Esimene peatükk
T
ere tulemast Juniperi. Meie Šoti külakesse, millel on sajanditepikkune
ajalugu. Meil on ka oma kiusajad. Need kiusajad on veidi eemal, jõe ääres. Näen kolme. Neid on siit puu otsast üsna lihtne jälgida. Kõrgelt, kuhtuvate sügislehtede vahelt. Lehed tulevad kergesti lahti ja langevad maha, hõljudes maapinnale. Olles valmis surema. Mina ei kavatse maha kukkuda. Hoian oksast kõvasti kinni, aga veepüssi kasutamiseks on mul vaja kahte kätt. See on suur ja raske. Plastpüsside Al Capone. See on täis jääkülma vett ja ma olen siin oodanud. Nende naer on pingutatud ja kõhedusttekitavalt kõrgehäälne; nad kõik on teesklejad. Ma pigistan seepeale veepüssi kõvemini kätte ja keskendun eriti teraselt. 7
Mulle ei meeldi teesklejad. Lisaks olid nad Bonnie vastu ebaviisakad. Me oleme Water of Leithi jõe ääres metsas, peidus varjudes ja vaikuses, aga vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel vilkast Juniperi külakesest. Juniperis valmis tuvad kõik praegu Külaasutajate laadaks, mistõttu poemüüja tähelepanu oli pööratud teistele klientidele ja ta ei muretsenud selle pärast, et mina ostsin poe suurima veepüstoli. Ma sihin ning lasen just siis, kui Spence McLauchlan toob kuuldavale järjekordse ülbe naeruprahvaka. Külm vedelik tabab teda otse näkku, pannes ta oma enda naeru kätte lämbuma. Ta röögatab ehmunult, samal ajal kui tema väikese kamba ülejäänud liikmed vaatavad üles puude vahele. Nad märkavad mind kohe. „Darrow?“ Spence’i parim sõber Jack vaatab ülla tunult silmi kissitades üles minu poole. Teist nendega kaasas olevat poissi ma ei tunne. Ikkagi. Ma vihkan sabarakke. Nii et järgmisena lasen tema pihta. Varsti on nad kõik jääkülmast veest läbi ligunenud. Nad puristavad ja ahmivad õhku, aga ma ei anna järele. „Milleks see?“ kisab Spence, tõstes enesekaitseks käed. Ma ei vasta. Hüppan puu otsast alla, maandudes pehmelt metsarajal. Hetkeks tundub, nagu maapind 8
liiguks mu all. Ma põrnitsen neile otsa ja olen nagu vesternis. Need stseenid on mulle alati meeldinud. Kui püstolikangelane ratsutab kättemaksu otsides viimast korda linna. Bonnie ütles, et kolm poissi hüppas talle turul meelega ligi, et ta ehmatusest karjataks. Ma ei tea, kas Juniperi Uus Poiss oli üks neist kolmest, aga õppetunni võib ta täna ikka kätte saada. „Kui te veel Bonniele ligi lähete,“ ütlen rahulikult, „siis ei saa te end siin külas enam kusagil kindlalt tunda.“ Veepüss on tühi, nii et viskan selle nende jalge ette maha. Pööran end ringi ja suundun väikesele üles mäge kulgevale rajale, mis viib tagasi külakeskusesse. Tagasi Juniperi. Mets tundub alati olevat nagu mingi vahepealne paik, kus on võimalik rohkem kui mujal. Juniperis ei tundu peaaegu miski võimalik. „Kes see on?“ kuulen võõrast poissi Jackilt küsimas, samal ajal kui Spence virutab plastist mänguasjale jalaga. „Mu nimi on Keedie,“ hüüan tagasi vaatamata üle õla, kõneledes esimesena. „Mulle ei meeldi kiusajad.“
Teine peatükk
D
arrow’de maja on pisut hooletusse jäetud. Kui meie tänav oleks inimkeha, siis meie maja oleks
selle karvane suur varvas. Mitte just kõige ilusam asi, aga teeb oma töö ära. Ma lähen iga kord sisse köögiaknast, sest välisuks on nii raske ja kohmakas. Aken jäetakse minu jaoks alati lahti. Kui end sisse libistan, keedab isa parasjagu minestroonet. „Buenas noches*,“ hüüab ta mind nähes. „Buenas tardes**,“ parandan ma. Hispaania keel on üks õppeainetest, mille valisin, sest lasin isal endale augu pähe rääkida, ja ehkki ma ei taha seda tunnistada, siis ma täitsa naudin selle õppi mist. Ma kiikan ta supipatta. Supp lõhnab imeliselt, aga *
Tere õhtust (hisp). – Siin ja edaspidi tõlkija märkus.
**
Tere pärastlõunat (hisp).
10
mulle meeldib leem alati rohkem kui köögivilja tükid. Olen toidu suhtes valiv ja minu eelistused muutuvad pidevalt. Võin kolmkümmend päeva jutti ühte asja süüa ja siis ei taha ma seda enam kunagi näha. „Eriliseks puhuks,“ sõnab isa vaikselt. Vaatan talle kiiresti otsa. „Oota, mis ajast?“ „Sellest ajast, kui Nina ütles emale, et kutsub ühe poisi külla.“ Kogu mu kehatemperatuur muutub. „Misasja ta tegi?“ „Keeds,“ lausub isa leebelt, segades samal ajal täpselt ja rahulikult suppi. „Käitu ilusti.“ Nina on mu kaksikõde ja ta on tahtnud suureks saada sellest ajast peale, kui mõistis, mida suureks saamine tähendab. Kui me nukkudega mängisime, siis mina tahtsin neile kirevaid riideid selga panna ja nendega moeetendust mängida. Sellist, kus võitjaks kuulutatud moelooja sai minna Pariisi. Nina tahtis, et kõik nukud kannaksid ühesuguseid riideid ja abielluksid taaskasutuspoest ostetud mees nukkudega, kellel olid automaatrelvad käe küljes. Me oleme üsast saadik koos olnud, aga mitte keegi pole mulle nii võõras kui viimasel ajal Nina. Lähen trepile. Mu kuulmine on nii terav, et taban ära vanade torude mörina. 11
Mu kõrvad püüavad kinni ka naabrite teleka hääle; nad vaatavad uudiseid. Ma kuulen sügistuule kerget sahinat meie maja ümber. Järgnen Nina valjule häälele ning leian ema ja isa magamistoast kolm inimest. Ema seisab seljaga akna poole, juuksed laubal kergele higikirmele kleepunud. Tal on käed puusas ja ta on veidi hingetu. Nina lebab tema ees voodil ja on näost rõõsa. Minu noorim õde Adeline istub rahulikult ema peeglilaua ees toolil. „Mis toimub?“ nõuan ma. „Miks mingi poiss meile õhtusöögile tuleb?“ „See pole praegu oluline, su õde jäi kinni,“ ohkab ema. Vaatan uuesti Nina poole. Tal on seljas lühike musta värvi kunstnahast seelik ja emal on täiesti õigus. Seelik on Ninal puusade ümber kinni ja lukk on katki. „Osta veel selliste firmade asju, kes palkavad väikesi lapsi odavaid riideid tegema,“ ütlen õlgu kehitades. Nina kargab mulle kallale. „Aitab!“ kähvab ema. „Keedie, too mu käärid. Me peame ta välja lõikama.“ Tõmban ema õmblusasjade sahtli lahti ja võtan käärid välja. „Palun mitte nii rõõmsalt,“ noomib ema, kui need talle ulatan. 12
Ma lihtsalt naeratan. Nina ja mina saame mõne nädala pärast neliteist ja ta on pärast teismeikka jõud mist haaranud igast võimalusest lapsepõlve selja taha jätta. Mina vaatan kõrvalt pealt, kuidas tema ja paljud teised meie klassist tasapisi eemalduvad. Nad vestlevad nüüd käte varjus sosistades. Kambad on väiksemad, lähedasemad ja neisse on raskem pääseda. Söökla on nagu ÜRO. Iga laudkond on nagu omaette riik, kus kehtivad omad reeglid ja vähimgi solvang võib vallan dada sõja. Nina ja tema sõbrad istuvad radiaatorite juures. Mina hulgun ringi. Suhtlemisreeglid võib kas või paberile kirja panna, aga mina ei suudaks neid ikka mõista ega järgida. Aga mul pole sellest midagi, ma ei vaja kedagi. Saan igati hästi ka omaette oldud. „Ole paigal,“ ütleb ema Ninale ja istub talle jalgade otsa. „Äkki saame selle ikka tervena kätte?“ vingub Nina, kui ema käärid seeliku juurde viib. „Jah, ema, ta käis selle eest tervelt kolm naela välja,“ sõnan irooniliselt. „Ema, aja ta minema!“ Adeline jälgib meid. Tema pilk on natuke klaasistu nud, aga ta vaatab mind uurivalt iga kord, kui midagi ütlen. Ta reageerib sellele, kui helid lähevad ruumis 13
valjemaks, aga kui ema praegu tema nime ütleks, siis ta ei reageeriks. Tean seda kindlalt. Nina vaatab vilksamisi tema poole. „Kõik on hästi, Adeline. Ta lõikab seelikut, mitte nahka.“ „Ära siis kriiska nii, nagu ma lõikaksin nahka,“ ütleb ema rangelt. „Mis ta peab siis mõtlema, kui sa huilgad nagu udupasun?“ Ta hakkab lõikama ning Nina siputab jalgadega nagu titt ja puhiseb. „Ta on varsti kohal, nüüd ma pean hakkama veel riideid vahetama.“ „Jah, palun vali midagi mõistlikku,“ vastab ema. „Kes õhtusöögile tuleb?“ uurin ma. „Üks sõber koolist, sina ei tunne teda,“ nähvab Nina. Nina on koolis toiduahela tipus. Mina olen siis ilmselt nagu mingi helendav olend ookeanisügavikust. Adeline pöörab pead ja ma tean, miks. Ka mina kuulen alt välisukse juurest klõpsatust. See on kindel märk, et kohe heliseb uksekell, samas kui ema, isa ja Nina ei oska seda kunagi aimata. Kime heli paneb Nina paigale tarduma, tema nihe lemine lakkab otsemaid. „Ma tegelen siin tuliste asjadega!“ hõikab isa meile ülakorrusele. „Keedie, tee sina uks lahti, kuni preili end riidesse paneb,“ lausub ema. 14
„Ära lase tal uksele minna!“ ahhetab Nina. „Ta on … nagu ta on!“ Selle peale pistan ma jooksu. Torman müdinal trepist alla, täis mässavat, trotslikku energiat. Ma libisen viimasel astmel ja väänan peaaegu pahkluu välja. Mu liiga pikad, juba vöökohta riivavad juuksed on mul peaaegu näo küljes kinni, kui välisukse lahti tõmban. „Tere tulemast, Nina pei…“ Sõnad raugevad mu suul. See on poiss metsast. See, keda ma ei tundnud. „Keedie,“ lausub ta mõlema nimetissõrmega minu poole näidates ja laialt naeratades. „Ma mäletan küll.“