1
Pärast Jälgimäe kooli lõpetamist ja teedevalitsuse maalribrigaadis töötatud suve vaatas Priit tulevikku vägagi lootusrikkalt. Sihid olid seatud ning esmalt tundusid need igati jõukohased. Esialgu kulgeski kõik plaanipäraselt. Aga siis hakkas Meriniitidel üks ja teine asi kuidagi märkamatult kiiva kiskuma. Mida nädal edasi, seda süngemaks pilt muutus, eriti Priidul. Sügisel viis noormees oma paberid Tallinna kaugõppekeskkooli. Ent peatselt ta taipas, et Kevade tänaval võib õppimisega hätta jääda. Esmakordselt elus! Omajagu põhjustas seda kindlasti näiline vabadus ning muretu arusaam, et küll kunagi jõuab. Peamiseks mureks kujunes tal aga tundides osalemine. Pikad töised pühapäevad istus Priit küll reeglina tundides, aga arvestusi ja eksameid teha sai vaid nädala sees, kahel kindlal õhtupoolikul. Nädala sees ööbis ta ühe öö Gogoli tänaval elava vanaema juures. Lisaks veetis ta pool päeva Hõbeda tänaval asuva tädi Johanna perega. Rohkem ta nende külalislahkust kuritarvitada ei tihanud. Sellest paraku ei piisanud. Rongiliiklus oli aga endiselt äärmiselt hõre ja linnas tekkis palju kasutut tühja aega. Talvel hakkas ta mõistma neid õppureid, kes algusest saadik täie tambiga arvestusi tegid ja nagu hullud eksameid sooritasid. Aga tema jaoks oli siis juba hilja. Nagu teistelgi, kes iseseisvalt õppimisele seltskondlikku suhtlemist harrastasid. Varakevadel oli selge, et ühe aastaga klassi lõpetada ei õnnestu ja mõttetutest ponnistustest oli arukam loobuda. „Parem puhka,“ lohutas Marta poega, kui Priit ühel märtsihommikul oma muredest emale avameelselt pajatas. „Sul maalgi tegemisi küllaga.
5