1 David Marchmont heitis autot mööda kitsast teed juhtides pilgu kaasreisija poole. Lumesadu oli läinud tihedamaks, muutes jääkihiga kaetud maantee veelgi ohtlikumaks. „Me pole enam kuigi kaugel, Greta, ning paistab, et jõudsime just õigel ajal. Hommikul pole see tee ilmselt enam läbitav. Kas miski tundub juba tuttav?” küsis ta ettevaatlikult. Greta pööras näo tema poole. Naise elevandiluuvärvi nahal polnud ikka veel kortse, ehkki ta oli viiekümne kaheksa aastane, ning hiigelsuured sinised silmad domineerisid näos, mida David oli alati pidanud nukulikuks. Nende ere värvus polnud vananedes tuhmunud, ent neist ei peegeldunud enam erutust ega viha. Valgus silmade taga oli ammu kustunud ning pilk jäänud sama tühjaks ja süütuks nagu elutul portselankujul, mida ta mehele meenutas. „Ma tean, et olen siin kunagi elanud. Aga ma ei mäleta midagi, David. Mul on kahju.” „Pole midagi,” rahustas David Gretat, teades, kui murelikuks see naise muudab. Ning mõtles samal ajal, et kui ta saaks oma mälust kustutada selle õudustäratava, masendava vaatepildi, mida tema lapsepõlvekodu pärast tulekahju pakkus – söestunud puidu ja suitsu kirbe lõhn püsis tal tänaseni meeles –, oleks ta päris kindlasti seda teinud. „Praegu on Marchmonti loomulikult juba taastama hakatud.” „Jah, David, ma tean. Sa rääkisid sellest eelmisel nädalal, kui minu juures õhtusöögil käisid. Ma tegin lambakarbonaadi ja me jõime ära pudeli Sancerre’i,” lisas naine end õigustada püüdes. „Sa ütlesid, et me saame majas juba ööbida.” „Täpselt nii,” nõustus David rahulikult, sest mõistis, et Gretal on alati olnud vajadus hiljutistest sündmustest talle täpne ülevaade anda 9
ning seda hoolimata asjaolust, et oma õnnetusele eelnenud minevikule puudus naisel ligipääs. Sõites rööplikul jäätunud teel tasakesi edasi, et rattad kergel kallakul tasakaalus püsiksid, küsis David nüüd endalt, kas Greta jõuluõhtuks siia tuua oli ikka hea mõte. Tõtt-öelda oli ta imestanud, et naine lõpuks tema küllakutse vastu võttis, sest oli teda juba aastaid veennud, et ta oma Mayfairi korterist välja tuleks, aga saanud vastuseks kindla ei. Pärast kolm aastat kestnud põhjalikke renoveerimistöid, et taastada kasvõi osaliselt hoone kunagine hiilgus, oli David tundnud, et õige hetk on käes. Ning mingil põhjusel oli täiesti ootamatult tundnud Greta samamoodi. Vähemalt oli David kindel, et füüsiliselt on nüüd majas soe ja mõnus. Aga kas ka emotsionaalselt – praegusi asjaolusid arvestades nende mõlema puhul –, seda ta ei teadnud … „Taevas on peaaegu pime,” tegi Greta tarbetu märkuse. „Ning kell on alles kolm läbi.” „Tõsi, aga ma loodan, et valgust jätkub vähemalt senikauaks, kuni nähtavale ilmub Marchmont.” „Paik, kus ma kunagi elasin.” „Just.” „Koos Oweniga. Oma abikaasaga. Kes oli sinu onu.” „Jah.” David teadis, et Greta peab endale meelde tuletama üksikasju minevikust, mille oli unustanud. Justkui sooritaks eksamit. Ning just tema oli arstide sõnul Greta õpetaja, kes pidi hoolt kandma selle eest, et naist mistahes traumaatilistest sündmustest säästa, küll aga tohtis ta mainida nimesid, kuupäevi ja paiku, mis võisid tema alateadvuses midagi äratada ja kaotatud mälu taastumiseks võtit pakkuda. Kui David Gretal külas käis, oli mõne asja mainimise peale naise silmis aeg-ajalt vilksatanud äratundmine, aga ta polnud kindel, kas sellest oli juba juttu olnud või tuli miski Gretale tõepoolest meelde. Ning nüüd, palju aastaid hiljem, olid arstid – kes varem olid veendunud, et Greta mälu pikkamööda taastub, sest pärast õnnetust tehtud 10
arvukate aju-uuringute järel ei viidanud miski vastupidisele – hakanud rääkima traumajärgsest „valikulisest amneesiast”. Nende arvates Greta lihtsalt ei tahtnud mäletada. David juhtis auto aeglaselt läbi reetliku kurvi, teades, et paari sekundi pärast ilmub vaatevälja värav, mille kaudu saab Marchmonti. Ehkki ta oli maja seadusliku omanikuna kulutanud hoone renoveerimisele terve varanduse, oli ta tegelikult vaid selle hooldaja. Nüüd mil remont oli peaaegu lõpetatud, olid Greta tütretütar Ava ja Ava abikaasa Simon väravavahimajakesest välja kolinud ning asunud elama Marchmont Halli. Pärast Davidi surma pidi maja seaduslikuks pärijaks saama Ava. Ajastus oli ideaalne, sest paari nädala pärast oli oodata abielupaari esimese lapse sündi. David lootis, et võib-olla jäävad tänu uue, süütu elu sünnile lõpuks ometi minevikku ka selle suguvõsa ajaloo viimased aastad, mil kõik oli kohutaval kombel kiiva kiskunud. Olukorra muutsid veelgi keerulisemaks sündmused, mis olid aset leidnud Greta mälukaotuse järel – sündmused, mille eest David oli naist kaitsnud, sest muretses mõju pärast, mida need võisid talle avaldada. Kui Greta ei suutnud meenutada kogu sündmuste ahela algust, kuidas ta oleks siis suutnud taluda selle lõppu? Kujunenud olukorra tõttu käitusid nii David, Ava kui ka Simon Gretaga vesteldes nagu köielkõndijad, soovides küll naise mälu taastumisele kaasa aidata, ent olles pidevalt valvel, mida tema juures olekul arutada. „Kas sa nüüd näed seda, Greta?” küsis David autot läbi värava juhtides, kui Marchmont nähtavale ilmus. Elizabethi-aegne madal härrastemaja mõjus graatsiliselt, taustaks laineline eelmäestik, mis läks aeglaselt üle Black Mountainsi majesteetlikeks mäetippudeks. All lookles läbi laia oru Uski jõgi, põllud mõlemal kaldal äsja sadanud lumest sädelemas. Iidsete seinte kahvatu punased tellised ulatusid esiküljel katuse otsakelpadeni, suurte mitmepoolsete akende dekoratiivklaasidelt peegeldusid vastu talvepäikese viimased roosad kiired. 11
Olgugi et vanad palgid – loomulikult ülikuivad – olid andnud näljastele leekidele priske õhtusöögi, mistõttu hävis ka katus, jäi hoone väliskest ellu. Nagu tuletõrjujad olid Davidile öelnud, võis selle eest tänada ka õnnelikku juhust, et umbes tund aega pärast esimese pisikese sädeme süttimist algas tohutu paduvihm. Vaid loodus oli päästnud Marchmont Halli täielikust hävingust ja jätnud mehele vähemalt midagi, mida taastada. „Oh, David, see on palju ilusam kui fotodel, mida sa mulle näitasid,” sosistas Greta. „Lumehangede keskel näeb maja välja nagu jõulukaart.” Ning tõepoolest: kui David oli auto välisuksele võimalikult lähedale parkinud, nägi ta läbi akna sees süüdatud lampide sooja kuma ja jõulupuul vilkuvaid tulukesi. Avanev vaatepilt oli nii suures vastuolus tema lapsepõlvekodus valitsenud – ning alatiseks talle mällu sööbinud – sünge ja karmi õhkkonnaga, et ilmselge muundumine kutsus äkitselt esile eufooria. Ehk oli tuli tõepoolest ära põletanud ka mineviku, nii metafoorilises kui ka füüsilises mõttes. Ta soovis vaid, et ema oleks veel elus ning näeks samuti maja imelist taastumist. „Hoone näeb tõesti armas välja, näeb ju? Olgu,” lausus David autoust avades, mispeale katuselt libises alla suur hulk lund, „katsume kähku selle juurde jõuda. Ma tulen hiljem tagasi ning toon kohvrid ja kingitused sisse.” David kõndis ümber auto, et kõrvalistuja uks lahti teha, ning Greta ronis ettevaatlikult välja ja tema kinnised tänavakingad kadusid koos pahkluudega kohe sügavasse lumme. Pööranud pilgu üles majale, seejärel aga alla, lumme vajunud jalgadele, tabas Gretat järsku üks mälupilt. Ma olen siin varem olnud … Šokeeritud, et see hetk lõpuks saabus, jäi naine hiirvaikselt seisma ja püüdis meeleheitlikult mälukillust kinni haarata. Aga see oli juba läinud. 12
„Tule, Greta, sa külmud seal seistes surnuks,” lausus David naisele käsivart pakkudes. Ning nad läbisid koos Marchmont Halli välis ukseni jäävad viimased meetrid. Pärast seda, kui neid oli tervitanud Mary, majapidajanna, kes oli töötanud Marchmontis üle neljakümne aasta, saatis David Greta tema magamistuppa ning jättis ta väikest uinakut tegema. Ta kujutas ette, kui kurnatud võis Greta olla stressist, mille tõi kaasa otsus pärast nii paljusid aastaid esimest korda kodust lahkuda, ning sellele lisandunud pikast reisist Londonist siia. Seejärel seadis ta Maryt otsides sammud kööki. Naine rullis äsja paigaldatud köögisaarel jõulupirukate tainast. David vaatas läikivast graniidist töötasapindu ja seinu ääristavaid siledaid integreeritud köögimasinaid imetledes ruumis ringi. Marchmonti restaureerimist kavandades oli David moodsat disaini järginud vaid köögis ja vanni toas. Kõigis teistest ruumides oli lähtutud algsest sisekujundusest, aga see oli osutunud hirmuäratavaks ülesandeks, millega kaasnes nädalatepikkune uurimistöö, raamatukogudes arhiivifotosid uurides veedetud pikad päevad ning abi otsimine lapsepõlvemälestustest. Tööle oli võetud terve kohalike oskustööliste armee, sest mees tahtis olla kindel, et kõik alates kiviplaatidega kaetud põrandatest ja lõpetades mööbliga on endise Marchmontiga võrreldes võimalikult sarnane. „Tere, isand David!” Mary tõstis pilgu ja tema näole ilmus lai naeratus. „Jack helistas kümme minutit tagasi ja teatas, et Tori rong jääb lumesaju tõttu hiljaks. Nad peaksid umbes tunni aja pärast kohale jõudma. Jack võttis Land Roveri, et nad probleemideta tagasi jõuaksid.” „Väga tore, et ta oli nõus Tori ära tooma. Ma tean, kui raske tal on härrastemajaga seotud kohustuste kõrvalt vaba aega leida. Kuidas sulle uus sisseseade meeldib, Mary?” „See on suurepärane, tõsijutt. Kõik on nii värske ja uus,” vastas naine pehme Walesi aktsendiga. „Ma ei suuda uskuda, et tegemist on sama majaga. Praegu on siin nii soe, et mul peaaegu polegi tarvis kaminasse tuld teha.” 13
„Ning sinu korter on mugav?” Mary abikaasa Huw oli paar aastat tagasi surnud ja Mary polnud end töötajate majakeses üksipäini enam hästi tundnud. Seetõttu oli David koos arhitektiga maja uuendamise plaanide kallal tööd tehes lasknud ehitada Mary jaoks avarale ärklikorrusele mitmetoalise korteri. Pärast seda, mis siin kunagi juhtunud oli, tundis ta end rahulikumana, kui Ava ja Simoni äraolekul keegi pidevalt kohal oli. „Oojaa, suur tänu. Pealegi avaneb sealt üle oru imeline vaade. Kuidas Greta end tunneb? Ausalt öeldes olin ma jahmunud, kui te teatasite, et ta tuleb jõuludeks siia. Helde taevas, ma poleks eales arvanud, et selle päeva ära näen. Mida tema arvab?” „Ta pole veel midagi öelnud,” vastas David, kes ei teadnud, kas Mary viitab sellele, kuidas Greta reageeris renoveerimistöödele, või tema tagasipöördumisele majja pärast nii paljusid aastaid. „Hetkel ta puhkab.” „Nagu nägite, paigutasin ta tema vanasse magamistuppa, et näha, kas see värskendab tema mälu. Ehkki ruum näeb praegu välja nii teistsugune, et isegi mina ei tunne seda enam ära. Kas teie meelest ei mäleta ta tõepoolest, kes ma olen? Kui ta veel Marchmontis elas, kogesime koos nii mõndagi.” „Palun püüa sellel end mitte häirida lasta, Mary. Kahjuks tunneme me kõik end samamoodi.” „Mis seal’s ikka, võib-olla ongi parem, kui ta juhtunust kõike ei mäleta,” nentis Mary süngelt. „Just,” nõustus David ohates. „Jõulud tulevad väga veidrad, igas mõttes.” „Kahtlemata, tõsijutt. Mina jälle muudkui otsin majast teie ema ning taipan siis, et teda pole enam.” Mary neelas pisaraid. „Teie, isand David, olete muidugi hullemas olukorras.” „Nojah, eks meil kõigil tuleb uue olukorraga harjuda. Aga õnneks on meil Ava ja Simon ning peagi sünnib ka nende laps, kes aitab meil sellest üle saada.” David põimis käsivarre ümber Mary õlgade, 14
et teda lohutada. „Kas ma tohin nüüd üht sinu imemaitsvat jõulu pirukat proovida?” Ava ja Simon jõudsid majja kakskümmend minutit hiljem ning läksid Davidi juurde elutuppa, mis lõhnas värske värvi ja hiiglaslikust kivikaminast ruumi paiskuva puusuitsu järele. „Ava, sa näed imekaunis välja. Sõna otseses mõttes heast tervisest pakatav.” David haaras naise naeratades kaissu ja surus Simonil kätt. „Ma olen viimase kuu jooksul järsult paisunud. Ilmselt sünnib ragbimängija, olgu see siis poiss või tüdruk,” vastas Ava hellalt Simonile otsa vaadates. „Kas ma palun Maryl teha meile kannutäis teed?” päris David. „Ma lähen ise,” ütles Simon. „Ava, kallis, istu sina oma onu juurde ja tõsta jalad üles. Ta kutsuti keset ööd ühe poegimisvaludes vaevleva lehma juurde,” lisas mees õnnetu õlakehitusega Davidi poole pöördudes ja lahkus toast. „Ning mina loodan, et kui mina valudes vaevlen, on keegi ka minu kõrval,” nähvas Ava naeru kihistades ning vajus hiljuti uue polsterduse saanud tugitooli. „Simon muudkui käib peale, et ma tempot maha võtaksin, aga ma olen ju loomaarst. Ma ei saa ometi lasta oma patsientidel ära surra? Ma tahan öelda, et ämmaemand ju mind üksi ei jätaks?” „Muidugi mitte, Ava, aga sul on pooleteise kuu pärast sünnituse tähtaeg ning Simon on mures, et sa rabeled liiga palju ringi, muud ei midagi.” „Kui minu asendaja pärast jõule praksisesse jõuab, läheb elu palju kergemaks. Aga ma ei saa lubada, et mind niisuguse ilmaga alajahtumise käes kannatavaid lambaid soojendama ei kutsuta. Talunikud on enne külmade ilmade tulekut olnud väga tublid ja nad mägedest alla toonud, aga alati leidub mõni loom, kes teistest maha jääb. Aga räägi nüüd, onu David, kuidas sul endal läheb,” Ava oli teda alati kutsunud onuks, ehkki tegelikult oli David tema vanaonu poeg. 15
„Tänan küsimast, väga hästi. Oktoobris salvestasin oma jõulusõu ja pärast seda, ühesõnaga … tegelikult …” – David läks järsku kimbatusse sattudes näost punaseks – „olen kirjutanud oma elulugu.” „Oled või? Seda oleks küll põnev lugeda.” „Põnevust muidugi jätkub, aga selles probleem ongi. Nimelt on minu elus olnud perioode, millest ma ilmselgetel põhjustel ei saa rääkida.” „Ei või olla …” Ava ilme muutus tõsiseks. „Kui ma nüüd päris aus olen – ning nagu sa tead, olen ma alati aus –, üllatas mind, et sa üldse nõustusid oma elulugu kirjutama. Selles mõttes, et sa oled eraelust alati suure saladuse teinud.” „Seda küll, aga kahjuks otsustas üks kõmuajakirjanik minu nõusolekuta ühe variandi kirja panna, misjärel otsustasin kõik sündmused ise ausalt salvestada. Seda muidugi nii suures ulatuses, kui see praegustel asjaoludel on võimalik.” „Selge pilt. Sellisel juhul ma mõistan, miks sa seda teha tahad. Jessas,” lausus Ava poolsosinal, „filmitähest ema ja kuulsast koomikust onu on muutnud ainuüksi mõtte kuulsaks saamisest vastikuks. Sa ei kavatse ju kasvõi põgusalt mainida … mis juhtus minuga, onu David? Kui sa seda teed, siis ma suren. See oli kohutav, kui mind koos Cheskaga järsku Daily Maili esikaanele lajatati.” „Muidugi mitte, Ava. Ma püüan kõigest hingest oma suguvõsa kogu loost eemal hoida. Aga kahjuks polegi mul siis enam midagi erilist rääkida. Minu elus pole olnud uimasteid, närvivapustusi, alkoholiprobleeme ega naistejahti, järelikult tuleb raamat väga igav.” David ohkas ja tema suu kõverdus irooniliseks naeratuseks. „Et naistest juba juttu tuli, siis ka Tor peaks varsti kohale jõudma.” „Mul on nii hea meel, et ta tuleb, onu David. Ma olen temasse väga kiindunud. Ning mida rohkem meid nende jõulude ajal siia koguneb, seda parem.” „Vähemalt õnnestus meil lõpuks ka sinu vanamemm enda juurde meelitada.” 16
„Kus ta on?” „Ülakorrusel, puhkab.” „Ja kuidas temaga on?” „Tegelikult vanaviisi. Aga ma olen tema üle nii uhke, et ta leidis endas julgust siia tulla.” Akna all välgatasid autotuled. „See on kindlasti Tor. Lähen aitan tal pagasi sisse tuua.” Kui David oli elutoast lahkunud, jäi Ava mõtisklema mehe pikaaegse ja lojaalse suhte üle Gretaga. Ta teadis, et need kaks on tundnud teineteist terve igaviku, aga ta ei taibanud, millega Greta Davidit nii kangesti võlus. Ava vanaonu naine, Davidi ema LJ, kes oli alles paari kuu eest surnud, oli öelnud, et tema poeg oli Gretat alati armastanud. Kahtlemata nägi Greta ikka veel välja väga nooruslik, justkui oleks naise mälukaotus kustutanud viiekümne kaheksa eluaasta füüsilised ilmingud, mis tavaliselt avalduvad näol nagu väline emotsioonikaart. Aval polnud kerge seda tunnistada, aga tema pidas vanaema üsna arulagedaks ja lapsikuks. Neil paaril korral, mil ta kõigi nende aastate jooksul Gretaga oli kohtunud, oli tal olnud tunne, justkui vestleks ideaalse kujuga, ent seest tühja Fabergé munaga. Aga ehk oli õnnetus tema kunagise sisukuse ja isiksuse minema pühkinud. Greta elas nagu erak ning söandas haruharva oma korteri välisuksest välja astuda. Ava teada oli see esimene kord, mil ta oli lahkunud kodunt kauemaks kui mõneks tunniks. Ava teadis, et ei tohiks memme vastu olla karm, sest polnud teda enne õnnetust tundnud, aga pidi samas enesele tunnistama, et oli Gretat alati võrrelnud LJ-ga, kelle hulljulge südikus ja elujanu lasi Gretal – isegi pärast kõiki katsumusi – paista nõrga ja ilmetuna. Ning nüüd, mõtles Ava huulde hammustades, on jõulude ajal siin hoopis Greta, mitte LJ. Ava kurku kerkis klomp, aga ta neelas selle alla, sest teadis, et vanatädi ei tahaks näha teda leinamas. „Pea püsti!” oli Greta pärast järjekordset tragöödiat alati öelnud. 17
Ava soovis kogu südamest, et LJ oleks veidi kauem vastu pidanud ja tema lapse sündi näinud. Õnneks oli LJ elanud nii kaua, et nägi tema abiellumist Simoniga, ning teadnud, et kui ta sureb, on Marchmont – ja Ava – kindlates kätes. David jõudis koos Toriga tagasi elutuppa. „Tere, Ava! Häid jõule ja nõnda edasi! Püha taevas, kui külm mul on. Milline reis!” lausus Tor lõõmavale tulele lähemale astudes ja selle paistel käsi soojendades. „Aga sa jõudsid kohale ning kuuldavasti täpselt õigel ajal. Jack ütles, et kõik ülejäänud tänaõhtused Abergavenny rongireisid on tühistatud,” lausus David. „Seda küll, tuleb tunnistada, et mind poleks vaimustanud mõte veeta jõulud mõnes Newporti võõrastemajas,” nentis Tor lühidalt. „Pealegi näeb siinne maja imeline välja, Ava. Sina ja Simon olete kindlasti ülirõõmsad.” „Oleme tõesti,” kinnitas Ava. „Hoone on nii kaunis ning me oleme sulle, onu David, väga tänulikud. Simonil ja minul poleks olnud kusagilt võtta nii suurt summat, et see ise ära renoveerida.” „Nagu sa tead, oled ühel heal päeval nagunii sina mõisa pärija. Ahhaa, Simon!” David tõstis pilgu, kui mees ruumi astus. „Mõnus värske kannutäis teed. Just seda on meile kõigile tarvis.” Greta oli uinakust ärgates meeltesegaduses ega mäletanud, kus ta viibib. Ta otsis pilkases pimeduses paaniliselt lülitit ja pani tule põlema. Tugev värske värvi lõhn tõi mälu tagasi ning ta ajas end mugavas voodis istukile ja jäi imetlema äsja renoveeritud tuba. Marchmont Hall … maja, mille kohta ta Davidilt aastate jooksul oli nii palju kuulnud. Majapidajanna Mary oli mõne aja eest öelnud, et kunagi oli see ruum olnud tema magamistuba ning just siin oli ta sünnitanud Cheska. Greta ronis voodist välja ja läks akna alla. Lund sadas ikka veel. Ta proovis taaselustada põgusat mälupilti, mis talle maja ees seistes 18
oli korraks vilksatanud, aga pidi õnnetult ohkama, sest aju keeldus jonnakalt oma saladusi paljastamast. Värskendanud end toa kõrval paiknevas stiilses vannitoas, tõmbas ta selga uue kreemivärvi siidpluusi, mille oli paari päeva eest ostnud. Kui huultele oli kantud õhuke värvikiht, jäi ta silmitsema oma peegel pilti, tundes kerget ärevust, et peab pelgupaika pakkuvast magamistoast lahkuma. Ta oli pidanud oma viimased jõuriismed kokku kraapima, et teha otsus tähistada jõule koos perega siin, Marchmontis. Pingutus oli olnud nii suur, et pärast seda, kui Greta lõpuks nõustus ja seepeale Davidi jahmunud ilmet märkas, tabas teda mitu paanika hoogu, mis jätsid ta varaste hommikutundideni unetu, higise ja värisevana lamama. Ta oli abi otsinud oma arstilt, kes oli kirjutanud välja beetablokaatorid ja rahustid. Arsti julgustusel, millele lisandus hirmuäratav mõte veeta veel ühed jõulud üksi kodus, oli tal kuidagi viisi õnnestunud asjad pakkida, Davidi autosse istuda ja siia sõita. Võib-olla poleks arstid tema motivatsiooniga nõustunud; nemad oleksid oma tavapärase psühhoanalüüsimula alusel väitnud, et ehk on ta just nüüd valmis seda tegema, sest tema alateadvus on lõpuks ometi tunnistanud ta nii tugevaks, et ta saab sellesse paika tagasi pöörduda. Ning tõtt-öelda oligi ta pärast otsusele jõudmist esimest korda õnnetuse järel erksaid unenägusid näinud. Ühelgi unenäol polnud muidugi loogilist selgitust, aga šokk, mille paar tundi tagasi oli tekitanud „mälukild”, nagu seda oleksid nimetanud arstid, ning mis oli tabanud teda hetkel, kui ta autost välja astus ja Marchmont Halli nägi, muutis nende analüüsi usutavaks. Ta teadis, et tal tuleb veel paljude asjadega silmitsi seista. Kõigepealt „seltskonnaga” ning seda päris pika aja jooksul. Samuti viibis pühade ajal siin üks inimene, kellega koos kartis Greta eriti aega veeta: Davidi sõbratar Tor. Ehkki Greta oli kohtunud Toriga vaid üksikutel puhkudel, kui David oli käinud koos naisega Greta Mayfairi korteris teed joomas, 19
polnud Greta kordagi veetnud selle naise seltsis rohkem aega kui mõned tunnid. Ehkki Tor oli jätnud armsa ja viisaka mulje ning paistnud huvi tundvat kõige vastu, mida tal öelda oli – mida polnud just palju –, oli Greta tundnud, et temaga käituti üleolevalt, justkui oleks Tor kohelnud teda nagu vaimse alaarenguga seniilset vanadaami. Greta silmitses oma peegelpilti. Tema kohta võis öelda ükskõik mida, aga ainult mitte seda. Tor oli Oxfordis õppejõud. Intellektuaalne, iseseisev, võluv – prak tilises mõttes, nagu Greta oli alati arvanud ning endale seejärel etteheiteid teinud, et püüab oma naissoost rivaali alateadlikult naeru vääristada. Lühidalt öeldes oli Toris olemas kõik see, mis Gretas puudus, aga naine tegi Davidi õnnelikuks ja Greta teadis, et peab selle eest olema tänulik. Õnneks oli David öelnud, et siin on ka Ava koos abikaasa Simoniga. Ava, tema tütretütar … Kui miski Gretat mälukaotuse juures eriti tugevalt närvi ajas, siis oli see just Ava. Tema enda liha ja veri, tema tütre tütar … Sellegipoolest valdas Gretat süütunne, et ehkki ta oli Avat viimase kahe aastakümne jooksul pidevalt näinud ning olgugi et Ava talle väga meeldis, ei suutnud ta tütretütre lähisugulasena luua temaga tugevat sidet. Mälestused Ava sünnist tal küll puudusid, aga kas ta poleks sellegipoolest pidanud alateadlikult tajuma sügavamat emotsionaalset seost? Greta arvas, et Ava kahtlustab – nagu oli kahtlustanud ka LJ –, et ta mäletab rohkem, kui ta tegelikult mäletas, ning miskipärast teeskleb. Aga ehkki ta oli aastaid külastanud psühholooge, hüpnotisööre ja üldarste, kes rakendasid kõikvõimalikke mälukaotuse ravivõtteid, mille kohta oli ta lugenud, polnud neist vähimatki abi. Gretal oli tunne, justkui elaks ta tühjuses ning vaataks pealt, mida teevad ülejäänud inimkonna liikmed, kellel on kerge meenutada. 20
Kui oli olemas mõni inimolend, kelle vastu ta üldse midagi tundis, siis oli selleks kullakallis David, kes oli olnud tema kõrval hetkel, mil ta pärast üheksat kuud koomas viibimist lõpuks silmad avas, ning viimased kakskümmend neli aastat kõikvõimalikul viisil tema eest hoolitsenud. Greta oli kindel, et kui poleks olnud Davidit, oleks ta oma mõttetu eksistentsi tõttu juba palju aastaid tagasi lootuse kaotanud. David oli Gretale rääkinud, et nad tutvusid nelikümmend aastat tagasi, kui naine oli kaheksateist ja töötas kohe pärast sõda Londonis Windmilli-nimelises teatris. Selgus, et Greta oli kunagi Davidile selgitanud, et tema vanemad said surma operatsioonis Blitz*, ent polnud kordagi maininud teisi sugulasi. David kinnitas siis, et nad olid olnud väga head sõbrad, ja Greta järeldas sellest, et nende suhe polnud midagi enamat. Veel oli David talle jutustanud, et üsna varsti pärast nende tutvumist abiellus Greta Oweni-nimelise mehega, Davidi onuga, kes kunagi oli olnud Marchmonti mõisahärra. Kõigi nende aastate jooksul oli Greta pidevalt soovinud, et sõprus, mida David oli talle kirjeldanud, oleks olnud midagi enamat. Greta armastas Davidit kogu südamest; mitte üksnes seetõttu, mida mees oli talle enne õnnetust tähendanud, vaid eelkõige selle pärast, mida David tähendas talle praegu. Loomulikult teadis ta, et tema tunnetele ei vastata, ning tal polnud põhjust uskuda, et neile oleks ka minevikus vastatud. David oli väga kuulus ja edukas koomik ning ikka veel äärmiselt sarmikas. Pealegi oli ta viimased kuus aastat olnud koos Toriga, kes püsis mehe käevangus ka kõigil heategevusüritustel ja auhinnatseremooniatel. Kõige süngematel hetkedel oli Gretal tunne, et on Davidile peaaegu koormaks, et mees hoolitseb tema eest kohusetundest, südameheadusest ja sellepärast, et nad on Greta abikaasa kaudu hõimlased. * Saksamaa kaheksakuuline välksõda Suurbritanniale pommirünnakute vormis 1940.–1941. aastal. Siin ja edaspidi tõlkija märkused. 21
Kui Greta poolteist aastat hiljem viimaks haiglast välja sai ja Mayfairi oma korterisse tagasi kolis, oli David olnud ainus, kes tal seal regulaarselt külas käis. Greta süütunne Davidist sõltuvuses oleku pärast oli aastatega kasvanud, ning olgugi et mehe sõnul polnud teda vaatamas käia mingi vaev, oli naine alati püüdnud talle mitte koormaks olla ja teeselnud sageli, et tal on tegemist, ehkki päriselt polnud. Teades, et peab julguse kokku võtma ja allkorrusele pereliikmete juurde minema, tuli Greta akna alt ära. Ta avas magamistoa ukse, kõndis mööda koridori edasi ning jäi seisma, kui jõudis imekauni tumeda viimistlusega tammise trepini, mille nikerdustega balustraadid ja kunstipärase viimistlusega tammetõrukujulised tippilustised pea kohal rippuva kroonlühtri valgel kergelt läikisid. Vaadates alla, kus keset vestibüüli seisis suur jõulupuu, tundis ta kuuse värsket vaevutajutavat lõhna ning taas oleks talle justkui miski meenunud. Ta sulges silmad ja hingas sügavalt sisse, nagu arstid olid soovitanud, püüdes habrast mälupilti kasvama julgustada. Marchmont Halli asukad nägid esimese jõulupüha hommikul ärgates läbi akna idüllilist lumist maastikku. Lõuna ajal pistsid nad nahka terve hane koos härrastemaja aias kasvatatud köögiviljadega. Pärast seda kogunesid kõik elutuppa kamina ette kingitusi avama. „Oh, vanaema,” ütles Ava pehmet valget beebitekki lahti pakkides, „see kulub kindlasti ära. Suur tänu!” „Tor ja mina oleksime kangesti tahtnud osta sulle lapsevankri, aga et kummalgi meist pole aimugi neist ülimoodsatest riistapuudest, mida lapsevanemad tänapäeval kasutavad, siis kirjutasime sulle tšeki,” lausus David seda Avale ulatades. „See on sinust väga lahke, David,” tänas Simon uuesti oma klaasi täites. Gretat liigutas Ava kink: raamitud foto neist kahest, mis oli tehtud siis, kui Ava oli pisitilluke beebi ja Greta ikka veel haiglas. 22
„See pilt tuletab sulle meelde, mis sind ees ootab,” lausus Ava naeratades. „Jessas, sinust saab vanavanaema!” „Saab tõesti,” kihistas Greta sellele mõeldes naerda. „Aga sa ei näe välja päevagi vanem kui päeval, mil ma sind esimest korda nägin,” täheldas David galantselt. Greta istus diivanile ja silmitses rahulolevalt pereliikmeid. Võibolla oli asi veinis, mida ta oli lõunasöögi juurde joonud tavalisest tunduvalt rohkem, aga lõpuks ometi ei tundnud ta end ülearusena. Kui kingitused olid lahti pakitud, tahtis Simon Ava ilmtingimata ülakorrusele puhkama viia, David ja Tor aga suundusid jalutuskäigule. David kutsus ka Gretat kaasa, aga naine otsustas takti tundeliselt keelduda. Neil oli tarvis omaette olla ning kolmeliikmeline seltskond on juba liiga rahvarohke. Greta jäi mõnusalt tukastades tükiks ajaks kamina ette istuma. Toibunult heitis ta pilgu aknast välja ja nägi, et päike oli juba madalal, aga paistis ikka veel, pannes lume sädelema. Äkkotsuse ajel leidis ta, et ka temale kuluks ära sõõm värsket õhku, otsis siis üles Mary ja küsis, kas majas leidub saapaid ja paksu palitut, mida ta saaks laenata. Viis minutit hiljem, jalas kummikud, mis olid talle liiga suured, ning seljas vana Barbouri vihmamantel, astus Greta pikkade sammudega üle äsja sadanud lume ja hingas sisse imeliselt puhast karget õhku. Ta jäi korraks seisma, teadmata, mis suunas minna, aga lootes, et alateadvus juhatab teda, otsustas võtta ette jalutuskäigu läbi metsa. Edasi liikudes püsis tema pilk sügavsinisel taeval ning järsku täitis kaunis vaatepilt kogu ta keha ootamatu rõõmujoovastusega. Tunne oli nii ebatavaline ja haruldane, et ta oleks läbi puude teed rajades peaaegu komistanud. Lagendikule jõudnud, nägi ta selle keskel seisvat majesteetlikku kuusepuud, mille tihedate, lume all lookas okste sügavroheline värvus oli vastuolus pikkade raagus kaskedega, mis moodustasid ülejäänud metsa. Puule lähemale läinud, märkas ta selle all hauakivi ja 23
lumega kaetud graveeringut. Oletades, et tegemist on kindlasti mõne suguvõsa lemmikloomaga – keda ta võis isegi kunagi tunda –, sirutas Greta käe välja ja kraapis kindas käega kõvad jäised helbed kivilt maha. Pealiskiri ilmus aeglaselt nähtavale.
JONATHAN (JONNY) MARCHMONT Oweni ja Greta armastatud poeg, Francesca vend SÜNDINUD 2. JUUNIL 1946 SURNUD 6. JUUNIL 1949 Juhatagu Jumal oma väikesele inglile teed paradiisi
Greta luges graveeringu mitu korda läbi ning vajus seejärel peksleva südamega lumme põlvili. Jonny … Sõnad hauakivil teatasid, et surnud laps oli tema poeg … Ta teadis, et Francesca – Cheska – oli tema tütar, aga mitte keegi polnud kordagi maininud tema poega. Kiri hauakivil ütles, et poiss oli surnud kohe peale kolmeaastaseks saamist … Masendusest ja šokist nuttes vaatas ta taas üles ning nägi, et taevas oli hakanud tumenema. Ta vaatas lagendikul abitult ringi, otsekui võinuksid puud rääkida ja talle vastuseid anda. Põlvitades kuulis ta kaugusest kostvat koera haukumist. Ühe teise hetke kaja moodustas tema peas mälupildi: ta oli selles paigas kunagi olnud ja koera haukumist kuulnud … Just, just … Ta pööras end ümber ja keskendus hauale. „Jonny … minu poeg … palun lase mul meenutada. Jumala eest, palun lase mul meenutada, mis juhtus!” hüüdis ta pisarate kätte peaaegu lämbudes.
24
Koera haukumine lakkas, ning kui ta seejärel silmad sulges, nägi ta kohe eredat mälupilti tillukesest beebist, kes oli tema kaisus, puhkas tema rinnal. „Jonny, mu kullakallis Jonny … minu lapsuke …” Kui päike õhtu saabumisest märku andes puude taha orgu kadus, klammerdus Greta välja sirutatud kätega hauakivi külge ning talle hakkas meenuma minevik …