Kalender on mu nimi

K E E L E S T

T Õ L K I N U D

C O N T R A

on

mu

nimi

Andris Kalnozols

R O M A A N

L Ä T I

Kalender

1. nädal

OLU LI N E

8. juuli

Täna tähistavad nimepäeva Antra, Adele, Ada. Võib-olla mõni neist ei tähista ka. Inimesed ei tähista alati oma nimepäeva.

Mõne jaoks ei ole see oluline. Mina enda oma näiteks ei tähista.

Aga ema tähistab. Minu oma. Aga enda oma ta ei tähista. See ei ole talle oluline.

9. juuli

Zaiga, Asne, Asna. Kui Zaiga, Asne ja Asna tahaksid minuga tutvuda, peaksin neile vastama – Oskars. Aga ma ei teeks nii.

Sest ma sama hästi kui ei räägi inimestega. Ainus, mida neile ütlen – millise nime kuupäev või millise kuupäeva nimi. Mul on mõlematpidi peas. Siis nad naeravad ja tihtipeale kontrollivad. „No oled sa ikka killuvend, Kalender!“ naeravad vahel õpilased ja jooksevad oma muredega edasi. Aga praegu on suvi ja neil ei ole mingeid muresid. Jajah, selles väikelinnas kutsutakse mind Kalendriks, sest olen kõik nimepäevad pähe õppinud. Aga paljud, kes mind kõnetavad, ei tea, et mu nimi on Oskars. See pole neile oluline.

7

10. juuli

Veel valin ma igal nädalal ühe sõna ja mõtlen sellest. On reegel, et see ei tohi olla ühegi inimese nimi, sest sellega jändan ma niigi üsna palju. Ja selle nädala sõna on muidugi „oluline“. Ma mõtlen selle peale juba kolmandat päeva järjest. Mis on oluline. Ja mis ei ole oluline. Ja täna ma mõtlesin, kas see on üldse oluline – sellest mõelda. Ja ma küsisin seda kirikuõpetajalt, kelle juures käin (üks vähestest inimestest, kellega räägin), sest korralikku arsti ei saa ma endale lubada, kuna ema on pensionär, aga mina ei tööta kuskil. Mul on mingi sündroom ja veel mitu haigust, midagi seoses närvidega. See ei lase mul töötada, aga laseb kalendri pähe õppida. See ei olnud üldse nii raske.

Tegelikult isegi väga lihtne. Ma õppisin iga päev ühe kuupäeva selgeks. Ja tegin nii aasta otsa. Muidugi läks kõik tasapisi keerulisemaks, sest ma pidin järgmisel päeval kordama eelmiste päevade kuupäevi ja nimesid. Ja alguses ma tegin seda nagu nalja.

Aga siis, esimese kuu lõpus, ei olnud ma enam nii rõõmus. Ja advendiajal taheti mind juba teise linna ühte kliinikusse viia.

Aga see tähendaks olla temast eemal. Mitte emast. Emast ka muidugi, ja see on oluline, aga seekord ei olnud põhjus ema.

Võiks öelda, et ma armusin ühte tüdrukusse. Mulle tundub, et armusin. Et nii selle kohta öeldakse. Et see on armastus. Ma nägin teda kesksuvel. No täpsemalt 8. juulil, kui olid Antra, Adele ja Ada, kaks aastat tagasi. Me istusime emaga Nurgakohvikus, kus saame korra nädalas süüa suppe ja magustoite, teine­kord ka praadi, aga ilma salati või ühe kotletita. Tavaliselt sööme kodus. Aga seekord olime, taevale tänu, Nurgas, nagu tavaliselt pärast kirikut. Ja siis astus sisse tema. Ja ma ei suutnud tema vaatamist lõpetada. Mul ei ole kunagi nii. Ma ei 8

vaata inimesi peaaegu üldse ja ei räägi sama hästi kui midagi.

Ja tema oli nagu eikunagi. Ma ei suutnud tookord vahtimist lõpetada ja hakkasin kolm korda aeglasemalt frikadellisuppi sööma. Ema märkas seda ja küsis, et mis lahti, ja ma ütlesin, et ei tea. Ja ma tõesti ei teadnud. Tookord. Nüüd tundub mulle, et see on armastus. Et armastus käitub niimoodi. Ja ta istus seal oma poisiga, kelle nimi on muide Uvis, nagu hiljem teada sain, ja nad sõid nagu taimetoitlased. Ja siis läks ta ära. Ja ma ei teadnud isegi tema nime. Ja ma lõpetasin frikadellisupi, ja sain aru, et õpin kõik aasta kuupäevad ja nimed pähe, sest siis on üks nende hulgast ka tema nimi.

Ja hiljem, kui olin juba paar kuud õppinud, sain aru, et ma ei tahagi päriselt teada tema nime, sest mõni nimi on nii kole, et see võiks mu südame murda. Ja alguses veel mõtlesin, et õpin ainult naisenimesid. Aga mehenimed segasid kogu aeg vahele, nii et ma haakisin nad lihtsalt juurde. Ja jõulude paiku hakkas mind kliinik ähvardama, kui ma kalendri õppimist ei lõpeta. Ja ma lubasin selle maha jätta. Aga ma tegin sohki. See oli tema pärast. Ja see oli oluline. Sest ma tahtsin teda aeg-ajalt näha.

Vaadata. Aga mitte sabas käia, sest see oleks pealetükkivus minu poolt. Ja peamine on mitte kunagi rääkida, sest mul ei ole ju talle midagi öelda. Ja siis ma õppisin kalendrit edasi salaja, öösiti kardinate taga, sest toaakna vastu jääb tänavalamp ja siis on näha. Ja kui oli veel ainult paar nädalat kalendri lõpuni jäänud, ma peaaegu ei suutnud enam. Oksendasin palju. Viimased päevad olid tõesti rasked. Ja siis mind ikkagi paljastati ja viidi kliinikusse. Ja see juhtus just uvisepäeval. Aga ma pääsesin tagasi.

9

11. juuli

Täna ma mõtlen, et on oluline mitte kirjutada nii palju kui eile.

Mitte hoogu sattuda. Sest siis ma lähen liiga närvi ja lehekülg saab täis. Aga ma kirjutan märkmikusse, mille kirikuõpetaja mulle kinkis. Ta kinkis mulle selle, et ma mõtleksin nädala olulise sõna peale ja ka kirjutaksin sellest midagi. Ja me saaksime seda pärast arutada. Ja ma pean üles kirjutama, sest võin unustada, kui üles ei kirjuta. Kalender on ainus, mida ma ei unusta. Ta ütles, et see esimene peab olema oluline sõna. Ja me mõtlesime kaua seda olulist sõna. Ja siis sai see mulle üsna lihtsalt selgeks.

12. juuli

Oluline on ärgata hommikul. Oluline on tere hommikust öelda.

Oluline on öelda emale söögi eest aitäh ja aidata kodutöödes, kuni tal on kõrini. Oluline on minna välja jalutama. Oluline on jalutada väga kaua, aga siis, kui kõvasti ei saja või nii. Oluline on teisi jälgida, aga mitte vahtida. Oluline on hoiduda kiirete autode ja lärmakate mootorrataste eest, mis on väga lärmakad.

Oluline on vastata kuupäeva või nimega, kui keegi küsib, aga muud midagi mitte öelda ja ära minna. Oluline on mitte tagasi vaadata. Oluline on mitte lasta enda üle irvitada, aga kui see juhtub, siis ära minna. Oluline on mitte kliinikusse sattuda.

Oluline on teda märgata (see on armas). Oluline on koju minna.

Oluline on kõigest sellest mõelda. Oluline on, kui okse tuleb, mitte teha seda aknast välja, kus Krumiņšitel Tedis elab. Oluline on emaga õhtust süüa, ja ära süüa seegi, mille olen päevaks endale kaasa võtnud, et halvaks ei läheks. Oluline on magama minna ja jääda. Oluline on teda unes nähes kaua v­ aadata.

10

Andris Kalnozolsi romaani „Kalender on mu nimi“ peategelane on ebahariliku vaimse tervise seisundiga noor mees. Vahel tundub, et ta pea töötab nagu lapsel, teinekord et paremini enamikust täiskasvanutest. Loo struktuuri moodustavad väikelinna kirikuõpetajale kirjutatud kirjad, kus peategelane kajastab oma elus toimuvat, sedasi nii iseennast kui ka ümbritsevat maailma tundma õppides. Õnnetu armumine on tekitanud temas vajaduse õppida pähe kõik kalendrisse märgitud nimepäevad, et „pääseda lähemale“ armastatud tüdrukule, sest kõigist nimedest üks peab olema tema oma. Oskarsi ehk Kalendri mälu eripära ja võime keskenduda üleloomulikul moel spetsiifilistele ülesannetele mitte üksnes ei ava väga erilise psühholoogilise kangelase portreed, vaid käivitab ka liigutavaid, haaravaid ja lõbusaid sündmuste pöördeid.

Kalnozolsi kirjutamisstiilis on ühendatud säravalt kujundlik poeetiline maailmatunnetus ja maagilise realismi sugemetega atmosfäär. Sellele on omane nii oskuslikult loodud süžee struktuur kui ka jutustuse sujuv dünaamika. Autor on suutnud raudse kontseptsiooni ümber põimida intiimsust lisavaid nüansse, isiklike detailide kaudu elustada tegelasi ja teha jutustuse igast pöördest erilise seikluse, samal ajal loodud maailma veenvalt kontrollides ja intriigi üleval hoides.

postimehekirjastus.ee