Karksi-Nuia baarilood

K E R D IN LU PA

Karksi-Nuia baarilood

SISUKORD

Eessõna

9

1.

Enne kui baar sündis

13

2.

Kuidas me toetusraha maha puhkasime

17

3.

Tapeet, tolm ja vana lasteaiakapp

21

4.

Terviseamet tuleb külla

24

5.

Kokk, keda polnud olemas

27

6.

Meefestival, minestroone ja esimene lahing

30

7.

Kui rumm sai uue sõbra

35

8.

Volga kokk ja matuselaud

40

9.

Koidula ehk kuidas meie köök lõpuks hinge sisse sai

45

10. Maailma parim veinipakkumine

51

11. Sügispidu ja tummfilm akna taga

54

12. Kolmsada inimest, kuus bussitäit ja üks väga pikk öö

61

13. Meie kõige noorem töötaja

71

14. Teine korrus

78

15. Terviseamet, kadunud vesi ja armastus roostevaba terase vastu

83

16. Keelumärgid, konkurendid ja muud loodusõnnetused

88

17. Juhõissa pulmad!

93

18. Kui kapten kukkus üle parda

100

19. Karksi-Nuia kodukandipäevad ja Viljandimaa Virred

105

20. Spordiliidu Jõud mängude lõpupidu ehk 165 meetrit janu

110

21. Meie elu lood ja olematud kliendid

117

22. Abaja ehk koht, kuhu me kogemata sattusime

121

23. Eelmisel õhtul oli ta veel siin

127

24. Kui Aru kuulsused Karksi-Nuia tõi

131

25. Inimeste tundmaõppimise ülikool

133

26. Lugu, millest sai uus lugu

138

9. peatükk

Koidula ehk kuidas meie köök lõpuks hinge sisse sai

P

ärast Volga koka kuulsat matuselauda olime ausalt öeldes üsna keerulises olukorras. Ühelt poolt hakkas baar vaikselt jalgu alla saama. Rahvast käis, tellimusi tuli ja inimesed hakkasid meid juba omaks pidama. Teiselt poolt ähvardas kogu ettevõtmine kokku kukkuda ühe väga lihtsa asja pärast.

Meil ei olnud jälle kokka.

Mõned päevad tegime kõik ise. Päeval olin mina noortekeskuses, õhtul kohvikus. Maarja oli korraga baaridaam, ettekandja, koristaja ja vajadusel ka köögiabiline. Magamist mäletan sellest ajast vähe. Rohkem mäletan kohvi.

Abiks käis ka minu onu endine abikaasa. Imeline inimene. Vanust peaaegu kaheksakümmend. Toidud tulid

45

tal suurepärased. Kartul sai õigesti keedetud, kaste ei kõrbenud põhja ja kotlet maitses nagu lapsepõlves. Aga ühel päeval ütles ta ausalt: „Lapsed, mina enam ei jõua.“ See ei olnud etteheide. Oli lihtsalt fakt. Siis lisas ta: „Aga ma tean üht inimest.“ Väikelinnades on see lause väärt rohkem kui töökuulutused, CV Keskus ja töötukassa kokku. „Kuskil Nuia vahel liigub ringi üks Koidula.“ See kõlas juba peaaegu nagu kohalik legend. „Nelikümmend aastat köökides.“ „Korralik inimene.“ „Puhas inimene.“ „Teab, kuidas asjad käivad.“ Mõni päev hiljem ilmuski ta välja. Kõigepealt tuli uksest sisse tugev parfüüm. Siis tuli Koidula. Tulipunase poisipeaga. Hoolikalt meigitud. Sirge seljaga. Sellise enesekindlusega, nagu oleks tema selle maja omanik ja meie töövestlusel. Üle kuuekümne. Korralik mulgi naine.

Selline, kelle kohta vanarahvas ütleb, et nälga tema majas ei jää.

Maarja vaatas mulle otsa. Mina vaatasin Maarjat.

Mõlemad mõtlesime ilmselt sama asja. Et see naine hakkab nüüd siin asju juhtima. Ja täpselt nii läkski. Koidula vaatas kööki. Vaatas pliiti. Vaatas külmkappi. Vaatas meid.

Ja ütles: „Noh, pesa on teil väike.“ Meie jäime vaikseks. „Aga hubane.“ See oli esimene kord, kui keegi meie kööki hubaseks nimetas. Enamik inimesi kasutas sõnu „kitsas“, „segamini“ või „issand jumal“.

46

Vestlus läks hästi. Koidula rääkis meile oma töökohtadest, vanadest restoranidest ja inimestest, kellega ta oli aastakümneid koos töötanud. Vahepeal jõudis muidugi ka konkurendid läbi võtta. Ühe kohaliku toitlustaja kohta ütles ta: „Seal tehakse kastet nii vähe, et inimene peab kartuli juurde vett küsima.“ Teise kohta: „Nendel on salat alati ilus, aga kõht jääb tühjaks.“ Mina ja Maarja kuulasime nagu kaks koolilast. Lõpuks küsis Maarja: „Kas te meie juures töötada tahaksite?“ Koidula vaatas meid. Vaatas kööki. Ja ütles: „Eks ma pea teid natuke õpetama.“ Nii lõimegi käed. Tagantjärele võib öelda, et see oli üks parimaid otsuseid kogu meie baari ajaloos.

Koidula ei tulnud üksi. Ta tõi kaasa oma tutvused.

Ja nõukogude aja kokkade tutvused ei olnud mingid Facebooki sõbralistid. Need olid päris kontaktid. Päris inimesed. Päris telefoninumbrid.

Nädal hiljem saabus meie kööki esimene liha Viljandi lähedal asuvast väikesest lihatööstusest. Ja järsku muutus kõik. Kotletid muutusid paremaks. Šnitslid muutusid paremaks. Seljanka muutus paremaks.

Kliendid muutusid rõõmsamaks. Ja meie muutusime enesekindlamaks.

Siis sündis meie tulevane firmaroog „Muhe mulk“.

Mulgi šnitsel. Ahjukartul. Kapsasalat. Kaste. Ja peedisalat, mis moodustas taldrikul väikese mütsi. Kui portsjon lauda jõudis, nägi see tõesti välja nagu naeratav mulk.

47

„Mis see siis on?“ küsis üks klient. „„Muhe mulk“,“ vastas Koidula. „Kas sellest kõhu ka täis saab?“ „Kui ei saa, toon teise veel.“ Sellest sai hitt. Inimesed tulid seda spetsiaalselt sööma. Mõni tuli sisse ja ütles lihtsalt: „Üks mulk palun.“ Kõik said aru, mida ta mõtles.

Koidulaga koos tuli kööki ka palju huumorit. Tema oli üle kuuekümne. Maarja vaevalt üle kahekümne. Nende omavahelisi vestlusi oleks võinud vahel piletiga müüa. Ühel päeval ütles Maarja: „Koidula, kas salatit võiks vähema majoneesiga teha?“ Koidula jäi hetkeks vait. „Miks?“ „Nii on moodsam.“ „Laps …“ „Jah?“ „Kui inimene tahab dieeti pidada, siis ta ei tule kohvikusse.“ See vaidlus kestis aastaid. Koidula enamasti võitis.

Teisel korral küsis Maarja: „Koidula, kas teil on retsept kirjas?“ „Milleks?“ „Et teaks, kuidas teha.“ „Ma tean niigi.“ „Aga kui teid pole?“ „Siis ootate, kuni ma tagasi tulen.“ Koidula loogika oli lihtne ja enamasti töötas.

48

Ühel päeval saabus kööki uus noor abiline. Esimene tööpäev. Poiss vaatas aukartusega ringi. Koidula vaatas teda samuti. „Kartulit koorida oskad?“ „Oskan.“ „Kui kaua?“ „Mis mõttes?“ „Kui kaua oskad? Tund aega? Kaks tundi?“ Lõunaks oli poiss koorinud ligi viiskümmend kilo kartuleid ja saanud aru, et Koidula ei tee nalja.

Muidugi oli Koidula vana kooli kokk. Ja vana kooli kokk tähendab, et vahel liikus mõni lihatükk ka suguvõsa poole. Küll mitte palju. Mitte häirivalt. Lihtsalt nii palju, et maailm püsiks tasakaalus. Me pigistasime silma kinni.

Sest ausalt öeldes tõi Koidula meile palju rohkem sisse, kui välja viis.

Aga päris kõik töötajad ei olnud sellised. Ühel hetkel hakkasid nädalavahetuste käibed kahtlaselt kõikuma. Kui mina või Maarja olime tööl, olid need suurepärased.

Rummi kulus. Viina kulus. Kokteile kulus. Ja kassa laulis.

Aga niipea, kui jätsime vahetuse teiste kätte, kukkusid numbrid kummaliselt kokku. Rahvast käis. Muusika mängis. Klaase pesti. Aga raha nagu ei tulnud. Alguses arvasime, et kujutame ette. Siis hakkasime numbreid vaatama. Ja mida rohkem vaatasime, seda vähem need klappisid.

Lõpuks otsustasin ühel nädalavahetusel ootamatult kohale minna. Ja siis ma nägin. Meie tore noor baaridaam

49

askeldas leti taga. Kõik tundus normaalne. Kuni märkasin leti all suuri pudeleid. Mitte meie omad. Tema omad.

Rumm. Viin. Korralikud suured pudelid.

Klient tellis joogi. Klaasi valati. Raha võeti. Aga jook tuli tema pudelist. Raha läks tema taskusse. Ausalt öeldes imetlesin korraks isegi naise ettevõtlikkust. Täiesti vales suunas ettevõtlikkust, aga siiski ettevõtlikkust.

Siis märkas ta mind. Meie pilgud kohtusid. Need olid väga pikad kolm sekundit. „Kas sa tahad midagi seletada?“ küsisin. „See ei ole päris nii.“ „Näita mulle olukorda, kus see oleks teistmoodi.“ Tal ei olnud väga palju vastu vaielda. See oli üks väheseid kordi, kui inimene meie juures töö kaotas. Kui ma hiljem Koidulale loo ära rääkisin, kuulas ta lõpuni.

Mõtles natuke.

Ja ütles: „No vähemalt ei varastanud kartuleid.“ „Koidula!“ „Mis? Kartul oleks olnud palju suurem patt.“ Selline ta oligi. Mida aeg edasi, seda rohkem saime aru, et me ei olnud leidnud ainult kokka. Me olime leidnud Koidula. Ja Karksi-Nuia baari loos oli see üks olulisemaid leide üldse. Sest kui meie olime baari loonud, siis Koidula õpetas meid seda päriselt pidama.

Spordimehest noorsootöötaja ja noor kosmeetik otsustasid ühel hetkel, et avavad Karksi-Nuias baari. Neil oli vähe raha, räämas ruumid ja kaheaastane tütar, aga parajalt pealehakkamist ning kindel usk, et küll kuidagi hakkama saab.

Vahel saadigi. Aga vahel kadus kokk või sai õlu otsa. Vahel ilmus kohale Terviseamet.

Teinekord tuli keset ööd lahutada kaklust.

Ja mõnikord selgus alles tund enne peo algust, et külalisi on oodatust mitu bussitäit rohkem.

Nii sündis koht, kus peeti pulmi ja matuseid, lauldi karaoket ja mängiti pokkerit, armuti, tülitseti ja lepiti ära, räägiti maailma asjadest. Ühe väikese baari uksest astus sisse terve galerii värvikaid tegelasi, kelle lood olid kohati naljakamad kui väljamõeldud lood.

5 6 1 4 2 4 789908 9

www.raamat24.ee

See raamat viib lugeja leti taha, kööki, lossivaremetesse, catering ’idele ja pikkadesse öödesse, kus väsimus, ettevõtlikkus ja huumor käisid käsikäes.

See on lugu julgusest teha midagi oma, õppimisest läbi eksimuste ning inimestest, kes muutsid ühe väikese koha palju suuremaks, kui selle seinad lubanuks arvata. Aga nagu heade lugudega ikka, on kõige uskumatum see, et peaaegu kõik siin raamatus on juhtunud päriselt.