroix’. Revolutsiooni seitsmendal aastal (1798), kui selle korrumpeerunud valvurid esimest revolutsiooni Pariisis vaikselt uinutada püüdsid ja ülemjuhatajad seda lahinguväljadel jalgadega surnuks tagusid, oli Talleyrand isegi enda kohta tavatult ulakas. Samal ajal kui ta asendas
Charles Delacroix’ vabariigi välisministri kohal (viimane saadeti maapakku kadestamatult süngesse Prantsuse saatkonda Haagis), võttis Talleyrand koha sisse ka madame Delacroix’ voodis. Võib eeldada, et naise vastuvõtlikkus Talleyrandi lähenemiskatsetele tuli sellest, et tema abikaasat oli juba mõnda aega teovõimetuks muutnud hiiglaslik, kõhust kubemeni laiuv song. Pariisi osavaimate kirurgide läbi viidud õnnestunud lõikus sai meditsiinimaailmas laia tähelepanu osaliseks ja härra Delacroix’ vigasus on palju kajastust leidnud ajalooteema. Talleyrandi enda kehaviga, ta lonkav, eritellimusel valmistatud kinga järel vedav vilets jalg, polnud talle kunagi armuteedel takistuseks olnud. Talleyrand nimelt oli veendunud, et flirdile lisavad vürtsi võim ja taip, ning käsitles neid hukutava sarmiga. Proua Delacroix alistus, nagu talt seda oodatigi. Nende järglaseks oli imelaps Eugène. Kõige kaalukam kaduva ajastu skeptik sigitas uue ajastu suurima romantilise kunstniku.
Revolutsioonilise kire veri voolas seega revolutsioonilise intelligentsuse ihus. Need kaks meelelaadi, poeetiline ja ratsionaalne, tunnetest ja mõtetest lähtuv, sentimentaalne ja brutaalne, ei lahku ses loos teineteise kõrvalt. Nende ebatäiuslikust kooslusest hoopis sündiski uus poliitika.
postimehekirjastus.ee
S I M O N S C H A M A