Kõik see õhk meie ümber

Tom Malmquist

Kõik see õhk meie ümber Rootsi keelest tõlkinud Ene Mäe

Originaal: Tom Malmquist All den luft som omger oss Albert Bonnier Förlag

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital Toimetanud Maarja Ojamaa Kaane kujundanud Ande Kaalep

Copyright © Tom Malmquist 2018 Published by agreement with Salomonsson Agency Autoriõigus tõlkele: Ene Mäe ja OÜ Eesti Raamat, 2020

ISBN 978-9916-12-043-9 (köites) ISBN 978-9916-12-044-6 (epub) www.eestiraamat.ee www.facebook.com/Eesti Raamat Trükkinud Tallinna Raamatutrükikoda

UUDIS

EMA MÄLETAS ÕIGESTI. Serviis on, nagu ta ütleski, Jägare­gatanil

nende pööningul ühes vanemas kastis. On aasta 2010 ja seda kasti on peaaegu kaks aastakümmet ühest panipaigast teise kolitud, ilma et keegi oleks sisu puutunud. Kaanele on ema käega kirjutatud „Köök“. Just ema tegigi ettepaneku, et võiksime sünnipäevapeol seda serviisi kasutada, sest Karin ei taha plastnõudega keskkonda saastata ja me oleme kutsunud nii palju külalisi, et meie nõudest jääb väheks.

Tõmban teibi lahti ja avan kasti.

Serviis on hoolikalt ajalehepaberisse pakitud. Harutan ühe paki lahti ja uurin taldrikut, see on valge, pruunitriibulise servaga, pisut kulunud, aga sälke ega mõrasid ei ole.

Kui hakkan taldrikut tagasi panema, näen, et pakkimispaberiks on 1991. aasta kohalik ajaleht Mitt i Huddinge, mis ilmus minu lapsepõlves kord kuus.

Terve kast paistab olevat selle aasta lehenumbreid täis.

Loen neid kortsus lehti ja adun, et need ei ole ainult nõusid kaitsnud, vaid hoidnud alles ka osa minust.

Põhiliselt on seal kuulutused ja muu tühi-tähi nagu kohalikes lehtedes ikka. Näiteks täidab tervet esikülge foto, mis kujutab kogukat meest heitepuuris, järgmise tekstiga: „Keijo Hiltunen on Huddinge AIS-i veteran. Tänavu täitub tal 30 aastat vasaraheitjana.

Ja tal ei ole plaanis lõpetada.“ Selle all juhitakse tähelepanu artiklile „Onupojapoliitika kodulooühingus“.

Surmakuulutusi ei ole, on aga õnnitluste lehekülg ja ma mäletan, et leidsin sealt sageli oma koolikaaslaste pisut piinlikke värvifotosid, mille olid lehte pannud nende vanemad, kes ei paistnud taipavat, mida nende laps järgmistel söögivahetundidel peab läbi elama.

7

Just sellisena mäletangi seda lehte oma lapsepõlvest. Süütu ja tagasihoidlik, täis kohalikku klatši, mis paneb nüüd muigama.

Mäletan ainult ühte teravamat elamust. See tekst on minu ees.

Ilma pildita uudis keset argiseid sündmusi 1991. aasta juuni lõpus: TAPETUD MEES KOOPAS Laupäeval leiti Sörskogenis ühest koopast tapetud mees.

Tal olid näol ja rinnal rasked vigastused ning politsei arva­ tes tapeti ta kirvega.

Koobas asub Sörskogeni matkaraja ääres. Üks samas piirkonnas elav mees oli metsas jalutamas. Ta peatus koopa juures grillimisplatsil, et suitsu teha. Vaatas koo­ passe ja leidis sealt surnukeha.

Politsei ei tea veel, kes see surnu on. Ta on 178 senti­ meetrit pikk, keskmise kehaehituse ja tumedate juustega.

Juuksed kasvavad pärjana ümber peaaegu kiila pealae.

Vanus 25 kuni 35 aastat.

Ta leiti laupäeval poole kolme paiku ja tapeti tõenäo­ liselt umbes üks ööpäev enne leidmist.

KARIN SEISAB MEIE Stockholmi Lundagatani korteris köögiakna

juures, tal on ees mustade raamidega prillid. Ta osutab kõigepealt oma rinnale ja siis autole – küsib vist, kas ma vajan abi. Ma raputan pead ja pööran pilgu ema väikese Toyota Yarise poole. See seisab pooleldi kõnniteel.

Pakiruumi luuk ei tule lahti. Lähen ümber auto ja koputan juhi­ poolsele aknale. Ema paotab ust, aga ainult natuke. „On see lukus?“ küsin ma. „Ei ole,“ ütleb ta ja tuleb autost välja.

Pakiruumi saab ta nii kergesti lahti, et ohkab tahtmatult ja teeb käega sellise žesti, nagu ma oleksin ärahellitatud idioot, ja istub siis sõnagi lausumata uuesti autosse.

Tõstan nõudekasti välja kõnniteele ja kummardun ettepoole, et emale peegli kaudu viibata. Ta vaatab mind. Lõtv ja hall näonahk. „Saada mulle SMS, siis ma tean, et kõik on korras,“ hüüan ma. „Ja aitäh abi eest.“ Trepikojas on hapuks läinud piima hais, mis tuleb naabrite prügi­kottidest – need seisavad sageli nende korteri ukse taga. Prügi häirib mind sedavõrd, et ma lähen meie väiksesse korterisse sisenedes või sealt väljudes alati tujust ära. Isegi siis, kui trepikojas ei ole prügikotte, sest siis tuleb mulle meelde, et tavaliselt on neil prügi ukse taga. Panen kasti maha ja sirutan kätt ukselingi poole, kui Karin pea välja pistab. „Hei,“ hõikab ta. „Rõve hais,“ lisan mina.

Kui ma kasti kööki tassin, küsib ta, kuidas emal ja isal läheb.

Vastan, et nad lähevad Radiumhemmetisse, sest isal on ravipäev, ja siis on nad mõlemad liimist lahti. Karin ei pane seda imeks. „Aga isal on see olnud juba kaheksa aastat,“ ütlen ma ja panen kasti maha. „Ema on alles viimastel kuudel närviliseks muutunud.“ 9

Istun köögitoolile ja mõtlen isa pikaleveninud vähi peale: gastro­ intestinaalne stromaaltuumor, lühendatult GIST. Ta sai sellest teada 2002. aastal, selsamal aastal, kui ma tutvusin Stockholmi ülikooli loovkirjutamise kursusel Kariniga. Tol aastal otsisin netist seda tüüpi kasvaja kohta infot ja esimene asi, mis ma guugeldades leidsin, oli Antarktises asuv mägi nimega Gist, mille kõrgus mere­ pinnast on üle tuhande viiesaja meetri. Minu kujutluspilt isa haigusest on sellest ajast saadik olnud seotud selle ligipääsmatu mäega. „Mitte keegi ei ole elanud GIST-iga üle kümne aasta,“ jätkan ma. „Ma mõtlesingi just selle peale, kui sa ütlesid, et ema on närviline,“ vastab ta. „Seda ei saa talle pahaks panna, eriti siis, kui isal on ravipäev.“ „Ta on väsinud,“ ütlen ma. „Peaaegu sama väsinud kui isa.“ „Eks neil mõlemal ole raske,“ ütleb ta. „Vanapaarid, kes on kaua koos elanud, surevad tavaliselt väikese ajavahega.“ „Kust sa tead?“ küsib ta. „Olen vist lugenud,“ ütlen ma.

Kõigepealt tuleb klaasid ja taldrikud puhtaks pesta ning siis koos veinipakkidega köögilauale panna. Pidu on ülehomme, viie­kümnele ruutmeetrile peab mahtuma sadakond inimest. „Peaasi, et kõik korraga ei tuleks,“ ütleb Karin. „See ei ole ju laua taga istumise pidu,“ ütlen ma. „Ikkagi.“ „Pole hullu: kui rahvast tuleb liiga palju, siis ma viin veini õue.“ Ta naerab. Seejärel vaatab ta mind skeptiliselt, sest ma kohtlen ajalehepaberit suurema austusega kui serviisi. Ta küsib, mida ma oma arust teen, ja see kõlab nii, nagu ei hooliks ma tema sünnipäevast põrmugi. Seletan, et see on mõrvauudis minu lapsepõlve kodupaigast. „Kas see juhtus hiljuti?“ küsib ta. „Ei, vana lugu, ma olin just saanud kolmteist,“ ütlen ma ja räägin, et selles kastis on vist kõik tolle suve Mitt i Huddinge numbrid.

10

Karin seisab, käed nõudepesukausis, ja piidleb mind, kui ma uudise välja lõikan. Määrin tagaküljele kontoriliimi, kleebin uudise paberilehele ja riputan lehe köögi kõrval toas oma kirjutuslaua kohale. „Mõni tuttav?“ küsib ta. „Kes?“ „See, kes suri?“ „Ei-ei, ma ei tea, kes ta oli, mäletan ainult seda mõrva, see oli siis suur sündmus.“ Ta raputab vee kummikinnastelt maha, astub minu laua juurde ja sirutab end uudisele lähemale. Pöördub siis nõudepesukausi juurde tagasi. „Mida sa mõtled?“ pärin ma köögilaua äärde tagasi tulles. „Igasuguseid mõtteid. Põhiliselt sinu emast.“ „Aga sellest uudisest?“ „Aa, ei noh, jube lugu.“ „Ma mõtlen seda asja natuke uurida,“ ütlen ma. „Netis ei ole selle kohta sõnagi.“ „Kas sa mitte ei öelnud, et sa olid kolmteist?“ „Jaa, üheksakümne esimese aasta suvel.“ „Siis ei olnud ju veel digilehti? Või üleüldse internetti?“ ütleb ta. „Sel ajal käidi arhiivis, kui taheti midagi leida.“ „Õige.“ „Kas sa mõtled sellest kirjutada?“ „Ma ei tea,“ ütlen ma, aga ilmselgelt sellisel toonil, et ta eeldab otsekohe, et ma kavatsen midagi kirjutada – niisiis kolmanda luule­ kogu lisaks nendele kahele, mis mul on juba ilmunud. „Kui kirjutan, siis mitte luulekogu,“ ütlen ma. „Eelkõige tahan ma vist teada, mis juhtus.“ „Tundub põnev, anna aga minna,“ ütleb ta, minu meelest tädilikul toonil, ja lisab siis, et ma olen natuke liiga kaua ringi uidanud nagu rahutu vaim. „Mis mõttes anna minna, see on ju päris mõrv,“ toonitan ma. „Ja siis?“ 11

„Mida mina sihukestest asjadest tean?“ „No siis uurid ja saad teada, mida vaja.“ „Jah, aga. Kust kurat ma pihta hakkan? Ma olen amatöör.“ Ta tõstab käed vahusest kausist välja, tõmbab kummikindad käest, vaatab mulle otsa ja ütleb: „Amatöör, see tuleb ladina keelest, see on umbes nagu „armastaja“. Kui sa teed midagi amatöörina, siis teed seda armastusest.“ „Ilus,“ ütlen ma. „Anna aga minna.“ Ta hakkab jälle klaase kastist välja võtma. Päästan ühe artikli, mille ta oleks äärepealt ära visanud. „Ma tahtsin vist öelda, et võib-olla ei ava see kuigi palju uksi,“ ütlen ma. „Tere, mina olen Tom, ma olen juba pikka aega amatöör olnud, nii et kas ma võin teha sinuga intervjuu mõrva teemal?“ „Ütle siis, et sa oled luuletaja,“ sõnab ta. „Jaa. Või rahutu vaim.“ „See on hea mõte. See avab uksi.“ „Sel juhul polegi vaja uksi avada, sest siis lähen seintest ja ustest läbi,“ ütlen ma. „Tule mulle nüüd appi.“

PIIRDELINT

LIIVAGA TÄIDETUD PURK ripub hokivärava põiklati küljes nööri

otsas, täpselt vasakus ristnurgas. Väravajoone olen ma joonistanud kiviplaatidele väikese paekivitükiga ja litter lebab konservipurgist kaheksa meetri kaugusel masoniitplaadil. Hoian hokikeppi kõvasti käes ja tõstan kinnastes käed nina alla, higi ja nahamäärde lõhn, lasen siis käed alla, sätin kepilaba puusa kohal õige nurga alla, tõstan laba veel veidi.

Titaankepp on minu pikendus. Kui ma purgile pihta ei saa, siis on lõpp. Ma mõtlen nii, tunnen nii.

Ja löön siis oma keharaskusega.

Selge kõmakas vastu posti, litter põrkab rikošetiga tagasi, meie maja tellisseinalt tõuseb tolmu, seejärel tabab litter naabri tarusid ja veereb sirelipõõsastesse.

Hõljuv mesilastepilv.

Aga konservipurk on endisel kohal, täiesti liikumatult.

Viskan hokikepi ja kindad käest, ei vannu kurja, kõnnin vaikides edasi-tagasi, kuni jõuan otsusele, millise karistuse ma endale määran. Peatun poolkeldrikorrusega maja seina ees.

Löön täie jõuga, signaalid jõuavad valukeskusse, edasi ajukoorde, jalad vajuvad alt, ma ei nuta, tõusen püsti, käsi on tuimaks muutunud.

Löön uuesti. Seejärel surun nukid vastu karedat seina ja keeran kätt, nii et nahk läheb katki.

See on valus, aga ma seisan vastu impulsile põgeneda.

Vannitoas loputan nukke jääkülma veega, kuni ei tunne enam midagi peale külma. Lippan trepist üles teisel korrusel asuva arsti­kapi juurde ja kallan Alsoli-pudeli haava peale tühjaks.

Mähin käe ümber marlisideme ja kinnitan plaastriga, võtan sisse paar aspiriini ja lähen kööki külmiku juurde. Joon otse pakist 15

piima, võtan välja võikarbi ja juustu ning lõikan siirupileivast kuus viilu. Iga liigutus parema käega on nii valus, et kõrvad hakkavad undama.

Söön võileibu ja vaatan isa häirenuppu, mis on köögis telefonipesaga ühendatud plekk-karbi küljes. Tõusen siis toolilt ja haaran pajuvitstest punutud makulatuurikorvist paar ajalehte.

Isa töötoa kõrval on minu tuba. Olen kirjutanud oma sõprade telefoninumbrid paberilehele ja kleepinud lehe öökapile telefoni kõrvale. Helistan neile kõigile, sest tahan teada, kas ka nemad on lugenud uudist, et koopast leiti tapetud alasti mees. Aga keegi ei võta toru.

Kujutlen tühje pimedaid ridaelamuid ja kortereid, kus heliseb telefon, ilma et keegi kuuleks. Suvevaheaeg ei ole mulle kunagi meeldinud. Klassikaaslased sõidavad ära ja hokitrennikaaslased lähevad laiali.

Parem käsi on kasutamiskõlbmatu. Pean appi võtma hambad ja küünarnukid, et garaažiukse raske riiv lahti saada. Suvevalgus pääseb sisse. Veeretan oma punavalge BMX-i välja ja toetan selle aiavärava najale.

Välisukse kõrval tellisseinal on elektrikapp. Selle sees on minu võtmekimp. Keeran välisukse lukku, jään seisma, käsi messingist lingil, keeran ukse uuesti lukust lahti, lippan majja ja trepist üles, panen köögilauale ununenud või ja juustu külmikusse tagasi, seisatan kohaliku ajalehe juures, loen uudise veel kord läbi ja jooksen välja.

Keeranud ukse lukku, panen võtmed elektrikappi tagasi ja sõidan allamäge mööda Björkängsvägen 15 sissesõiduteed minema.

Kvarnbergi koolist mööda, killustikkattega raudteevalli pidi Kommunalvägenile. Pastoraat jääb selja taha, samuti väike gooti stiilis kirik 14. sajandist. Väntan vanast Centralskolanist, raamatu­ kogust, vallamajast mööda, ja pinisevalt esirattalt pilku tõstes näen Huddinge keskuse kõrgeid maju. Läbi tööstusrajooni, plangu ja okastraadiga ümbritsetud barakid, tolmustel akendel ripuvad igal aastaajal advenditähed, nagu oleks kogu aeg südatalv.

16

Reielihased värisevad, kui ma Sörskogeni ridamajade piirkonnas mäeharjale jõuan. Püüan valu käest välja raputada ja toetan käe siis niimoodi juhtrauale, et ei hoia käepidemest kinni. Sõrmi ei saa veel liigutada, nukid on sinised, paistes ja valusad.

Sörskogeni jalgpalliväljaku parkla on tühi.

Ootasin vist televisiooni võttegrupi bussi, millel on küljes taldrikud ja kõrged antennid, ametiautosid, mille tuuleklaasi all on pressikaardid, Musselronvägenil sagivat rahvasumma, lapsi ja emasid-­isasid, meedikuid, politseinikke, vorsti- ja jäätisemüüjaid, aga kõik on nii nagu tavaliselt. Mõned koeraomanikud jalutavad piki metsaserva, mõned suuremad poisid, keda ma ei tunne, mängivad jalgpalli, üks tunkedes onu värvib majaseina ja teine lõikab hekikääridega umbrohtu.

Kruusase platsi nurgas, paarikümne meetri kaugusel kohast, kus ma ratta seljas istun, seisab üks politsei Saab 900. Ma sõidan autost mööda ja suundun metsa, sõidan läbi lehtpuude tuka, toetan ühel rajal jala maha ja püüan vaadata nii kaugele, kui pilk ulatub. Ainult puud, võsa ja niisked kaljud. Ei mingit keppidega sonkivate vabatahtlike ahelikku ega klähvivaid verekoeri.

Sõidan mööda väikesi radu edasi kahe kaljukünka vahelisse nõkku. Kuused, männid, kased, ülal õõtsuvad kõrgepingeliinid, esiratas vajub maa sisse ja ma olen sunnitud ratast käe kõrval lükkama.

Orlångeni järv on nii lähedal, et arvan end kuulvat, kuidas põhja­mudast tõusvad mullikesed veepinnal lõhkevad.

Ja seal, puude vahel, politsei piirdelint.

Jätan ratta seisma, peidan vigastatud käe varrukasse ja astun sammu piirdelindi poole, tahan seda katsuda, aga mõtlen ümber.

Selle asemel sirutan parema jala päka ette, aga tõmban selle tagasi. Õhk on lämbe, taevas liikumatu, aga siis tuleb tuulepuhang ja sahistab piirdelinti. Üritan uuesti ja mõtlen jälle ümber.

Sörskogeni jalgpalliväljaku juurde tagasi jõudes istun sadulasse ja toetan keharaskuse paremale jalale. Pikal laskumisel ridamajade 17

piirkonnast lasen juhtraua lahti. Sirutan käed nagu tiivad nii kaugele jahedusse, kui saan, pisimgi kivi asfaldil võib mind rattalt maha paisata.

Jalakäijate tunnelis läänitee 259 all haaran vaikselt karjatades juhtrauast kinni, peatun, surun sidemes käe vastu rinda. Siis edasi kodu poole.

Isa töötoa lävelt näen paremal pool raamaturiiulit – puha spordileksikonid. Vasakpoolsel laual seisavad väljalõigete albumid, kus on tema kolmekümne aasta spordiartiklid. Tubakasuitsust koltunud tapeedil ripuvad sportlaste fotod. Ja kirjutuslaual seisab isa Tandy arvuti, väikese kandilise monitoriga. Astun üle läve, aga jään poolel sammul seisma, vaatan oma spordikingi, astun tagasi, viskan kingad jalast ja astun uuesti tuppa.

Pean kapi liugukse jõuga lahti lükkama. Tuhnin blanketikarbid, sorteerimismapid ja ümbrikuvirnad läbi. Spordiajakirjade vahelt leian pataka maakaarte. Üks neist on läikiv kokkuvolditud leht tekstiga „Huddinge keskus“.

Minu voodi kohal ripub Edmonton Oilersi värvides Wayne Gretsky pilt. Võtan selle maha ja riputan sama teibi abil üles ­Huddinge kaardi.

Heidan voodile pikali.

Veri on marlisidemest läbi tunginud, võtan selle lahti ja uurin nukihaava ning mähin siis sideme uuesti ümber käe.

Akvaariumi hapnikupump suriseb. Neoontetrad helgivad. Tõusen ja võtan oma kirjutuslaua kohalt stendilt punase nööpnõela ja sahtlist musta viltpliiatsi. Seejärel millimeetrijoontega koolijoonlaua. Tean täpselt, kuhu panna nõel ja kuhu teha rist. Nõel tähistab koopa asukohta, rist meie poolkeldrikorrusega maja. Arvutan välja, et nende vahemaa on kolm kilomeetrit.

Ma ei tea, kui kaua ma pikutan voodis ja vaatan kaarti ja mõtlen koopast leitud laibale, enne kui lähen tagasi isa tuppa ja jään lävel seisma.

18

Kõhklemata, kuid samas ärevalt astun tuppa ja võtan tema kontori­tooli oma valdusse.

Isa Marlboro suitsupakkide plokid on laual seisva fotoraami kõrval, milles on tema enda pilt kaheksakümne kaheksanda aasta Calgary taliolümpialt. Ta kannab kaelas rippuvat akrediteeringut nagu kuldmedalit. Pööran raami ümber, nii et tagakülg jääb minu poole, teen ühe ploki lahti, kougin ühe sigareti välja ning tõmban isa raske kristallümbrisega tulemasina lähemale.

Tandy arvuti minu ees.

Hääletult asetan sõrmed klahvidele.