Kühnil on tegemist

1. KOCHOLSKY Surm ei häirinud Kühni. Teda ei puudutanud, kui pidi seisma korteris, kus oli laip. Ta ei kuulunud sedasorti inimeste hulka, kes uskusid hinge olemasolusse või lausa sellesse, et hing võiks rännata – et pärast inimese surma jäid õhku hõljuma tema metafüüsilised jäänused. Ta sai täielikult aru, et noortel kolleegidel oli sündmuspaikades hirmus olla, eriti kui tegu oli korteriga, kus mängis veel raadio või laulis kanaarilind.

Kühn ütles neile siis, et pärijad teevad toad ilmselt juba üsna varsti puhtaks, remondivad ära ja üürivad taas välja. Mõne Müncheni vana maja korterit võis saja aasta jooksul väga hästi kaheksa või üheksa korda üürile anda ja võimalus kolida korterisse, kus oli kunagi lebanud laip, oli võrdlemisi suur.

Nii lihtne see tema jaoks oligi.

Vahest suhtus ta surma nii asjalikult sellepärast, et oli pidanud sellega juba viieteistaastaselt silmitsi seisma, kui ta isa kaks nädalat enne kuuekümne esimest sünnipäeva sparglite lõikamisel suri. Heinz Kühn oli võrdlemisi vana isa ning Martin tema ainus laps. Umbes sel ajal, kui Martin ilmale tuli, sai Heinz Kühn päranduseks oma vanemate aialapi ja tundis end sellest saadik taimede eest vastutavana, kuigi ei teadnud isegi nende nimesid, sest ei hoolinud aiatööst üldse.

Maatükki maha müüa või välja rentida ei tulnud talle perekondlikel põhjustel siiski mõttesse. Niisiis vaevas ta end igal 19

nädalavahetusel väikesel maalapil ning harjus aastate jooksul igal hooajal krundilt tsentnerite viisi juur- ja puuvilja korjama.

Martin pidi kaasa tulema ja võtma endale alandavaid ülesandeid, näiteks lootusetu võitlus isa ülima vaenlase osjaga.

Seda aina uuesti ja uuesti välja kiskuda ei olnud Martini jaoks kuigi lõbus ja Heinz Kühni jaoks samuti mitte. Ainult Martini ema Hildegard tundis aiast kõvasti rõõmu, sest tema piirdus sellega, et lõikas seal kooki lahti ja pakkus madarabooli. Ainus hea asi laupäevase sunnitöö juures oli Martinile jalgpalliülekanne raadiost, mis mängis sel ajal, kui Heinz Kühn ube sidus või herneid üles võttis ja Martin umbrohuga võitles. Ühel maikuu laupäeval põlvitas isa sparglipeenra ees ja higistas. Ema polnud kaasa tulnud, ta oli eelistanud oma õele külla minna. Heinz Kühn asus rusutult tööle, võttis pealissärgi seljast ja süvenes sparglitesse. Martin märkas isa alahuulel tillukesi higipiisku, mida polnud kunagi varem näinud. Ta ülakeha nägi välja nagu alussärgis kandiline tükk taimerasva.

Tundus, nagu higistaks ta steariini.

Isa pea oli talle alati meenutanud ühe koomiksitegelase nurgelist kolpa, kuid korralikult lahku kammitud hallide juustega, mis olid tohutu koguse Briski juuksegeeliga pea külge kleebitud ega liikunud isegi tugeva tuulega millimeetritki. Tol päeval aga langes üks juuksesalk siiski isa laubale ja tugevdas Martini oletust, et isaga on midagi korrast ära. Ta küsis isalt, kuidas too end tunneb, kuid isa saatis ta ainult kõnniteeplaatide vahelt võililli eemaldama. Koos juurtega.

Aga mitte välja kaevama, vaid osavalt tõmbama. Nad kuulasid vaikides jalgpallireportaaži. See oli hooaja viimane mängupäev. Uerdingen võitis Düsseldorfi vastu 5 : 2 ja Bayern Gladbachi vastu lausa 6 : 0. Nad möödusid sellega Bremerist, kes kaotas Stuttgardis, ja said Saksamaa meistriks, mis tundus Martinile väga põnev. Hiljem mäletas ta seda mängupäeva 20

võib-olla ainult seepärast, et isa suri mõni minut pärast lõpuvilet.

Heinz Kühn pingutas peenras, puhkas alatasa, ta vahane kukal läikis päikese käes. Tal oli peas õlgkübar, mis surus ta nahale punase randi, mis kadus aegamööda tavaliselt alles õhtuks. Aeg-ajalt võttis Heinz Kühn kübara peast, pühkis higi ja vaatas taevasse. Pisut pärast seda, kui Roland Wohlfahrt lõi münchenlaste kasuks viimase värava, ajas ta end vaevaliselt püsti ja ütles vaikselt: „Sõida korraks Itaallase juurde. Las ta annab sulle kaks Augustineri õlut. Ma maksan hiljem.” Oli ebaharilik, et isa tahtis sellisel kellaajal õlut. Tal olid raudsed põhimõtted ning ta jõi pärastlõunati ainult kohvi. Õlut jõi ta alles siis, „kui tõusis joodikute päike”, ja tema puhul ei juhtunud see kunagi enne kella seitset õhtul. Niisiis imestas Martin ülesande üle, kuid rõõmustas, et pääseb võilillede rookimisest. Ta istus ratta selga ja sõitis kilomeetri kioskini, kus vana Adam Gonella istus sääraste aarete otsas nagu maiustused, jäätis ja joogid. Ta polnud sugulane itaalia kohtunikuga, kes vilistas 1978. aastal maailmameistrivõistluste skandaalset finaali3, ta polnud üldse itaalia päritolu, vaid hoopis poolakas. Sellest hoolimata hüüdsid naabrid teda ainult Itaallaseks. Gonella oli sellega harjunud, ta pidas sakslasi hulludeks ja müüs neile seda meelsamini sigarette, õlut ja väikesi napsipudeleid, ajalehti ja nätsu. Tal olid müügil isegi valmistoidud ja supid, piim ja näkileib.

Gonella andis Martinile õllepudelid kilekotiga kaasa ja poiss sõi ühe jäätise. Tagasi jõudnud, toetas ta jalgratta väljastpoolt vastu aeda ja avas väikese värava. Ta sammus ümber kuuri, pudelid kilekotis kõlisemas. Ta tahtis küsida, kas peab isale ühe külma õlle lahti tegema. Aga Heinz Kühn ei tahtnud 3

Mõeldud on Sergio Gonellat.

21

enam õlut. Ta oli ilmselt põlvitades ettepoole vajunud, ta pea oli kuni kõrvadeni hallis spargliliivas. Käsivarred lebasid rahulikult pea kõrval. Tundus, nagu oleks ta hetkeks peenrasse sukeldunud, et sealt midagi otsida. Martin lihtsalt seisis ja vaatas isa, kes ei liigutanud enam, ei kiskunud oma pead metsiku pearaputusega peenrast välja nagu mägijärvest.

Martinile võis tuhat korda öelda, et ta isa ei uppunud sparglisse, vaid sai südameinfarkti. Alles aastaid hiljem tuli talle pähe, et isa oli saatnud ta õlut tooma ainult sellepärast, et teda mitte oma surmaga koormata. Ja nii austavaks, kui ta seda žesti ka ei pidanud, oleks ta meelsasti tahtnud isaga hüvasti jätta. Matustel ta ei nutnud. Ta ei osanud seletada, miks, ta häbenes seda ja tegi ema ees näo, nagu nuuksuks, sellal kui ta silme ette kerkis ainult peenras põlvitava surnud isa kahvatu tagumikupragu.

Pärast seda oli Kühn kahekümne viie politseis töötatud aasta jooksul näinud veel palju surnuid. Esimene neist oli olnud külmunud kodutu. Ta oli purjus peaga magama jäänud ega ärganud enam üles, ta uriin oli pükstes kõvaks külmunud.

See oli haletsusväärne, kuid vähemasti rahulik surm. Kühnil ei läinud kaua, et sellest vaatepildist üle saada. Siis oli ta seitsmeteistaastane ja politseikooli õpilane. Nüüd, neljakümne nelja aastaselt, olid surm, veri ja haavad tema jaoks juba ammu tööasjaks muutunud. Veri. Värske või hüübinud.

Loikudena või pritsmetena, mõnikord segatud luukildudega, vahel juustesse või riiete külge jäänud, vette sattunud või mööbli külge kleepunud. Või polnud verd üldse. Seda juhtus ka. Inimesed, kes olid surnud sissepoole. Mürgitatud. Või siis loomulikul moel. Infarkt, löök, õnnetus. Midagi sellist.

Siis lamasid nad voodis või pooleldi riietatuna kraanikausi kõrval. Kühni ei häirinud säärase peaaegu veel elu keskel 22

seismine. Kell tiksus, veekraan tilkus, kohvimasin mulksus.

Ja veel üks korter sai vabaks. Nii nagu Albert Kocholsky oma.

Vanahärra lamas külili oma kitsas köögis. Pruunid plekilised Trevira püksid, alussärk, toatuhvlid. Väikest kasvu mees.

Kühni-suurune inimene ei oleks laua ja pliidi vahelisse kitsasse käiku mahtunudki.

Lauavakstu, taldrikualus, kilekotis vormileib, margariin, vorst. Ja moos, purgitäis alla ühe euro. Sellest jätkub terveks nädalaks. Paksud rahuldust pakkuvad moosisaiad, vähem kui 13 senti tükk. Sa oled tagasihoidlik inimene. Termoskannus kohv, millest peaks piisama hilise pärastlõunani. Nõudekapil vaid hädavajalik. Ananassikonserv, magustoit neljaks päevaks, otse väikese riiuli ees, millel lebab konserviavaja – pisut rokane, jäänud vahel pärast tomatipüreed või lihakonservi pesemata.

Puhas kraanikauss, iidvana mudel. Vähem kui kahe nädala pärast asendatakse see uue, sisseehitatavaga. Siis tehakse ilmselt ka seina sisse auk ja ehitatakse lett, et avada väike köök elutuppa.

Ja üür tõstetakse kahekordseks. Aknalaual on puuviljakauss.

Väikeste roheliste idudega kartulid. Need tuleb varsti ära süüa, Albert.

Kühn tundis väikese surnud mehe vastu poolehoidu. Mitte kaastunnet ega leina, ta polnud meest ju tundnudki. Aga heatahtlikku mõistvust selle linnu moodi põrandal kügeleva sisselöödud koljuga vanakese vastu. „Tapmisakt Albert Kocholsky kahjuks”, kirjutatakse hiljem toimikusse. See oli ametialane keel, mille kummalisust Kühn enam ei tajunud.

Kas oleks olnud võimalik ka tapmisakt Albert Kocholsky kasuks? Algul oli Kühn veel sääraste väljendite üle järele mõelnud ja otsinud teisi võimalusi. Mõrva võtja: Albert Kocholsky. Mõrva andja: teadmata. Aga see poleks ka parem olnud.

23

Kocholsky pea lebas nagu saar verejärves. Või nagu kartulipudruhunnik kastmes. Jäljetuvastusel oli tegu, et mitte sisse astuda. Kühn kummardus Kocholsky poole ja vaatas küljele pööratud nägu, kuid ei leidnud sealt midagi.

Ei kohkumist, hirmu ega isegi mitte üllatust. Ainult tühjusse vahtivad hallid ähmased silmad. Katkised prillid vedelesid nina juures. Keegi oli need puruks astunud. Kühn ajas end sirgu ja silmitses pliidil seisvat aurava veega potti. „Kas see kees alles, kui te tulite?”

Patrullpolitseinik noogutas. „Jah, see mullitas, kui ma korterisse sisenesin. Oletan, et ohver tahtis nuudleid keeta.

Pakend on pliidi kõrval nõudekapil. Tõenäoliselt teda üllatati ja löödi selja tagant maha.” „Ja millega?” „Seda me veel ei tea. Korterist me igatahes sellist eset ei leidnud, mis võiks kuriteorelvana kõne alla tulla.” „Kas midagi on kadunud?” „Tundub nagu röövrünnak. Rahakott vedeleb diivanil ja on tühi.” „Kas tohib vaadata?”

Kühn astus sammu köögist välja, et jäljetehnikule mitte ette jääda. Patrullpolitseinik ulatas Kühnile rahakoti ja vaatas, kuidas too selle läbi soris. Raha seal ei olnud, isegi mitte münte. Kühn tõmbas välja ühe foto. Sellel oli blond umbkaudu viieteistaastane poiss. Politseinik osutas pildile ja sõnas: „See on ta lapselaps.” „Ahaa?” Kühnis võitlesid imetlus kolleegi hea juurdlusvõime üle ja teatud kärsitus. Innukas politseinik käis talle närvidele. Keeras keeval veel lihtsalt tule alt. Kühni häiris kuidagi see surnu igapäevaellu sekkumine. Tema jaoks oli see sama, nagu keegi tuleks sisse ja keeraks kõigepealt muusika vaikseks. Aga teisalt: Kocholsky tõenäoliselt ei tahtnud 24

enam nuudleid süüa. Kühn sai jagu vastumeelsusest patrulli suhtes, kes ilmselt tegi head tööd. „Kas te tunnete lapselast?” „Ei, aga tema leidis ta. Ta on vanem kui fotol, aga ta on sama mees, kes meile helistas. Roger Kocholsky.” „Kus ta praegu on?” „Istub all naabrinaise juures ja väriseb. Ta on täitsa läbi.

Ta tahtis vanaisale külla tulla, leidis ta surnuna ja andis meile teada.”

Kühn vaatas veel kord ringi, lahkus siis Albert Kocholsky kunagisest kodust ja helistas kella alumisel korrusel, kus lapselaps Roger istus Schmitteringi-nimelise pensionäri köögis. Jälle üks väike laud. Täpselt nagu üleval. Üldse oli kõik nagu ülal. Välja arvatud see, et puuviljakausis olid krimpsus õunad. Ja õhus oli Bepantheni lõhn, mis Kühni enda alla mattis.

Roger Kocholsky ei tõstnud pilku, kui Kühn sisse astus.

Proua Schmittering ütles: „Ma tunnen Rogerit väikesest peale. Tõin ta kohe enda juurde. Küll on hirmus lugu.” „See on teist väga kena. Kas jätaksite meid palun hetkeks omavahele?”

Proua Schmittering läks eemale ja Kühn pani ukse kinni.

Siis istus ta Roger Kocholsky juurde laua äärde. See oli nii pisike, et nende põlved puutusid peaaegu kokku. „Minu nimi on Martin Kühn. Olen politseipeakomissar.

Tunnen vanaisa kaotuse puhul kaasa.” Ta vaatas Roger Kocholskyle otsa.

Palju lihaseid, lühikesed juuksed, kitsas T-särk, liiga palju päikest, liiga palju nahka, liiga palju hambaemaili. Sa said vanapapalt raha ja putitasid üles Ford Fiesta. Laenu lennureisideks. Ühe korra Taisse. Ühe korra Pattayasse. Või Ko Samuile.

Nädal ainult 1200 eurot inimese kohta, lend kaasa arvatud. Ja 25

väikesed tailased veavad hiiglaslikke Saksa õlle klaase basseinibaari, kus sa teistele sakslastele jutustad, mis äri sa kodus ajad.

Kuigi sa lendasid siia ju turistiklassis ja õlut ei saa endale üldse lubada. Loodetavasti teeb keegi välja. Aga su sõbratar peab sind lahedaks.

Kocholsky tõstis pilgu ja vaatas Kühnile otsa. Too tundis seda pilku sadadelt ülekuulamistelt. See oli kontrollpilk. Nii vaatasid teda enne rääkima hakkamist mehed, et välja uurida, kuidas peaksid rääkima. Kühn tegi talle asja lihtsaks. Tema deviis oli: aita tal tõtt rääkida. „Kui vana te olete, härra Kocholsky?” „Kakskümmend viis.” „Ahaa, siis on see pilt vanaisa rahakotis üpris vana, eks?”

Kocholsky vaatas talle segaduses otsa. „Kui palju lapselapsi teie vanaisal on?”

Roger Kocholsky vaatas korraks lakke. Siis maha, siis talle otsa. „Kolm. Ei. Neli.” „Kolm või neli?” „Neli.” „Aga tal oli kaasas ainult teie foto. Ta kandis ainult teid südames, mitte teisi. Kas te olite midagi lemmiklapselapse sarnast?” Kühn ütles seda peaaegu ükskõikselt, pigem nendinguna. Kocholsky pani käed rinnal vaheliti ja lükkas alahuule ette. „Pole aimugi. Kust ma tean,” ütles ta. „Õigus. See pole ka enam tähtis. Mis ametit te peate?” „Ma. Olen. Vabakutseline fitness’i-nõustaja.” „Mida sellised teevad?” „No fitness’i. Klientidega, kes maksavad.” „Palju teil siis kliente on ka?” „Ma alles alustan.”

26

Kühn naeratas sõbralikult, millest Roger Kocholsky sai ilmselt valesti aru. Ta vaatas nüüd Kühnile otse silma. „See on kindlasti lahe töö, eks.”

Poiss jutustas oma tööst spordikeskuses ja sellest, et kliendid hindavad teda väga, sest ta pöörab kõvasti tähelepanu sellele, kuidas harjutusi tuleb teha, ja et ta on mõne kliendiga väga karm ja et mõned on temalt juba eratreeningut palunud.

Siis rääkis ta oma veel küpsemata äriideest, kombineeritud toitumis- ja treeninguprogrammist, mille oli ise välja nuputanud. Selleks olevat vaja ainult nutikat brändinime ja reklaamiraha.

Kühn kuulas vaikides ja jälgis vastasistuja liigutusi. Ta teadis, et Kocholsky ei keskendunud enam. Kui ta praegu esitaks mehele küsimusi mõrva kohta kolmandal korrusel, peaks Kocholsky end äärmiselt kokku võtma, et mitte libastuda. Kühn kahtles, et poiss on selle ülekuulamise väljakannatamiseks piisavalt külma närviga. Ta ei saanud isegi aru, et see oli ülekuulamine.

Kühn naeratas edasi. „Isegi kui see on teile raske, härra Kocholsky, tuleb meil rääkida teie vanaisast.”

Roger Kocholsky noogutas. „Jutustage mulle palun täpselt, mis täna juhtus.”

Kühn lausa nägi, kuidas Kocholsky peas hakkasid rattad tööle. „Vanaisa helistas mulle täna hommikul ja kutsus mind lõunat sööma.” „Millal ta helistas?” „Pole aimugi, umbes üheksa paiku. Igatahes sõitsin ma siis kohale. Ma elan Allachis. Veerand tundi sõitu.” „Millal te siia jõudsite?” „Umbes kümme enne ühte või nii.” „Ja edasi?”

27

„Andsin all kella, aga ta ei teinud lahti. Mul on võti olemas ja läksin sellega sisse. Ma hüüdsin teda üleval ja siis läksin kööki ja noh.”

Kocholsky langetas pea ja tõi kuuldavale ohke. Kui Kühn midagi ei öelnud, tõstis ta pilgu, et siis veel kord ohata. „Mis te siis tegite?” „Ma helistasin politseisse ja ootasin elutoas. Köögis ei puutunud ma midagi.” „Te ei üritanud vanaisa elustada?” „Ta oli ju surnud.” „Ja te olite selles päris kindel?” „Ta ei liigutanud. Ja kõik kohad olid verd täis.”

Kühn ajas end sirgu. Ta telefon jope sisetaskus sumises kaks korda lühidalt. Talle tuli sõnum. „Okei. Aga siis vaadatakse ju järele. Mõõdetakse pulssi või kuulatakse, kas inimene veel hingab.” „Ahjah. Tõesti. Unustasin. Pulssi ma mõõtsin ja seda ei olnud.”

Kocholsky vaatas ukse poole Kühni selja taga ja kratsis siis rinnaesist. „Kuidas pulssi mõõdetakse?” „No kuidas ikka? Tuleb katsuda, kas on või ei ole.” „Kas te minu pulssi tunnete?” „Mis see peaks tähendama? Miks te küsite? Kas te ei usu mind?”

Kocholsky hääl oli kõrgemaks muutunud. Poiss läks närvi.

Kühnil ei olnud aga kahtlustki, et Kocholsky kui fitness’i-proff oskas pulssi mõõta. Ta lihtsalt ei uskunud, et noormees seda ka tegi. Pilk ukse poole oli Kühni jaoks olnud märk selle kohta, et Kocholsky tundis end ebamugavalt ja otsis sõna otseses mõttes väljapääsu. Treener ei suutnud oma keha kontrollida. Ta silmad, käed ja jalad reetsid Kühnile rohkem kui iga sõna, mis ta kuuldavale tõi.

28