Esimene peatükk
M
a olen medõde.“ Need sõnad pudenevad mu suust enne, kui suudan end takistada, valjusti ja kolksudes nagu põrkeraua külge seotud plekkpurgid. Kui vaid käsi küündiks, napsaksin neil sabast ja sikutaksin tagasi, kuid selleks on juba liiga hilja. Neid on kuuldud, kaks pead pöörduvad. Peaksin minema kõndima. Või naerma, väitma, et tegin nalja. Ent kui isa ja väike tüdruk pargipingilt minu poole vaatavad, mehe silmis helkimas lootus, tüdruku omis pisarad, ei tee ma kumbagi. Põlvitan hoopis tüdruku kõrvale ja naeratan laialt, kõigepealt lapsele, seejärel mehele. „Siia tuleb jääd peale panna,“ ütlen mehele. Mu hääl on konkreetne ja kindel, sellest õhkub kübeke autoriteeti, mis oleks minu arvates iga meditsiini vallas tegutseja puhul loomulik. Asi on selles, et ma pole medõde. Pole kunagi olnud. Ma olen valetaja. Ma kuulsin väikese tüdruku hala, pikki valusaid nuukseid, mis mind tema suunas sikutasid. Olen alati olnud uudishimulik: naaldunud lähemale, et kuulata pealt võõraste jutuajamisi; nihkunud sammukese ligemale, et üle kellegi õla lugeda; kiiganud metroos enda kõrval istuva inimese poole, üritades näha ta telefoni saabunud sõnumit. See on veel üks mu halbadest harjumustest. Lisage see parem kohe nimekirja.
„
KÕ I K MU VA L E D
9
„Las ma vaatan,“ ütles lapse paljast jalga peos hoidev isa minu lähenedes väikesele tüdrukule. „Kuhu ta sind nõelas? Kas siia? Või siia?“ Tahtsin abiks olla: mees paistis olevat juhtunust nii ähmi täis, nii suures segaduses, et olin mõtlematult suu avanud ja sellest oli välja kukkunud vale. Kolksti, neid mõlemaid ehmatades otse kõnniteele. Ma tahtsin ainult head, päriselt ka. Ma tean, et see on otsetee põrgusse! Nüüd vaatan ma uurivalt nende asju. Nende vahel on paberkott lõunasöögiga, sisu pingile laiali laotatud. Pooleldi söödud võileib. Juba pruuniks tõmbuvad õunaviilud, porgandipulgad. Kaks jooki: greibimaitselise mullivee purk, mahlapakk. Haaran purgi. See on jahe, mitte külm, kuid abiks ikka. „Võtke,“ ütlen seda mehele ulatades. Ta võtab selle vastu. Meie sõrmed puutuvad põgusalt kokku. „Kas astel tuli välja?“ Isa silmitseb kipras kulmul tütre jalga. Laps haliseb endiselt, kuid mitte enam nii valjusti. Ta vaatab suurte silmadega üles minu poole. Ta nägu on pisaratriibuline. Ninast nõrgub tatti. Ta on nukunäoga, tuka ja pikkade ripsmetega, selline armsake. Mehe kohta võib pehmelt öeldes sama väita. Tunnen endiselt ta sõrmi enda omade vastas. „Ma arvan küll,“ vastab ta. „Äkki võiksite vaadata?“ Uhkusetorge. Ta usaldab mind. Kuidas siis teisiti. Ma olen hea valetaja – ja eks ta ole, haiglavormi moodi riiete kandmisest on samuti abi. „Muidugi,“ ütlen naeratades. Sirutan endiselt põlvitades käe ja kergitan lapse tillukest roosat mullast jalga. Ta on nelja- või viieaastane, ta jalg on mu liiga suurte käte vahel pisike. Mu käed on naise kohta alati suured olnud, juba lapsest peale. Käpad, viskas mu tädi ikka nalja, kui oma pihku mõõtu võttes minu oma vastu surus. Olen endiselt nende osas pisut tundlik, püüan vältida pikki käepigistusi, topin käsi taskusse, istudes pistan need reite alla varju. 10
S O P H I E STAVA
Uurin silmi kissitades lapse jalatalda. Näen väikest punast vorpi ja selle keskel musta täppi. Astel. Hingan pead vangutades läbi esihammaste vilinal sisse. „See on endiselt sees.“ Mees kortsutab kulmu ja kummardub lähemalt vaatama. „Kas ma peaksin …?“ „See on vaja välja kraapida. Krediitkaardi või mõne muu lameda servaga esemega. Pigistada ei tohi, see võib asja hullemaks muuta.“ Mind rõõmustab, kui pädeva ja asjatundlikuna ma mõjun, justkui teaksin päriselt, millest räägin. Ja ma ju teangi: ma astusin juhtumisi möödunud suve lõpus samas pargis mesilasele peale. Olin teki murule laotanud ja enne sellele lugema heitmist tennised jalast lennutanud. Kui püsti tõusin, tennised alles jalga panemist ootamas, tundsin jalatallas teravat torget. Istusin vigastuse uurimiseks taas maha, ise summutatult vandudes, ja nägin lömastatud mesilast, kelle astel oli mu nahas kinni. Pigistasin ettevaatlikult, et astel nahapinnast välja kerkiks. Alles hiljem pimedas paanikahoos guugeldama asudes taipasin, et olin teinud vea. Päeva lõpuks nägi mu kaks korda suuremaks paistetanud ja erkroosaks tõmbunud jalalaba välja nagu vorstijupp. Kulus kolm päeva, kuni sügelemine viimaks lakkas, ja veel neli, et paistetus täielikult taanduks. Lonkasin nädal otsa teatraalselt ringi ja jagasin oma saagat kõigiga, kes mu suunas kasvõi kulmu kergitasid. Ehkki tõtt-öelda võib olla, et ma väitsin tegemist olevat mesilassülemi, mitte üheainsa mesilasega. Ühesõnaga, selle jutu iva on, et mul on mesilase nõelamisega kogemusi. Isa surub käe tagumisse taskusse ja toob lagedale rahakoti. „Aitäh,“ sõnab ta tänulikult. „Kui teid siin polnuks, oleksin arvatavasti helistanud hädaabisse.“ Ta naeratab mulle, andes märku, et viskab nalja. Mehe hambad on säravvalged, sirged ja ühtlased. Ta on nägus, silmatorkaval, teismeliste lemmikmeest meenutaval viisil; küllap varastes kolmekümnendates, minuealine. Ta libistab rahakoti ühest vahest välja krediitkaardi. „Las ma vaatan su jalga, kullake,“ ütleb ta. KÕ I K MU VA L E D
11
Kui ta kaardiga üle lapse talla libistab, näen sellel olevat nime. Jay Lockhart. Jay Lockhart. Selle kõla meeldib mulle, see lausa veereks üle mu keele, kui seda valjusti ütleksin. Jay nagu Gatsby, armuhull miljonär, sarmikas, kuumavereline. Vaatan taas mehe, Jay poole ja otsustan, et nimi sobib tema, ta poisiliku naeratuse, playboy näoga. „Kätte sain!“ kuulutab Jay mikroskoopilist musta täppi, küllap astelt, pöidla ja nimetissõrme vahel kergitades võidukalt. „Näete?“ Ta näitab seda kõigepealt pisitüdrukule ja seejärel mulle. „Hästi tehtud!“ ütlen naeratades. Ta on nii uhke moega, nagu oleks just olümpial poodiumile pääsenud. Ehk mitte kulla-, vaid pronksivõitjana, kuid igatahes väga väärikale kohale. Kui ta vastu naeratab, tunnen, kuidas mu põsed kergelt õhetama löövad. Mul on tunne, nagu jagaksime üheskoos võitu, nagu võiks ta iga hetk minu, oma võidumeeskonna liikme poole küünitada ja mind kallistada. „Kas sul on parem?“ küsib ta väikese tüdruku käest. Too noogutab ja lõpetab ninaga vedamise. Mees sirutab käe ja pühib pöidlaga ta märgi põski, silub siidiseid kiharaid. Märkan, et ta ei kanna abielusõrmust. „Te peaksite koju jõudes jalale jääd peale panema,“ ütlen end taas püsti ajades, „et paistetus alaneks. Ja ehk annate talle ka Benadryli, poole tavalisest annusest. Sellest võib sügeluse vastu abi olla.“ „Päriselt ka, tänan teid. Kas sa ütleksid „aitäh“, Harper?“ Jay pöördub väikese tüdruku poole. „Ütle „aitäh, preili …“?“ Ta lause jääb lõpetamata ja ta vaatab mu nime ootama jäädes mulle otsa. „Caitlin,“ ütlen. Järjekordne vale. Ma isegi ei tea, kust see tuli. Olen ma üldse mõne Caitliniga kohtunud? Võib-olla ühe korra. Kui olin noorem, siis vist käisin ühe Caitliniga samas balletitunnis. Või oli ta nimi hoopis Carly? Me käisime kohalikus kogukonnakeskuses samas trennis, kuid sellega meie sarnasused lõppesidki. Temal olid pikad, vööni ulatuvad juuksed, mida ta kandis kaunilt põimitud seljale langevas patsis, ja uhiuued roosast klantsivast satiinist balletisussid. Mina tantsisin vanades sokkides. Mis ta nimi 12
S O P H I E STAVA
ka polnud, ta oli kõigist parem, muidugi etenduses peaosaline. Mina olin Suhkruploom nr 6. Väikesel tüdrukul, kelle nimi on Harper – peen, kuid samas armas nimi, just niisugune nagu selle kandi inimestelt oodata võiks –, on samuti läikiv pats, ta tukk on korralikult kammitud. Ehk seetõttu see nimi mulle pähe turgataski: ta meenutab seda teist tüdrukut. „Aitäh, preili Caitlin,“ kordab Harper kohusetundlikult. „Võta heaks, Harper,“ ütlen. „Loodetavasti paraneb su jalg nüüd ruttu.“ Ta naeratab mulle arglikult ja silmitseb mind oma suurte pruunide silmadega. Siis pöördub ta pilk taas isa poole. „Kas me võime nüüd mu lossi valmis ehitada?“ Jay noogutab ja naeratab ning tüdruk libistab end pingilt alla, maapinnal vedelevate liivavormide keskele. Mees vaatab taas minu suunas. „Muide, mina olen Jay,“ ütleb ta tõustes ja mulle kätt sirutades. Ta on arvatust pikem, kindlasti tublisti üle meeter kaheksakümne. „Meeldiv tutvuda, Jay,“ vastan. Kui me kätt surume, on tunda elektrivoolu. Vähemalt mina tunnen seda. Ta ei pidanud end tutvustama, kuid tegi seda siiski. See on oluline. Järgneb paus ja seejärel ütleb mees: „Kõik valetavad, eks ole?“ Mu süda jääb seisma ja kerkib siis kurku. „Mida?“ suudan endast välja pigistada. Kuidas ta oskas …? Jay naeratab ja osutab siis mu lõdvalt küljel rippuvale käele. Mul on endiselt käes raamat, mida enne Harperi nutu kuulmist lugesin, sõrm järjehoidjaks kohas, kus lugemine pooleli jäi. Tegemist on kulunud paberköites „Mõrvaga Idaekspressis“, selle kaaneservad on kaardus ja pehmeks kulunud. „Oi, palun andeks.“ Ta manab näole vabandava grimassi. „Kas ma rikkusin selle ära? Raamatu põhjal otsustasin, et oled seda varem lugenud. Ma lihtsalt oletasin …“ „Oh.“ Toon kergendusega välja hingates kuuldavale tasase naeru. „Ma loen seda arvatavasti umbes kümnendat korda. Kas sina oled seda lugenud?“ KÕ I K MU VA L E D
13
Jay noogutab. „Mulle meeldis see eradetektiiv, Hercule Poirot. Sain oma vanematelt kaheteistkümnendaks sünnipäevaks terve sarja kinkekarbis. Proovisin alati enne teda juhtumit lahendada. Kuid ei tulnud sellega kunagi toime.“ Ta vangutab meelehärmi väljendades pead. Hakkan naerma. „Minu lemmik on Agatha Christie „Ja ei jäänud teda ka“. See lõpp oli …“ Teen plahvatust imiteeriva heli. „Põmaki. Kes oleks seda aimata osanud.“ „Ma pole seda lugenud. On see hea?“ „Ma võin sulle seda laenata,“ pakun. „Kas sa käid siin sageli? Mina tulen siia harilikult mitu korda nädalas.“ Hoian hinge kinni ja tunnen, kuidas süda kiiremini lööma hakkab. Ilmselt lähen praegu üle piiri. Seda tuleb sageli ette. Kuid asjalood on sellised. Ma tean, et nad pole selles pargis esimest korda. Olen neid varemgi näinud. Tegelikult ainuüksi sel nädalal kaks korda. Olin lootnud neid täna taas silmata ja neid lähenemas nähes heameelt tundnud. Päriselt pälvis mu tähelepanu küll alles Harperi nutt, kuid olin raamatut lugedes neil varemgi silma peal hoidnud, iga paari lehekülje keeramise järel pilgu tõstnud, jälgides tüdrukut turnimisredelil, seejärel kiigel. Sel esimesel päeval, teisipäeval, märkasin ma Jayd enne Harperit. Olen üsna kindel, et sama lugu oli kõigi naistega pargis. Mitte seetõttu, et ta oli üks vähestest siin viibivatest meestest, vaid kuna ta nägi välja nii, nagu oleks tema koht mõnel Los Angelese võtteplatsil, mitte Brooklyni südames mänguväljakul. Nagu ma talle ütlesin, käin ma siin peaaegu iga päev, lipsates pärastlõunal töölt väikest hingamispausi võtma, niisiis olen püsikülalistega tuttav. Näen tihti lapsi samade lapsehoidjatega, samu emaderühmi lähestikku istumas ja pinkidel lobisemas, sellal kui nende võsukesed kiljudes mööda väljakut ringi tormavad. Mulle meeldib see park: see, kui õnnelikuna siin kõik näivad, päikeselaigud murul, meid ümbritsevate kuslapuude lõhn. Siin on palju rahvast ka külmematel kuudel; lapsed on paksult riides, nende põsed roosatavad. 14
S O P H I E STAVA
„See oleks tore,“ ütleb Jay vastuseks mu pakkumisele, „kuid enamasti käib Harperiga pargis mu abikaasa. Mul oli vaba nädal, seetõttu on pargiskäigud praegu olnud minu ülesandeks. Esmaspäevast rügan taas tööd.“ Mu sisemus tõmbub sõnu „mu abikaasa“ kuuldes õõnsaks ja ma tunnen end seetõttu veel narrimalt kui enne. Mis asja, kas ma mõtlesin, et see on mingi romantilise komöödia algus ja mina olen Liv Tyler „Jersey tüdrukus“? Ma tean, et see on ajast ja arust viide, kuid milline naine ei unistaks sellest, kuidas lesestunud Ben Affleck, leinast vaevatud ja haavatav, tema käte vahelt lohutust otsib? Jumaldava pilguga teda silmitsevast väikesest emata tüdrukust? Jah, eks ta veidi morbiidne ole, kuid mina ei saa ju olla ainuke. Issand, või siiski olen? „Ma palun tal su üles otsida, kui ta järgmine kord siin on,“ ütleb Jay. „Tundub, et see on Harperi uus lemmikpark.“ Sunnin end laialt naeratama, nagu täidaks väljavaade tema kahtlemata kauni naisega kohtuda mind ohjeldamatu rõõmuga. „Suurepärane,“ ütlen, lootes, et mu hääl kõlab reipalt. „Enamasti olen ma siin umbes sel kellaajal. Võib-olla saan tõesti raamatu tema kätte anda.“ See on põhjus, miks ma tean, et ma pole ilus. Mitte ükski abielus mees ei räägiks oma abikaasale kaunist vallalisest naisest, kellega ta pargis sõbrunes. Välja arvatud juhul, kui ta IQ on allapoole igasugust arvestust, või ta loodab, et ta selsamal ööl une pealt surnuks lämmatatakse. Ja Jay ei tundu olevat rumal või surmasooviga. Kuid ma pole üllatunud. Ma tean, et ma pole sedasorti naine, kes teistele naistele ohuks võiks olla. Mu nina on pisut liiga pikk, lõug kandiline. Headel päevadel kinnitan endale, et olen kenake, nagu üks neist mustvalgeis filmides mänginud tugevate näojoontega näitlejannadest. Näiteks Gerda Garbo, kui valgus on tõesti hämar. Ja ma ise ei aita olukorda sugugi parandada. Tean, et peaksin oma välimusele rohkem aega kulutama. Ma ei pea nii ilmetu välja nägema. KÕ I K MU VA L E D
15
Esiteks võiksin paremini riides käia, aga selle asemel kannan hilpe, mis on mugavad, kuid pidanuks juba aastate eest leidma tee kogumis- või prügikasti: kõrge vöökohaga teksad, mille põlvedes on augud, nööpidega fliisid, lohvakad ja väljaveninud kampsunid. Kui ma teeksin oma valikuid teadlikult, võiks see moevoolude pideva tuleku ja mineku tõttu isegi stiilselt mõjuda – kui nendega ei käiks kaasas sassis krunn ja odavad plastraamidega prillid ning kulunud tossud. Mul on olemas kontaktläätsed (ja juuksehari), kuid ma kipun hommikuti hilinema ja torman uksest välja, ikka veel riideid selga ajades ja kõrbenud röstsaiaviilakas hambus. Kontaktläätsed (ja juuksehari) jäävad enamasti lihtsalt sinnapaika. Asi pole selles, et mul pole kenamaid riideid – on küll –, mul lihtsalt pole põhjust neid selga panna. Ma kannan nimelt nööbitavate kampsunite ja puuvillaste pükste asemel tööl vormiriietust. Konkreetsemalt sirelilillat. Mu ülemus Lena ulatas selle mulle esimesel tööpäeval, ise uhkelt naeratades. Ta valis värvitooni ise. Ma pole medõde, vaid küünetehnik väikeses butiigi tüüpi päevaspaas, kus pakutakse seitsmekümne viie dollari eest maniküüri ja pediküüri ning suhkrudepilatsiooni, lisaks on meil kolme lehekülje pikkune loetelu meile ainuomastest näohoolduspakettidest. Aga tegelikult: medõde, küünetehnik, mis seal vahet on? Olgu-olgu, vahe on mäekõrgune. Kuristik murtud käeluu ja akrüülküüne kokkulappimise vahel on sügav ja ääretu. Hetkel kannan lisaks vormiriietusele eelnimetatud plastraamidega prille, kuldseid poltkõrvarõngaid ja uksest väljudes kaasa haaratud kaelaketti. Puudutan käega kaelaketti. Leidsin selle väikesest poest, millest mõni nädal tagasi koduteel möödusin. Astusin sealt läbi, et aega surnuks lüüa; mul polnud plaanis midagi osta, kuid kassa poole suundudes märkasin klaasvitriinis kiiskamas midagi kuldset. Müüjanna pakkus end seda mulle kaela sättima, et näeksin, kuidas see välja näeb. See sobis suurepäraselt. Kett koosneb tillukestest habrastest omavahel ühendatud lülidest ja täpselt kaelaõnaruse 16
S O P H I E STAVA
juures on pisike kiiskav pärl. Kui mu töökaaslane Natasha seda järgmisel päeval märkas, ütlesin talle, et see on vanaemalt päritud perekonnareliikvia. Aga – valmistuge šokiks – isegi kõrvarõngaste ja kaelakeega ei saaks ma kümmet punkti. Jay naine sarnaneb tõenäoliselt Liv Tyleriga rohkem kui minu puhul iial võimalik oleks. Daisy, kes sobib Gatsbyle. Sire, kõrgete põsesarnadega. Täidlased huuled, seljale langevad kiharad. Ei mingit kahu kuskil. „Viis minutit veel, Harp.“ Jay kummardub väikese tüdruku pealage puudutama. Too noogutab hajameelselt. Ta paistab olevat mesilaselt nõelata saamise unustanud ja mängib nüüd rõõmsalt meie jalge ees: tõstab kühvliga liiva ämbrisse, et seejärel ämber kummuli keerata. Kannan keharaskuse teisele jalale. Peaksin minema hakkama, mul on vaja vähem kui kümne minuti pärast tagasi töö juures olla, kuid Jay on oluliselt huvitavam kui see, mis mind seal ootab. Ja ta mainis vaid viit minutit. Kiiresti kõndides peaksin õigeks ajaks jõudma küll. Niisiis küsin lahkumise asemel: „Sa ütlesid, et sul on vaba nädal?“ Mees noogutab. „Harperi lasteaias on kevadvaheaeg, seega võtsin mina nädala puhkust, et tema seltsis aega veeta.“ „Mis tööd sa teed?“ See on samuti üks mu halbadest harjumustest: komme liiga palju rääkida, liiga palju küsimusi esitada. Arvatavasti valetan ma samal põhjusel: soovist täita vaikust, mitte lasta inimestel minema kõndida. Kuulge, ma tean ise ka väga hästi, kui haledalt see kõlab. Lihtsalt mu töö on nii igav. Mu elu on nii igav. Nüri ja mõttetu. Teeksin ükskõik mida, et kellegi teise ellu piiluda. Ja tema oma näib olevat iseäranis huvitav. Nagu värvifilm, nii ere, et sunnib silmi kissitama. Olen valmis kihla vedama, et nii see ongi. „Ma asutasin möödunud aastal oma firma, internetimängude arendamiseks. Mis tähendab sisuliselt seda, et ma olen täielik nohik,“ viskab Jay silmade särades nalja. Märkan, et ta paremas põses on lohuke. KÕ I K MU VA L E D
17
Ta ei ole mingi nohik. Kaugel sellest. See on teda vaadates kohe selge. Nagu ütlesin, on ta pikka kasvu, lausa väga pikk, tegelikult vähemalt meeter üheksakümmend või isegi natuke peale; tumedate juustega, millest ta sõrmi pidevalt läbi veab, et neid silmilt eemale tõrjuda. Ta raseeritud lõug on tugev, nahk päevitunud ja sile. „Kõlab põnevalt,“ tähendan. „Oma firma asutamine.“ „Natuke küll.“ Ta kehitab õlgu. „Mõistagi mitte nii altruistlikult kui õena töötamine, kuid arved saab makstud.“ Muidugi, ma olen medõde. Naeratan tagasihoidlikult, nagu oleks ta kompliment igati teenitud. Oleks see vaid nii. Jay heidab pilgu kellale. „Pagan, ma pean minema. Lubasin Harperi kella kolmeks koju viia.“ „Kas kell on tõesti juba nii palju?“ imestan üllatust teeseldes. „Oih, ma pean samuti jooksma.“ Muidugi tagasi oma päris töökohta, kus silmapiiril pole ühtki patsienti. „Oli meeldiv tutvuda.“ „Sinuga samuti, Caitlin.“ Ta naeratus tekitab tunde, nagu mõtleks ta seda tõsiselt, ja mu kõhust käib läbi värelus. „Nagu ma ütlesin, palun oma abikaasal silmad lahti hoida.“ Vastan talle samuti hambaid paljastava naeratusega. „See meeldiks mulle väga.“ Ma olen ju valetaja, mäletate veel? Vaatan, kuidas nad Harperiga käest kinni hoides pargist lahkuvad, käed õõtsumas. Kui nad väravani jõuavad, pöördub Jay veel viimast korda mulle lehvitama. Lehvitan vastu, kuid ootan enne ümber pööramist ja lahkumist, kuni nad on silmist kadunud. Kuid tagasi kõndides meenub mulle korraga, miks ma teda vallaliseks pidasin: ta ei kandnud abielusõrmust. Küsin endalt paratamatult, miks see nii on.
Teine peatükk
E
ma?“ hõikan töölt koju jõudes. Tõmban välisukse enda järel kinni ja asetan võtmeid väikesele koridorilauale. „Ma olen kodus!“ „Sloanie? Oled see sina?“ Sloane – see on mu pärisnimi. Sloane, Slone, igavene kloun. Ja nii on: ma elan koos emaga. Ma tean, ma tean, järjekordne saavutust tähistav sälk mu püssikabal. Ma tegelen asjaga. Päriselt ka. Käsi südamel. „Jah, ema, see olen mina,“ vastan valjusti. Viskan kingad jalast, kukutan käekoti nende kõrvale ja kõnnin läbi lühikese koridori elutuppa. Ta istub tugitoolis teleka ees, seljas seitsmekümnendate komöödiaseriaali tegelase kostüümi meenutavad helesinised dressid ja jalas paksud villased sokid. Astun üle toa ja poetan silmanurgast ekraani kiigates ta põsele suudluse. „Mõrv sai teoks“, ta vana lemmikseriaal. Arvatavasti on ta seda konkreetset osa näinud vähemalt kolm korda. „Kuidas tööl läks?“ küsib ta teleka heli maksimumi pealt lihtsalt valjuks keerates. Ta vaatab mind silmi pilutades. Ema näeb oma tegelikust vanusest vanem välja, ta lühikesed turris juuksed on peaaegu üleni hallid ning otsmikku, silmade ja suu ümbrust lõhestavad sügavad kortsud. „Tavaliselt,“ vastan õlgu kehitades. „Ma hakkan õhtusööki tegema. Süüa tahad?“ Ta noogutab ja sihib puldiga telekat ning heli muutub taas kõrvulukustavaks. Üllatav, et naabrid pole kaebama hakanud. Nii mu ema nägemine kui kuulmine käivad alla. Koristajana töötades jalgadel veedetud aastad on pannud põntsu ta seljale, mis on nüüd küürus ja valutab; ta liigesed on jäigad. Ta on alates
„
KÕ I K MU VA L E D
19
kolmekümnendatest eluaastatest põdenud reumatoidartriiti, mida hoiab ravimitega kontrolli all, kuid haigus on oma töö teinud ja enamasti ei suuda ta end päevade kaupa isegi liigutada, veel vähem tööd teha. Ta veedab päevi kulunud sametkattega tugitoolis elutoa nurgas, selga soojendamas soojenduspadi, jalad üles tõstetud, ning vahib läbi määrdunud prilliklaaside telekast „Lahendamata mõistatuste“ ja „Kohtumeditsiinitoimikute“ mõttetuid kordusi. Ta joob tasside kaupa liiga magusat lahjat kohvi, kummutades kella viie paiku sellele lisaks kurku klaasi viskit, et seejärel rüübata enne magamaheitmist veel tass kohvi, seekord kofeiinivaba. Mul ei olnud kavas kolmekümnendatesse jõudes koos emaga elada, kuid vähemasti saan tal silma peal hoida. Nüüdseks on tema eest hoolitsemine muutunud enesestmõistetavaks; olen seda teinud nii kaua, kui mäletan. Lähen kööki ja avan külmiku. Eelmise päeva õhtusöögist on pisut alles küpsetatud kana, mille ma üles soojendan ja koos peotäie kurgi- ja porgandikuubikutega ning Rooma salatiga kaussi tükeldan. Tagasihoidlik katse tasakaalustada Hiina toitu, mida mu ema nii sageli lõunaks tellib. Jaotan salati enda ja ema taldriku vahel ära ning lähen tagasi elutuppa. „Aitäh, Sloanie,“ ütleb ema minult taldrikut võttes. Siis paneb ta teleka vaikse peale. Talle meeldib söömise ajal kuulata, kuidas ma oma päevast räägin. „Ma tegin täna Dolly küüsi,“ ütlen porgandit ampsates. Olen päevaspaas Rose & Honey nüüdseks töötanud peaaegu aasta. Astusin ühel pärastlõunal lihtsalt sisse, kui olin näinud aknal silti „Vajatakse abikäsi“. Olin sellest mustades ja valgetes toonides markiisist vähemalt sada korda mööda kõndinud, kuid mitte kordagi sisse läinud. Selleks ajaks olin juba kuid tööta olnud. Mitte kuskil ei võetud mind tööle, vähemalt mitte mu kvalifikatsioonile vastavasse ametisse. Käisin läbi mitmest vestlusvoorust, kuid ühtki tööpakkumist see kaasa ei toonud. Mõistagi teadsin, miks, niisiis ei tulnud see erilise üllatusena, kuid see ei teinud ka asja lihtsamaks. 20
S O P H I E STAVA
Küüntehooldus tundus mõistliku alternatiivina; tööna, millega võinuksin seda ette võttes hästi toime tulla. Vastuvõtulaua taga istuv naine paistis rõõmustavat, kui temalt kandideerimisavalduse kohta küsisin. Ta surus jõuliselt mu kätt ja tutvustas end päevaspaa omaniku Lenana. Ta oli jässakas, Ida-Euroopa päritolu laitmatu meigi, portselannaha ja pruntis punaste huultega naine, kelle silmapliiatsiga võõbatud silmi raamisid lopsakad ripsmepikendused. Ta rääkis mulle tugeva aktsendiga inglise keeles, et oli äri avanud mõne aasta eest ja otsis oma meeskonda veel ühte maniküürijat-pediküürijat, usaldusväärset inimest, kelle peale loota. Miks ka mitte, mõtlesin, kui raske see ikka olla saab? Kui Lena minult küsis, kas mul on kosmetoloogilitsents, vastasin jaatavalt, väites, et olin hiljuti eksami ära teinud. Mõtlesin, et leian mõne sertifikaadi, mida juhul, kui ta mulle töökohta pakkuma peaks, väheke kohendada. Mind kutsuti tagasi praktilise intervjuu tarbeks, mis pidi tema selgituse kohaselt tähendama oma oskuste demonstreerimist talle maniküüri tehes. Veetsin terve järgmise nädala YouTube’is, panin videoid pausile, et iga sammu oma ema peal harjutada, muudkui viilisin ja viilisin, lakkisin ja lakkisin. Jätsin kõik etapid meelde, mis oli võrdlemisi lihtne – puhasta, lõika, viili, poleeri, hoolda küünenahkasid, koori, niisuta, aluslakk, lakk, pealislakk –, ja läksin kohale oma isikliku maniküüritööriistade komplektiga, mille olin kahekümne viie protsendilise allahindluse kupongiga ostnud kohalikust ilutoodete kauplusest. Kui ma valmis sain, takseeris Lena oma küüsi, naeratas ja pakkus mulle tööd. „Sul on head käed,“ tähendas ta neid vaadates heakskiitvalt noogutades. Langetasin pilgu. Lena omade kõrval mõjusid need tavalisest veelgi suurematena. Kes oleks võinud arvata, et mu suured käed osutuvad plussiks? Tasu on kakskümmend kaks dollarit tunnis, rääkis ta edasi, lisaks jootrahana iga kuu vähemalt tuhat dollarit, mõnikord rohkemgi – tema kunded on heldekäelised, rääkis Lena mulle, vihjates Cobble Hilli jõukuritele. KÕ I K MU VA L E D
21
Seda oli isegi koos jootrahaga veidi vähem, kui olin teeninud eelmises töökohas, kuid nagu öeldakse, kerjused ei saa pirtsutada. Võtsin töökoha pikemalt mõtlemata vastu ja andsin üle võltsitud kosmetoloogilitsentsi, mille eest olin mingile tüübile internetis viiskümmend dollarit maksnud. Lena, kelle tähelepanu hajutas telefonihelin, heitis sellele kiire pilgu ja andis teada, et võin juba järgmisel päeval alustada. See on hea töö, ei vaja eriti mõtlemist, on lihtne ning suurem osa kliente jätab tasuks teenuse eest kakskümmend, mõnikord isegi kolmkümmend protsenti jootraha. Minu teenitu ja ema pensionitšekkidega kokku on meil piisavalt raha, et maksta üüri ja arveid, kuid kaugeltki mitte nii palju, et ma ei igatseks millegi parema – millegi enama – järele ega tunneks õudu mind igal hommikul kõrvu kriipiva pininaga äratava äratuskella ees. „Ja kuidas tal läheb?“ küsib ema, pidades silmas Dollyt, täpsemalt Partonit. Austusavaldus kantrikuningannale endale. Ma mõtlen oma püsikundedele, kellega kohtun nädalast nädalasse, naistele, keda olen tänu nende liiga valjudele telefonikõnedele või jõudeaega sisustavale lobale tundma õppinud, välja hüüdnimesid. Laural on kerge lõunaosariikide aktsent, ehkki tema lapsepõlv möödus Texases, mitte Tennessees nagu Dollyl. Ta on põline Dallase elanik, kes kolis New Yorki pärast seda, kui oli kohtunud oma abikaasaga, kes käis Texases naftamaardlaid uurimas – või mida iganes suurärimehed tööreisidel teevad. „Tema kasutütar tahab Lamborghinit endale,“ ütlen. Laura väga vana ja väga rikas abikaasa suri kaks aastat tagasi. Naine on sellest ajast saadik ta lastega kohut käinud ja võidelnud iga viimse kui vanamehele kuulunud sendi eest. Ja neid sente polnud vähe. Laura viib mind iga nädal asjade seisuga kurssi. Ta elab katusekorteris Manhattanil – otse loomulikult Upper East Side’il –, kuid ta poeg eelmisest abielust on end sisse seadnud Brooklyn Heightsis, vaid mõne tänava kaugusel Rose & Honeyst, niisiis astub ta päevil, mil pojaga lõunat sööb, läbi ka meie juurest. Naise salongi astudes pöörduvad kõik pead tema poole, sest 22
S O P H I E STAVA
ta pakub pimestavat kontrasti meie tavapärastele uusrikastele Brooklyni asukatele. „Aga,“ jätkan, „Laura ütles, et ta müüks parema meelega auto varuosadeks, kui vaataks mingit hellitatud jõmpsikat sellega ringi sõitmas. Täpselt nii ta ütleski.“ „Kus Manhattanil Lamborghinit üldse parkida annaks?“ küsib ema. Ta paistab sellest siiralt huvituvat. Kehitan õlgu. „Ta rääkis äkki mingist eragaraažist? Kumbki neist isegi ei juhi autot. Laura sõnul pole Cassiel lubagi. Ta sai kuueteistkümnendaks sünnipäevaks auto koos sohvriga.“ Ema turtsatab silmi pööritades. Tema taluvuspiir rikaste naiste osas on minu omast madalam. Mulle seevastu meeldib Laura, see, kuidas ta avab mulle akna oma seebiooperit meenutavasse ellu ja laseb sellesse kiigata. Pealegi kohtleb ta mind nagu inimolendit, mitte elutut objekti, kes juhtumisi teab, kuidas küüsi viilida, ja seda on oluliselt rohkem, kui ma paljude oma klientide kohta öelda saan. „Kuid ta sai teada, et ta poja pere ootab teist last, niisiis oli ta heas tujus. Jättis topeltjootraha.“ Laura ulatab mulle enamasti väljudes tipiks viiekümneka – ta on üks mu vähestest sularahas jootraha jätjatest –, kuid täna oli selleks roheline, krabisev, värskelt trükitud sajadollariline. Püüdsin protesteerida, kuid ta sundis mu ülepakutult silma pilgutades vaikima. Tegelikult ei ole see kogu tõde. Tegelikult maksis ta mulle lisaks, kuna olin maniküüriga alustades maininud, et olin kohvikruusi oma MacBooki peale ümber ajanud, kõvaketta läbi kärsatanud ja niimoodi maha kustutanud viimased viiskümmend lehekülge romaanist, mille kirjutamisega ma enda sõnul ametis olen. Ta veel märgade küüntega käed lendasid suu juurde. Oi ei, Sloane! Muidugi mõista ei ole mul MacBooki ega mingit romaani. Kuid see vale oli Laura jaoks sama oluline kui minu jaoks. Soovin, et sülearvutis oleks tõepoolest poolik käsikiri ja mina veedaksin õhtuti naiste jalgade kohal küürutamise asemel tunde klaviatuuri kohal küürutades. Issake, seda sooviks ju igaüks. Mul polnud aimugi, et KÕ I K MU VA L E D
23
ta kahekordistab jootraha. Kui oleksin seda teadnud, poleks ma midagi öelnud. Ma vannun. Tõde on lihtsalt nii ebahuvitav. Selle väänamine, üksikasjade muutmine, sellele värvi andmine on tegevus, millega alustasin juba lapsena. Halb komme, millest ma välja ei kasvanudki, täpselt nagu küünte närimine või koorikute nokkimine. Tegelikult kasvas see hoopis suuremaks, ma harjusin sellega, valed pudenesid mu keelelt aina loomulikumalt ja loomulikumalt, peaaegu reflektoorselt, kuni see muutus instinktiivseks, osaks minust enesest. Mulle ei tule tõe rääkimine enam sisuliselt pähegi. Ja miks peakski? Tõde kuuldes hakkavad inimesed – vähemalt juhul, kui tõde on igav, ja nii see peaaegu alati ka on – nihelema, nende pilk klaasistub ja tähelepanu hajub. Viimaks saavad nad sellest aru ja krimpsutavad nägu, küsides kohmetult: „Oi, vabandust, millest sa rääkisidki?“, ja püüavad huvi teeselda. Ma vihkan seda pilku. Seda võltsi ja tuima naeratust, mis mulle osaks saab. Olen alati vihanud. See tekitab minus tunde, et olen sama tähtsusetu nagu kokku kägardatud ja prügikorvi asemel maha visatud paberitükk. Nooremana pidin seda pidevalt taluma. Me liikusime emaga palju ringi, kolisime linnast linna, korterist korterisse, koolist kooli, kuna ta aina vahetas töökohti. Olin alati uus, seisin higistavate pihkudega klassi ees ja kuulasin, kuidas õpetaja käskis mul end tutvustada. Alustasin ebakindlalt, kinganinasid põrnitsedes, öeldes, et sündisin Floridas, saabusin järjekordsest kolkalinnast, millest olime viimati ära kolinud – ja märkasin pilku tõstes, et keegi ei pööra mulle mingit tähelepanu. Tüdrukud läkitasid üksteisele kirjakesi ja sosistasid, poisid tagusid üle vahekäigu üksteist jalaga. Õpetaja vaigistas klassi, kuid temagi oli hajevil, kirjutas midagi tahvlile või jagas töölehti laiali. Mina jõllitasin igatsevalt tüdrukuid, soovides olla üks neist, kellele midagi sosistatakse. Kuid mu püksid olid liiga lühikesed, tossud liiga kulunud, särk liiga luitunud, et kellegi pilku püüda. Enda nähtamatuna tundmine mõjus näruselt. Soovisin iga kord, et me ei peaks kolima, kuid sain aru, miks me seda tegime. 24
S O P H I E STAVA
Mu ema oli kange töörügaja, ülipõhjalik, kuid artriidi ägenedes ei pääsenud ta majast välja ning veetis päevi, hoides labakäsi ja -jalgu nii kuumas vees, kui vähegi kannatas. Koolist koju jõudes ronisin tema juurde voodisse ning määrisin ta liigeseid kastoorõli ja tiigrisalviga, panin ta tähelepanu valult kõrvale juhtimiseks mängima ta lemmikfilmi. Lõpuks hakkas tööandja talle töölt puudumise pärast etteheiteid tegema, tegi talle ühe hoiatuse, siis teisegi ja viimaks tuli ema koju lõpparvega. Kui majaperemees hakkas uksele kolkima ja postiluugist üüri tasumise meeldetuletusi sisse toppima, kolisime ära. Otsisime uue linna, kakskümmend miili suvalises suunas eelmisest, järjekordse armetu korteri, kus taustakontrolli ei tehtud, ja mina läksin uude kooli. Tsükkel aina kordus. Kuid ma harjusin sellega ära, hakkasingi seda iga mõne kuu järel ootama. Me olime maailmas vaid kahekesi, pidime kuidagi hakkama saama. Ma pole oma isaga kunagi kohtunud, tean tema kohta vaid niipalju, et emal oli temaga kahekümnendate eluaastate alguses põgus suhe. Ema vanemad ehk minu vanavanemad olid surnud võrdlemisi noorelt ja enam-vähem samal ajal, mõned aastad enne mu sündi, ja ta vanem õde elas meist mitme tunni teekonna kaugusel. Meil polnud kahekesi häda midagi. Parata polnud niikuinii midagi. Viiendas klassis käies, kui olime emaga kolinud Georgias asuvasse tibatillukesse Maconi piiril asuvasse Whispering Pinesi nimelisse äärelinna, kinnitasin endale, et seekord läheb kõik teisiti. Esimesel päeval kõndisin keskhommikuse vahetunnikella kõlades klassikaaslaste kannul välja asfaltplatsile, kus rühm patsidega tüdrukuid mu sisse piiras. „Kust sa pärit oled?“ küsis üks neist. Oli selge, et ta oli lahe tüdruk; seda näitas juba see, kui palju oli ta randme ümber neoonvärvides, kärtsroosasid ja laimirohelisi kõndides hüplevaid kummipaelu. Tal oli tukk ja sel õhtul koju jõudes lõikasin ka mina vannitoapeegli ees toolil seistes köögikääridega endale tuka ette. „Californiast,“ vastasin. Ma ei tea, kust see tuli. Me polnud sinna kolinud Californiast, olime vaid tunnikese põhja suunas KÕ I K MU VA L E D
25
sõitnud, ületamata isegi osariigi piiri, lihtsalt ühest maakonnast teise. Kuid tänu jumalale, õpetaja polnud mind sel hommikul klassi ette kamandanud, ta ei olnud mind isegi maininud. Olin puhas leht, tabula rasa. Vaadates, kuidas tüdrukute näod särama lõid, kohus minus miski. Teadsin, et olin öelnud õiget asja. Käepaeltega tüdruk naeratas mulle laialt. „Kas sa oled kuulus?“ küsis ta põnevusega. Raputasin pead, kuid märkasin siis ta pettumust ja lisasin kärmelt: „Aga mu isa on. Ta mängib filmides.“ Nad ahhetasid kuuldavalt. Ja nagu sõrmenipsust olingi korraga eriline. See oli nii lihtne. Sel päeval pingutasid kõik tüdrukud erinevalt varasemast, et söögivahetunnil minu kõrvale istuma pääseda. Rääkisin neile rannast ja palmipuudest, kirjeldasin üksikasjalikult, mis tunne oli murdlainetesse sumada, mere äärest leitud merikarpide värve. Rääkisin, kuidas olin ühel suvel võitnud liivalosside ehitamise võistluse. Muidugi mõista polnud ma kunagi Vaikset ookeani näinud. Olin mõne korra käinud Daytonas, mis aitas koos stseenidega mu Disney lemmikfilmist, „Lilost ja Stitchist“, ja teisel kohal olevast „Flipperist“ kirjeldusi viimistleda. Pärast söögivahetundi mängisime käsipalli ja käepaeltega tüdruk, Bianca, kutsus mu oma võistkonda. Olin vaimustuses. Kui nad mu isaga kohtuda tahtsid, ütlesin neile, et ta on võtteplatsil uut filmi tegemas. See võis ju tõsi olla, väitsin endale. Just sellepärast ei tundunudki need valed eriti hullud olevat. Mul polnud aimugi, kus ta oli või mida ta tegi. Kuidas ma sain teada, et ta ei ole näitleja? Ma teadsin, et peaksin lõpetama, kuid ei saanud sinna midagi parata. Tahtsin meeleheitlikult inimestele meeldida ja see oli ainus viis, mida oskasin selle saavutamiseks välja mõelda. Asi oli väga lihtne: soovisin olla huvitavam, niisiis teesklesin end seda olevat. Sloanie, Sloanie ennast kloonis. Kuid kurbnaljakas asi oli see, et mida keerukamaks mu valed muutusid, seda suuremat distantsi pidin inimestega hoidma. 26
S O P H I E STAVA
Ma ei saanud kunagi kedagi külla kutsuda. Nad oleksid tahtnud teada, kus on mu kutsikas – seesama, kelle me minu sõnade kohaselt endale suvel võtsime. Rääkisin klassikaaslastele, et ta nimi on Pickles ning et ta oli pesakonna kõige väiksem, must ja valgete laikudega. Nad oleksid tahtnud näha sädeleva baldahhiini ja ükssarvikumustriliste voodilinadega printsessivoodit, mida olin neile kirjeldanud. Nad oleksid soovinud kohtuda mu filmitähest isaga ja ujuda meie tagaaia basseinis, mille juurde kuulus veeliumägi. Muidugi nad tahtsid seda kõike. Just seepärast nad minuga sõbrustasidki. Ja just seepärast ei saanud me ka kunagi sõbrad olla. Vähemalt mitte päriselt. Siis tuli mulle pähe veel üks vale, mis pidi kõik mu probleemid lahendama. Ühel esmaspäeval läksin morni ilmega kooli ja sosistasin Biancale kõrva, et meie majas oli nädalavahetusel puhkenud tulekahju. Leegid olid kõik endasse neelanud ja meie maja koos tagaaias asuva basseiniga oli maani maha põlenud. Mu baldahhiinvoodi oli läinud. Ja meie koer samuti. Rääkisin talle, et pidime kolima teises linna otsas asuvasse korterisse, kuid üksnes ajutiselt, kuni meie maja uuesti üles ehitatakse. Kas ta tahaks mõnel päeval pärast kooli mulle külla tulla? Korter polnud küll nii kena kui meie maja, selgitasin, aga teisel pool tänavat oli park, kuhu võisime minna, ja mul oli õnnestunud enne majast välja jooksmist mõned Barbie nukud päästa. Pärani silmadega Bianca noogutas. Vahetunni saabumise ajaks olid kõik asjaga kursis. Õpetaja, preili Newberry, kutsus mu söögivahetunnil kõrvale ja küsis, mis juhtus. Kordasin Biancale räägitud lugu selle kohta, kuidas mu ema polnud pliiti välja lülitanud ja kuidas keset ööd oli suitsuandur undama pistnud. Ta puudutas mu käsivart, pilk leebe ja kaastundlik, ning ütles, et andku ma talle teada, kui peaksin midagi vajama. Ja et ma ei pea sel nädalal kodutöid tegema. Olin endaga tohutult rahul. Järgmisel päeval andis preili Newberry klassis teada, et kool korraldab minu ja mu perekonna jaoks raha kogumise, et aidata KÕ I K MU VA L E D
27
meil sel raskel ajal toime tulla. See pidi olema küpsetiste müük, ta kavatses kõigi vanematele koju selle kohta teate saata. Naeratasin ujedalt ja nautisin kogu seda erilist tähelepanu. Mingit rahakogumist ei toimunudki, milles pole mõistagi midagi üllatavat. Ühe mu klassiklaaslase ema helistas samal õhtul minu emale ja küsis meile toidukraami saatmise korraldamiseks meie uut aadressi. Värvisin parasjagu elutoa põrandal, kui kuulsin telefoniga rääkivat ema küsimas: „Mis tulekahju?“ ja teadsin, et olen küpse. Sel neljapäeval istusin koos emaga direktori ees, jalad üle tooliserva kõlkumas, kuulates direktorit ohjeldamatult heietamas ja vale tagajärgi selgitamas. Mu ema oli pehmelt öeldes häbi pärast suremas. Minagi tundsin piinlikkust. Peamiselt vahelejäämise pärast. Kui mul oleks olnud võimalus ajas tagasi minna, teinuksin sama. See, millise pilguga kõik olid mind need kaks päeva vaadanud, oli kahtlemata seda väärt. Olin pärast tunde jätmiseks liiga noor, niisiis sundis direktor mind oma klassikaaslastele ja preili Newberryle vabanduskirja kirjutama. Ema ei lubanud mul kuu aega telekat vaadata. Kuid kumbki karistus ei võõrutanud mind valetamisest. See üksnes õpetas mind paremini valetama. Järgmises koolis ma enam samu vigu ei teinud. Aasta lõpus kolisime taas. Kuuendas klassis ütlesin ühele klassikaaslasele pärast „Musta iluduse“ lugemist, et käin nädalavahetustel ratsutamas. Ta hüüatas õnnelikult, et temagi teeb sama, ning kutsus mind järgmisel nädalavahetusel oma ratsutamisklubisse. Leiutasin keeldumise põhjendamiseks ühe vabanduse teise järel. Reisid mägedesse mu väljamõeldud tädi ja onu juurde, tantsutunnid, ööbimised eelmise kooli sõprade juures. See kõik tähendas seda, et pidin ema tööl olemise ajal üksi kodus meie korteris püsima, selle asemel, et oma lugude jutustamisega võidetud sõpradega suhelda. Astusin reede pärastlõunati raamatukogust läbi, et täiendada nädalavahetusel loetavate raamatute varusid. Raamatute, mis aitasid üksildust leevendada ja mille üksikasjad said mu punutud valedevõrgu osaks. 28
S O P H I E STAVA
Valetasin põhi- ja keskkooli ajal, seejärel kogukonnakolledžis ja sealt edasi. Enamasti väikesed valed, kuid sellegipoolest valed. Peaksin praeguseks lõpetanud olema – taevane arm, ma olen ju täiskasvanu –, kuid pole seda teinud. Ma ei suuda. Ma lihtsalt tahan nii kangesti öelda õigeid asju, olla õiget sorti inimene, et niipea kui suu avan, pudeneb sealt see, mida arvan inimesi kuulda soovivat, olenemata sellest, kas see on tõsi või mitte. Ma ei taha öelda, nagu poleks mu valedel olnud tagajärgi – lisaks käikudele direktori kabinetti. Olen aeg-ajalt sõpru kaotanud ja jäänud olukorras, kui mu soovituskirju on pisut liiga põhjalikult kontrollitud, ilma töövõimalustest. Ma olen osav valetaja, kuid teen vahel siiski mõne vea või lükkab keegi teine mu jutu ümber ning mind paljastatakse. Tuleb ette perioode, mil ma valetan vähem. Tavaliselt pärast seda, kui olen vahele jäänud. Ma püüan ennast muuta, püüan aus olla, kuid mõne nädala pärast kuulen end ütlemas midagi sellist, mis ei vasta tõele, ehkki mul polnud kavatsustki selle kohta valetada, ja juba ma pöördungi tagasi vanade harjumuste juurde, niisama kergelt ja vaevata, nagu tõmbaksin selga oma lemmiksärgi. See istub ideaalselt. See on soe, mugav, mõnusalt sisse kantud. Teistel puhkudel, kui kõik läheb hästi, nagu näiteks eelmises töökohas, ei tunne ma vajadust nii sageli valetada. Ma teen seda sellegipoolest, suutmata end tagasi hoida, kuid see tung pole nii tugev. Kuid nüüd tuleb öelda midagi, mis teeb minust veel hullema napaka. Mõnikord usun ma ka ise oma valesid. Need tunduvad ehtsana. Fantaasia haarab mind kaasa ja ma jutustan lugu üha uuesti, lisades õhtuti voodis lamades uusi üksikasju, siis jään magama ja näen seda kõike unes. Minu arvates on asi selles, et olen alati tundnud, nagu peaks mu elus olema midagi enamat. Ma ei saanud olla lihtsalt vaene isata laps. Isa pidi kuskil olemas olema. Ta pidi olema eriline, mistõttu pidin minagi olema eriline. Kas mitte kõik ei taha end erilisena tunda? „Niisiis hea päev,“ tähendab ema. See on ühekorraga nii küsimus kui väide. Muidugi, sajadollariline jootraha. KÕ I K MU VA L E D
29
„Mhmh,“ vastan. See oli hea päev. Väga hea päev. Kaalun, kas rääkida talle Jayst ja Harperist, kuid jätan selle siiski enda teada. Ma ei oskagi päriselt öelda, miks. Ema on ainus inimene, kellele ma ei valeta; ainus, kelle meelest olen ma huvitav just sellisena, nagu olen. Kuid sellegipoolest tahan Jay ja Harperi vähemalt esialgu enda teada hoida. Ja millegi ütlemata jätmine pole päris sama, mis valetamine. Vähemalt nii ma endale kinnitan. Ema ulatab mulle puldi. „Sina valid filmi,“ ütleb ta. „Eelmine kord valisin mina.“ Annan puldi tagasi. „Ei, vali sina. Mina toon magustoidu. Meil on karbis veel Rocky Roadi jäätist.“ „Pane mulle kaks kulbitäit.“ Ema nõjatub tugitoolis tahapoole ja hakkab Netflixi menukamate filmide nimekirja sirvima. Eile õhtul vaatasime põnevikku naisest, kelle abikaasa polnud sugugi nii täiuslik, kui pealtnäha paistis. Seda näikse olevat vaid üksikud abikaasad, vähemalt Hollywoodis. Panen köögis nõud nõudepesumasinasse, jagan karpi jäänud jäätise kahte kaussi ja viskan tühja karbi peaaegu täis saanud pakendikasti. Käsin endal meeles pidada, et pean selle enne esmaspäevast prügiringi välja viima. Diivani juurde tagasi jõudes keeran valguse hämaramaks ja ulatan enne istet võtmist emale kausi. Ekraanil hakkavad jooksma järjekordse filmi – jällegi põneviku – algustiitrid, taustal valjeneb imal muusika. Võtan jäätiseampsu ja keerutan külma lusikat suus. Lülitun peaaegu kohe ümbritsevast välja. Ekraan muutub häguseks ja helid sumbuvad. Suudan mõelda üksnes Jayst ja Harperist. Ennekõike siiski Jayst. Tema naeratusest. Huvitav, kas ma näen teda veel kunagi. Enne magamaminekut võtan raamaturiiulist Agatha Christie paberköites romaani „Ja ei jäänud teda ka“ ning torkan selle kotti. Igaks juhuks.