Inimkonna Jumalaema kirik

Katedraalide ja tulekahjude aeg

Tänu kujunditele on katedraal nii keskaegne kui ka romantiline. Ta on lahutamatult XII sajandi šedööver ja XIX sajandi šedööver. Ta on gootika ja romantism, riiklik ja rahvalik. See, mis põles, oli fundamentaalne duaalsus.

Mõne tunni jooksul arvasid kõik, et näevad, kuidas kaob ehitis, mis on kestnud sajandeid.

Notre-Dame oli üks esimesi, mis kerkis pärast Saint-Denis’d, üks nendest XII sajandi suurematest saavutustest, nagu Noyon, Senlis, Laon või Sens. Aastal 1163 alustati kooriosaga, järgnes pikihoone koos kaherealiste külglöövide ja kooriümbriskäiguga. Sisenedes oli esmamulje järgmine: viis sügavate võlvitud rõdudega löövi ootamatus hämaruses, mis kummutas üldise arusaama valgusele ja läbipaistvusele rajanevast gooti arhitektuurist. Pikihoone massiivne 24

moodustis oli kui tugi galeriide ja skulptuuridega kaunistatud fassaadikaljule, mida ehitati aastast 1225 kuni aastani 1250. Selle valmimine ei tähendanud ehitustööde lõppu, need kestsid veel sajandi. Ristlöövid kaunistati kuulsate vitraaže täis roosakendega. Tugikaared on vajalikud, et võlvide survele vastu panna, aga ühtlasi moodustavad nad visuaalselt võrratu pildi. XIII sajandi lõpul ja XIV sajandi alguses tegutsenud meistrite nimedest on teada Pierre de Montreuil, Pierre de Chelles, Jean Ravy …

Paneb küll imestama, aga talastik oli algne – kui välja arvata XIX sajandist pärinev osa, mis ümbritses haritorni ja külglööve. See oli peidetud aare, keskaja nähtamatu, vaieldamatult algu­pärane reliikvia, mida keegi ei saanud näha, ülimalt hinnaline ja väga habras. Haritorni lugu oli risti vastupidine: selle tundis ära igaüks, see oli kaetud pliiga ja kaunistatud vaskkujudega.

Imeline haritorn ja iidsete aegade reliikvia hävisid ühekorraga. Aga kas pole mitte kogu kunstiteos reliikvialaegas ilma reliikviateta, mille vorm püsib ja võib täiesti üksi saata korda imetegusid?

Notre-Dame on üldise haiguse üks näht, selline tulekahju võib puhkeda mujalgi, ennekõike 25

Sainte-Chapelle’is, ja kustutustööd pole lihtsad enamikus Pariisi kirikutes, mis on halvasti hooldatud, täis tolmu ja kergesti süttivaid materjale, ega ka avalikes hoonetes, mida kuidagi ei suudeta kohendada „normidele vastavaks“ ja mis on varustatud vaid väikeste tulekustutitega.

Louvre’is on tuletõrjujad kohal ööpäevaringselt, Notre-Dame’is polnud seda ette nähtud.

17. märtsil, mõni nädal enne Notre-Dame’i juhtumit puhkes tuli Saint-Sulpice’i kiriku ühes ristlöövis. Pariisi tuletõrjujad reageerisid õigeaegselt, tulekahju põhjust ei suudetud välja selgitada. See kirik on Pariisis üks suurimaid ja nii räpane, nii halvasti hooldatud …

Delacroix’ maalingutega kabel on siin restaureeritud, ülejäänu aga kohutavas seisus. 1988. aastal oleks ehitustööde ajal peaaegu puhkenud tulekahju Amiens’i katedraalis. Praegu käivad hiiglaslikud ehitustööd Rahvusraamatukogu Richelieu tänava majas, kus veel kümmekond aastat tagasi kasutati Rahvarinde aegadest12 pärit elektritransformaatoreid; töödele kulub suur Front populaire oli vasakpoolsete erakondade koalitsioon, mis valitses aastatel 1936–1938.

12

26

hulk raha, aga see on hädavajalik, et leekides ei häviks Victor Hugo käsikirjad – sealhulgas „Jumalaema kirik Pariisis“ –, Goya gravüürid, „Don Giovanni“ autori partituur või Hosroesi karikas,13 mida võibolla on käes hoidnud Karl Suur. Prantsusmaa aarete seas on ka espriiga katedraalid.

Lunéville’i lossis põles 2003. aastal ühe ööga maha üks Euroopa kaunimaid raamatukogusid. Ükski arhitekt ei suuda asendada kadunud imesid, selle võrratu ansambli ühtsust, tema iidseid säilinud kogusid. Turinis mäletavad kõik 1997. aasta tulekahju Saint-Suaire’i kabelis. 2018. aasta septembris laastas tuli Rio de Janeiro rahvusmuuseumi, mis oli kultuuriline katastroof ning mille tekitatud kahju ajaloole ja etnoloogiale ei ole siiani suudetud hinnata.

Notre-Dame’i puhul on muljetavaldav üldine arusaam meie minevikusidemete hapru­sest. See kõnetas kogu inimkonda. Ükski ajastu enne meie oma pole tahtnud kõike säilitada, muuta iga muinsustükike „pärandiks“, tänapäevane tugev 13

Kuldne vaagen, mis valmistati Pärsia kuninga Hosroes I (531–579) tarbeks ja mille Bagdadi kaliif Hārūn ar-Rashīd (763–809) kinkis Karl Suurele.

27

päranditunnetus on tulekahju mõju kümnekordistanud. Millised kirikud Pariisis, millised katedraalid Prantsusmaal ei ole ohus isegi siis, kui neis on kõik „normikohane“? Taastamine ja konserveerimine peab olema pidev. Katedraal, kus mingeid töid ei tehta, on ohus. Et näha täiuslikult hooldatud katedraali, tuleb minna Šveitsi. Lausanne’is asuv Viollet-le-Duci viimane ehitismälestis näib olevat erilise valve all, seda restaureeritakse pidevalt, uuritakse põhjalikult ja tutvustatakse külastajatele.

Ajaloo jooksul on paljud katedraalid põlenud, aga kõik pole äratanud ühesugust tähele­panu: Chartres süttis 1836. aastal, kui ka seal olid käivitatud tööd. Talle pandi uus vaskkatus. Põleng Strasbourg’i katedraalis, mida pommitati Prantsuse-Preisi sõja ajal aastal 1870, tegi palju kahju; arhitekt Gustave Klotz, kes seda restaureeris, lisas sinna neo­­romaani elemente, sealhulgas torni nelitise kohale, mis pidi andma katedraalile saksapärase ja keiserliku ilme. 1944. aasta pommitamise järel restaureeriti kirikut jälle ja viimased muudatused 1990. aastatel taastasid Gustave Klotzi aegse väljanägemise, mida nüüd seostatakse 28

käsitlusega Euroopa ajaloost. Otsus eelistada restaureerimisel XIX sajandit on huvitav, kõige hilisematel täpselt dateeritud muudatustel on ka sümboolne väärtus. Klotz oli prantslane ja elsaslane, Rahvusraamatukogu oivalise auditooriumi arhitekti Labrouste’i õpilane. Ta tundis kohustust katedraali eest hoolitseda ja otsustas hakata sakslaseks, asuda uute isandate teenistusse, et jätkata tegelemist „oma“ ehitisega. 2017. aastal tegi UNESCO nutika otsuse kanda maailmapärandi nimistusse XIX sajandil korrastatud Strasbourg’i „saksapärane“ kvartal, mille väikesi neogooti imesid taheti 1970. aastatel hävitada. Metzi katedraal põles 1877. aastal keiser Wilhelm I auks korraldatud ilutulestiku ebaõnnes­tumise tagajärjel. Wilhelm II, keisri lapselaps, käskis ümberehitused teostada tema enda aru­­saamade järgi gooti stiilist kuni selleni, et laskis iseennast paigutada portaali skulptuuride sekka – hiljem eemaldati kujult vuntsid, et see sarnaneks mingi Vana Testamendi prohvetiga. XIX sajandi restaureerimiste käigus eemaldati kõik XVIII sajandi elemendid, mille autoriks oli arhitekt Blondel: need olid liiga „prantsusepärased“ ega sobinud kokku uue saksapärase gootikaga, mis suruti 29

iidsele katedraalile peale Karl V rünnakutele vastu pannud vabas linnas. Reimsis ei võetud esimese maailmasõja järel õnneks kuulda Gabriele d’Annunziot, ümber­ehituse käigus püstitati arhitekt Henri Deneux’ loodud imeilus betoonist talastik, mis imiteerib traditsioonilist puusepatööd ja kuulub XX sajandi arhitektuuri ajalukku.

Täielikult või osaliselt hävinud katedraalide, muuseumide ja raamatukogude kirjeldus võib täita kogu raamatu, mis ühtlasi jutustaks pärandi kaitsmise edumeelse idee kujunemisest.

Tulekahju õhtul oli üldsuse üks ühiseid avastusi asjaolu, et Notre-Dame ei ole ainuüksi sümbol. Teda silmitsedes ja temast alusmüüti luues olid kõik unustanud katedraali maise olemasolu ja hapruse.

Võitlus inimkonna eest

Victor Hugo tundis halvasti keskaega, mille uurimine oli tollal alles lapsekingades – L’École des chartes14 oli Louis XVIII haridust väärtustaval valitsemisajal äsja loodud –, ja oma katedraali kirjeldamiseks otsis ta kiiruga infot Pariisi kohta vanadest ajalooraamatutest ja Michaud’ bio­­ graa­filisest sõnastikust.15 Ta alustab kirjutamist juulirevolutsiooni päevil aastal 1830. Pariislased mässavad. Ta tahab kaitsta ehitismälestisi.

Hugo armastusromaan on ühtlasi kauneim selles žanris, mida nimetatakse „publitsistlikuks L’École national des chartes on 1821. aastal asutatud Pariisi kõrgkool, milles õpetatakse ajaloouuringuteks vajalikke aineid.

15 Joseph François Michaud (1767–1839), prantsuse ajaloolane, „Biographie moderne ou dictionnaire des hommes qui se sont fait un nom en Europe, depuis 1789” autor.

14

31

romaaniks“. „Jumalaema kirik Pariisis“ avab muinsuspärandi teadvustamise allikad. Hugo 1825. aastal kirjutatud ja 1832. aastal täiendatult ajakirjas Revue des Deux Mondes avaldatud üleskutse „Sõda lammutajatele“ on teine märk tema sellealasest tegevusest. Sõna „lammutaja“ tuleb mõista otseses mõttes: kõikjal Prantsusmaal hävivad mälestusmärgid, millel pole enam tähendust ja mis lastakse lihtsalt laguneda.

Kummitusteks muutunud ja kivimurdudena kasutatavad kloostrid, uute kirikute ehita­ miseks maha lõhutud vanad ehitised – see kõik kurvastab teda. „Must jõuk“16 rüüstab losse ja kabeleid. Revolutsiooniaegse vandalismi šokile eelnes kuningriigiaegne vandalism, millest suurt ei räägita – kardinal de Noailles laskis 1720. aastatel eemaldada Notre-Dame’ilt kõik veesülitid ja asendada need tõhusamate vihmaveetorudega, Soufflot17 hävitas varsti pärast Spekulantide ühendus, kes ostis odavalt kokku revolutsiooni ajal natsionaliseeritud kloostreid, kirikuid ja kunstiteoseid, et need edasi müüa või ehitus­ materjaliks lammutada.

17 Jacques-Germain Soufflot (1713–1780), prantsuse arhitekt.

16

32

seda suure portaali –, ja sellele on järgnemas pikk vaikse vandalismi periood, mis ähvardab kogu Prantsusmaalt minema pühkida ajaloojäljed, mida Hugo tahab näha kohapeal, et neid joonistada. Keskaeg on ohus ja Bourbonide restauratsiooni aegsete gooti seinakellade ning losside sisemust ja seal peetavaid turniire kujutavate dekoratiivpannoode moodiminekuga ei kaasne mingeid tõsisemaid uuringuid ega suuri päästetöid. Hugo jutustab niisiis ühe loo, leiutab Esmeralda, Quasimodo, Phoebuse, Gringoire’i ja Frollo, et anda elu oma ainsale tõelisele kangelasele, arhitektuurimälestisele.

1831. aastal oma raamatut kirjutades avastab Victor Hugo, et ehitis on väga kurvas seisukorras. Ta ei lähe kergema vastupanu teed, et kirjutada lõbus lugu ehitajatest, müürseppade ühisest tööhoost, preestrite palvetamisest koos usklikega, ilust, mis ühendab ja päästab.

Tegevus toimub Louis XI ajal. Esialgu oli Hugo pannud pealkirjaks „Pariisi Jumalaema kirik 1482“, rõhutamaks, et ta hakkab tegelema kulunud ja allakäinud katedraaliga, vana mälestisega, mis pole 1830. aastaks suurt muutunud.

33

Chaillot’ palees asuva arhitektuuri­muuseumi mulaažide galeriis asub elusuuruste keskaegsete portreede vahel Louis-Télesphore Galouzeau de Villepini18 poolt 1843. aastal meisterdatud puidust ja kipsist makett: peaportaali keskelt on sammas veel eemaldatud, et protsessioon suuremate baldahhiinidega saaks paremini sisse minna. Kui kummarduda kooriosa kohale, näeb XVIII sajandi arhitekti Robert de Cotte’i punasest marmorist täiendusi. Koori kõrval oleva, 1756. aastal Soufflot’ kavandatud käärkambri asemel on nüüd uus, mille Viollet-le-Duc tahtis osaliselt muuta reliikviahoidlaks, oma isiklikuks juveeliks. See makett kujutab arusaama­tuks muutunud katedraali, mis oleks kergesti võinud langeda „lammutajate“ saagiks.

Hugo tahab selgitada, kirjeldada lagunevat ehitist, et seda sõnadega päästa – tema romaan leiab nüüd samal põhjusel uusi lugejaid, keda kirjaniku pingutused liigutavad. Enne veel, kui katedraal klassifitseeriti ametlikult pärandiks, kaitses seda raamat.

18

Louis-Télesphore Galouzeau de Villepin (1822–1888), prantsuse skulptor.

34

Teiseks romaani kangelaseks on rahvas, kelle Hugo on geniaalselt igaveseks liitnud katedraaliga. Skulptuuride rahva vahel jookseb Quasimodo, aga katedraali ümber sagib Pariisi rahvas. 1930. aastal sündis Delacroix’ maal „Vabadus juhib rahvast“, mille tuntus on samuti üleilmne. Lippu viibutava allegoorilise naisekuju taga kolmevärvilise suitsu sees kõrgub Notre-Dame’i siluett. Seal on rahvas, kodanlane, tööline, üliõpilane, püstolitega poisike, kõik need, kelle Hugo tegi kangelasteks „Hüljatutes“, oma teises põhilises romaanis, mis leiab kõlapinda ka väljaspool Prantsusmaad.

Enne kui temast sai rahva eestkõneleja, oli Hugo noor rojalist ja maalija, kes kutsuti 1825. aastal Charles X kroonimisele, mis toimus Reimsi katedraali ühes kiiruga üle krohvitud löövis, ja ta kujutab suurepäraselt rahvahulki, keda nägi liikumas 1830. aastal, mil kirjutama asus. Raamatu kõige dramaatilisem koht on tulekahju, kui küürakas jookseb leekides ja rahvamass allpool kihab; seda lõiku on pärast 2019. aasta 15. aprilli loetud kümneid kordi televiisoris, see on ringelnud kõigis sotsiaalvõrgustikes, otsekui oleks tegemist prohvetliku 35

ennustusega. Hugo ainus ettenägelikkus võis seisneda selles, et ta ühesainsas raamatus muutis vana kipaka kiriku rahva katedraaliks.

Notre-Dame’i pärast pisaraid valades on kogu maailm meile öelnud, et katedraal ei kuulu enam Pariisile, ei kuulu enam ei Prantsusmaale, Hugole ega Delacroix’le, vaid see kunstiteos on kogu inimkonna Jumalaema kirik. Niisugune hea uudis purskus välja kokkuvariseva haritorni leekidest.