5 . P E AT Ü K K
Suusakeskuse maitsev ahvenahamburger 8 (umbes 300 g) ahvenafileed soola värskelt jahvatatud musta pipart 1½ dl nisujahu Küüslaugumajonees 1 toasoe muna 2 küüslauguküünt 2 tl Dijoni sinepit 2 tl valge veini äädikat
2 muna 2 dl pankojahu võid ja rüpsiõli praadimiseks
3 dl rüpsiõli ½ tl soola värskelt jahvatatud musta pipart
Lisandiks 4 briošikuklit 1 punane sibul viilutatud soolakurki
½ potti tilli salatilehti
Mõõda küüslaugumajoneesi koostisosad kõrgesse kaussi. Aseta saumikser kaussi muna peale, käivita see kausi põhjas ja tõsta siis, kui majonees valmima hakkab, aeglaselt ülespoole. Eemalda ahvenafileedest väikesed kalaluud ja maitsesta fileed soola ja musta pipraga. Paneeri ahvenafileed, keerates neid kõigepealt nisujahus, siis munas ja viimaks pankojahus. Prae paneeritud ahvenafileed või-rüpsiõli segus kuldpruuniks ja krõbedaks.
71
MAIJA KAJANTO
Pane hamburgerid kokku. Määri soojendatud brioši alumisele poolele küüslaugumajoneesi. Täida salati, soolakurgiviilude, krõbedate ahvenapihvide, punase sibula viilude ja tilliokstega. Määri ka brioši teine pool küüslaugumajoneesiga ja suru hamburgerile kaaneks.
T
alvine tuuleiil pühkis üle põskede, taevas sõudsid omasoodu suured rasked pilved ja tõotasid lumelisa. Vaade mäenõlvalt oli hingemattev. KeskSoome küngastik, kaugemal suured valged järveseljandikud. Krisse hingas sügavalt pakaselist õhku sisse. Kui ta oleks pidanud kirjeldama oma hingemaastikku, oleks see olnud nimelt selline. „Tere tulemast Tattarimäele,“ ütles Petteri rõõmsalt. „Maastikku võib õnneks imetleda ka siis, kui pole hetkel suusatamise soovi.“ Krisse naeris. Petteri oli juhatanud seltskonna esmalt Tattarimäe kõrgeimasse tippu maastikku imetlema, mäkke olid nad tõusnud suusaliftiga. Mikaela näis mõttessevajunud, Aaro ja Jenna rääkisid omavahel mingist Rovaniemi matkasihtkohast, mida Tattarimägi neile meenutas ja kus nad mõlemad käinud olid. Krisse vaatas huviga ringi. „Tommi saadab tervisi,“ tuli Krissele järsku meelde. „Ta kaalus ka kaasatulemist, aga otsustas siiski koju jääda beebi jaoks pulkadega voodit kokku panema. Sellest on saamas nädalatepikkune projekt, tuleta mulle meelde, et ma talle mäerestost midagi süüa kaasa ostaksin.“ 72
KARDEMONIJÕULUD
„Tommit on tööriistadega kuidagi raske ette kujutada, aga küllap on temas varjatud handyman olemas,“ arvas Petteri. „Tore, et sina ikka otsustasid tulla.“ „Tore jah, et tulin. Siin on ilus ja keskus näeb välja kuidagi suurem kui varem,“ sõnas Krisse nõlvu silmitsedes. Tattarimägi asus Pühajõelt kümne kilomeetri kaugusel ja polnud nimest hoolimata mingi mägi, vaid pisemapoolne küngas. Krisse mäletas, et oli siin keskkooli ajal päris sagedasti mäest alla laskmas käinud, aga tollal oli keskus üsna algeline. Nüüd oli kõik palju põnevam. Abihooned olid korralikud ja hoolitsetud, suurima nõlva alumises otsas oli varjualune tuleasemetega ja liftid sõitsid ka mitmes sellises kohas, kust Krisse neid varasemast ei mäletanud. „Võtsime naaberkünka ka kasutusele ja rajasime võimalikult pikad ümberpaiknemisrajad. See oli tegelikult algusest peale nii mõeldud, aga teostus jäi mingis etapis pooleli,“ selgitas Petteri. „Ja tegelikult polegi nõlvade pikkus oluline. Enamik tulijaist on lumelaudurid või lastega pered, nii et lumelauarennid ja lasteala otsustavad, kas valime ühe või teise arengusuuna.“ „Siin näeb ju tore välja,“ sekkus Jenna. „Ja nii mõnigi Lapis käija igatseb lõuna poole nimelt selliseid keskuseid, laugjamaid nõlvu lumelauduritele ja hüpekaid vigursuusatajatele.“ Petteri saatis Jennale lugupidava pilgu ja naeratas siis Krissele. „Ükskord koidab veel päev, millal ma selle naise siia tööle meelitan,“ teatas ta. „Vaata ette,“ uratas Krisse ja pingutas, et hoida oma hääl kerge ja naljatlevana. 73
MAIJA KAJANTO
Jenna oli käinud nädala sees Petteriga Jyväskyläs õhtut veetmas. Krisse oli Railalt kuulnud, et hotelli tagasi jõudis Jenna alles vastu hommikut. Krisse küsimise peale kehitas Jenna ainult õlgu ja ütles, et oli tore. Rohkem ta selle õhtu kohta midagi ei avaldanud. Krisse oleks tahtnud Petterilt üksikasju uurida, aga teadis liigagi hästi, et ei kuuleks sealt midagi. „Kipun ikka unustama, kui vägev on vaadata maastikku pisut kõrgemalt ja näha natuke kaugemale, oma isikliku horisondi ja sügava sisemuseni välja,“ õhkas Mikaela. „Ja suusarajad tunduvad olevat väga hästi hooldatud,“ lisas Aaro proosaliselt. „Peaksin ka võib-olla millalgi suusatamist proovima,“ arutles Jenna valjusti. Krisse vaatas Jenna poole: „Kuidas sa said Muonios ja Rovaniemil elada, ilma et suusakärbes oleks sind hammustanud?“ „Hõlpsasti. Põhjas on palju inimesi, kes ei suusata kunagi. Lõuna pool on suusafanatism palju levinum,“ vastas Jenna. „Aga äkki ma kogen täna mäesuusailmutust.“ „Mäesuusakärbse käest võib hammustada saada millal tahes,“ kinnitas Petteri talle silma tehes. „Sõltub õpetajast.“ Krisse taltsutas soovi Petterile rusikaga kõhtu virutada, aga Jenna ainult naeris lõbustatult. Esimene nädal Jennaga kohvikus möödus kiiresti. Päevpäevalt said nad üha paremasse rütmi ja töötegemine käis nagu hästiharjutatud koreograafia. Krisse tundis rõõmu, et Jenna tõstis raskemaid asju, ja pani tähele, et tal jäi nüüd palju rohkem aega klientidega juttu ajada ning pöörata tähelepanu ka neile, kes harvemini kohvikus käisid. 74
KARDEMONIJÕULUD
Väikeses külakogukonnas on natuke väsitav rase olla, mõtles ta, sest tema enesetunde järele pärijaid ja innukaid beebiasjatundjaid oli naabrite hulgas palju. Kuigi Krisse püüdis klienditeenindajana kõikide vastu ühtviisi sõbralik olla, ei tahtnud ikkagi töö juures lapsevankrite ostmisest kõnelda ega avaldada kümnetele inimestele oma beebi arvatavat sündimise aega. Sellest hoolimata oli jõuluaeg kohvik Kasekeses imeline. Hommikuti tegi Krisse algust piparkookide küpsetamisega. Kui hommik Pühajõel algas ja esimesed kliendid kohvi ostma tulid, segunes nende lõhn kaneelirullide aroomiga. Krissel oli õigus olnud Tommile kinnitades, et hommikusöögid sulanduvad kohvikurutiini kenasti. Ta nautis, et sai hommikuti klientidele pakkuda värskelt küpsetatud leiba ja vegan-kaerakliimuffineid, mis olid Elviira lemmikud. Hommikuti heljus kohvikus meeldivalt rahulik meeleolu ja Krisse istus sageli ka ise koos residentuuri rahvaga hommikust sööma. Elviira osutus meeldivaks kaaslaseks ja kui keegi küsis, rääkis meelsasti lugusid harjutamisest, kontsertideks valmistumisest ja orkestrandi elust. Aaro käest sai Krisse teada, millises seisukorras olid ümberkaudsed suusarajad, ja väikese pinnimise peale nõustus mees rääkima ka oma põdrajahiretkedest. Mikaela aga tuli hommikusöögile sageli nii viimasel hetkel, et Krisse oli juba toite kokku korjama hakanud. See ärritas Krisset, ent ta tuletas endale meelde, et kaks meeldivat külalist kompenseerisid siiski ühe keerulisema. Kui pühapäev kätte jõudis ja asutati end Petterile Tattarimäele külla minema, oli Krisse natuke pettunud, kui 75
MAIJA KAJANTO
Elviira endale kindlaks jäi ja otsustas kohvikusse harjutama jääda. Tattarimäe tipus ringi vaadates mõtles Krisse, et see vaade oleks kindlasti pillimänguks inspiratsiooni andnud. Aga tuul oli viiulimängija sõrmedele mõeldes võib-olla tõesti liiga jäine. Õnneks sai ringkäik suusakeskuses varsti läbi ja Petteri juhatas seltskonna mäerestorani. Neile oli broneeritud suur laud akna all. Petteri ja noor kelner tõid lauale vaagnatäie hamburgereid ja friikartuleid. „Ahvenaburgerid, olge nii head. Menüüs on ka ulukipraadi, aga need burgerid on selle koha tipp,“ seletas Petteri. „Mikaela, paari minuti pärast tuleb ka sinu vegeburger.“ Krisse uuris huviga seinale riputatud menüüd. Petteri oli öelnud juba keskust avades, et ta kavatseb panustada kohalikule toorainele ja headele põhimaitsetele, aga samasugust litaaniat oli Krisse restoranimaailmas varemgi palju kordi kuulnud, et seda päris tõsiselt võtta. Mäesuusakeskuse restoran tundus seda mantrat siiski kiiduväärselt järgivat. Paneeritud ahvenapihv oli piisavalt krõbedaks praetud ja küüslaugumajonees täidlane. Friikartulid mõnusalt paksud ja üle riputatud suurte meresoolakristallidega. „Tõesti maitsev toit,“ tänas Krisse. „Parem, kui mäesuusakeskustes tavaliselt.“ „Tahtsime panustada natuke parematesse burgeritesse ja kodutoitu. Kala tuleb Pühajärvest, ulukiliha kohalikult jahiseltsilt ja leivad siitkandi pagarikojast. Need, kes meie juures toidu üle nurisevad, saadan ma kohvik Kasekesse,“ seletas Petteri muiates ja tegi Krissele silma. „Kasekesest pole keegi kunagi näljasena lahkuma pidanud ja väga harva nuriseb seal keegi toidu üle,“ naeris Jenna. 76
KARDEMONIJÕULUD
„Loodame, et see jääb ka edaspidi nii,“ lisas Krisse. „Tuleval nädalal saate teie muide testrühm olla,“ ütles ta Aarole ja Mikaelale. „Olen terve aasta püüdnud Pühajõe perenaistele ja koduste emadele selgeks teha, et jõuluküpsetisi ei pea ilmtingimata ise tegema, sest kohvikust saab kõike vajaminevat osta. Seetõttu pakume jõulukooki ja puuviljakooki ka hommikusöögil ning müügile tulevad ka jõulusaiad ja prantsuse jõuluhalud.“ „Jõuluhalud,“ sõnas Aaro. „Seda ei saa kirvega lõhkuda, nii et sa ei pea hommikul kirvega kohvikusse tulema,“ torkas Jenna tseremoonitsemata. Aaro vaatas Jennat alumine huul mossis ja Krisse surus turtsatuse maha. Ent Jenna oli juba oma ahvenaburgerile keskendunud. „Minu ema on prantslasega abielus ja elab LõunaPrantsusmaal,“ selgitas Krisse. „Prantsuse traditsioonilisele jõululauale kuulub ka jõuluhalg, rohkelt kaunistatud rullbiskviit. See on nii magus, et juuksed tõusevad peas püsti, aga ma mõtlesin seda siiski kohvikusse müügiks teha ja kui natukenegi veab, tellib mõni ehk sellise ka oma jõululaua ehteks.“ „Kohviku ülakorrusel elamine rikub ära kõik mu tuleviku hommikusöögid,“ ütles Aaro tõsiselt. „Hommikust peale tulvab köögist häid lõhnu ja kui sööma lähed, kantakse ette värsket leiba. Mine siis nüüd siit tagasi oma poissmehekorterisse.“ „Krisse on klass omaette, ma teadsin seda algusest peale,“ patsutas Petteri Krisset vennalikult õlale. „Koka tööst jääb Kasekeses küll haruldaselt rahulik ja idülliline mulje. Äkki peaksin ka seda eriala kaaluma,“ sõnas Aaro viimast friikartulit ketšupisse kastes. 77
MAIJA KAJANTO
„Nii et varem sa ei olnud ei kokk ega kodundusõpetaja,“ järeldas Krisse. „Variante jääb kogu aeg vähemaks.“ „Mõned võimalused veel ikka on,“ muigas Aaro. „Aga nüüd ma tänan toidu ja seltskonna eest ja toon autost oma suusad ära, et jõuaksin enne pimedat siit koju suusatada.“ „Sa suusatad siit Pühajõele tagasi?“ küsis Jenna. „Ümber Tattarimäe pidi kuuldavasti kulgema ringikujuline suusarada ja üks selle harudest viib Pühajärvele ning sealt edasi külla,“ ütles Aaro Petteri käest kinnitust otsides. „Ühtekokku siis midagi kakskümmend, või kui palju neid kilomeetreid tuleb?“ „Umbkaudu niipalju tulebki,“ vastas Petteri. „Helista, kui ära eksid või väsimus ligi hiilib ja küüti hakkad igatsema,“ ütles Krisse. „Ma ei tahaks, et sa jääksid kuhugi metsaveerde ekslema.“ „Ära muretse, ma saan hakkama,“ lohutas Aaro. „Mul on kompass kaasas.“ „Aga kirves?“ küsis Jenna armastusväärselt, pea viltu. „Kas sa päriselt võiksid nüüd lõpetada noa haavas kruttimise?“ palus Aaro Jennale koerakutsikalikku pilku heites. Petteri naeris valjusti, Aaro lehvitas ja läks ning Krisse võttis rõõmuga vastu Petteri ulatatud kakaotassi. Väljas oli pilvekardin veidike rebenenud ja talvine päikesevalgus paistis kohati maastikule. Mingil põhjusel oli muretu olemine, nagu oleks argipäevast puhkusele sattunud. Võib-olla tulenes see suusakeskusest, sellega seostus teatud lõdvestumine, ja natuke aega lootis Krisse, et see nakkab tallegi. Ta pööras pilgu Petteri poole, kes friikaid sisse vohmis ja Mikaelale mingit pikka lugu suusakeskuse igapäevaelust jutustas. 78
KARDEMONIJÕULUD
Petteri oli Tattarimäele investeerinud nii raha kui ka aega, aga sellele vaatamata jäi temast ennekõike meelde tema muretu meel. Krisse seevastu pidas kohvikut valla üürnikuna, tema algsed investeeringud olid palju väiksemad kui Petteril, ja ikkagi tundus talle vahel, et mured murravad maha. Burksid söödud, läksid Jenna ja Mikaela laenutusse mäesuusavarustuse järele. Petteri oli lubanud mõlemale tund aega tasuta laskumist ja pidi neid peagi juhendama minema. Praegu võttis ta aga Krisse vastas istet ja naeratas relvitukstegevalt. „Nüüd tuleb juuksed seitlisse ajada ja koos Kukkuuga uhked somepildid teha,“ uhkustas Petteri asjakohast grimassi tehes. „Vajasingi jõulueelsesse aega mingit turundustrikki, see Kukkuu kukkus nagu taevast.“ „Kuidas suusakeskusel muidu läheb?“ küsis Krisse. „Täitsa toredasti. Kliente on veidi rohkem kui möödunud aastal samal ajal, nii et suund on õige. Aga eks kevad näitab, kuidas aasta on läinud,“ tõdes Petteri asjalikult. „Haldusjuhi koht on endiselt vaba, häid kandidaate ei paista kusagilt. Aga muus osas on kõik korras.“ „Kuidas sa seda õigupoolest teed?“ küsis Krisse. „Sa mõjud nii muretuna, kuigi siin on ju tohutu vastutus.“ „Mida selle peale nüüd kosta?“ naeris Petteri. „Mis on kõige hullem, mis juhtuda saab? See, et kogu see äri kukub kummuli, me peame kodinad kokku pakkima ja minule jäävad kaela suured võlad?“ „Jah,“ vastas Krisse. Petteri nõjatus toolil tagasi ja ristas käed kuklale. „Kui nii läheb, siis läheb,“ sõnas ta muretult. „Minu elustiili juures on 79
MAIJA KAJANTO
nagunii raske uskuda, et ma mingi hirmus suure varanduse kokku kraabin, ja neid on ikka väga vähe, kes suusaasjanduse pealt otse pensile lähevad. Peaasi, et teed seda, mis rõõmu pakub. Kui kõik kokku kukub, tuleb maha müüa ka laagriala ja pärast seda olen ma vaba minema seljakott seljas näiteks Austriasse suusaparasiidiks. Sealt leiab alati hooajatööd, kui vähegi ilusaid silmi välgutada.“ Krisse vaatas Petterit ja naeratas. „Sina oled ikka omapärane juhtum,“ ütles ta rõhukalt. „Ainus probleem sinuga koos olles on see, et ma tunnen ennast alati saja-aastasena.“ „Nagu vana ja targana?“ „Jah, just seda ma kuulda tahtsin.“ Petteri naeris ja kallistas Krisset äkki spontaanselt. „Sul on siin kandis juured ja mees, kes ei ole suusaparasiit. Naudi seda.“ „Naudingi. Ja sina, kas sa võiksid Jennat mitte sebida?“ „Ma ei luba midagi,“ ütles Petteri oma tavalisel moel hurmavalt naeratades. „Ja nüüd ma lähen õpetama Kukkuule ja Jennale mäesuusavõlukunsti. Näeme hiljem!“ Krisse vangutas pead, aga lõppude lõpuks sai Petteri jutu peale ainult naerda. Pisut mõttessevajununa võttis Krisse telefoni välja ja nägi, et Tommi oli saatnud foto. Pildil olid võrevoodi osad mööda magamistoa põrandat laiali, ja teisel pildil sihtis Tommi kruvikeeraja nagu relvaga endale meelekohta. Mööbli kokkupanek sujub siis ootuspäraselt, mõtles Krisse ja pani telefoni ära. Nõlvakohviku aknast avanes vaade suusakeskuse lastealale, kus Petteri õpetas Jennale mäelaskumise aluseid. Nad naersid 80
KARDEMONIJÕULUD
koos, seisid lähestikku ja Krisse silmitses nende sekeldamist mõtlikult. See polnud tegelikult tema asi, aga miski nende kahe läheduses ärritas teda. Ent kui nad end uuesti autosse pakkisid ja tagasi Pühajõe poole sõitma hakkasid, tundus Jenna olevat heas tujus. Mikaela oli muidugi jälle üleni eeterlik tema ise. „Sellised inspiratsioonipäevad panevad loovuse liikuma. Tuleb tahtmine võtta suupill ja minna randa mängima nagu Nuuskmõmmik,“ õhkas Mikaela. „Mulle tükib hoopis uni peale,“ torkas Jenna. „Aga mäestlaskumine oli vahva. Tuleb uuesti minna.“ „Petteri lubas sulle eratunde anda või?“ küsis Krisse, nähes vaeva, et jahe toon häälest kosta poleks. „Ta ütles, et midagi annab korraldada,“ naeris Jenna. Krisse ei osanud selle peale midagi kosta, seetõttu piirdus ta sellega, et keeras autoraadio valjemaks. Õnneks hakkas Mikaela pajatama midagi värskest õhust ja inspiratsiooni lätetest ning sõit Pühajõele kulges lõppkokkuvõttes kiiresti ja rahulikus meeleolus. Koduuksest sisse astudes kuulis Krisse magamistoast vandumist. Vägisõnad ei kuulunud üldiselt Tommi sõnavarasse, seega oli vist eriolukord. Krisse jäi magamistoa uksele seisma ja hoidis naeru tagasi. Põrand oli täis eri suuruses puust latte ja puitlaastplaadi tükke, kruvisid ja puuriterasid. Tommi istus keset põrandat ja luges juhendit, mis oli paks nagu piibel. Krisset märgates vaatas ta tujutult manuaalilt üles. „Kui osa D tuleb kinnitada osa A külge kasutades kruvi C, siis mida tuleb teha, kui kõik kruvid näevad ühesugused välja?“ 81
MAIJA KAJANTO
„Helistada silmaarstile või psühhiaatrile,“ pakkus Krisse. „Mis oleks, kui jätaksid selle rahule? Sul kulub selleks kogu õhtu ja tõenäoliselt veel ka homne õhtu.“ „Mispärast need nii keerulised tehakse?“ torises Tommi. „See ei saa nii olla, et normaalse talupojamõistusega varustatud inimene ei saa seda ühe õhtuga kokku.“ „See pole sul mingi lihtsurelike värk,“ ütles Krisse käega lüües. „Lase praegu olla, teeme hiljem kasvõi koos.“ Tommi tõusis mühatades põrandalt, tõi köögist Tupperware-karbi ja hakkas sinna kruve ja muid pisikesi vidinaid korjama. Krisse läks kööki ja mõtles, et antud juhul ei saa ta mehe kangekaelsusest aru. Mingil põhjusel oli pulkadega voodi nagu pind Tommi ihus. Noh, ehk tuleb ta lõpuks mõistusele ja lubab isa appi kutsuda, mõtles Krisse. Või siis kogeb Tommi äratust ja leiab oma kutsumuse mööbli kokkupanijana, kes seda teab. Krisse mõttelõnga katkestas telefonihelin. Ta vaatas helistaja nime ja kortsutas laupa. „Tere, Tiina,“ ütles ta telefoni. „Mis kuulukse?“ „Krisse. Kas sa saaksid õhtul meile tulla,“ ütles Tiina pineva häälega. „Saan muidugi,“ ütles Krisse ja tema hämmeldus kasvas. „Kas midagi on juhtunud?“ „Pangakontor otsustati kinni panna.“ Nüüd oli Tiina hääl veelgi rohkem pinges. „Heta kaotab töö.“
Maija Kajanto Krisse lugude sarjas on kokku viis romaani.