Kadunud ja leitud

Proloog Mees seisis ööseks suletud poe ukseaugu varjus.

Kuhu naine jäi? Mees oli kõiki ta kolleege lahkumas näinud. Tavaliselt võttis naine pigem tööd koju kaasa, kui tegi ületunde.

Aa, sealt ta tuligi, pungil dokumendimapp käes. Kuid ta ei läinud mitte bussipeatusesse, vaid vastassuunas. Mees kortsutas kulme. Ta oli eeldanud, et naine läheb otse koju, mistõttu oli auto nimelt bussipeatuse lähedale jätnud.

See ei meeldinud talle. Võib-olla kavatses naine kellegagi kohtuda. Mõne mehega, kelle oli kohtinguäpist leidnud. Naine ei tohiks seda äppi kasutada. See ei meeldinud mehele.

Kui naine oli jõudnud turvalisse kaugusesse, väljus mees ukseaugust ja järgnes talle tänava vastaspoolel. Ta oli selles juba üpris osavaks muutunud. Naisel polnud tema sealolekust aimugi. Kunagi teeb ta oma olemasolu teatavaks – tuntavalt. Aga mitte veel, mitte täna.

Nüüdseks oli naine jõudnud kõrvaltänavale. Ta peatus veinibaari ees. Astus uksest sisse.

Mees järgnes talle kiiresti. Tal vedas. Baari esisein oli peaaegu tervenisti üks suur aken, mille kaudu oli hea sisse näha. Kellega naine kohtus? Mees jälgis pingsalt, kuidas ta laudade vahelt teed otsis.

Kõik oli hästi. Tegu polnud mehega. Hoopis paari sõbrannaga. Nad kallistasid üksteist käigu pealt lobisedes ja — 9 —

naine istus. Mees jälgis, kuidas ta endale pokaali veini tellis: väikese, märkis mees rahulolevalt. Või pidi see olema esimene paljudest?

Tal vedas taas. Joogi lõpetanud, tõusis naine püsti ja pärast hüvastijättu sõbrannadega väljus veinibaarist, mapp endiselt käe otsas.

Mees järgnes talle diskreetses kauguses, kui naine tuldud teed tagasi läks. Ta kavatses bussiga koju sõita – ilmselt oli tal palju tööd. Mees istus väikesesse halli autosse, mille oli bussipeatuse lähedusse parkinud, ja kui buss saabus, järgnes sellele, hoidudes hoolikalt möödasõidust.

Kui naine bussist väljus, sõitis mees temast mööda. Ta tundis teed. Selleks ajaks, kui naine oma kortermaja sissepääsu juurde jõudis, oli mees teinud tagasipöörde ja veidi eemale seisma jäänud. Naine isegi ei märganud teda.

Ta andis naisele aega majja siseneda ja saatis siis sõnumi.

Sa näed hea välja, kaunitar! See roheline pluus meeldib mulle.

Aga seelik võiks tiba lühem olla, et ma su ilusaid sääri paremini näeksin. Ühel päeval ütleb ta seda naisele isiklikult. Mees võttis taskust värskelt tehtud võtmed. Juba õige pea.

1. Kohtumine Õhk oli jahe ja Alfie McAlister keeras mantlikrae üles.

Kuigi käes oli november, oli päev säravalt päikeseline, kuid Bunburryst viissada miili põhja pool asuvas Aberdeenis oli märgatavalt külmem kui Cotswoldsis.

Ta polnud osanud midagi arvata tollest kaugel Šotimaa idarannikul asuvast linnast, mis oli üksiti nii sadam kui ka kohaliku naftaplatvormidele toetuva toornaftatööstuse keskus. Kuid juba olid päikeses sädelevad hõbedasest graniidist hooned, sadamast vaid kiviviske kaugusel asuv peatänav ja kriiskavad kajakad ta täielikult ära võlunud.

See oleks suurepärane koht puhkamiseks. Ainult et tema ei olnud mitte selleks siia tulnud. Otsuse taga oli tõsiasi, et ta oli Windermere’i kotedžist eksiili saadetud, kuni remondimeeste armee tema tädi Augustalt päranduseks saadud kodu renoveeris. Esmalt võttis Alfie toa Joobnud Hobu kõrtsis. Sviidiga kaasnev luksuslik vannituba oli näidis sellest mugavusest ja stiilist, mille ta viimaks ka enda koju avokaadorohelise vannitoa asemele saama pidi.

Ent Hobu probleem oli toit, õigemini kokad. Edithi ja Carlotta ehk pubiomaniku ema ja naise vahel käis raevukas rivaalitsemine. Edithi spetsialiteet oli traditsiooniline Inglise toit, Carlotta aga oli lisaks oma kodumaa Itaalia toitude eelistamisele hiljuti ka veganiks hakanud. Hobus peatudes oli Alfie veetnud võimalikult palju õhtuid oma sõprade Lizi

— 11 —

ja Marge’i juures ning vahetevahel põgenenud kohalikku India restorani, mis kandis nime Bombayst Bunburrysse.

Hommikueine ajal aga polnud põgenemine võimalik. Alfie armastas Edithi Inglise hommikusööki: peekon, munad, vorstid, grillitud tomatid, kodused oad ja rasvas praetud kartulid, lisaks täisteraröstsai taluvõi ja paksu marmelaadiga. Kuid rahu säilitamise huvides sõi ta igal teisel hommikul Carlotta vegantoitu – kas murulauguvahvleid seentega, tofupannkooke mustsõstrakompotiga või kanepi­ piimaga valmistatud putru mustikate ja kiiviga, lisandiks eksootiline smuuti. See ei pruukinud küll olla tema esimene valik, kuid oli alati väga maitsev, nii et Alfie oleks hea meelega samamoodi jätkanud. Ent mõlemad naised jälgisid teda igal hommikul kullipilgul, otsides kadedalt märke selle kohta, et ta eelistab ühe toitu teise omale.

Nädala möödudes hakkas Alfie kartma, et kauemaks Hobusse jäädes saab ta kas seedehäired või maohaavad. Seepärast otsustaski ta põgeneda oma Londoni korterisse, kus võis süüa, mida tahtis, ilma et teda oleks pidevalt jälgitud.

Vaevalt oli ta jõudnud asjad lahti pakkida, kui helises telefon. „Minu nimi on Oscar de Linnet,“ kostis kõrgklassi­ päraselt laisavõitu veniv hääl. „Otsin Alfie McAlisteri nimelist semu, kes on äsja maalt saabunud. Arvasin, et peaksin teda pisut kultuuriga tutvustama.“ „Oscar, eelmisel kuul käisin ma Londonis Royal Festival Hallis Beethovenit kuulamas,“ kostis Alfie kuivalt. „Ja täna õhtul kuuled Royal Opera House’is „Don Giovannit“. Ära unusta kummikuid ja tunkesid viisakamate riiete vastu vahetada – seal on ikkagi teatud tase.“ — 12 —

Alfie heitis pilgu oma Savile Row’ viigipükstele ja ilusatele Itaalia nahkkingadele. „Püüan sulle mitte piinlikkust valmistada.“ Sõprus Oscariga pani teda ikka veel aeg-ajalt imestama, sest nende taust oli sedavõrd erinev. Oscar oli Etoni haridusega aristokraat ja kahtlemata käinud Royal Opera House’is juba siis, kui kandis alles lühikesi pükse. Alfie aga kasvas Hackneys üksikema hoole all ja temast oli saanud self-made man, kes ühel päeval oli avastanud, et on tänu oma idufirmale multimiljonäriks saanud. Sarnaselt Oscarile võis ta endale lubada rätsepaülikondi ja käsitsi valmistatud kingi, kuid ei võtnud seda sugugi iseenesestmõistetavalt.

Alfie tunnistas, et kallid ja stiilsed riided meeldisid talle, kuid selle pärast, et sirgudes olid kõik ta riided pärinenud turult või heategevuspoodidest.

Oscar oli nagu ikka muretsenud parimad kohad ja etendus oli suurepärane. Ent kui nad pärast Sohosse hilisele õhtusöögile jalutasid, leidis Alfie, et inimmassid, trummi­ kilesid rebestav liiklusmüra, signaalitavad autod ja kiirabisireenid peletasid teda eemale. Poisina East Endis kasvades oli „üles läände“ minek, sealsete tulede ja inimeste nägemine olnud tema jaoks seiklus. Nüüd aga, pärast kolme maal elatud aastat, ei talunud ta enam seda lõputut sagimist ja restorani jõudmine oli kergendus. „Ja sa väidad, et tulid siia kõigest kaheks nädalaks?“ küsis Oscar, kui nad ühes Hiina restoranis maha olid istunud ja neile oli toodud kann oolongit. „Sa ikka tead, et ehitajad ei lõpeta mitte kunagi siis, kui on lubanud? Jõulude ajal oled endiselt siin, kui mitte ka lihavõtete ajal.“ „Töölised on kohalikud ja nende üle valvab suurepärane kohalik arhitekt, nii et kõik on kontrolli all,“ vastas Alfie.

— 13 —

„Mulle ei meeldi jutt sellest aiast, mille sa luua kavatsed,“ märkis Oscar. „Varsti kasvatad lehtkapsast ja pead kitsi.“ „Muidugi mitte,“ kostis Alfie. „Kavandan selle Versailles’ järgi.“ Oscar nõjatus õhinal ettepoole. „Tõesti?“ „Ei,“ vastas Alfie, hoides end tagasi, et mitte lisada „va juhmard“, kuigi Oscar ütles seda talle tihti. „Versailles’ moodi on aed niipalju, et seal on muru ja lilled, aga sellega sarnasused ka piirduvad.“ Tädi Augusta oli lasknud aia täiesti metsistuda, aga mitte kenasti. Seda peamiselt seetõttu, et kuigi aed asus maja taga, otse sellele ligi ei pääsenud ja igasugused aiatööd tähendasid seda, et tuli kõndida Love Lane’i lõppu ning seal üle aiapiirde ronida. Tegu oli lihtsalt kotedži juurde kuuluva võsastunud maalapiga.

Nüüd aga pidi Alfie saama tagaukse, mille kaudu pääses otse värskelt kujundatud aeda. Lisaks lilledele ja murule pidi sinna tulema väike terrass, kus saab hommikukohvi juues istuda. Mõte sellele pani teda veelgi rohkem Bunburry järele igatsema, kuid kõigepealt tuli üle elada kaks nädalat Londonis.

Toidu saabumine rõõmustas pisut ta meelt. Oscar oli hästi valinud: kuningkrevetid musta oa kastmes, taiwani­ päraselt hautatud kana, ingveri ja rohelise sibulaga veiseliha-wok ning munaga praetud riis. „Peamine töö on tagumise ukse ja vannitoaga,“ ütles Alfie teed juurde valades, sellal kui Oscar hakkas toitu jagama. „Ülejäänu on lihtsalt värvimine ja sisekujundus.“ Oscar katkestas riisi tõstmise.

— 14 —

„Sa ei teeks seda, Alfie,“ suutis ta öelda. „Mida ma ei teeks?“ küsis Alfie süütult. „Elutuba … tapeet …“ „Too migreeni tekitav jube psühhedeelne spiraalidega tapeet? Esimene mineja,“ teatas Alfie krevetikaussi enda poole tõmmates. „Ei!“ vaidles Oscar tungivalt vastu. „Sa ei tohi! See on suurepärane. Meisterlik seitsmekümnendate stiilinäide. Ma keelan sul seda puutuda.“ Alfie kortsutas kulme. „Mul on kohutavalt kahju,“ lausus ta. „Esimene mineja tähendas, et see on juba läinud.

Viimne kui ruutmeeter on seintelt maha kistud.“ Oscar jõllitas teda õudust väljendaval ilmel. „Barbar!“ sosistas ta. „Vandaal! Kuidas sa võisid seda teha?“ „Väga lihtsalt,“ kostis Alfie. „Kui olin leidnud identse vana tapeedi, millega see asendada. Elutuba hakkab oma lilla-roosa-musta-valgekirju segadikuga veelgi hullemini meeleseisundit mõjutama, kuna senine tapeet hakkas pärast viitekümmend aastat väsimuse märke ilmutama.“ „Alfie!“ ahhetas Oscar pühalikult. „Kui palju see maksma läks?“ „Rohkem, kui sa ette kujutada suudad,“ tunnistas Alfie. „Aga külaliste magamistoa pealt hoidsin kokku. See tuleb rahulikes neutraalsetes toonides. Ei mingeid sulavaid pruune ja oranže rombe enam. Ma suudan taluda vaid üht seitsmekümnendate tapeeti korraga.“ „Ah nii,“ sõnas Oscar kerge kahetsusenoodiga hääles. „Aga laavalambi hoiad alles?“ „See läheb elutuppa. Usun, et seal meeldib sellele rohkem.“ Kreveti järele küünitades nägi Alfie sõpra kulme — 15 —

kortsutamas. Juhuks, kui tulekul peaks olema korraldus laava­lamp oma kohale jätta, muutis ta kähku teemat: „Mida sa tänaõhtusest dirigendist arvad?“ Oscaril oli nähtud etenduste kohta tihtipeale oma ­kindel arvamus ja nii oli lihtne ta mõtted Windermere’i kotedžilt mujale suunata.

Kuid Alfie mõtteid täitis see endiselt. Maja oli olnud issanda kingitus. Ta oli pärast oma Viviani surma olnud Londonis leinast hullumas, kohati suutmata uskuda, et naine oli läinud, ja kohati tahtmata ilma temata elada.

Ta ei suutnud kujutledagi, et võiks veel kunagi midagi igatsedes oodata. Kuid nüüd, kolm aastat hiljem Windermere’i kotedžit viimaks oma maitse järgi kujundades tundis ta ootusõhinat, otsekui keeraks elus ette uue lehekülje.

Ootamatust seosest Aberdeeniga ei olnud ta veel ­Oscarile rääkinud. Ega ka otsustanud, mida ses suhtes ette võtta.

Siis aga, pärast esimest Londoni nädalat, mis oli olnud tulvil sõpradega kohtumisi ning kontserdi-, teatri- ja ­näituste külastusi, sai ta telefonikõne.

Helistas arhitekt. „Kardan, et peate naasmise edasi lükkama,“ teatas ta. „Ehitajad lõpetavad harva siis, kui lubavad.

Aga ma olen päris kindel, et lisanädalast peaks piisama.“ Alfie püüdis end parasjagu kolmanda Londoni nädalaga lepitada, kui talle torkas pähe, et ta ei pea seda ju tegema. Ta võib selle asemel Aberdeeni minna. Sinna oli küll pikk maa, aga ta võib rahulikult võtta ja tee peale jäävaid huvitavaid kohti külastada.

— 16 —

Idufirma maha müünud, oli Alfie hakanud maailmas ringi reisima, aga Suurbritanniast ei teadnud ta õieti midagi.

See oleks täiuslik võimalus.

Nüüd keset Aberdeeni sädelevat graniiti, kui päeva sära kompenseeris jaheda õhu, sai mees aru, et oli teinud õige valiku. Üks otsus oli veel vaja langetada, aga seda teeb ta siis, kui on surnuaial käinud.

Kui ta hotelli vastuvõtulauast teejuhatust küsis, vaatas ametnik teda kaastundlikult. „Kas tulite matusele?“ küsis ta. „Ei, lihtsalt uurin peresidemeid,“ vastas Alfie rahustavalt naeratades. Arvatavasti on parem naisele mitte öelda, et ta otsib isa, kellega ta kunagi kohtunud ei ole.

Jalutuskäik oli pikk, kuid meeldiv, kulgedes mööda tänavaid, mida ääristasid hoolitsetud aiaga ümbritsetud bangalod. Viimaks jõudis mees surnuaiavärava juurde, see oli palju uhkem, kui ta oli oodata osanud, kahe imposantse graniitsamba vahele kinnitatud sepisrauast väravatega.

Peavärav oli lukus, kuid väike kõrvalvärav mitte. Alfie tõmbas kopsud õhku täis ja astus sisse.

Esimene mulje surnuaiast oli väga kena. Kõikjal kasvasid võimsad puud, muruga kaetud hauaplatside vahel looklesid hoolitsetud kruusateed. Hauakivid olid eran­ ditult graniidist, mõned hõbedased nagu majad linnas, mõned roosad ja mõned mustad.

Alfie võttis telefoni, et täpselt vaadata, kuhu läheb. Eradetektiiv Lorna Fielding, kes oli talle öelnud, et ta isa on surnud, oli talle andnud täpsed juhtnöörid. Mees suundus kalmistu loodenurka, kus pidi olema hauakivi, millest Lorna

— 17 —

oli tema jaoks foto teinud. Mustalt graniidilt võis kuldkirjas lugeda: Calum McAlister, Linda armastatud abikaasa, Anne’i armastatud isa.

Mitte Calum McAlister, Verity armastatud abikaasa, Alfie armastatud isa, kuigi ta oli Bunburry kirikus Alfie emaga abiellunud ja kohal oli olnud peaaegu terve küla. Ta oli lahkunud juba enne Alfie sündi ja nüüd ei saanudki Alfie enam temalt põhjust küsida. Võib-olla oligi hea. Ta ei pruukinud tahta isa seletust kuulata.

Tee tegi puude vahel käänaku ja mees nägi kalmistu piirdeaeda. Haud ei saanud enam kaugel olla. Eespool ühe kalmu juures seisis keegi. Pikka kasvu ja sale pruunipäine naine. Alfie polnud kindel, kas peaks ta kohalolule tähelepanu pöörama – ehk oli parem temast lihtsalt mööda minna.

Lähemale jõudes nägi ta, et naine silmitses hauakivi.

Kuldse kirjaga musta hauakivi, mis oli püstitatud mäles­ tuseks Calum McAlisterile.

Selja taga samme kuuldes keeras naine ringi. Alfiet nähes ahmis ta õudustundes õhku ja langes nõrkenult maha.

Püüdes meeleheitlikult meelde tuletada, missugust esmaabi minestanule anda tuleb, tormas Alfie tema juurde.

Kuid naise silmalaud kerkisid juba ja nähes, et Alfie on endiselt seal, tõmbus ta mehest eemale. „Palun ärge kartke,“ ütles Alfie tungivalt. „Minu nimi on Alfie, Alfie McAlister. Ma arvan, et olen teie vend.“