e Algus või lõpp? Tilk tilga järel talletub igasse uude suguvõsaliikmesse midagi varasematest. Pilk silmades, käehoiak, ninakuju, pikkus, kõnnak, hambumus, büst ja tervis. Mõistus ning temperament. Iseloom ja oskused. Anne. Tungid ja tormid. Vajadused ja võimalused. Olemine. Tulemine. Elamine ja suremine. Aeg ja ruum. Midagi katkeb, miski salvestub. Koodide abil märgitakse kõik pikka ahelasse. Katkematusse, püsivasse, alatisse ja alalisse. Siin. Nüüd. Praegu. Eile. Täna. Homme. Igast tänasest saab homme eile. Igast elatud hetkest saab üks sekund, üks hetk, üks pisike piisk suurde merre, ühte puuse, ühte tohutusse atmosfääri. Seal on ees meie eelnevad liinid, esivanemate veri, miski, mis oli, on ja jääb ning elab edasi. Ning seda põlist olemise kutset, seda ürgset veremöiret kannab endas iga vanem, kui last kaitseb, iga laps, kui vanemalt abi palub, ning iga vereside, kui saabub äratundmine: me oleme üks puu, üks verehääl, üks põline kutse, mis meid seob. Saada teada, kuidas, kust ja miks oleme tulnud – see oleks kui mälupeegeldus ajaukselt, sosin minevikust ning hüüe tulevikku.
Vajumine jalgadega ajamulda, pinda, mis meid lõi, inimeseks tegi, meie jälgi talletas. Umbes sedasi mõtles Herma, kui tasaste muusikahelide saatel krematooriumisse laskuvat isa kirstu vaatas. Ta tahtnuks nutta, kuid teadis, et oli pisarad raisanud juba siis, kui konsiiliumi otsust kuulis: kaugelearenenud vähk, siiretega kopsus. Herma rändas korraks déjà-vu’likku aastatetagusesse maailma – napilt seitsme aasta eest oli ta kuulnud ema kohta kõlanud otsust: kaugelearenenud vähk, siiretega lümfides ja luudes. Vähk, vähk, vähk … Vandesõnad tõusid korraks keelele, kuid Herma surus need alla – veel ei saanud ennast lõdvaks lasta, veel ei olnud matused ja peied möödas; hiljem, hiljem jõuab ta valutada, hinge tühjaks karjuda. Ilus tseremoonia oli, lausus keegi, kui krematooriumi tornis surnu auks viimast kella löödi. Ilus tseremoonia, kadunuke nägi kirstus vaatamata vaevale kena välja, peied oli vaiksed ja tasased, hea häälega kõneleja … Milline paradoksaalsus – rääkida ladususest, kaunidusest, tasasusest! Samas, kellele see korda läheb, mõtles Herma. Talle vist küll peaks minema, oli see ju ikkagi tema isa, kelle mälestusüritusel ta praegu viibis. Matustelt koju jõudnud, kamandas ta lapsed oma tuppa, võttis musta kleidi seljast ja ekstra matuste jaoks ostetud pikasäärelised saapad jalast. Jalatsid vajusid tühjana kossti ja kummuli, justkui tajudes, et kodu tundus nüüd tühi, kõle, inimpuudutuseta. Ta kiikas üle ukse lastetuppa ning nägi nii nooremat kui ka vanemat last istumas oma voodil, tumedad ülikonnad seljas, küünarnukid toetumas reitele, käed mõtlikult põskedel ning pilk enese ette suunatud. Kõhud pole tühjad? uuris Herma monotoonselt. ~6~
Ei, vastati sama üksluise tooniga. Herma sulges vaikselt ukse ning asus igapäevaste toimetuste juurde. Olgugi et sulgus üks maailm, püsis ja tegutses tema ja ta poegade oma ikka veel. Umbes kuu pärast matuseid silmitses Herma jõuetult oma töötoa seinte ääres kõrguvaid kaste. Aastate eest surnud vanaema Lindale kuulunud raamatukogu, fotoalbumid, kirjad, märkmikud ja väljavõtted; aastate eest surnud ema arhiiv, raamatukogu, arved, märkmikud, väljavõtted; kuu aja eest surnud isa raamatukogu, arhiiv, märkmikud, fotoalbumid. Kastide viisi. Lisaks mälestusesemed: kamm, puudritoos, aurahad, lipsud, ehted, rahakotid, terviseväljavõtted ning kirjad, kirjad, kirjad. Selle kõige sorteerimiseks läheb vaja nädalate viisi töötunde, kuid millalgi peab ju alustama. Tuleb süsteem luua. Struktuur ehitada. Töötada sihikindlalt ja olla sealjuures mõõdukalt täpne. Süsteemile mõeldes kerkis Hermale aga ootamatult silme ette DNA-ahel ning ühes sellega pähe keerlema kõik need samad mõttekillud, mida ta isa kirstu vajudes oli mõelnud: ehk leiab ta kusagilt siit vastuse jalgadega ajamullas olemise kohta. Kellelt ta ikkagi päris oma vere?
Linda raamat
e O n 14. juuli. Näen aknast, et ilus suvehommik. Täpselt selline,
mille ajal ma vanasti heal meelel oleksin heinamaal loogu võtnud. Loogu jah. Või kõpitsenud kapsamaal või korjanud kiirelt valminud maasikaid. Kuid kõik võib muutuda. Ja peabki muutuma. Täna ärkasin ma teadmises, et mul pole palju aega jäänud. Ma olen 84-aastane ning ausõna – ma olen varsti minemas. Öine õhupuudus, südamekloppimine ja see pilk – kui ma oma halle juukseid peegli ees sugesin, siis nägin ma seda pilku. Oh, ma olen seda eluajal palju näinud – isa silmis, ema silmis, õe silmis, poja silmis, esimese mehe silmis. Ma olen vana ja suremas naine. See pilk – allaandev ja väsinud pilk. Kas ma kardan surra? Ilmselt mitte, sest olen ära elanud pika elu. Väga pika. Ja keerulise. Kuid minna ma tahaksin. Näeksin äkki oma õdesid ja vendi ja vanemaid ja kalleid-kalleid abikaasasid. Näeksin oma tillukest poega, kelle surm minu käte vahelt pisikese põnnina kaasa haaras. Nüüd oleks ta 60-aastane mees. Ilmselt kõrget kasvu – meie suguvõsa mehed olid kõik kõrge kasvuga. Tütarde pärast ma ei muretse. Nemad on oma elud kõik joonele saanud, kuid ma tean ikkagi, et ehkki nad on suured inimesed, jäävad nad oma ema igatsema. Nii nagu minagi ligi ~ 11 ~
neljakümne aasta eest jäin, kui ema surivoodil tema kõhna keha pesin. Surm võttis temalt heldema käega, kui elu andis, emal polnud kerge. Kaunis äkilise loomuga oli. Terava ütlemise ja sellise pilguga, mis oherdina peast läbi puuris. Kuigi enne surma oli ta jah jõuetu ja abitu, vajas mind ja mu õde, tema silmad rääkisid rohkem kui kõik sõnad kokku. Nüüd siin, vanema tütre majas, alumisel korrusel, omaette toas, oma vanal koikul istudes ja oma peeglisse vaadates näen ma seda pilku. Seda elust väsinud vaadet. Silmad panevad mind mõtlema kõige üle, mis oli. Kas ma tahaksin uuesti alustada? Kui mulle antaks see võimalus? Tahaks küll. Tõenäoliselt tunneb enamik inimesi nii. Kahetsedes asju, mis jäid tegemata, ning kahetsedes kõiki neid nurgelisi elumügarikke, mis teele tulid. Või seda, et rõõmuhetked nii ootamatult kiiresti minema veeresid. Kuidas ma peaksin alustama tagasivaatega oma elule? Millist hetke laskma määrata selle esimese mälestusena? Seda, kuidas ma venna ja õega meie popsitare külmal põrandal mängisin? Kuidas papa ja mamma murelikult petrooleumilambivalgel ajalehte lugesid ja siis püüdsid loetut mõtestada? Ma ei tea … mäletan oma lapsepõlve kaunis mõnusa ja helgena. Mäletan metsaskäike, kui hagu korjasime ja me õdedega lumehangedesse vajusime, mäletan, kuidas me kõik viiekesi suvel marjul olime ja me Astaga – selle kõige nooremaga ja meie perest mulle kõige lähedasemaga – aitasime Karlal, lastest eelviimasel, oma mannergu ka täis korjata. Mälestustelasu on hirmus suur, aga kusagilt peab alustama. Hüva, siin peaks ehk natukeseks hinge tõmbama ja vaatamagi sellele elule nii, nagu teda mulle antud on.
~ 12 ~
Mu ema Miili Lomper sündis 1887. aastal, oli oma peres ainus laps. Sündis Venemaal, Lugas. Miili isa Johannes oli Eestist välja rännanud mees – nii nagu neid ikka 19. sajandi keskpaiku oma perest tsaaririiki asustama sattus, kohe kui uus passikorraldus siinmail jõustunud oli. Ta töötas mitmes kohas ning pidas ühte ja teist ametit: langetas metsa, külvas võõrastel põldudel, käis korra Uuraliteski kaevandustes õnne otsimas, liikus palju ringi – jalgsi, hobusega, juhuslike vooridega, rongidega. Katsus ka parvepoisi tööd, oli ühes vesiveskis abiliseks, küttis raha eest loomi, oli köösneri juures käealuseks, tegi tündersepa juures höövlitööd, püüdis pargastel kala. Veetis aasta siin, teise seal. Kusagile kauemaks pidama ei jäänud. Selline vaba ja juurteta mees. Kuid pikapeale hakkas poissmehe koduta põli hinge purema, ikka sattus ta mõnda pulma kontvõõraks, nägi seal õnnelikke mehi ja naisi, nägi väikeseid lapsi ning hing ihkas midagi enamat. Ent siiski võttis mees aina tee jalge alla ning liikus edasi, peatudes Doni ääres siin ja seal. Jõgi pakkus rohkelt tegemist ning tööd, Johannesel õnnestus terve aasta olla ühe jõelaeva munsterrollis tekiabiline: laadis puitu ja vilja, loomi ja kartuleid. See oli võrdlemisi õnnelik periood, sest jõgi oli suur ja lai, kohti selle ääres palju ning näha ja kogeda oli samuti palju. Kuni juhtus ikkagi see, mida mehe hing tahtis ja mis ühe mehe paikseks teeb: talle sattus ette üks tüdruk, pealtnäha harilik piiga. Sarafan seljas ja pikad, puusadeni patsid seljal looklemas. Söakas ja julge, laulis kenasti ning kandis kahte kaelkookude küljes rippuvat ämbrit mängleva lihtsusega. Johannes vaatas seda jõeäärset neidu mitut puhku. Vaatas, kuidas too krinkaga piima viis, heina kaarutas, õhtul juurvilju puhastas, nõtke piht väsimatult edasi ja tagasi paindumas. Johannesele hakkas tüdruk aina rohkem meeldima ning ühel vaiksel õhtul ta neiu endaga jõe äärde kutsus. Neiu heitis ~ 13 ~
Johannesele pika pilgu, sellise, mis mehe hinges ja ihus kõik lõõmama lõi, ning Johannes teadis: selle naise võrgust tema välja enam ei rabele. Maidaanil kasakaneiu Božanat taas kohates kaotas Johannes südame talle jäägitult ja lõpuni. Neiu vanemad aga polnud Johannesest üldse huvitatud – majata ja tööta, juurteta mees tahab nüüd nende tütre ära viia, samal ajal kui Doni-äärsed mehed teevad oma jõukuse ja vabaduse poolest silmad ette kellele tahes! – kasakakultuuri legendaarsus oli hinnas ja seda põhjusega. Božana isa oli maa ühisomandi kaotamise järel endale suured valdused soetanud ning kuna maaomanikke maksukohustus ei kummitanud, vaid nad pidid oma aega ratsaväes teenima, oli ta igati treenitud ning uljas mees, kes ratsutas sama osavalt kui oma naist, poegi ja tütreid kamandas, hobuseid pesi või märki laskis. Eriliselt meeldis Božana isale aga oma valge täkuga põldudevahelistel teedel ükskõik kellega võidu kapata ja mõõka keerutada. Kui ta nüüd kuulis, et noorem tütar on otsustanud üsna ilmetule juhutöölisele naiseks minna, möirgas kasakas kõvasti, vandus maa ja ilma sarvilisi täis ning tahtis tütre kere õige tuliseks vemmeldada. Božana aga viskas oma kauni pea püsti, lükkas uhke rinna ette ja teatas emale, isale, vendadele ning õele, et läheb sellele eesti soost poisile naiseks kõigele vaatamata ning sinna ei saa teised enam midagi parata, sest nii see juba on. Božana isa sajatas, vehkis jälle oma mõõgaga, pani tütre mitmeks päevaks kuuri ilma toidupalata kinni ja lubas talle piitsa anda, kuni see tobe hulgus tüdrukul peast väljas, kuid vanemate vastuseis ainult suurendas noorte omavahelist tõmmet – keelatud vili maitseb magusast magusam. Isegi isa lubadus Johannes hobustega pooleks tõmmata ei pannud tüdruku meelt muutuma. Ühel sügisõhtul pakkis neiu oma vähesed rõivad, kammi ja piibli rätikusse, suudles magavat õde ja hiilis öövarjus Johannesega ~ 14 ~
kohtuma. Noored olid otsustanud põgeneda. Johannes oli Božanale kaubelnud paariks päevaks koha jõelaevale, nad pidid Doni mööda üles sõitma, mõnda suuremasse linna peatuma jääma ja sealt edasi vaatama. Sest vaadata neil oli vaja, Božana südame all kasvas nende jõeäärsetest „kõndimistest” alguse saanud laps. Peatuspaiga pidid nad kindlasti leidma enne talve, sest talved olid Venemaal karmid: lume- ja tuisurohked, külmad ja pikad. Johannes, kellel oli nüüd pere ees hulk kohustusi, pidi kärmelt tegutsema – nad polnud ju veel laulatatudki. Kuid siin tuli appi õnnelik juhus. Jõgi pole küll meri, aga laevas kehtib kapteni seadus ning selle järgi sai kapten Johannese ja Božana abielupaariks kuulutada; erinevast usust nad ennast segada ei lasknud ning ühel veel üsna soojal sügisesel pärastlõunal vandusid noored nii jumala kui ka teineteise ees igavest truudust. Igasuguse pidulikkuseta algas abielupaari reis Johannese isamaale. Laevadega õnnestus neil jõuda Voroneži, kus Johannes otsis talvekuude möödasaatmiseks odava üüritoa. Neil õnnestus saada pisike madala lae ja kahe aknaga tuba jõeäärses Neelovski uulitsas. Maja oli külm ning rõske, kambri nurgas seisis trükitud ja tuhmunud ikoon, akna all üksik laud kahe pika puupingiga. Kitsas ja kägisev voodi ning külm põrand, millele Božana kaltsuvaiba katteks pani – et poleks nii paganama külm. Majas oli teisigi üürilisi, kuid pikemat seltsi Lomperid kellegagi ei otsinud, sest naise perekonna poolne hülgamine kriipis valusalt hinge. Johannes mõistis nii lugeda kui ka kirjutada, Božana aga ainult lugeda, nii pidigi olema Johannes see, kes oma naise vanematele abiellumisest teatas, kuid vastust ei tulnud sellele kaua aega. Alles jõulude paiku said nad Božana isalt kirja, kus too teatas, et tal pole enam tütart ja vaadaku nad nüüd ise, kuidas hakkama saavad. Ometigi oli äi lisanud kirjale mõned hõberahad, mille Johannes hoolega oma juba kogutud raha hulka poetas. ~ 15 ~
Božana nuttis oma vanemate kirja kohal kaua ning nägi vaimusilmas lapsepõlve ja neiuiga – kauged ja kutsuvad Doni kaldad, jõgedel tossutavad aurikud, burlakkide rasked ohked, turuliste hõiked ja tuulised stepid ulguvate huntidega. Ta oli sellest kõigest armastuse nimel loobunud ning nüüd ütles pere temast lõplikult lahti. Kuid samas otsustas Božana tulevase tütre huvides teha kõik, et säilitada enesevalitsus. Ja et tal sünnib tütar, selles oli naine kindlamast kindlam. Sügiskuud ja detsembri pidasid noored Voronežis vastu, kuid otsustasid seejärel edasi minna. Johannesel oli kindel plaan naasta kodumaale; ta oli sealt ligi aastakümne ära olnud ning kuulnud nüüd, et seal olla toimunud laulupidu ja rajatud igasugu seltse. Oli kuulnud ka eestikeelse hariduse andmisest, huvitavatest sündmustest ja korraldustest. Aleksander II oli ses mõttes Vene keisrina olnud üsna ärksa mõtteviisiga. Vähemalt sedasi oli Johannesele kõnelenud kohalik kooliõpetaja, kui oli kuulnud, et tema vestluskaaslane on eesti mees. Oma vaimusilmas nägi Johannes lainetavat rukkipõldu, sügavaid metsi, sini-sinist suvetaevast ning ruttas plaane teoks tegema, sest Božana arvutuste järgi pidi laps ilmavalgust nägema kuskil aprilli keskel. Vahel mõnel eriti lumisel õhtul, kui pikk tuisuiil jõel vilistas, paitas naine oma ümarduvat pihta ning kõneles tütrega peatsest uuest kodukohast. Aeg-ajalt seiras Johannes oma kaasat õige veidra pilguga, sest talle näis naine kuidagi maagiline. Ajapikku oli mees aru saanud, et naine valdas mõnda väga huvitavat kunsti: ta tundis hästi maarohtusid ning oma imelikult pika pilguga oskas vaadata inimesele südamesse sedasi, et too kõik talle hingelt ära rääkis. Johannes oli kuulnud oma naise kohta öeldavat koldunja. Naine oskas imelikke sõnu vastu pobiseda ning nii mõnelgi korral taganesid inimesed risti ette lüües ja tõid talle igaks juhuks mingi ~ 16 ~
rõivaeseme või väikese hõbeehtekese või õlitopsikese lepituseks. Johannesel eneselgi oli käinud mõttest läbi, et abikaasa on pisut nõid või nii, aga hoopis rohkem mõtles ta perekonna tumedavõitu tuleviku peale. Vähemalt pidi aprillis osa sellest tumedast tulevikust natuke heledamaks muutuma. Eestisse tagasiminek osutus keerulisemaks, kui Johannes oli arvanud, ning ka aega kulus selleks rohkem. Märtsiks oli selge, et kodumaale nad veel ei jõua, viimast kuud lapseootel ja paistes jalgadega Božana suutis väga vähe ja vaevaliselt kõndida. Nad oli mõnel korral vahetanud Voronežis saadud hõbeehteid istekoha vastu mõnel saaniotsal, kuid ei saanud liikumisvahendile palju kulutada – Johannesel oli vaja mõelda ka sellele, kuidas kodumaale jõudes toime tulla. Ühe piiritusevedajate vooriga õnnestus abielupaaril sõita mitu päeva ning lõpuks jõuti Lugasse. Selgus, et vägagi viimasel hetkel: voorisaanist maha tulnud Božanal algasid tuhud ning ta talutati kohalikku postimajja. Postimaja kohal asuvas toas sünnitas Božana nääpsukese, aga igati terve tütre – nii nagu ta arvanud oligi. Vaevaliselt mehe keelt kõnelema hakanud naine laskis oma lapse Miiliks ristida. Vene kombe kohaselt tuli Božanal voodis veeta kuu aega, just selle aja pidi nurganaine muudest toimetustest eemal olema. Ja kuigi noorpaari esmasündinu oli tüdruk, tõid külanaised talle karuliha – ka see oli vana traditsioon. Arvati, et karu ramm ja tugev tervis lähevad sedasi rinnapiima kaudu titele edasi. Johannese meelest oli üsna veider, kuidas naised üksteisega kohe ühise keele leidsid – ja seda sõltumata sellest, et kohalike silmis oli Božana õigupoolest reetur. Karuliha taastas naise jõu, andis juurde piima ning tõepoolest, peagi oli Božana üleval ja uudistas küla, kuhu oli saabutud. Aga sinnagi ei jäädud kauaks, sest Johannes oli otsustanud suveks mistahes hinnaga kodumaile jõuda; varsti pidi Lugast Jamburgi poole teele asuma karusnahkade ~ 17 ~
ja soolatud ulukilihaga voor ja Johannes sai sinna üheks voorimeheks. Kaasas naine ja laps ning väga vähene kraam – nii asus ta Jamburgi teele. Sealt oli aga rongiühendus Revaliga juba suurepärane ning seekordne kaubavoor tõi perele ka kena kopika sisse, sest Johannes pidi üle piiri toimetama mõned keelatud asjad: mingeid kirju ja kaarte, mida ei tohtinud piirivalvurid ja pristavid näha, kuna alles äsja oli tungitud kallale Aleksander II surma järel troonile tõusnud märksa radikaalsemate ja venemeelsemate vaadetega Aleksander III-le, selle eest olid võimud üles poonud neli üliõpilast, atentaadikatses osalenute perekonnad olid muutunud ühelt poolt rahvakangelasteks, teisalt aga paariateks, kellest tuli iga hinna eest eemale hoida; rahva elu oli Venemaal kaunis keeruline ning kardeti massiliste rahutuste puhkemist. Selle tarvis, et rahvas ühe mütsi alla koonduks ja mässuks valmistuks, oli vaja luua sidepidamisvõrgustik ning Johannese tütre mähkmete vahel vajalik teave kohale toodigi. Johannest ega Božanat need paberid ei huvitanud ning nende võrdlemisi sündmustevaene reis jõudis kiiresti lõpule. Johannes sai oma töötasu ja lisaraha, pani kõik nahkpauna ning läks vaksalit otsima. Leidis raudteejaama üles ja ostis kohe ka piletid ära. Rongile asudes vaadati neil ainult rõivapauna ning korvi, kus olid toiduasjad, tite vastu Božana süles ei ilmutanud huvi keegi. Tolmune, pikk, tüütu rongisõit kestis päevi ning kui väsinud perekond lõpuks Johannese kodumaale jõudis, tahtsid nad vaid pesta ja magada. Jaama lähedal paiknes üsna madalate majadega agul, jaamateenistujalt ühte ja teist küsides sai Johannes teada, et agulis asuvad mõned odavad üüritoad, kust võib mõneks ajaks peavarju leida. Johannes pidi minema ja laskma ennast registreerida elanikuks vahepeal taas vägagi venemeelseks muutunud kubermangus ~ 18 ~
ning algul mühatati talle põlastavalt, kui ta oma Venemaalt kaasa toodud naisele riiklikku passi tahtis. Kui aga kuuldi, et tegemist on Doni äärest pärit kasakaperekonna järeltulijaga, leiti, et miks ka mitte. See tehtud, ei teadnud Johannes, kuhu kanti minna või mida edasi teha. Ta kuulas ühest ja teisest kohast järele, kirjutas oma vanematele, kuid sai väga häiriva vastuse: Johannese endises kodukülas oli algul möllanud kõhutüüfus, millele järgnenud rõugepuhang. Tema vanemad olid surnud, õdesid-vendigi ei teatud enam elavate kirjas olevat. Isa koduase oli läinud võõraste kätte ning Johannesel tuli sõna otseses mõttes täiesti tühjalt kohalt alustada. See aga Lompereid ei heidutanud, sest nii palju oli Johannesel Venemaal olemisest kasu olnud, et ta teadis: tuleb ennast pakkuda sinna, kus on kõige vähem töötegijaid, siis makstakse parimat palka. Teinud mõned järelepärimised, sai Johannes teada, et Peipsi kandis on hea mullapind, millele saab külvata mida tahes – alates vanausuliste poolehoiu saavutanud sibulatest kuni eestlaste toidulaua hiljuti võimsalt vallutanud kartulini. Mees uuris raudteejaamas maakaarti suure hoolega ning nägi, et nii kümne aasta eest loodud Tapa‒Tartu raudtee ääres on üsna Peipsi lähedal Laisholmi-nimeline asula. Mees mõtles ja pidas naisega nõu. Ehk vaataks, mida seal Laisholmi kandis kõneldakse. Augusti lõpus asuti kolima. Teekond kestis paar päeva. Johannes jättis naise ja tütre kohalikku kõrtsi ja läks ümbruskonnaga tutvuma. Tagasi tuli ta õnnelikuna – oli saanud teada, et Jõgeva külje all on rendile antud üks popsitare, kuhu nad võiksid minna. Käänuline maantee möödus Laiuse lossivaremetest ning nende rendikodu asus sellest veel mõned verstad edasi. Božana vaatas rohtunud õue ja imelikku kaevu, katkist aknaruutu ja viltust ust sügava hämmeldusega, kuid elama tuli siia asuda. Kahe noore inimese käe all paranesid asjad üsna ruttu. Božana sidus Miili ~ 19 ~
endale salliga keha külge, toppis tare palgivahed sammalt täis ja paikas laastudega, mis mehel puidutööst alles jäid, katuse ära. Varsti oli pisikese tare ilme hoopis teine. Johannes kohendas nii akent kui ka ust, kontrollis, kuidas ahi tõmbab, ja vaatas, kas pliit on kasutuskõlbulik. Revalis olid nad ettenägelikult soetanud endale tööriistu ja nõusid, Božana oli agulist kelleltki ostnud odava hinnaga asemelinu, nüüd õmbles ta neid mitu tükki ülestikku ja pistis õmbluste vahele heinapepri – pere sai endale soojad tekid. Õige pea oli tare puhas ja hubane ning Johannes, kes Laisholmi mõisa juures igasugu abitöid tegema võeti, vantsis rõõmuga hommikuti tunnikese tööle ja õhtul tagasi – kodus ootas teda söök ja armas naine, kolle pragises ning tütar kasvas. Esimene talv oli aga siiski keeruline, sest puuvarusid neil polnud, tuli käia hagu korjamas; Božana tegi seda jällegi omal moel: ta sidus tüdruku taas salliga soojalt enda keha külge, võttis ühe suurema laastukorvi, millele palus mehel lühikesed suusad alla panna – ta oli seda näinud oma kodukandis –, ning tõi iga päev usinalt oksi, et aga kolle soojana püsiks. Selleks ajaks kui nende tütrenääps aastaseks sai, olid Lomperid Laiusel saanud tuttavaks kõikide kohalikega, elule oli tulnud rütm sisse ja neid ei uudistatud enam kui võõraid. Božanat ei hüüdnud keegi nimepidi, tema nimi oli lühenenud suupäraseks Jaanaks. Ta tegeles mitme asjaga, muu hulgas õppis tundma kohalikke taimi, mis ei erinenudki nii väga tema kodukandi omadest, ning sai üsna pea omamoodi kuulsuseks – taimeteed, tõmmised, purud, leotised ja salvid ravisid paljusid haiguseid. Lomperid olid õnnelikud, elasid igapäevast elu, kasvatasid Miilit ja lootsid, et talle tuleb ometigi ka õdesid-vendi, kuid ei – Miili jäi üksikuks lapseks. No ei tulnud nendele rohkem perelisa. Küllap oli see pikk kodumaaletulek naise organismi sedavõrd kurnanud, et kehale piisas ühest lapsest.
~ 20 ~
Kas mu ema oli kogu selle elu juures õnnelik? Vist oli, nii õnnelik, kui toonase ajastu inimesed olla oskasid. Oma Doni-äärsetelt esivanematelt kaasa saadud punase pea ja tedretäppide tõttu narriti teda sagedasti, kuid küllap ta mõne manasõnaga kiusajad eemale peletas – Miili õppis ema Jaana käest üht-teist. Kooliajal sai vahel kõvasti nalja: kui mõni külapoiss arvas, et hea oleks seda punapead pisut pilgata, sokutas Miili rõõmsalt kaaslase jooginõusse lahtistavat taimepuru – edasiseks hoiatuseks ja narrimise peatamiseks. Oma kooliaja käis Miili Laiusel kihelkonnakoolis, kuid ega siis tüdrukutele toona seda kooliharidust hirmpalju anda tahetud. Lugeda ja rehkendada mõistis, sellest sai küll. Tüdruk pidi oskama süüa teha, kududa, lehma lüpsta, vokiga kedrata, koormapuuga ümber käia – just nii pidid tüdrukud kasvama. Ja just sedasi Johannes ja Jaana oma tütart ka kasvatasid. Miili laulis ja kudus, tallas vokki, kirjas oma veimevakka, küpsetas leiba, talitas loomi. Käis leeris ja ootas kosjasid. Kui jõudis õige aeg, siis kosjad ka saabusid: Aleksander, pikk, sirge ja terane Tartu maakonnast Kodaverest pärit poiss, palus Johannest, et too talle tütre naiseks annaks, ning nii ta Miili käe omale sai. Aleksandri isa Tõnis oli võrdlemisi jõukas mees, Miili aga äia hiljem väga ei kannatanud, süüdistas teda oma lapse haigeks jäämises – ja tegelikult põhjusega. Aleksandril oli seitse õde-venda ning nagu tollal ikka, oli temagi õppinud mõned aastad külakoolis, käinud leeris, aidanud vanematel talu pidada. Osav oli ta igasuguses korvipunumises ja laastutöös, veel aastakümneid hiljem kasutasin isa tehtud korve oma talus, küll sibulavõtuks, küll kartulikorjel. Aleksandri isa Tõnist ja tema eelkäijaid võis nimetada põlisrahvaks – Lõhmuste liin ulatus kuskile 17. sajandisse, sest ajast on teada, et enne suurt katkuaega oli Tähemaale saabunud keegi Lõhmus. Kirikukirjadeski seisab nii: Lõhmus Tähemaalt. Igatahes oli Miili äi tolle mehe järeltulija. ~ 21 ~
Lomperid olid rahul, et Miili hea partii tegi, andsid tütrele nii palju kaasavara kui said: ühe hea krupi villaga ute, priske emise, mõned potid ja voki. Miili ja Aleksander laulatati ning noorpaar asus esialgu mehe vanemate suurde tallu elama. See oli üksindusega harjunud Miilile võõras kogemus – suures köögis mitme naisega süüa teha, magada mehe kõrval ahjutaguses kitsas voodis, mitte laulda. Võõrastushetked aga ununesid, kui Miili oma ema Jaana õpetuste järgi taimi korjas ja kuivatas, talveõhtuti mehe perele tulist ja lõhnavat raviteed pakkus ning igavuse peletuseks kaarte ladus – sedagi oli Miilile õpetanud ema. Esimese abieluaasta lõpus sündis noorpaarile poeg. Paraku enneaegu, sest Miili nägi äia juures põllul töötades, kuidas karja juurest plehku pannud marupull sulase sarvega surnuks puskis. Miilil puhkesid veed, laps poos enese nabanööriga üles ning Miili leinas surnult sündinud last, keda kirikukirjadessegi ei möllitud. Leinas seni, kuni uuesti Aleksandrist lapseootele jäi. 1908. aasta detsembris sünnitas Miili kaksikud tütred Adeele Johanna ning Ida Rosalie. Prisked ja terved tüdrukud kosutasid ema südant; Miili vannitas ja mähkis neid, riputas margapuu külge ja kontrollis nende kaalu. Kõik tundus olevat igati hästi, kuni juhtus sedasi, et Tõnis hakkas rukkiteo ajal seljavalu kurtma. Et kõikide töökäsi oli hädasti vaja, tõttas Miili, süda valutamas, rehelistele appi ja jättis oma kaksikud äia hoole alla. Tõnis polnud küll imikutega harjunud, kuid teadis, et kui titt nutab, siis võib tal olla kõht tühi või mähe märg. Adeele ja Ida pistsid ühekorraga kisama ning Tõnis oli täitsa hädas, kuid leidis üles pudelid ja võttis kaevukülmast lehmapiima, pani pudelisse ning andis siis tüdrukutele süüa. Katsus, kas pepud on kuivad, ja kattis lapsed õhukese tekiga. Tõnis tegi ka tule pliidi alla, ajas kartulid keema ja valvas supipada. Kõik see aga tegi toa kaunis palavaks ning mees avas köögiukse ja peretoa ukse. Tuul käis maja korralikult läbi ning ~ 22 ~
kui olemine jälle piisavalt jahe tundus, pani Tõnis uksed kinni. Kontrollis siis kätkis magavaid tüdrukuid ning märkas, et Adeele luksatab läbi une. Õhtul sõid rehelised suppi vaikides ja väsinult – rehetegu võttis väga võhmale. Miili vaatas, kas lastega on kõik korras. Ta katsus Adeele põske ja see tundus pisut kuumana. Korraks kuulis ta tütart ka köhatamas. Öösel aga läks asi õige hulluks, Adeelel tõusis palavik, ta hakkas tugevasti köhima, tüdrukukese ihu läks järjest tulisemaks. Miili muretses ja tegi kõike, mida toonane arstiteadus pakkuda võis: tärpentiniauru, määris tüdruku rinnale mett ja hanerasva, mähkis lapse jalakesed jahedasse, kuid miski ei aidanud. Kolme päeva pärast, kui Aleksander viimaks nõustus arsti järele minema, oli hilja: tilluke Adeele suri kopsupõletikku. Miili mattis juba teise lapse. Kaua istus naine voodiserval, hoidis süles oma ainsat tütart ning nuttis, nuttis, nuttis … Ta tahtis sellest suurest talust eemale minna, tahtis kusagile mujale, kus elu ei tuletanud talle meelde kaotatud poega ja tütart. Õhtupimeduses leppisid abikaasad kokku, et vaatavad endale Laekverre koha; kuulda oli, et Keerude talukoht – pisikese puudesalu äärne ja mõnede kreegipuudega talu – oli rendile anda. Juba järgmisel hommikul võttis Aleksander hobuse, rakendas selle vankri ette ning sõitis maad kuulama. Tuli välja, et Keerude talu oli tõesti pooleterale renditav ning Aleksander ei mõelnud kaua, vaid lõi omanikuga käed. Pisut enne 1910. aasta kevadet pakkisidki Aleksander ja Miili oma vähese majakraami, rõivad ja allesjäänud lapseraatsiku vankrisse, võtsid Aleksandrile abiellumisel antud lehma, Miilile kingitud ute ja emise ning veel mõned head munejad kanad sleppi ja asusid oma uude koju. Mõneks aastaks tuli noorele Lõhmuste perele pisut õnnelikum aeg: neil oli oma aianurk, oma köök, oma põllusiil ja metsatukk. ~ 23 ~