Kippu ega kõppu

Põrsapoisid Pavka ja Petka kibelesid õue minema, aga põrsaema arvates oli ilm veel varakevadiselt jahedavõitu ja tuuline, poisid võisid külmetuda ja nohusse jääda.

Põrsaste pideva lunimise peale ema lõpuks nõustus, öeldes vaid: „Kummikud jalga ja soojad sallid kaela, siis võite minna!”

Poisid mähkisid end silmini sallidesse ja tormasid, sabad rõõmust rõngas, uksest välja. Õueõhk tundus karge ja kerge, lumi oli juba paiguti sulanud ning sulalume­ veest oli tekkinud kõikjale lõbusaid loike. Veiklevad veesilmad lausa meelitasid sulistama ja solberdama. Ühe suurema loigu ääres tuli Petkale äkki mõte veesõda pidama hakata.

Pavka sattus sõjamõttest vaimustusse, haaras naabripere haohunnikust paar lepatoigast ning lombilahing läks lahti.

Plirts-plärts! lõi Petka toikaga ühest lombiservast.

Plirts-plärts! lõi Pavka toikaga teisest lombiservast vastu.

10

Vett tuiskas nagu purskkaevust ning lahing kestis senikaua, kuni sõdalased olid üleni märjad ning külm naha vahele puges.

Siis tuli sõjapidamine lõpetada ning raske südame ja lontis sabaga põrsa­ poisid lontsisid kodu poole, et emale sõjakäigust aru anda ja kurikarmi karistust kanda.

Ega sellest polnud seekord pääsu.

11

Ilusate lumivalgelt veiklevate sulgedega luigeema Loviisa oli ärevil, sest kohekohe olid roost ja veetaimedest pesas koorumas pojad. Üks. Kaks. Kolm. Koguni viis väikest luigetibukest.

Kui luigepojad olid maailmaga, mida nad üle pesaääre uudistama ­ukerdasid, veidi tutvust teinud, kamandas luigeema tibukesed pesast välja. Ta seadis nad üksteise järel kenasti ritta ja asus ise rivi etteotsa.

12

Niimoodi üksteise järel esimesi tillukesi tibusamme tehes liiguti üle kalda­ riba mere poole.

See teekond polnud sugugi kerge, sest kord kukkusid tibukesed mätta­ mügeriku otsa, mis paistis nii suur ja kõrge, et varjas päikese, kord takerduti metsatihnikuna näivasse rohupuhmasse, kord jäid kaljurahnu suurused mere­ kivikesed teele ette. Kuid ema Loviisa juhatust ja julgustust mööda püüti liikuda ettevaatlikult, ikka tasapisi, ikka tasa ja targu, nagu teekond seda nõudis.

Kui kõige väiksem tibu, kes rivi lõpus kogemata selili kukkus, kabuhirmus siples ja siputas, kamandas luigeema tiburivi paigale, jäädes ootama, et maha­ jääja jalgadele tõuseks.

13