Proloog
Juba paar aastat on Naïma kogenud uut tüüpi ahastust: sellist, mis nüüd süstemaatiliselt pohmelusega kaasas käib. See on midagi muud kui lõhkuv pea, kuiv suu või keerav ja streikiv kõht. Kui ta pärast liiga joomast õhtut silmad avab (ta on pidanud neid õhtuid harvendama, ta ei suuda seda õnnetust taluda iganädalaselt, veel vähem kaks korda nädalas), on esimene lause, mis talle pähe tuleb: Ma ei saa hakkama. Mõnda aega ta juurdles, mille kohta see kindel läbipõrumine peaks käima. See lause võis väljendada tema suutmatust taluda iga kord häbi oma eelmise õhtu käitumise pärast (sa räägid liiga valjusti, sa mõtled asju välja, sa otsid pidevalt tähelepanu, sa oled vulgaarne) või kahetsust, et ta nii palju jõi ega oska pidurit tõmmata (ise sa ju kisasid: „Halloo, kuulge, me ei lähe ju veel koju magama!”). See lause võis olla seotud ka halva füüsilise enese tundega, mis teda rõhub … Aga siis sai ta aru. Pohmelusepäevadel saab ta tunda seda ekstreemset raskust, mida kujutab endast elus olemine ja mida tavaliselt õnnestub tahte jõuga varjata. Ma ei saa hakkama. Üleüldiselt. Igal hommikul üles tõusmisega. Kolm korda päevas söömisega. Armastamisega. Enam mitte armastamisega. Juuste kammimisega. Mõtlemisega. Liikumisega. Hingamisega. Naermi sega.
3
siilide
* Vahel juhtub, et ta ei suuda kõike seda peita ja ülestunnistus lipsab tal suust, kui ta galeriisse jõuab. „Kuidas enesetunne on?” „Ma ei saa hakkama.” Kamel ja Élise naeravad või kehitavad õlgu. Nad ei saa aru. Naïma vaatab, kuidas nad näitusesaalis tegutsevad, liigutustega, mida eelmise õhtu liialdused peaaegu üldse ei pidurda, säästetuna avastusest, mis teda ennast rusub: igapäevaelu on tippsport ja tema on just konkurentsist välja langenud. Et Naïma millegagi hakkama ei saa, peavad pohmelusepäevad olema tühjad kõigest. Headest asjadest, mis läheksid lihtsalt raisku, ja halbadest, mis ei kohtaks oma teel ühtegi takistust ja mis hävitaksid kõik tema sees. Ainuke asi, mida pohmelusepäevad taluvad, on pastaportsud natukese või ja soolaga: lohutavates kogustes ja neutraalse, peaaegu olematu maitsega. Ja siis telesarjad. Kriitikud on viimastel aastatel palju rääkinud, et oleme tunnistajaks erakordsele nihkele. Et telesari on end vinnanud kunstiteose tasemele. Et see on fantastiline. Võib-olla ongi. Kuid Naïma peast ei võta miski mõtet, et teleseriaalide olemasolu tegelik põhjus on pohmelusepühapäevad, mis tuleb kuidagi ära täita kodust väljumata. Homne on iga kord ime. Kui elujõud tagasi tuleb. Mulje, et on võimalik midagi korda saata. See on nagu uuestisünd. Tõenäoliselt joobki Naïma veel ainult sellepärast, et on olemas homsed. On joomajärgsed homsed – kuristik. Ja on ülehomsed – rõõm. Nende kahe vaheldumine sünnitab lakkamatu võitluse hapruse vastu, millest on tahutud Naïma elu.
4
* Sel hommikul ootab ta järgmist hommikut nagu tavaliselt, nagu ootab päikesetõusu härra Seguini kits Alphonse Daudet’ jutus. Aeg-ajalt heitis härra Seguini kitseke pilgu selges taevas tantsivate tähtede poole ja lausus endamisi: „Oh, peaksin ma vaid koiduni vastu …”* Aga siis, kui tema tuhm pilk eksleb parajasti mustas kohvis, milles peegeldub laelamp, lipsab üks teine mõte tavapärase jõhkra parasiitmõtte („ma ei saa hakkama”) kõrvale. See on esimesega mingis mõttes ristuv rebend. Esimese hooga möödub mõte nii kiiresti, et Naïma ei jõua sellele pihta saada. Aga edasi hakkab ta juba selgemini sõnu eristama: „… teab, mis teie tütred suurtes linnades teevad …” Kust tuleb see lausekild, mis tal peas edasi-tagasi jookseb? Naïma läheb ära tööle. Päeva jooksul koguneb algse fragmendi ümber teisigi sõnu: „kannavad pükse” „joovad alkoholi” „käituvad nagu libud” „Mis nad teie arust teevad, kui väidavad, et lähevad õppima?” Ja kui Naïma püüab meeleheitlikult leida oma seost selle stseeniga (Oli ta kohal, kui seda juttu räägiti? Kuulis seda telest?), suudab ta oma kinnikiilunud mälust pinnale tõmmata ainult oma isa Hamidi maruvihase näo, kortsus kulmud, kriipsuks pigistatud huuled, et mitte käratada: „Teie tütred, kes kannavad pükse” „käituvad nagu libud” „nad on unustanud, kust nad pärit on” Hamidi vihamaskiks tardunud nägu ilmub rootsi kunstniku fotode kohale, mis ripuvad galeriis Naïma ümber, ja iga kord, kui ta * Alphonse Daudet, „Kirjad minu veskilt”. Tlk Malle Talvet. Avita, 1999. (Toim.) 5
siilide
pead pöörab, näeb ta seda, hõljumas keset seina mittepeegelduvatel klaasidel, mis katavad taieseid. „Seda ütles Mohamed Fatiha pulmas,” kuuleb ta samal õhtul õelt telefonis. „Sa ei mäleta või?” „Ja ta rääkis meist?” „Mitte sinust. Sa olid liiga väike, sa pidid siis veel põhikoolis käima. Ta rääkis minust ja nõbudest. Kusjuures kõige naljakam …” Myriem puhkeb naerma ja tema itsitamine seguneb kaugekõne imeliku raginaga. „Mida?” „Kõige naljakam oli see, et ta oli ise täiesti juua täis, kui tahtis meile kõigile hakata maha pidama suurt loengut islami moraalist. Kas sa tõesti ei mäleta midagi?” Kui Naïma kannatlikult ja püüdlikult mälus songib, kaevab ta sealt välja väikesed pildikillud: Fatiha valge ja roosaga kleit, läikivast sünteetilisest kangast, peotelk vastuvõtuks banketisaali aias, president Mitterrandi portree linnavalitsuses (ta on selleks liiga vana, oli Naïma mõelnud), sõnad Michel Delpechi laulust „Le Loir et Cher”, ema punaseks tõmbunud nägu (Clarisse punastab kulmudest, see on tema lastele alati nalja teinud), isa valulikult pinges nägu ja siis Mohamedi mõtteavaldused – Naïma näeb nüüd jälle, kuidas ta külaliste keskel kakerdab, juba pärastlõunal, beežis ülikonnas, mis tegi ta vanaks. Mis te arvate, mis need teie tütred seal suurtes linnades teevad? Ise väidavad, et lähevad õppima. Aga vaadake neid: nad kannavad pükse, nad suitsetavad, nad joovad, nad käituvad nagu libud. Nad on unustanud, kust nad pärit on. Naïma pole juba aastaid Mohamedi perekondlikul õhtusöögil näinud. Ta pole kunagi onu puudumist kokku viinud selle stseeniga, mis talle vaikselt meenuma hakkab. Ta oli lihtsalt arvanud, et onu 6
on lõpuks ometi täiskasvanuelu alustanud. Onu oli jäänud kauaks oma vanemate korterisse, nagu ülekasvanud teismeline oma nokkmütside, neoonvärvides jopede ja kibestunud töötusega. Tema isa Ali surm oli talle andnud suurepärase ettekäände veelgi viivitada. Tema ema ja õed kutsusid teda eesnime esimest silpi pidi, seda lõputult venitades, korteri teisest otsast või ka köögiaknast, kui ta mänguväljaku pinkidel tiksus: „Mooooooooo!” Naïma mäletab, et kui ta väike oli, tuli Mo neile aeg-ajalt nädalavahetuseks külla. „Tal on südamevalud,” selgitas Clarisse tütardele peaaegu meditsiinilise kaastundega nagu inimene, kellel on endal olnud nii pikk ja nii harmooniline armusuhe, et viimnegi mälestus südame valudest on kustuda jõudnud. Oma kirju riietuse ja kõrge säärega tossudega tundus Mo Naïmale ja tema õdedele alati natuke koomiline, kui ta nende vanemate suures aias jalutas või vanema vennaga varikatuse all istus. Nüüd, kui Naïma sellele tagasi mõtleb – suutmata aru saada, kui palju mõtleb ta praegu ise välja, et hõredaks kulunud mälestusi lappida, ja kui palju mõtles ta välja juba tol ajal, kättemaksuks selle eest, et teda täiskasvanute vestlustest eemal hoiti –, oli Mo õnnetuse taga ikka palju muid põhjusi kui tema armulood. Naïma justkui kuuleks teda rääkimas oma raisku läinud noorusest, mida sisustasid purgiõlled trepikodades ja väikesed hašidiilid. Naïma justkui kuuleb teda ütlemas, et ta poleks kunagi pidanud keskkooli pooleli jätma, kui see ei ole just Hamidi või Clarisse’i tagantjärele antud hinnang. Samuti ütleb Mo vennale, et linnak polnud 1980ndatel enam üldse see, mis ta oli Hamidi ajal, ja et talle ei saa ette heita umbusku tulevikuväljavaadetesse. Naïma usub, et nägi Mo’d nutmas elulõnga tumedate õite all, samal ajal kui Hamid ja Clarisse lohutavaid sõnu pomisesid, aga ta pole milleski kindel. Ta pole juba aastaid Mohamedi peale mõelnud (tihtilugu loetleb ta endamisi 7
siilide
üles onude ja tädide nimesid, lihtsalt selleks, et mitte ühtegi ära unustada, aga mõnikord ta ikkagi unustab ja see kurvastab teda). Nii kaua, kui Naïma mäletab, on Mohamed alati õnnetu olnud. Mis ajahetkel otsustas onu, et tema ahastus on puuduva riigi ja kadunud religiooni suurune? Neoononu sõnad keerlevad tal peas nagu otse tema akende alla püsti pandud karusselli tüütu viisijupp. Kas Naïma on unustanud, kust ta pärit on? Kui Mohamed neid sõnu ütleb, räägib ta Alžeeriast. Ta heidab Naïma õdedele ja nõbudele ette, et nad on unustanud maa, mida nad pole kunagi tundnud. Ja tema ise muide samuti mitte, sest ta on sündinud Pont-Féroni linnakus. Mis seal unustada on? Muidugi, kui ma kirjutaksin Naïma lugu, siis ei algaks see Alžeeriast. Tema sünnib Normandias. Sellest tulekski rääkida. Hamidi ja Clarisse’i neljast tütrest, kes mängivad aias. Alençoni tänavatest. Koolivaheaegadest Cotentini poolsaarel. Ometi, kui Naïmat uskuda, on Alžeeria alati olemas olnud, kusagil. See on olnud osiste summa: tema eesnimi, tema pruun nahk, mustad juuksed, pühapäevad Yema juures. See kõik ongi Alžeeria, mida ta pole kunagi saanud unustada, sest ta on kandnud seda enda sees ja oma näol. Kui keegi ütleks talle, et see, millest ta räägib, pole ühestki otsast Alžeeria, et need on hoopis tunnused, mis märgivad Magribi sisserännet Prantsusmaale, mille teist põlvkonda ta esindab (justkui sisseränd ei lõppeks kunagi, justkui Naïma oleks ise ka liikumises), aga et Alžeeria on hoopis reaalne maa, füüsiliselt eksisteeriv, teisel pool Vahemerd, jääks Naïma võib-olla hetkeks mõtlema, ja siis tunnistaks, et jah, see on tõsi, see teine Alžeeria, see maa hakkas tema jaoks eksisteerima alles palju hiljem, tema kahekümne üheksandal eluaastal. Selle jaoks on vaja seda reisi. On vaja seista praamitekil, näha, kuidas Alžiir nähtavale ilmub, on vaja, et see maa tuleks välja vaikusest, mis oli seda varjanud paremini kui kõige paksem udu. 8
Võtab pikka aega, et tuua vaikusest välja üks maa, eriti Alžeeria. Selle pindala on 2 381 741 ruutkilomeetrit, mis teeb sellest suuruselt kümnenda riigi maailmas, esimese Aafrika mandril ja araabia maailmas; 80% sellest pindalast hõivab Sahara. Seda teab Naïma Wikipediast, mitte perekonnalugudest, mitte sellest, et ta oleks seda oma jalaga mõõtnud. Kui inimene on sunnitud otsima Wikipediast teavet maa kohta, kust ta on väidetavalt pärit, siis on siin vist mingi probleem. Võib-olla on Mohamedil õiguski. Nii et see lugu ei alga Alžeeriast. Või tegelikult algab küll, aga mitte Naïmast.
Tuues ettekäändeks lehvikuhoobi, mille andis Prantsuse konsulile vihahoos Alžiiri dei – kui just ei olnud tegemist hoopis kärbse piitsaga, versioonid lähevad lahku –, alustab Prantsuse armee Alžeeria vallutamist aastal 1830, suve hakul, lämmatavas palavuses, mis muudkui kasvab. Kui jääda selle juurde, et tegemist oli kärbsepiitsaga, tuleb stseeni ette kujutades lisada päikeselõõsale sõdurite nägude ümber tiirlevate sinakasmustade putukate pinin. Kui kalduda lehviku poole, tuleb nentida, et see orientalistlik, õel ja naiselik pilt deist, mis välja joonistub, võib ka olla lihtsalt vilets õigustus suurele sõjalisele operatsioonile – nagu seda ongi ühele konsulile vastu pead antud hoop, ükskõik mis eset selleks kasutati. Erinevate sõjakuulutamise ettekäänete kõrval, pean ma tunnistama, õhkub sellest siin kõigele vaatamata teatavat poeesiat, mis mind võlub – eriti lehvikuversioonis. Vallutamine teeb läbi mitmeid etappe, sest see nõuab lahinguid paljude alžeeriate vastu, kõigepealt Alžiiri asevalitseja, siis emiir Abd el-Kaderi, siis Kabiilia ja lõpuks, pool sajandit hiljem, Sahara ehk Lõunapoolsete alade vastu, nagu neid metropolis nimetatakse, ja see nimi on korraga müstiline ja banaalne. Nendest paljudest alžeeriatest teevad prantslased Prantsuse departemangud. Nad annekteerivad need. Nad hõlmavad need. Nad juba teavad, et see on riiklik ajalugu, ametlik ajalugu, teisisõnu üks suur vats, millesse saab mahutada suuri maalappe, kui nad on nõus, et neile sünnikuupäev määratakse. Kui uustulnukad suures vatsas rahutuks muutuvad, ei muretse Prantsuse ajalugu rohkem kui inimene, kes kuuleb kõhus korinat. Ta teab, et seedeprotsess võib võtta aega. Prantsuse ajalugu marsib alati Prantsuse armee kõrval. Nad käivad ühte sammu. Ajalugu on don Quijote ja tema suured unistused, armee on Sancho Panza, kes kablutab tema kõrval, et räpane töö ära teha. 13
siilide
Alžeeria on 1830. aasta suvel klannide maa. Tal on ajalood. Kui aga ajalugu muutub mitmuslikuks, hakkab ta flirtima muinasloo ja legendiga. Abd el-Kaderi ja tema smala, tema hõimu, justkui kõrbe kohal hõljuva rändkülakese vastuhakk, saablite, burnuste ja hobuste vastuhakk tundub nagu võetuna otse „Tuhande ja ühe öö” muinasjuttudest, kui seda metropoli poolt vaadata. See on võluvalt eksootiline, ei suuda mõned pariislased ajalehte kokku voltides sosistamata jätta. Ja selle „võluva” all tuleb muidugi mõista, et see ei ole tõsine. Alžeeria mitmuslikul ajalool ei ole samasugust kaalu nagu ametlikul ajalool, sellel, mis ühendab. Niisiis neelavad prantslaste raamatud Alžeeria ja selle muinaslood alla ning muudavad need mõneks leheküljeks omaenda ajaloos, mis paistab olevat üks korrapärane liikumine päheõpitud daatumite verstapostide vahel, milles kehastub, kristalliseerub ja kiirgab järsk progress. Kolonisatsiooni sajas aastapäev 1930. aastal on allaneelamistseremoonia, milles araablased on lihtlabased statistid, dekoratiivsed nagu sammastik ühest teisest ajastust, nagu vanarooma varemed või eksootiliste ja iidsete puude istandus. Ometi tõusevad juba hääled mõlemal pool Vahemerd, et Alžeeria ei oleks ainult peatükk raamatus, mida tal pole olnud õigust kirjutada. Esialgu tundub, et keegi neid ei kuule. Teised võtavad rõõmuga omaks ametlikud versioonid ja astuvad võistlustulle kiidu kõnedega sellele suurele tsiviliseerimistööle, mis on toimumas. Mõned teised jällegi vaikivad, sest nemad kujutavad ette, et ajalugu rullub lahti nende paralleeluniversumis, kuningate ja sõdalaste maailmas, kus neil ei ole oma kohta, ei ole rolli, mida mängida. Ali aga usub, et ajalugu on juba kirja pandud ja muudkui rullubki ajapikku lahti ja tuleb ilmsiks. Kõik tegevused, mida ta sooritab, on mitte võimalused muutusteks, vaid välja selgitamiseks. Mektoub, nii on kirja pandud. Ta ei tea täpselt, kuhu, võib-olla pilvedesse, võib-olla käejoontesse või keha sisemusse pisikeses kirjas, võibolla Jumala silmaterasse. Ta usub mektoub’i hea meelega, sest tema meelest on tore, et ei pea kõike ise otsustama. Ta usub Mektoub’i 14
ka selle pärast, et veidi enne tema kolmekümnendat sünnipäeva kukkus talle peaaegu juhuslikult rikkus sülle, ja mõte, et see oli kirja pandud, lubab tal ennast oma heas õnnes mitte süüdi tunda. See on võib-olla Ali ebaõnn (mõtleb hiljem Naïma, kui püüab vanaisa elu ette kujutada): olla kogenud pöörduvat õnne, ilma et tal endal sellega pistmist olnuks, olla näinud lootuste täitumist, ilma et oleks ise pidanud midagi tegema. Mingi maagia astus tema ellu ja sellest maagiast – nagu ka sellega kaasnevatest käitumis viisidest – on raske lahti saada. Õnn murrab kivistki läbi, öeldakse vahel seal üleval, mäe peal. Seda ta Ali puhul tegigi. 1930. aastatel on ta lihtne vaene teismeline Kabiiliast. Nagu paljudel teistel tema küla poistel, on temalgi raske valida, kas küürutada oma pere põllulappidel, tillukestel ja kuivadel nagu liiv, kas panna käed tööle kolonistide või mõne temast rikkama talupoja maadel või minna alla linna, Palestrosse abitööliseks. Bou-Medrani kaevandustes ta juba proovis: nemad teda ei tahtnud. Nähtavasti kaotas see vana francaoui*, kellega ta rääkis, 1871. aasta ülestõusus oma isa ega taha enda ümber pärismaalasi. Et Alil kindlat ametit ei ole, teeb ta natuke kõike, ta on omamoodi rändtalupoeg, lendtalupoeg, ja sellest rahast, mis ta koju toob, koos sellega, mida teenib tema isa, jätkub pere toitmiseks. Alil õnnestub isegi kokku ajada abiellumiseks vajalik väike tagavara. Üheksateistkümneaastaselt kosib ta ühe oma nõbudest, ilusa melanhoolse näoga teismelise. See liit annab talle kaks tütart – sellest on küll kahju, kommenteerib karmilt perekond äsjasünnitanu voodi ääres, kes surebki häbisse. Majas, kus enam ema ei ole, ütleb kabiili vanasõna, on pime ka lambivalgel. Noor Ali talub pimedust nagu vaesustki, öeldes endale, et see on kirja pandud ja et * francaoui – Magribi araabia keeltest pärit kõnekeelne sõna prantsuse rahvusest inimese kohta. Araabia päritolu sõnade puhul on tõlkija säilitanud autori kasutatud sõnakuju, prantsuspärase transliteratsiooni. Neid sõnu hääldades tuleks arvestada, et ou = u; ch = š; j = ž; y = j. 15
siilide
kõikenägeva Jumala silmis on sellel eksistentsil kõrgem tähendus kui murekildudel, mida see lakkamatult kaasa toob. 1940. aastate alguses variseb leibkonna habras majanduslik tasakaal kokku, kui Ali isa kukub rahnude vahel surnuks, üritades kinni püüda plehku pannud kitse. Siis astub Ali Prantsuse armeesse, mis on tuhast tõusmas ja ühineb liitlasvägede pataljonidega, mis on asunud Euroopat tagasi vallutama. Ta on kahekümne kahe aastane. Ta jätab ema hoolitsema oma õdede-vendade ja samuti kahe väikese tütre eest. Tagasi tulles (see väljajätt minu jutustuses on sama, mille teeb ka Ali, millega puutuvad kokku Hamid ja hiljem Naïma, kui nad tahavad mälestusi taastada: selle sõja kohta öeldaksegi alati ainult need kaks sõna, „see sõda”, et täita ära kaks aastat), leiab ta taas eest viletsuse, millele tema pension leevendust toob. Järgmisel kevadel viib ta väikevennad Djameli ja Hamza sulaveest paisunud vadisse pesema. Tulv on nii tugev, et neil tuleb kinni hoida rahnudest või kaldapealsetest rohututtidest, et vesi neid kaasa ei viiks. Djamel, kolmest kõige kõhnem, on kabuhirmul. Teised kaks kilkavad naerda, narrivad tema hirmu, sikutavad teda mängult jalgadest ja Djamel arvab, et see on tulv, mis teda kaasa tõmbab, ja ta nutab ja palvetab. Aga siis: „Ettevaatust!” Tume mass tuhiseb nende poole. Plärtsatustele ja kivide raginale lisandub kummalise parve kriiksumine, kui see järsakust alla põrutades vastu rahne põrkab. Djamel ja Hamza ronivad kiiruga veest välja, aga Ali ei liigu, tema tõmbab ennast lihtsalt hästi väikeseks kaljunuki taga, millest ta kinni hoiab. Lendkeha põrkab vastu tema ajutist kaitsekilpi, jääb hetkeks seisma, siis hakkab uuesti jõnkslema, keerab küljele, valmis tulvale järele andma. Ali ronib oma varjendi otsa ja üritab kivi peal kükitades hoida paigal eset, mille vesi on kohale toonud: pealtnäha lihtsakoelist aparaati, tohutut tumedast puust kruvi, mis pöörleb keset kobakat raami, mida tulvavesi ei ole suutnud paigast tõmmata, veel. 16
„Aidake!” karjub Ali vendadele. Edasist räägitakse peres alati nagu muinasjuttu. Lihtsate, puhtaks lihvitud lausetega. Kerges ja nõtkes järgnevuses, mis nõuab lihtminevikku: Siis nad tõmbasid pressi veest välja, seadsid korda ja panid aeda maha. Enam polnud tähtsust, et nende kidurad maad vilja ei kandnud, sest teised tõid nende juurde oliivid oma aakritelt ja nemad tegid need õliks. Peagi olid nad nii palju rikkad, et ostsid endale oma maalapid. Ali sai uuesti abielluda ja mõlema venna pulmad ära pidada. Vana emake kustus mõni aasta hiljem, õnnes ja rahumeeles. Alil ei jätku jultumust uskuda, et ta on oma saatuse välja teeninud või et ta oma rikkusele tingimused lõi. Tema mõtleb ikka, et õnn ja tulv tõid talle pressi, siis põllud, väikese kaupluse mäeharjal, siis piirkondliku haardega äri ning eriti auto ja linnakorteri, mis järgmiseks tulevad – vaieldamatud edukuse märgid. Seega mõtleb ta, et kui sind tabab ebaõnn, ei ole keegi süüdi. Samamoodi võiks vesi üle kallaste ajada ja pressi hoovi pealt minema viia. Sel põhjusel, kui ta kuuleb mehi (mõnesid, mitte paljusid) Palestro või Alžiiri kohvikutes rääkimas, et pealikud loovad tingimusi hädale ja viletsusele, milles elab enamik nende töölisi ja abitöölisi, ja et on võimalik ka teistsugune majandussüsteem – süsteem, kus sellel, kes töötab, oleks samuti õigus kasumile, mida ta toodab, võrdses või peaaegu võrdses jaos nendega, kes maid või masinat omavad –, siis ta naeratab ja ütleb: „Ainult hull ujub vastuvoolu.” Mektoub. Elu seisneb vääramatutes ettemääratustes, mitte tagasi pööratavates ajaloolistes tegudes. Ali tulevik (Ali, kes on Naïmale juba kauge minevik selleks hetkeks, kui ma seda lugu kirjutan) ei suuda kuidagi muuta tema nägemust asjadest. Tal ei tekigi kunagi võimet näha oma eluloo kõrval neid erinevaid ajaloolisi või poliitilisi, sotsioloogilisi või ka majanduslikke tegureid, mis laseksid sellel valgust heita laiemale olukorrale, koloniseeritud riigi või isegi – et mitte liiga palju nõuda – koloniseeritud talupoja olukorrale. 17
siilide
Sellepärast tundubki see osa loost nii Naïmale kui ka minule nagu rida väheke vanaaegseid pilte (õlipress, eesel, mäetipp, burnus, oliivisalu, tulvavesi, valged majad, mis kinnituvad nagu puugid kivide ja seedrite vahele nõlva külge), nagu rida väikesi kingitusi, kaardikesi Alžeeriast, sekka mõned vanasõnad, mida vana mees on oma harvades sõnavõttudes siia-sinna poetanud, mida tema lapsed on korranud, mõningaid sõnu muutes, ja mida lapselaste kujutlusvõime on seejärel laiendanud, paisutanud ja üle maalinud, et neist moodustuks kokku ühe maa ja ühe perekonna lugu. Ka sellepärast on vajalikud nii ilukirjandus kui ka uurimused, sest peale nende poleks meil millegagi täita põlvest põlve kaardikeste vahel edasi antud vaikust. Ali ja tema vendade maapidamise laienemist soodustab tõsiasi, et perekonnad, kes nendega mäeharjal territooriume jagavad, ei tea, mida peale hakata tillukeste ja killustunud maalappidega, mis on neile jäänud pärast aastatepikkust võõrandamist ja konfiskeerimisi. Maa on tükeldatud, viimseni ära hakitud. Selle peale, mis kuulus enne kõigile või mis liikus ühelt põlvkonnalt teisele, ilma et oleks olnud vajadust paberite või sõnade järele, on koloniaalvõim istutanud puust ja rauast erksavärviliste tippudega vaiad, mille paigutuse on otsustanud meetermõõdustik, mitte elulised vajadused. Raske on neid maalappe harida, aga mõeldamatu on neid prantslastele maha müüa: perekonna valduse käestlaskmine on häbi, millest välja ei tulda. Karmid ajad sunnivad talupoegi laiendama perekonna mõistet, algul kõige kaugematele nõbudele, edasi külaelanikele, kas siis mäeharjalt või isegi vastasnõlvadelt. Ühesõnaga kõigile neile, kes ei ole prantslased. Vähe sellest, et paljud talunikud nõustuvad oma maad Alile edasi müüma, nad ka tänavad teda, et ta päästis nad ühest teisest, häbiväärsemast müügist, mis tõukaks nad lõplikult kogukonnast välja. Ole sa õnnistatud, poja. Ali ostab ja ühendab. Ta liidab. Ta laiendab. 1950. aastate algul on ta kartograaf, kes saab valida, kuidas ta territooriume joonistab. 18
Tema ja ta vennad lasevad ehitada kaks uut maja valgest savisegust vana hurtsiku ümber. Nad käivad majade vahet, lapsed magavad igal pool, ja õhtuti, kui nad vana maja põhitoas kokku saavad, paistavad nad vahel unustavat laiendused, mis on selle ümber kerkinud. Nad laienevad, aga ei kaugene. Küla peal tervitatakse neid nagu prominente. Neid on kaugelt näha: Ali ja tema kaks venda on nüüd pikad ja paksud, isegi Djamel, keda varem võrreldi kidura kitsega. Nad näevad välja nagu mägihiiglased. Eriti Ali nägu on peaaegu täiuslikult ümmargune. Nagu kuu. „Kui sul on raha, näita seda.” Sedasi öeldakse siinkandis, nii mäe peal kui ka all. Ja see on kummaline käsk, sest see nõuab pidevat raha kulutamist, et saaks seda demonstreerida. Oma rikkuse näitamine ju vähendab seda. Ei Alil ega tema vendadel ei tuleks pähe panna raha kõrvale, kas siis „kasvama” või tulevaste põlvede jaoks, isegi mitte mustadeks päevadeks. Raha kulutatakse ära niipea, kui see tekib. Sellest saavad läikivad põselotid, punnkõht, kirjud kangad, ehted, mille jämedus ja raskus paeluvad eurooplannasid, kes neid vitriinides näitavad ja kunagi ei kanna. Raha ei tähenda niisama mitte midagi. See tähendab kõike niipea, kui muutub esemete kuhjaks. Ali peres jutustatakse mitme aastasaja vanust lugu, mis tõestab, et see käitumine on arukas ja et prantslaste julgustatud säästlikkus on hullumeelsus. Seda jutustatakse, nagu oleks see äsja juhtunud, sest Ali majas ja teistes majades selle ümber usutakse, et muistendite maa algab kohe, kui astutakse üle ukseläve või puhutakse kustu lamp. See lugu räägib Krimist, vaesest fellahist*, kes sureb keset kõrbe kuldmüntidest pungil lambanaha kõrval, mille ta on just leidnud. Raha pole söödav. See pole joodav. See ei kata ihu, ei kaitse külma ega päikese eest. Mis hüve see siis niisugune on? Missugune isand? * Fellah – araabia keelest pärit sõna Põhja-Aafrika või Lähis-Ida talupoja/ põlluharija kohta. 19
siilide
Vana kabiili traditsiooni järgi ei loendata kunagi Jumala ande. Ei loendata kokkutulekule tulnud mehi. Ei loendata pesas mune. Ei loendata viljateri, mida suures savipotis hoitakse. Mõnes mäepraos on üldse keelatud numbreid nimetada. Sellel päeval, kui prantslased tulid külaelanikke loendama, vastasid vanad suud neile vaikimisega: Mitu last sa oled saanud? Mitu neist on sinuga elama jäänud? Mitu inimest magab selles ruumis? Mitu, mitu, mitu … Roumi’d* ei mõista, et loendada tähendab tulevikku piirata, see tähendab Jumalale näkku sülitada. Ali ja tema vendade rikkus on õnnistus, mis sajab palju suurema nõbude ja sõprade ringi peale. See kohustab neid laiemale, kon tsentrilisele solidaarsusele ja lõimib nende ümber osa külast, mis on neile selle eest tänulik. Aga kõigile see rõõmu ei tee. See hakkab häirima ühe teise perekonna, Amrouche’ide varasemat ülemvõimu; nende kohta räägitakse, et nad olid rikkad juba siis, kui siinkandis veel lõvisid oli. Nemad elavad mäeharjal natuke madalamal, kohas, mida prantslased nimetavad eksitavalt „keskuseks” nende seitsme mechta ehk mägiküla ahelas, mis asetsevad üksteise järel piki mäeahelikku, hõredalt nagu pärlid liiga pikal kaelakeel. Tegelikkuses ei ole seal keskust, ei ole keset, mille ümber oleks moodustunud need majakobarad, isegi neid ühendav kitsuke tee on kõigest illusioon: iga mechta moodustab omaette väikese maailma oma puude ja müüride varjus, aga Prantsuse ametivõimud on need tillukesed universumid kokku sulatanud üheks haldusüksuseks, douar’iks, mis eksisteerib ainult nende jaoks. Amrouche’id naersid kõigepealt Ali, Djameli ja Hamza jõupingutused välja. Nad ennustasid, et vennad ei jõua sellega kuhugi: vaesest talupojast ei saa kunagi asjatundlikku maaomanikku, tal lihtsalt ei ole piisavalt järjepidevat mõtlemist. Iga inimese õnn või õnnetus, ütlesid nad, on talle sünnist saati otsaette kirjutatud. Siis kõverdasid nad suud edu * Roumi – Põhja-Aafrika araabia keeles mittemoslemist eurooplane. 20
peale, mis Ali ettevõtmist kroonis. Lõpuks nad leppisid sellega, või teesklesid leppimist, ohates, et küll Jumal on helde. Ka nende pärast kulutab ja näitab Ali seda raha, mida ta teenib. Nende edusammud vastavad teiste omadele, samuti nende majandustegevus. Kui üks laiendab küüni, ehitab teine enda omale korruse peale. Kui üks hangib pressi, soetab teine veski. Nende uute masinate, uute ruumide vajalikkus ja tõhusus on vaieldavad. Aga Ali ja Amrouche’id vilistavad selle peale: nende ostud ei pea kahekõnet mitte maaga – nad teavad seda väga hästi –, vaid vastasperekonnaga. Millist rikkust siis ei mõõdeta naabri meelehärmi järgi? Kahe pere rivaalitsemine uuristab vao nii nende kui ka külaelanike vahele: igaüks omas klannis. See toimub siiski ilma vihkamise ja põluta. Esialgu on see kõigest prestiižiküsimus, auküsimus. Nif ehk au tähendab siin peaaegu kõike. Kui Ali vaatab tagasi viimastele aastatele, tundub talle, et taevas oli tema jaoks kirja pandud elusaatus, millesarnaseid on vähe, ja ta naeratab käsi kõhu peal ristates. Jah, kõik on nagu muinasjutt. Tegelikult, nagu muinasjuttudes sageli juhtub, varjutab väikese kuningriigi õnne vaid üks puudus: kuningal ei ole poega. Naine, kelle Ali endale teist korda abielludes võttis, pole pärast enam kui aastat tema voodis talle ikka veel last kinkinud. Kaks tütart eelmisest abielust aina kasvavad ja iga päev tuletavad nende heledad hääled Alile meelde, et nad ei ole poisid. Ta ei kannata enam vendade norimist; nood on mõlemad isaks saanud ja lubavad endale vihjeid Ali mehelikkuse kohta. Kui aus olla, ei kannata ta enam oma naistki – temasse sisenedes tunneb Ali enda arvates ebanormaalset kuivust, ta mõtleb naise sisemusest kui mahajäetud, päikesest kõrbenud aiast. Lõpuks ütleb ta naisest lahti, sest selline on tema õigus. Naine anub ja nutab. Tema vanemad tulevad Ali jutule ja nemadki anuvad ja nutavad. Ema lubab, et tütar hakkab sööma taimi, mis teevad imesid, või et ta viib tütre palvetama kellegi soovitatud marabuti hauale. Ta räägib ühest ja teisest naisest, 21
siilide
kelle üsas pärast aastaid tühjust tärkas vaevatasuks elu. Ta ütleb, et ega Ali ei või ju teada: võib-olla on tütre üsas magav laps, kes ärkab hiljem, viljalõikuse aegu või isegi veel aasta hiljem, seda on ennegi nähtud. Aga Ali jääb kõigutamatuks. Ta ei suuda taluda, et Hamza enne teda poja sai. Noor naine läheb tagasi vanematekoju. Sinna jääb ta kogu eluks. Kombekohaselt peab just Ali ja mitte enam naise isa määrama tema kosimiseks vajaliku rahasumma. Ta ei määra midagi. Ta ei taha naise eest mingit raha saada. Ta annaks naise ära mõõdu odrajahu eest. Aga võimalust ei tule: ükski mees ei kosiks viljatut üska.