Kes tappis Otto Mülleri?

Birk Ro helen d

KES TAPPIS OTTO MÜLLERI?

tegelased

4

otto müller (65), endine Nõukogude Liidu maadluslegend, edukas self-made ärimees ja karismaatiline mõisaomanik, kes olevat kord paljaste kätega hundi tapnud. merle müller (64), Otto kaunis ja võluv, väärikast Vaarmannide suguvõsast pärit abikaasa, hinnatud psühholoog ja paariterapeut. oskar müller (44), nende rühikas ja väljapeetud vanem poeg, kunagine olümpialootus kümnevõistluses, nüüd eduka ettevõtte juht. anneken müller (43), Oskari vaesest perest pärit abikaasa, kes on võitnud perekonna südamed oma töökuse ja alalhoidlikkusega. oliver müller (42), Otto ja Merle noorem poeg, nukrameelsusele kalduv tehasetööline, kellest oleks võinud saada andekas viiulimängija. monika müller (36), Oliveri teine abikaasa, joviaalne kaunitar, kelle suurim oskus on kulgeda muretult läbi elu. reeli müller (43), Oliveri esimene abikaasa ja laskesuusatamise meister, sirge selja ja tugeva käega väikelinna naine, kelle ellusuhtumine on sama range kui ta pilk.

robert müller (18), Oliveri ja Reeli sõbralik, muretu olekuga poeg, unelmate järeltulija, kes näib olevat pärinud nii Vaarmannide sarmi kui ka Müllerite jõu. marleen tamm (21), Otto noor ja kaunis armuke, tõeline femme fatale, kelle habrast kesta katab ootamatult paks nahk – põhjustel, mida teab vaid tema ise. gabriel vanem (51), politseiuurija, kes on tuntud oma provokatiivse ja ründava stiili poolest; vabal ajal on punkbändi solist ning igatseb hoopis teistsugust elu. brigitta vanem (40), Gabrieli noorem õde, kes ikka veel vaevleb küsimusega, kuidas saada oma eluga hakkama ja lasta minevikust lahti. agnes maramaa (30), treenitud ja distsiplineeritud uurija, kes lahendab oma esimest mõrvajuhtumit ega ole nõus laskma millelgi end takistada – isegi mitte kõige inetumatel saladustel.

14. juuli, kell 0.47, müllerite mõis On öö. On vaikus, hulluks ajav vaikus, mida lõhestab vaid ritsikate rõõmsameelne sirin. Tohutu kell vestibüüli seinal loendab pikki venivaid sekundeid, mis kaiguvad kummituslikult läbi terrassiuksest sisse hoovava udu.

Tumepunane vedelik valgub aeglaselt mööda heledat tammeparketti laiali. See on veri – paks, mustjas, kleepuv elumahl, mis nüüd uut territooriumi alistab. Silmad, suured ja heledad, milles on klaasistunud imestunud, ehk isegi üllatunud pilk, vaatavad igavesse tühjusesse.

See on Otto Müller.

Veel mõni minut tagasi oli ta elav legend, karismaatiline suurärimees, endine maadlustšempion, abikaasa ja isa. Nüüd on ta laip.

Tema poeg Oliver Müller seisab tema ees, näost valge kui paber, silmad pärani peas. Tol hetkel on ta isaga sarnane nagu kaks tilka vett. Oliveri paremas käes ripub püstol. Veel pole ta jõudnud lõplikule äratundmisele, mida tähendab see hetk tema elus, veel pole ta jõudnud hakata midagi tundma. Ta põrnitseb kordamööda isa, verd, valgeid hõljuvaid kardinaid.

Kõik on läbi, on ainus, mida ta mõelda suudab.

Miski pole kaugemal tõest.

Sest kõik alles algab.

7

14. juuli, kell 5.30, kadriorg

8

Jõuline Bachi meloodia täidab avara magamistoa ja kandub sealt edasigi. Helid voogavad läbi heledate elegantsete ruumide, kajavad vastu kõrgetelt lagedelt ja libisevad mööda tammepuust parketti. Pehme hommikuvalgus sädeleb elutoa kristall-lühtril ja paneb valge nahkdiivani mahedalt kumama. Maast laeni ulatuvast, hõbedaselt inkrusteeritud raamiga peeglist paistab magav kaunitar, pehmed heledad lokid lebamas padjal.

Agnes Maramaa avab võpatades oma suured ja selged rohelised silmad. Ta kobab käega voodit, aga valge tepitud peatsiga magamisase on liiga lai ja ta käsi ei ulatu öökapini. Kärsitult kargab ta istuma, haarab öökapilt telefoni ja vajutab alarmi kinni. Juba viimased nelikümmend minutit on ta poolunes väherdes alateadlikult oodanud seda signaali – teadaannet, et uus päev on alanud ja ta võib tegudesse tormata. Ta lükkab teki pealt ja sirutab paljad jalad põrandale.

Täna on see päev, mil ma asun lahendama oma esimest mõrvajuhtumit, mõtleb Agnes, sest just nii teatas öine kõne ülemalt. Ta tunneb, kuidas adrenaliinisööst ta keha läbistab, ja naeratab õnnelikult. Ta on harjunud võitlema: seisma enda, oma uskumuste, oma ideaalide eest. Ta ei karda rasket tööd ega pikki ületunde, selleks on valmis nii ta lihaseline keha kui ka range distsipliiniga kannatlikuks lihvitud meel. Ometi on ta sunnitud endale tunnistama, et kusagil sügaval sisimas tunneb ta ka veidi hirmu. See hirm on tema rängim vaenlane: hirm läbikukkumise ees, hirm selle ees, et ükskõik kui palju ta ka ei pingutaks,

otsustab lõppude lõpuks oluliste asjade üle keegi teine, keegi tugevam, kõrgem jõud, kohutav, etteaimamatu määramatus, universumi loterii. Ta teab väga hästi, et keegi ei ole kaitstud selle eest, et võib juhtuda midagi halba. Õigupoolest just see teadmine teda uurijakarjäärini viiski.

Agnes tõuseb püsti ja hingab sügavalt välja. Ma võidan selle hirmu. Ma saan hakkama, ütleb ta iseenda peegelpildile ja naeratab taas, seekord julgustavalt.

Ta haarab toolileenilt siidist hommikumantli, heidab pea hooletult kuklasse, nii et juuksed lainetavad, seab sammud vannitoa poole ja klõpsab käigu pealt põlema elutoa laes rippuva moodsa kristall-lühtri, valgustikunsti tippteose.

Hetkega kaob kogu värv tema näost. Tilluke hirmukübe plahvatab võimsa tsunamina üle ta terve keha ja võtab hoobilt põlvist nõrgaks. Korraks – ja see on tõesti vaid silmapilk – tundub talle, et ta näeb valgel nahkdiivanil istumas tumedas ülikonnas kaabuga meest.

Tegelikult ei saagi seda nimetada nägemiseks – see on aisting, terav teadlikolek millestki, mida mitte mingil juhul ei tohiks olla.

Aga on.

Agnes surub silmad kinni ja hingab sügavalt välja. Ta nooruslikult siledad ja saledad, kuid treeningutest lihaselised käed tõmbuvad pingesse ning laud võbelevad erutusest. Siin ei ole mitte kedagi. Alarm oleks helisenud, kui siin keegi oleks. Mäletad, sa kontrollisid eile üle köögi, kabineti, elutoa ja magamistoa aknad. Ust kontrollisid sa kaks korda.

Siin ei ole kedagi.

9

Kui ta silmad avab, on tuba tühi, just nii, nagu see peabki olema. Ta kuulatab, pea viltu, kuid ei kuule ainsatki heli. Eritellimusel paigaldatud topeltisolatsioon seintes, lagedes ja põrandas on just nii hea, nagu lubatud.

Agnes raputab pead.

Keskendu, keskendu, keskendu.

See on tema suur võimalus.

Ta lihtsalt peab kõik õigesti tegema.

14. juuli, kell 7.37, kopli

10

„Issand jumal, Riks, kaua võib, aja kargud alla, see kuradi äratus ajaks surnud ka üles!” on esimene asi, mida Gabriel – mis muu saakski olla ühe mehe nimi, kelle sünniaastaks on 1969 – ärgates kuuleb. Veidi hiljem jõuab tema ajju mehaaniline piiksumine, mis tuleb telefonist voodi all. Ta pomiseb midagi arusaamatut ja küünitab telefoni järele, aga nagu kiuste libiseb selle külm plastist kest ta ebameeldivalt tuimade sõrmede haardeulatusest välja. „Kurat,” ütleb mees ja ajab ennast aeglaselt külili.

Telefon jätkab lärmilöömist, samal ajal kui Gabriel piklikku ja kõhna, veidi habetunud nägu hõõrub ja haigutab. Tema tumedad juuksed on sakris ja turritavad nagu okkad. Hommik pole tema aeg, pole kunagi olnud ja iga lisanduva eluaastaga meeldib see talle aina vähem. Enne esimest kohvi tunduvad kõik liigutused talle lausa painavalt puised; nagu kevadine porikärbes ajab ta end aeglaselt esmalt püsti, siis kükitab ja küünitab vaevaliselt voodi alla, et telefoni kätte saada.

Tükk aega kobab ta voodi all, lükates eemale tüütud sokid ja särgid, mis näivad voodi all justkui isekeskis paljunevat.

Tolm, mis talle rullidena silma hakkab, tuletab meelde, et kusagil kolimiskastides peaks peituma ka tolmuimeja.

Kolimiskastid, mis suurte virnadena seina ääres seisavad, tuletavad aga meelde kõike seda, millest ta mõelda ei taha. Naist.

Lapsi. Kõike seda, mida mul enam pole, mõtleb Gabriel. Miks ma peaksin üldse pingutama? Kellele seda üldse vaja on?

Kõige meelsamini poeks ta praegu voodisse tagasi, tõmbaks teki üle pea ja magaks südamerahuga edasi. Aga nagu ta sõnumist loeb, on nagu kiuste mingi rikkur öösel maha lastud ja teda nüüd juhtumi peale määratud.

Vanasti juhtus seda sageli, torkab talle pähe. Siis, kui äri veel pulbitses ja võimuvahekordi vägivallaga paika pandi.

Nüüd, valgete meeste ajastul, kipub kire asemel päästikule vajutama pankrot ja depressioon.

Mees ohkab. Tema tumesinised silmad näivad justkui veelgi tumenevat. Kõigi nende töötatud aastate jooksul, mis ei ole teda ei edule ega heaolule kübetki lähemale viinud, on tal esimest korda tunne, et ta enam ei jaksa.

Et teda ei huvita, sest ta on kõigest sellest lihtsalt viimse kui verepiisani küllastunud. Et ta lihtsalt ei suuda enam taluda ülekuulatavate pinges nägusid ja värisevaid hääli, nende põiklevaid silmi ja lõputuid valesid, sest mitte keegi ei taha, et teised inimesed teaksid tema kohta tõtt.

Mingu kõik, mõtleb Gabriel. See on mõnus mõte ja toob talle muige huultele.

Uksel seisab temast tunduvalt noorem naine, kes teda haletsustundega silmitseb. „Kui see niimoodi jätkub, kus

11

sa siis veel kümne aasta pärast omadega oled?” tahab ta teada. „Surnud,” konstateerib Gabriel rõõmsalt, haarab pihku ikka veel piiksuva telefoni, ajab ennast ägades püsti ja kööberdab toast välja.

Agnese ja Gabri e li 1. ju htum Sume suveöö on vaevu jõudnud mõisaperemehe sünni­ päevale sametise joone alla tõmmata, kui majas kärgatab lask. Otto Müller, keda kõik teadsid, aga vähesed armasta­ sid, on surnud.

Juhtumiga asuvad tegelema kogenud politseiuurija Gabriel Vanem ja tema verivärske paariline Agnes Mara­ maa. Perekonna ja uurijate omavahelistest suhetest kuju­ neb pinev kassi-ja-hiire-mäng, kus igaühel on oma tõde ja õigus ning midagi maailma eest varjata.

• „Kriipivalt ehe mõrvamüsteerium.”

– Kirjanik Ketlin Priilinn „Birk Rohelend seob raamatus peenekoeliselt humaan­ suse ja vastutuse keerulistes inimsuhetes, mis loob mitme­ tahulise fooni kulmineeruvaks salapäraks ja ootamatuteks lahendusteks. Tegemist on autori äärmiselt küpse ja võimsa jutustusega mastaapsest perekonnast Eestis.”

– Filmiprodutsent Ingrid Eloranta

20

kirjastus.postimees.ee