Jannsen. Elu ja töö

J o h a n n Vo l d e m a r J a n n s e n

2

Johann Vo l d e m a r

Mart Laar

Jannsen Elu ja töö



READ 2019

Sisukord

5

Üles! 7 Jannseni sünd ja põlvnemine 25 Lendutõus 37 Meil aiaäärsel tänaval – meheks saamine Vändras 51 Hüpe tundmatusse – koolmeister Pärnu Ülejõel 69 Eesti nime kuulutaja 91 Eestimeeste koguja 129 Eesti elu keskuses 151 Koidukumas 185 Mu isamaa, mu onn ja rõõm! 207 Tipus 227 Pöördtoolitund 245 Paigallend 269 Omadele võõras, võõrastele oma 289 Pikk lahkumine 309 Eesti kääbik 323

Isikunimede register 329

Sisukord

Kasutatud kirjandus 343

6

7

Üles!

1832. aasta soojal suvepäeval ronis Vändra Särghaua (Särgava) talu Kõrtsi-Jukuks kutsutud karjapoiss Jaan Jensen küüni katusele, pani endale omatehtud tiivad külge, hüüdis peretütrele: „Vaata, Juula, nüüd ma tulen!” ja viskus õhku, püüdes end tähtede poole sirutada. Karjapoiss oli imelikke tempe teinud varemgi, üldse oli ta mõnevõrra kummaline, luges lammastele raamatuid ette ja lõõritas lehmadele laulda. Kes teab, kust oli ta lendamiseks innustust saanud, tiivad oli poiss igatahes meisterdanud puuraamile tikkudega kasetohtu lüües. Loomulikult ei kestnud õhulend pikalt ning nõndasamuti kui tuhanded üritajad varem, kukkus Kõrtsi-Juku taevast alla nagu kivi. Tiivad need aga päris puruks. Imekombel pääses poiss üksnes tugeva

Üles!

kippusid tal juba õhus lagunema, kokkupõrkel maaga läksid

8

põrutusega. Etendust pealt vaadanud inimesed naersid ning pöördusid tagasi oma toimetuste juurde. Sel hetkel ei osanud keegi arvata, et nähtu ennustab üsna täpselt ette Kõrtsi-Juku edasist elukäiku, mis oli oluliselt kõrgema lennuga kui ühelgi end eestlaseks kuulutanul enne teda. Jaan Jensen ehk täieliku nimega Johann Voldemar Jannsen pürgis sihikindlalt üles tähtede poole, jõudis päikesele päris lähedale, kuid siis sulatas kuumus sulgi koos hoidva vaha ning järgnes järsk langemine, mille järel tuli unustus. Nii sügav, et isegi põhjalikumat raamatut pole temast kirjutatud. Tema teod on ometi jäänud. Just Jannsen tõi ärkvele suikuma kippuva maarahva, õhutades teda tähtede poole pürgima, ja mis kõige tähtsam – oma tulevikku uskuma.

Järjepidevale ajakirjandusele alusepanek, eestluse äratamine, laulupeod ja Eesti hümn on selle kõrval juba pisiasjad. Kuidas see kõik võimalikuks sai, sellest järgnev raamat räägibki.

Tegevusajal „isa Jannseniks” kutsutud Johann Voldemar Jannseni käekäik oma rahva ajaloolises mälus pole olnud kerge.

Kedagi teist ärkamisaja juhtidest pole sellistesse kõrgustesse tõstetud ega säärase põhjalikkusega maha materdatud. Kui teiste ärkamisaja juhtide teod on jäädvustatud raamatutesse, neile on püstitatud mälestusmärke ning nende portreed on leidnud tee rahatähtedele, siis Johann Voldemar Jannsenis polnud selle sajandini raamatutki, rääkimata mälestusmärgist. 1920.–1930. aastatel anti Jannseni nimi küll kolmele tänavale, kuid Jakobsonil on omanimelisi tänavaid poole rohkem. Johann Voldemar Jannsen on teiste nimekate kaasaegsetega võrreldes kahtlemata pigem tagaplaanile jäänud. Tema väidetav „müüdavus” on endiselt teema, mille järgi Jannsenit üldse teatakse, kuigi vähesed

oskavad täpsemalt ütelda, kellele ja mida ta müüs. Geograaf ja

9

kultuuriloolane Vello Paatsi on Jannseni ümber käinud mõttevahetust kokku võttes ütelnud, et oleme ikka arvanud, et Jakobson oli edumeelne ja tema tee ainuõige, Jannsen seevastu mugav, kokkuleppealdis, vanameelne, müüdav, autodidakt jne, vaata et ärkamisaegne jobu. Kas on need asjad aga ikka nii lihtsad?

Esimestel aastakümnetel ärkamisaja järel püsis hinnang Jannsenile siiski peaaegu samas mõõtkavas teiste rahvuslike suurmeestega, kuigi „müüdavuse” süüdistus rippus endiselt tema pea kohal. Hurda ja Jakobsoni vastasseis unustati, Jannseni ja Jakobsoni konflikt püsis aga endiselt päevakorral. Kui Matthias Johann Eisen asus 1883. aastal välja andma oma „Tähtsate meeste” sarja, ilmus Jannseni elulugu selle kolmandas osas Carl Robert Jakobsoni oma kõrval.1 Kuigi Jannseni tööd rahva äratamisel tunnustati, peeti teda võrreldes Jakobsoniga ikkagi piiratuks ja vanamoeliseks. Vastasseisu Jakobsoniga kahetseti ja märgiti, et tegelikult nende vahel nii suuri erinevusi polnudki.

Sama hoiakut jagasid teisedki kaasaegsed. Jakob Johanson-Pärna tõdes näiteks: „Nõnda läksivad need kaks suremata isamaa poega, need kaks iseläikivat kalliskivi uuemas Eesti ajaloos, täitsa lahku, vastaliste rõõmuks, aga Eestirahva suureks kurvastuseks.”2 Mihkel Martna aga tõdes Jannsenist rääkides, et „kadunud kirjamees tõepoolest hoopis vabameelsem oli, kui temast arvatakse ja kui ta trüki läbi enesest näidata sai”, ja väitis 1 2

Eisen, Matthias Johann. Tähtsad mehed, III. Tartu, 1883.

Johanson-Pärna, Jakob. Kuulus Eesti rahwa hariduse töötaja Carl Robert Jakobson. Tallinn, 1891.

Üles!

kokkuvõtteks, et „Jannsenit väga auväärt aated ja head püüd-

10

mised on juhtinud, nii et seda äramüümise juttu küll muul viisil peab seletada katsutama”.3 Iseseisva suurusena Jannsenit siiski peaaegu ei käsitletud, ikka räägiti temast suhete kaudu Carl Robert Jakobsoniga. Tundus juba, et kunagine vastasseis hakkab varjusurma vajuma, kui omaaegsed tülid täie teravusega taas üles võeti. Uute võitluste laine juhatas sisse Jannseni väimehe Heinrich Rosenthali saksa keeles 1912. aastal ilmunud „Kulturbestrebungen des estnisches Volkes während eines Menschenalters”. Jannsen seatakse selles Eesti arengu kesksele kohale, tema teenete kirjeldamise kõrvalt põhjatakse raamatus aga Carl Robert Jakobsoni ning teisi Jannseni vastaseid. Rosenthali tugevalt poleemiline raamat tõlgiti eesti keelde alles pärast Eesti iseseisvuse taastamist.4 Omariikluse tulekul sekkus debatti noorem sugupõlv, kelle silmis Jannsen armu ei leidnud. Noor-Eesti pidas Jannsenit läbinisti vanamoodsaks tegelaseks, kes üritas Eestis levitada mannetut Preisi kultuuri, mitte aga eesrindlikku Prantsuse mõtteviisi. Teda ei hinnatud enam oma aja olude, vaid kaasaja arusaamade järgi. Ning sellest lähtudes polnud Jannsen piisavalt progressiivne ja radikaalne. Gustav Suits tegi Jannseni loomingu maatasa, mainides vaid, et „milleks ta ikka veel kõlbab, see on – Eesti ajakirjanduse isaks”5, nagu olnuks see mingi tähtsusetu positsioon. Omaaegne aktiivne esseer Jaan Kärner tunnustas küll mõningaid Jannseni teeneid, kuid pidas teda ikkagi tagurlaseks. Eesti oli värskelt iseseisvunud, kõi3 4

5

Martna, Mihkel. C. R. Jakobson. Tallinn, 1903.

Rosenthal, Heinrich. Eesti rahva kultuuripüüdlused ühe inimpõlve vältel. Mälestusi aastatest 1869–1900. Tallinn, 2010.

Suits, Gustav. Jannseni „Eesti Laulik”. Eesti Kirjandus, 1933, nr 10.

gest saksapärasest tuli vabaneda. Kõik, mis näis kuidagi olevat

11

parunitega seotud, tuli päevavalgele tirida ja häbiposti panna.

Näiteks Jannseni reeturlikkus. Kõige tugevama paugu põrutas sel teemal pangaametnikust ajaloolane, just Vabadussõjast naasnud Aleksander Kruusberg, kelle 1922. aastal välja antud dokumentide kogumikus „Venestamise tulekul” kinnitatakse, et Jannsen lubanud sakslaste huvidele vastu tulles Jakobsonil oma lehes kirjutamise lõpetada, mille eest talle maksti toetust 2000 tellija hoidmiseks ning leht allutati saksa pastorite tsensuurile.

Sellist tsenseeritud lehte lubati ringkirjaliselt ka toetada.6 Sama liini jätkas August Palm, kes 1930. aasta esimeses Eesti Kirjanduse numbris avaldatud artiklis „Eesti esimene poliitiline näidend” võttis Jannsenile esitatud etteheited kokku, ladudes sellele turjale üha rõhuvama süükoorma.7 Kuigi sellised elukutselised ajaloolased nagu Hans Kruus Jannseni tehingut rüütelkondadega tõestatuks ei lugenud, kippusid nad seda siiski võimalikuks pidama. Hans Kruus tutvustas oma töödes Jannseni oma kõrval teist, nimelt venemeelset välispoliitilist orientatsiooni. Uurides 1864. aasta palvekirja ja rahvuslike keskuste suhtlemist ärkamisaja alguses, Kruus nende hulka Jannseni kodu ei arvestanud. Lausa eeldusena kippus Jannseni müüdavust oma töös võtma aga Friedebert Tuglas.

Rosenthaliga polemiseerivas monograafias „Eesti Kirjameeste Selts” kinnitas Tuglas, et rahvuslikus liikumises eksisteerisid algusest peale kaks suunda – alalhoidlik-kiriklik ja mässumeel6

7

Kruusberg, Aleksander. Ääremärkused Johann Voldemar Jannseni müüdavuse asjus. Eesti Kirjandus, 1921, nr 3.

Palm, August. Eesti esimene poliitiline näidend. Eesti Kirjandus, 1930, nr 1.

Üles!

ne. Välispoliitilise orientatsiooni järgi võis neid jagada saksa- ja

12

venemeelseks. Tuglas oponeeris arvamusele, et rahvuslik liikumine algas esimesest üldlaulupeost, nihutades selle sünni oluliselt varasemaks, ent ignoreeris samal ajal Jannseni tollast tegevust. Jannseni osa polnud Tuglase meelest üldse eriti suur, pigem hoidis tema kokkuleplikkus rahvuslikku liikumist tagasi ja sakste mõju all.

Täielikult mutta Jannsenit siiski ei taotud. Tema teeneid üritas esile tuua Hendrik Prants, kelle vastus Palmi süüdistustele jäi paraku käsikirja. 1938. aastal anti Eesti suurmeeste sarjas postuumselt välja August Tammani lühibiograafia Johann Voldemar Jannsenist.8 Postipapa portree rippus paljudes rahvamajades, raamatukogudes ja koolideski. Tema nime said mitu tänavat, Tartu Eesti Põllumeeste Selts püstitas oma esimesele esimehele Tartu näituseväljakul ilusa bareljeefiga mälestuskivi. Siiski peeti teisi kaasaegseid oluliselt tähtsamaks. Esialgu varjutas Jannsenit Carl Robert Jakobson, seejärel hakati Jannsenist rääkima peaasjalikult kui Eesti säravaima isamaalauliku isast. Nii käsitles Karl Mihkla Jannsenit oma Lydia Koidulat puudutavates uurimustes. Sama vaatenurk avaldus hiljem ajuti ka Aino Undla-Põldmäe töödes.9 Iseseisvuse kaotamisega 1940. aastal kaotasid eestlased ka õiguse ise oma ajaloo üle otsuseid langetada. Nüüd otsustati Moskvas, mis on õige. Ning seal peeti õigeks kõiki neid tegelasi, kes on Eestit Venemaale lähendanud, võttes sel teel iroonilisel kombel paljuski üle tsaarivõimude hoiakud XIX sajandil. Uuel võimul oli vaja paljastada nn kodanlik-natsionalism, näidates selle reeturlikkust ja kokkuleplust oma rahva verivaenlastega.

8 9

Tammann, August. Johann Voldemar Jannsen. Eestluse ärataja. Tallinn, 1938.

Undla-Põldmäe, Aino. Koidulauliku valgel. Tallinn, 1981.

Johann Voldemar Jannseni häbimärgistamine sobis sellesse

13

skeemi suurepäraselt. Selles olukorras olid andmed, mida sakslaste ümberasumise järel avastas Voldemar Milleri rüütelkonna arhiivist rüütelkonna sidemete kohta Jannseniga,10 uutele võimudele tõeline kingitus. Edasi läks aina hullemaks. Jannsenist sai kulakluse eestkõneleja, kes oli püüdnud oma rahvast parunite kontrolli all hoida. Nõukogude võimu taaskehtestamise järel avaldatud artiklites andis oma panuse Jannseni „paljastamisse” ka Hans Kruus – kuni ta ise kodanliku natsionalistina vangikongi saadeti. Gustav Naani toimetamisel 1952. aastal ilmunud ametlikus „Eesti NSV ajaloos″ võeti Jannseni ja tema mõttekaaslaste suhtes põhimõtteline hoiak: „Konservatiivse-klerikaalse suuna eesotsas seisid Eesti natsionalistliku kodanluse huvide väljendajad ja Balti parunite agendid, ajalehetoimetaja J. V. Jannsen ja pastor J. Hurt. Nad õigustasid reaktsioonilist Balti erikorda ja pärisorjuslik-klerikaalset Balti-saksa kultuuri, eitades eesti talurahva sügavat vastuolu mõisnikega. Samal ajal jutlustasid nad eesti rahvuse ühtsuse ideed, eitades klassivõitlust ja tundes hirmu masside liikumise ees. Nad püüdsid eesti rahvast eraldada vene rahvast ja vene kultuurist, samal ajal orjalikult lömitades vene tsarismi ees. Nad rõhutasid küll eesti keele ja eestikeelse kooli tähtsust, kuid see oli neile ainult vahendiks, millega püüdsid meelitada rahvahulki oma mõju alla ja ulatuslikumalt levitada reaktsioonilist, natsionalistlikku

10

11

Miller, Voldemar. Eesti ajakirjandus baltisaksluse teenistuses. Eesti Kirjandus, 1940, nr 8; Miller, Voldemar. Eesti kodanlik ajakirjandus baltisaksluse teenistuses. Eesti Keel ja Kirjandus, 1941, nr 1.

Naan, Gustav. Eesti NSV ajalugu. Tallinn, 1952.

Üles!

ideoloogiat, et rahvast jätta igavesse orjusse.”11 Need süüdistu-

14

sed olid juba niivõrd rängad, et olnuks Jannsen elus, oodanuks teda ees kindel Siberi tee.

Täisregistrid tõmbas Jannseni materdamisel lahti edasipüüdlik ajaloolane Leida Loone. 1954. aasta ajakirjas Looming „paljastas” ta Jannseni koostöö sakslastega ajalehe „Eesti Põllumees” väljaandmisel, kinnitades, et tegelikult oli Jannsen Eesti rahva vaenlastega algusest peale koostööd otsinud. Ta kirjutas: „Jannseni sidemed sakslastega ja suhtumine saksa mõisnikesse oli ju senigi teada mitmete konkreetsete faktide alusel. Eespool-toodud andmed kinnitavad veelkordselt, et Jannsen ka omal algatusel, oma tõekspidamistest lähtudes otsis sidemeid ja koostööd eesti rahva põliste vaenlaste ja rõhujate – saksa mõisnikega. Eelpool-kirjeldatud läbirääkimised sakslastega ei jäta selles mingit kahtlust. Siinjuures ei ole tegemist mingi väljastpoolt tuleva survega, vaid asi algatatakse Jannseni poolt, kes ise pöördub oma ettepanekutega ja abi ning toetuse palvetega sakslaste poole. Eelnevast on ka selge, kelle vastu Jannsenil seda abi vaja oli. Jannsen otsib nii politseivõimude kui ka saksa mõisnike toetust selleks, et tagasi tõrjuda „mitteusaldatavaid”, neid, kes kuulavad „kahjulikke sosistamisi”, kel on kalduvusi „ebaterveteks liialduseks”. On selge, et Jannsen ja tema taga seisev kujuneva eesti maakodanluse ladvik, kes küll ei lepi enam pärisorjusega ja omab aadli omadest erinevaid taotlusi, kardab 1860. aastail siiski ka juba oma rahvast. Mõisnikega sõlmitud rahvavaenulikud kokkulepped häbimärgistavad Jannsenit kui kujuneva kulakluse ideoloogi.”12 12

Loone, Leida. Mõningaid lisaandmeid J. V. Jannseni kokkuleppeist saksa mõisnikega a. 1868. Looming, 1954, nr 11.

Stalin surma järel ja „sula-aegade” tulekul otsesed rünna-

15

kud Jannseni vastu nõrgenesid, kuid ebasoosingusse jäi ta ikkagi. Akadeemilises kirjandusloos võttis Maie Kalda Jannseni osa kokku järgmiselt: „Tema tugev anne ei leidnud puuduliku hariduse, halbade kirjanduslike eeskujude ja kõveriti kujunenud maailmavaate tõttu täisväärtuslikku rakendust.”

Tema „häbiväärse sobingu” kohta kirjutas Kalda järgmist: „Arglik, kasuahne ja ülemuste ees aupaklik nagu ta oli, andis Jannsen reaktsiooniliste jõudude survele järele. 1871. aasta veebruarist alates keeldus ta avaldamast Jakobsoni kaastööd ja sai siitpeale üheksa aasta jooksul Eestimaa ja Liivimaa rüütelkonna kassast regulaarselt soliidse summa – kompensatsiooniks ajalehe suunamuutusest tingitud lugejate arvu vähenemise eest. Selle tehinguga reetis Jannsen oma paljude pooldajate ootusi, taandus rahva kõige aktuaalsemate huvide kaitsmisest ja jättis üha hoogustuva rahvusliku liikumise aastateks ilma häälekandjata.”13 Ka Eduard Laugaste tõdes, et „Jannsen ja „Perno Postimehe” ringkond on olnud kõige negatiivsema suhtumisega rahvaluule vastu”.14 Enamasti üritati Jannsen lihtsalt maha vaikida. Kui Lydia Koidula elukohtadele mälestustahvleid hakati paigutama, esitati ettepanek, et neil võiks ka Johann Voldemar Jannseni meeles pidada, kuid sinnapaika see mõte jäi.15 Loomulikult oli ka erandeid. Ju-

13

14 15

Kalda, Maie. Johann Voldemar Jannsen. Rmt: Eesti kirjanduse ajalugu. 2. kd.

Tallinn, 1966.

Laugaste, Eduard. Eesti rahvaluuleteaduse ajalugu. 1. kd. Tallinn, 1963.

Sirp ja Vasar, 26. september 1969.

Üles!

han Peegel rõhutas „Perno Postimehe” tähendust rahvuslikus

16

liikumises ning Jannseni rolli Eesti ajakirjanduse loomisel,16 Rudolf Põldmäe tõstis esimese üldlaulupeo 100. aastapäevale pühendatud uurimuses esile Johann Voldemar Jannseni rolli esimese peo korraldajana17. Sama mõttelist liini jätkasid Põldmäe tööd järgmisest kahest laulupeost ning Vanemuise Seltsist.18 Jannseni kaitseks võtsid sõna ka Paul Rummo19 ja Jaan Kross20.

Ametliku suuna jaoks püsis Jannsen siiski endiselt kahtlase saksameelse tegelasena. Hoiaku Jannseni suhtes sõnastas kõige selgemalt Maie Kalda: „Jannsenis polnud millegi väga suure, üle aegade püsiva kordasaatmiseks vajalikku fanatismi, julgust, sirgjoonelisust. Tal puudusid ideaalidki, mille nimel fanaatiliselt tegutseda. Kõige südamelähedasem oli ehk rahvusliku iseteadvuse äratamine, eestluse ideaal, mida ta teenis enda kohta suhteliselt järjekindlalt, aga mis ei takistanud teda ka sakste ees ülearuseid kummardusi sooritamist ja mille ta ikkagi lõpuks reetis. Rahvavalgustustöö?

Seda ta jõudumööda tegi, kuid polnud ise küllalt valgustatud selleks, et suuta alati valida efektiivseid vahendeid ja meetodeid. Usk? [---] Jannseni näiliselt nõretav usklikkus oli seespidi teesklev ja mugav. Usus, nagu mõnedes muudeski asjades, võttis Jannsen, olgugi väliselt, aga ikkagi vastupanuta 16

17 18 19 20

Peegel, Juhan. Saja-aastast „Pärnu Postimeest” sirvides. Looming, 1957, nr 6; Peegel, Juhan. Suur maailm tuli üle tarekünnise: J. V. Jannseni 150. sünni-aastapäeva puhul. Looming, 1969, nr 5.

Põldmäe, Rudolf. Esimene Eesti üldlaulupidu 1869. Tallinn, 1969.

Põldmäe, Rudolf. Vanemuise Selts ja teater 1865–1880. Tallinn, 1978.

Rummo, Paul. Kirjatähe kammitsas. Tallinn, 1977.

Kross, Jaan. Kui mõni mees teaks ... . Sirp ja Vasar, 13. juuni 1969; Kross, Jaan.

Vahelugemised, II. Tallinn, 1976.

omaks ajastu normid ja mentaliteedi, püüdis ennast nende

17

kohaselt ümber vormida, oma loominguski võltsimpulsse järgida, jättes oma tõeliselt tugevad küljed välja arendamata. See ei jää karistuseta, siin on üks põhjusi, miks Jannseni kirjanduslik anne nii puudulikult teostas, nii fragmentaarselt jäädvustas.”21 Jannseni väljatõrjumine rahvuslikust liikumisest toimus nüüd pigem Jannseni konkurentide uurimise ja esiletõstmise kaudu. Nii Kreutzwaldi, eriti aga Carl Robert Jakobsoni sai uurida eest, tagant ja külje pealt. Mida tehtigi.

Tundus, nagu oleks koostöö vene võimudega olnud lausa õilis ettevõtmine, sakslastega sehkendamine aga rahvuslik reetmine. Loomulikult ei puutunud Ea Jansen ega Jakobson ise siin kuidagi asjasse, viimase süvitsi uurimine aitas tegelikult kaasa ärkamisaja kui terviku mõistmisele. Nii käsitles Ea Jansen oma „Sakala” uurimuses uuel tasemel ka selle ja „Eesti Postimehe” vahekorda.22 Paguluses aga, kus Eesti Vabariik oma reeglite järgi edasi elas, toimus teatav Johann Voldemar Jannseni renessanss. 1955. aastal Stockholmis ilmunud raamatus „Eesti ajaloo põhiprobleemid” tõstis Oskar Loorits esile Jannseni rolli Eesti arengus, seades selle Jakobsoni omast kõrgemale. 23 Jannseni tähendust rõhutas Arthur Võõbus oma 14-köitelises suurteoses „Studies in the history of Estonian people” (ilmus aastatel 1969–1985), teisi

21

22 23

Kalda, Maie. Jannsenist ja tema jumalatest. Rmt: Kirjandusest ja kriitikast. Tallinn, 1976.

Jansen, Ea. C. R. Jakobsoni „Sakala”. Tallinn, 1971.

Loorits, Oskar. Eesti ajaloo põhiprobleemid. Stockholm, 1955.

Üles!

rahvusliku liikumise tegelasi siiski maha tegemata.

18

Kodumaale see areng niisama hästi kui ei jõudnud. Võib aga öelda, et omal moel mängis Johann Voldemar Jannseni taastulek rolli Eesti taasärkamisajal. Jannseni vaenamine põhjusel, et ta polnud piisavalt venemeelne, tekitas vastuseisu. Jaan Krossi novell „Pöördtoolitund” langes seetõttu viljakale pinnale.24 Veelgi suuremat tähelepanu äratas 1979. aastal Mikk Mikiveri selle põhjal esietendunud mononäidend Heino Mandriga peaosas. Kui seda mängiti Tartu Ülikooli aulas, oli see tõeline sündmus. „Pöördtoolitund” andis 1980. aastate alguses noorteliikumisele Noor-Tartu idee oma keldris läbi mängida omalaadseid kohtuprotsesse süüdistaja, kaitsja, kohtuniku ja tunnistajatega. Rahvusliku liikumise sakslastele mahamüümise süüdistuses mõisteti Jannsen õigeks. Järgmisel „istungil” pandi süüpinki juba Carl Robert Jakobson, keda süüdistati rahvusliku liikumise venestuse kätte mängimisel. Tema mõisteti süüdi.

See noortartlaste mäng ei saanud muidugi kuskil mujal lõppeda kui Riikliku Julgeoleku Komitee Tartu osakonnas Vanemuise tänaval, kus mult päriti aru, kust olen võtnud jultumuse süüdistada meest, kellele Tartus Toomemäele äsja monument püstitati – seltsimehed ajasid nimelt järjekindlalt segamini Kristian Jaak Petersoni ja Carl Robert Jakobsoni.

Kõige selle taustal on arusaadav, et laulva revolutsiooni ajal asuti Johann Voldemar Jannseni tegevust ümber hindama. Otsa tegi lahti muinsuskaitseliikumine, mille eesmärk oli Eesti ajaloo „taastulek”. Ootamata Jannseni ametlikku rehabiliteerimist, asuti kodukohas Vändras tema mälestust jäädvustama. Kohalik 24

Kross, Jaan. Pöördtoolitund. Looming, 1971, nr 1; Kross, Jaan. Klio silma all.

Tallinn, 1972.

töömees Karl Kontus tegi ettepaneku Jannseni sünnikoht tähis-

19

tada, asjaajamise võttis enda peale Vändra Muinsuskaitse Selts eesotsas Jannu Holstinguga ja jaanipäevaks, 24. juuniks 1988, saadi mälestusmärk püsti.25 Samal päeval alustas oma ajaloolise nime all uuesti ilmumist „Perno Postimees”. Jannseni mälestuse jäädvustamisega hakkasid tegelema Jaan Eilart ja Eesti Looduskaitse Selts. Jannseni 170. sünniaastapäeva puhul kirjutas Eilart Jannseni rollist Eesti ajaloos: „Üks valulisemaid võõritinähtuid on Johann Voldemar Jannsen. Tast sai koguni tagasihaaravalt nagu mingi rahvavaenlane. Tema nime kandvatelt tänavatelt võeti sildid, Pärnus koguni koos Ülejõe koolitareni mineva kaseallee maharaiumisega. Tema rajatud üldlaulupidudest, kus sündis maarahva kokkukuuluvustunne, kustutati järjepidevusnumber.”26 Samal teemal võtsid sõna Juhan Peegel27 ja teisedki. Eilart võttis ka sihiks Jannsenile Tartus mälestussammas püstitada. Püüdes Postipapat n-ö oma vankri ette rakendada, tõrjus ta teised huvilised eemale, tellis monumendi ära ja asus seda igasuguse kooskõlastamiseta ja kavandeid näitamata Eesti Looduskaitse Seltsi lippu lehvitades Tartus Toomemäele üles seadma. Kuna luba polnud selleks küsitud, lasid linnavõimud monumendi maha võtta, ka seati küsimärgi alla selle kunstiline lahendus. Kõigele lisaks tuli välja, et Eilart on mälestusmärgi teostajale suurema osa lubatud rahast maksmata jätnud. Lugu muutus aina piinlikumaks, siis tõsteti monument Tartus kraanaga autokasti ja saadeti Vändra poole teele. Pärnumaa juhtkond 25 26 27

Holsting, Jannu. Jaanilaupäeval Vändras. Rahva Hääl, 18. juuni 1988.

Eilart, Jaan. Kuldsepp, Jaan. Hinnanguil on aja vaim. Sirp ja Vasar, 19. mai 1989.

Peegel, Juhan. Saja aasta möödudes. Reede, 27. juuli 1990.

Üles!

polnud neile kaela sadanud „kingitusest” sugugi vaimustatud

20

ning selle avamine Vändras jäi ära. Ametliku seletuse tõttu sellepärast, et inimestel polnud bensiiniraha avamisele sõitmiseks.28 Üleminekuperiood sai lõpuks siiski läbi ning minevik loksus tasakaaluasendisse. Jannseni taastulek toimus tema naasmise kaudu oma kohale, teisi rahvuslikke suurusi maha kiskumata. Jakob Hurda renessanss leidis aset Jannseni omaga samaaegselt, ainult et oluliselt suurejoonelisemalt. Jakobsonilt ei hakanud keegi aupaistet võtma, lihtsalt ta polnud enam ainus suurus. Jannsenit asuti tasapisi uurima, unustamata seejuures tema elu küsitavamaid lehekülgi, nagu kokkuleppele minekut baltisakslusega.29 Jannseni uurimisele keskendusid Hilve Rebane ja eriti Malle Salupere30, kes andis välja ka Jannseniga seotud allikaid, näiteks osa tema diarium’ist”.31 Lõpuks jõuti ka esimese raamatuni Jannsenist – Malle Salupere „Postipapa. Mitmes peeglis, mitmes rollis” ilmus 2006. aastal.32 Suure osa selle sisust kordas autor üle oma kapitaalses Koidula monograafias.33 1994. aastast annab Pärnu välja Jannseni preemiat ning Jannseni mälestust peab meeles ka Postimees.

150 aasta möödumisel „Perno Postimehe” esimese numbri il28

29 30

31

32 33

Hanson, Raimu. Mälestussammas laulupidude isale. Postimees, 6. juuli 1991; Jennsen, Jaan. Monument jäätisetorbikule võeti maha niisama nobedasti kui püstitati. Liivimaa Kroonika, 11. juuli 1991; Soidro, Mart. Tants monumentide ümber.

Postimees, 15. august 1991; Astok, Hannes. Jannsen sõitis Tartust Vändrasse.

Postimees, 15. november 1991; Notberg, Enrico. Jannsen ei saa rahu. Liivimaa Kroonika, 19. detsember 1991.

Paatsi, Vello. Kas Jannsen oli ostetav? Keel ja Kirjandus, 2001, nr 5.

Salupere, Malle. J. V. Jannsen pietismi ja sotsialismi vahel. Keel ja Kirjandus 1999, nr 13.

Diarium. Johann Voldemar Jannseni Pärnu päevik. Koost Pärnu Muuseum, tlk Malle Salupere. Pärnu Muuseum, 2001.

Salupere, Malle. Postipapa. Mitmes peeglis, mitmes rollis. Tartu, 2006.

Salupere, Malle. Koidula. Tallinn, 2017.

mumisest 2007. aastal avati Pärnus Rüütli tänaval Mati Karmini

21

teostatud Jannseni pronksskulptuur. 2018. aastal sai Tartus Kaarsilla kõrval püsti mälestusmärk isale ja tütrele ehk Postipapale ja Koidulale Mare Mikoffi ja Bruno Kadaku pronksskulptuuridega.

2019. aastal lasi Eesti Pank Jannseni 200. sünniaastapäeva puhul välja mälestusmündi. Polegi enam väga vähe.

Igatahes tundus, et peagi seatakse Jannsen tagasi talle kuuluvale kohale Eesti ajaloos. Mõne aasta eest palus aga isa Vello Salo ootamatult mul enda juurest Pirita kloostrist läbi astuda.

Isa Vello palvele pole teatavasti võimalik ei ütelda. Ja nii me siis istusime kloostri aias, puhusime juttu maast ja ilmast ning jõime nunnade toodud kohvi. Ootasin kannatlikult, millal Vello asja juurde jõuab. Ega pikalt ei läinudki, kui Vello hakkas rääkima Jannsenist. Tema arvates on Jannsen Eesti ajaloos kõige laimatum tegelane. Jannsenile on rängalt ülekohut tehtud ja on viimane aeg tema hea nimi taastada. Olin Vello jutuga enam kui nõus ja rõõmustasin, et nüüd on Jannsenist vähemalt raamat olemas. Vello ohkas ja ütles: „Sellepärast sind näha tahtsingi.”

Ta tõstis toolilt laua peale kaks mulle tuttavat raamatut – Malle Salupere Postipapa ja Koidula. „Juba nende maht on kõnekas,” ütles Salo ja lükkas raamatud minu ette. „Neil pole iseenesest ju midagi viga, ainult et need langevad suuresti kokku. Jannseni raamat oleks otsekui üle kantud Koidula raamatusse ja siis sellele konkreetselt Koidulat puudutavad osad juurde kirjutatud. Ja jälle on Johann Voldemar Jannsen peamiselt Koidula isa. Mida ta kahtlemata ju ka oli. Ning ega selles midagi halba matut. Käisin Tartus ja tegin seltsile ülesandeks oma asutajast

Üles!

polegi, ainult et mina arvan, et Jannsen on väärt päris oma raa-

22

korralik raamat kokku panna, aga ei miskit. Nüüd on sinu ülesanne oma seltsimehed [nii tavatses Vello Salo nimetada EÜSi liikmeid] hädast välja aidata ja see raamat ära kirjutada.”

See kõik oli väga õige, kuid ma polnud üldse kindel, kas olen ikka õige mees seda tegema. Avaldasin ka kahtlust, kas on üldse mõttekas Jannsenist uut raamatut koostada, sest see tugineks ju suures osas ikkagi Salupere tööle, mistõttu raamatud tuleksid üsna sarnased. Isa Vello surus mu vastuväited otsustavalt maha, küsides otse, kas ma pean Jannsenit nii viletsaks meheks, kellest ei võiks kahesaja aasta jooksul kaht raamatut kirjutada.

Mis sest, et need osalt kattuvad. Mis peamine – tema soov on, et Jannsen saaks päriselt oma raamatu ega poleks selgrooks Koidula, Jakobsoni või Hurda raamatule. Ta vaatas mulle teraselt otsa ja lõi lauale trumbi: Hurta, Jakobsoni või Koidulat uurides tegeletakse ajaga, mil rahvuslik liikumine oli juba täies hoos, Jannseni raamat oleks aga esimene, mis räägiks sellest, mis oli enne. Sellega seoses oleks kirjutada väga palju, kas või põhjalikumalt „Perno Postimehe” tähendusest.

Isa Velloga polnud võimalik vaielda. Õnneks olin juba aastaid Jannsenit puudutavaid materjale sahtlisse kogunud, toetuda sain ka Tartus Jannsenist peetud loengukursusele. Aga ikkagi oli võetud ülesanne kohutavalt raske. Jannseni kohta pole võtta põhjalikke alusuuringuid ja seepärast olen pidanud uurima „Perno Postimeest” ja selle kaastöölisi, tegelema „Eesti Postimehe” kirjasaatjatega, süvenema Jannseni haigusloosse jms. Kõik see võttis arvatust rohkem aega.

Juubeliaasta lõpetuseks on raamat viimaks kaante vahel.

Olen selles lasknud võimalikult palju kõnelda Jannsenil endal,

aga sõltuvalt allikast on vahel tsiteeritud lõigud vanas, vahel

23

uues kirjaviisis, vahel hoopis tõlked. Ebaühtlasest stiilist on olulisem, et Jannsen saaks oma rahvaga otse rääkida. Ehk aitab see lõpuks kaasa tema ausa nime laimust ja valedest puhtaks pesemisele. Sest vaata kustpoolt tahes – rahva antud aunimetus „isa Jannsen” on igati õigustatud. Oma rahva äratamise kõrval oli ta isaks paljudele selle ettevõtmistele ja lõppude lõpuks ka Eesti rahva esimesele laulikule. Loodetavasti innustab see raamat veel paljusid Jannseni elu ja tööd uurima.

Üles!

See raamat on pühendatud isa Vellole.

24

25

Jannseni sünd ja põlvnemine

Johann Voldemar Jannseni sünd ja põlvnemine on mattunud nii paksu legendide, kuulujuttude, ilustamiste ja väärtõlgenduste kihi alla, et selles on raske teri sõkaldest eraldada. Ka põhjalikumad ülevaated „Eesti kirjanduse ajaloost” Vikipeediani kordavad juttu Jannsenist kui möldri pojast, kuigi sel kirjutamisega tegi algust juba Johann Voldemar Jannsen ise, tütarde kirja pandud mälestuste ja kohaliku pärimuse toel levisid valeteated ka teistesse allikatesse. Jannseni kohta käivate müütide kinnistamisele aitasid kaasa omakandimehe Anton Jürgensteini kirjutised.34 34

Jürgenstein, Anton. „Postimehe” ajalugu. Rmt: „Postimees” 1857–1907. 50-aastase kestuse mälestuseks. Tartu 1909; Jürgenstein, Anton. Johann Voldemar Jannseni elust. Eesti Kirjandus, 1916, nr 5/6.

Jannseni sünd ja põlvnemine

puudus veskitega otsene kokkupuude. Oma eluloo ümber-