Igaühel oma tõde

See polnud armastus esimesest pilgust.

Nüüd võin ma seda tunnistada. Kuid lõpuks armastasin ma teda rohkem, kui teist inimolendit minu meelest üldse armastada saab.

Ma hoolisin temast palju rohkem, kui olen kunagi endast hoolinud.

Sellepärast ma tegin seda. Sellepärast ma pidin seda tegema. Ma arvan, et inimesed peavad seda teadma, kui nad saavad teada, mida ma olen teinud. Kui nad saavad. Siis ehk saavad nad aru ka sellest, et ma tegin seda tema pärast.

On suur vahe, kas olla üksi või tunda ennast üksi, ning on täiesti võimalik kedagi igatseda ja samal ajal temaga koos olla. Minu elus on olnud palju inimesi: perekond, sõbrad, töökaaslased, armukesed.

Täiskomplekt ühe inimese tavapärasest suhtlusringkonnast, kuid minul on see alati olnud pisut teistsugune. Ükski suhe, mille ma elu jooksul teise inimesega olen loonud, pole minu meelest olnud tõeline. Need on pigem rida vastuseta jäänud valeühendusi.

Inimesed võivad ära tunda mu näo, nad võivad isegi teada mu nime, kuid nad ei tea kunagi seda, kes ma tegelikult olen. Mitte keegi ei tea. Oma tõeliste mõtete ja tunnetega olen ma alati isekalt käitunud, need on minu peas, ma ei jaga neid mitte kellegagi. Sest ma ei saa.

See on see mina, kes ma saan olla ainult üksi iseendaga. Mõnikord ma mõtlen, et edu saladus on võime end kohandada. Enamasti elu muutub ja ma olen pidanud sageli ka ennast muutma, et sellega sammu pidada. Ma õppisin, kuidas muuta oma välimust, oma elu … isegi oma häält.

Ma õppisin ka teistega kokku sobima, kuid nüüd pole pidev selle poole püüdlemine enam pelgalt ebamugav, see teeb ka haiget.

Sellepärast ma seda ei tee. Ei sobita ennast teistega. Ma voldin oma sakilised servad sissepoole ja silun kõige silmatorkavamad erinevused, kuid mina pole niisugune nagu sina. Meie planeedil elab üle seitsme 7

A L I C E

F E E N E Y

miljardi inimese ja ometi on mul õnnestunud veeta kogu elu end üksi tundes.

Ma kaotan mõistuse ja see pole esimene kord, sest tihti juhtub nii, et hullumeelsus tuleb ja siis jälle läheb. Inimesed võivad öelda, et ma läksin peast segi, kaotasin sihi, lagunesin koost. Aga kui aeg kätte jõudis, oli see – kahtlemata – kõige õigem asi, mida teha. Ma tundsin ennast pärast seda hästi. Ma tahtsin seda jälle teha.

Igal lool on vähemalt kaks külge: sinu ja minu; meie ja nende; mehe ja naise.

See tähendab, et alati keegi valetab.

Kui valesid piisavalt tihti korrata, võivad need hakata kõlama nagu tõde ja me kõik kuuleme vahel oma peas häält, mis ütleb midagi nii rabavat, et me teeskleme, nagu polekski see meie hääl. Ma tean täpselt, mida ma kuulsin tol õhtul, kui ma ootasin jaamas, et ta viimast korda koju tuleks. Alguses kõlas ka selle rongi müra nagu iga teinegi.

Ma sulgesin silmad ja mul oli tunne, et kuulen muusikat, vagunite rütmilist laulu rööbastel, mis muutus üha valjemaks ja valjemaks.

Kloppadi-klops. Kloppadi-klops. Kloppadi-klops.

Kuid siis hakkas see hääl muutuma, see sai mu peas sõnadeks, mis aina kordusid ja kordusid, kuni oli võimatu neid mitte kuulda: Tapa nad kõik. Tapa nad kõik. Tapa nad kõik.

Naine Anna Andrews Esmaspäeval kell 6.00

Esmaspäevad on mulle alati meeldinud.

See on võimalus uuesti alustada.

Piisavalt puhtalt lehelt, millel on siiski veel näha sinu minevikuvigade tolmu, see on peaaegu ära pühitud, kuid jäljed on jäänud.

Ma saan aru, et see kalduvus – armastada nädala esimest päeva – pole kuigi levinud, kuid mul on teisigi selliseid kalduvusi. Minu maailmavaade on pisut kallutatud. Kui sa kasvad suureks, istudes eluteatri odavatel kohtadel, on lihtne laval tantsivate nukkude taha vaadata. Aga kui sa oled juba korra nööre ja nende tõmbajaid näinud, on ülejäänud etendust raske nautida. Nüüd võin ma endale lubada häid istekohti, valida just sellise vaate, mis mulle meeldib, kuid uhked loožid sobivad kõige paremini teistele inimestele ülalt alla vaatamiseks.

Ma ei tee seda kunagi. See, et mulle ei meeldi tagasi vaadata, ei tähenda, et mul pole meeles, kust ma olen tulnud. Ma olen oma pileti nimel kõvasti vaeva näinud ja ka odavad kohad sobivad mulle endiselt hästi.

Mul ei kulu hommikuti enda valmis seadmiseks palju aega – pole mõtet ennast meikida ainult selleks, et tööle jõudes keegi teine selle kohe maha võtaks ja uue teeks – ja ma ei söö hommikueinet. Ma söön üldse vähe, kuid mulle meeldib teistele toitu valmistada. Ilmselt olen ma loomult toitja.

Ma peatun hetkeks köögis, et haarata kaasa Tupperware karp, kuhu olen meeskonna jaoks omatehtud tassikoogid pakkinud. Mäletan nende valmistamist vaid ähmaselt. Tegin seda hilisõhtul, kindlasti pärast kolmandat klaasitäit midagi valget ja kuiva. Ma eelistan punast, kuid see jätab huultele reetlikud jäljed, sellepärast jääb see nädalavahetusteks. Ma avan külmiku ukse ja märkan, et pole eelmisel õhtul avatud veini tühjaks joonud, rüüpan nüüd otse pudelist ja võtan ülejäänu kodust väljudes kaasa. Esmaspäev on ka prügi äraviimise päev.

Prügikast on üksi elava inimese kohta üllatavalt täis. Peamiselt klaasi.

9

A L I C E

F E E N E Y

Mulle meeldib jalgsi tööle minna. Sel kellaajal on tänavad üpris tühjad ja mulle mõjub see rahustavalt. Ma lähen üle Waterloo silla ja suundun siis läbi Soho siksakitades Oxford Circuse poole, kuulates samal ajal raadiost programmi „Täna“. Ma eelistaksin küll muusikat, tujust sõltuvalt kas pisut Ludovicot või siis Taylor Swifti – need on minu isiksuse kaks väga vastandlikku külge –, kuid selle asemel kannatan välja briti keskklassi meloodilised hääled, mis räägivad seda, mida ma nende arvates teadma peaksin. Need hääled tunduvad mu kõrvadele ikka veel võõrad, kuigi ka mu enda hääl kõlab samamoodi. Kuid ma pole alati niimoodi rääkinud. Ma olen BBC „Kella üheste uudiste“ saadet juhtinud juba peaaegu kaks aastat, kuid tunnen end ikka veel petisena.

Ma peatun lamedaks litsutud pappkasti juures, mis on viimasel ajal mu tähelepanu köitnud. Ma näen, et hele juuksesalk turritab kasti serva alt välja, seega võin kindel olla, et naine on veel siin. Ma ei tea, kes ta on, kuid tean seda, et kui elu oleks läinud teisiti, võinuksin mina olla tema asemel. Ma lahkusin kodust, kui olin kuusteist, sest see tundus mulle vajalikuna. Minu järgmise teo ajendiks pole lahkus, ma teen seda vale suunda näitava moraalse kompassi pärast. Just nagu supiköögis, kus ma eelmiste jõulude ajal vabatahtlikuna töötasin. Me oleme vaid harva ära teeninud elu, mida me elame. Me maksame selle eest nii kuidas keegi saab, kas siis raha, süütunde või kahetsusega.

Avan plastkarbi ja tõstan ühe hoolega kokku sätitud tassikoogi sealt sillutisele, tema pappkasti ja seina vahele, nii et ta näeb seda ärgates.

Seejärel hakkan muretsema, et äkki ei meeldi talle mu šokolaadiglasuur – ta võib näiteks diabeetik olla –, võtan rahakotist kahekümnenaelase rahatähe ja libistan selle koogi alla. Ma ei hooli sellest, kui ta peaks mu raha alkoholile kulutama, ka mina teen seda.

Radio 4 ärritab mind, sellepärast lülitan välja poliitiku, kelle valed parajasti mu kõrvus kõlavad. Nende üleharjutatud ebaausus ei sobi kokku päris inimeste päris probleemidega. Mitte et ma oleksin seda kunagi valjusti või eetris intervjuu käigus välja öelnud. Mulle makstakse selle eest, et olen erapooletu, minu enda tunded ei loe.

Võib-olla olen ka mina valetaja. Ma valisin selle töö, sest tahtsin tõtt rääkida. Ma tahtsin rääkida lugusid, mis on kõige tähtsamad, neid lugusid, mida inimesed minu arvates kuulma peavad. Lugusid, millest ma lootsin, et need muudavad maailma ja teevad sellest parema paiga. Kuid ma olin naiivne. Inimestel, kes täna meedias töötavad, 10

I G A Ü H E L

O M A

TÕ D E

on rohkem võimu kui poliitikutel, kuid mis kasu on püüdest rääkida maailmast tõtt, kui ma ei saa olla aus isegi iseenda lugu rääkides: kes ma olen, kust ma tulen, mida ma teinud olen.

Ma peidan need mõtted, nagu ma ikka teen. Lukustan oma peas turvalisse salalaekasse, surun selle tagumise seina äärde, kõige pimedamasse nurka, ja loodan, et neil ei õnnestu sealt lähiajal välja pääseda.

Läbin viimased tänavad Broadcasting House’ini, seejärel otsin käekotist alati kadunud töötõendit. Mu sõrmed leiavad selle asemel ühe väikestest pastillitoosidest. Karp klõbiseb protestivalt, kui ma selle lahti nipsan ja tillukese valge kolmnurga endale suhu hüpitan, nagu oleks see ravim. On parem, kui enne hommikust koosolekut pole mu hingeõhus veini tunda. Ma leian kaardi ja astun sisse klaasist pöörduksest, tundes endal mitme silmapaari pilke. See sobib. Ma olen päris osav näitama seda mina, keda inimesed minu arvates ootavad. Vähemalt väliselt.

Ma tean nimepidi kõiki, sealhulgas ka koristajaid, kes alles põrandat pühivad. Lahke olemine ei maksa peaaegu mitte midagi ja joomisest hoolimata on mu mälu väga hea. Turvakontrollist läbi pääsenud – see on pisut põhjalikum kui varem, tänu maailmas valitsevale olukorrale, mille oleme endale ise loonud –, vaatan alla uudistetoimetusse ja mul on tunne, et olen kodus. BBC hoone keldrikorruse kaitsvasse kookonisse peidetud, kuid igalt korruselt nähtav uudistetoimetus on nagu eredalt valgustatud puna-valge avatud planeeringuga labürint.

Peaaegu kogu ruum on täidetud ekraanide ja tihedalt paigutatud töölaudadega ning nende taga istuva eklektilise ajakirjanike kogumiga.

Need inimesed pole lihtsalt minu kolleegid, see on nagu ebaloomulikult suur asendusperekond. Ma olen peaaegu nelikümmend, kuid mul pole kedagi teist. Ei lapsi. Ei abikaasat. Olen siin töötanud ligi kakskümmend aastat, kuid erinevalt neist, kellel olid sõbrad või perekondlikud sidemed, alustasin mina päris alt. Pidin oma teel paar korda ringi minema ja edu poole viivad sammukivid olid mõnikord päris libedad, kuid lõpuks jõudsin ma sinna, kus ma olla tahtsin.

Kannatlikkus on vastus elu väga paljudele küsimustele. Õnn naeratas mulle siis, kui eelmine uudisteankur ootamatult lahkuma pidi. Ta hakkas sünnitama kuu enne tähtaega ja viis minutit enne lõunast saadet. Tal tulid veed ära ja mina tegin õnneliku läbimurde. Ma ise olin just – plaanitust varem – emapuhkuselt naasnud ja hetkel uudistetoimetuses ainus korrespondent, kellel oli mingi 11

A L I C E

F E E N E Y

saatejuhi kogemus. Kõik tänu ületundidele ja öistele vahetustele – nendele vahetustele, mida keegi teine ei tahtnud –, sest ma otsisin nii meeleheitlikult iga võimalust ametialaselt edasi liikuda. Uudistesaate juhtimine oli midagi sellist, millest olin unistanud kogu elu.

Tol päeval polnud aega ei juuksuriks ega meigiks. Nad saatsid mind kiiruga kaamera ette ja tegid samal ajal nii palju kui suutsid, puuderdades mu nägu ja kinnitades mikrofoni kohale. Mina harjutasin suflöörilt pealkirjade lugemist ning režissööri hääl kõlas kõrvaklapist rahuliku ja lahkena. Ta hääl rahustas mind. Sellest esimesest pooletunnisest saatest ei mäleta ma kuigi palju, kuid mul on meeles sellele järgnenud õnnitlused. Vähem kui tunniga olin uudistetoimetuse tähtsusetust reporterist muutunud saatejuhiks.

Mu ülemust kutsutakse tema pisut kühmus selja taga Mõttetuks Väikemeheks. Ta on suure mehe sisemusse vangistatud väike mees. Peale selle on tal kõnehäire. See takistab temal r-i hääldamist ja ülejäänud uudistetoimetuse töötajatel teda tõsiselt võtmast. Töögraafikusse asendajate leidmine pole kunagi ta tugev külg olnud ja nii otsustas ta pärast minu edukat debüüti, et ma jään sellele kohale kuni nädala lõpuni.

Seejärel järgmiseks nädalaks. Kolmekuune saatejuhi leping – minu senise ametikoha asemel – paisus kuue kuuni ja seejärel pikendati seda aasta lõpuni, millega käis kaasas ka kena palgatõus. Vaatajanumbrid hakkasid minu tööleasumisega tõusma ja mul lubati jääda. Minu eelkäija ei tulnudki tagasi, emapuhkusel olles jäi ta uuesti lapseootele ja pole pärast seda välja ilmunud. Peaaegu kaks aastat hiljem olen ma ikka veel siin ja ootan lähipäevil oma praeguse lepingu uuendamist.

Võtan toimetaja ja peaprodutsendi vahel istet ning tõmban laua ja klaviatuuri desinfitseeriva salvrätiga üle. Jumal teab, kes siin öösel istuda võis. Uudistetoimetus ei maga kunagi ja kahjuks ei pea kõik siin mulle sobivast hügieenitasemest kinni. Ma avan saate plaani ja naeratan, kõige üleval enda nime nägemine erutab mind ikka veel.

Uudistelugeja: Anna Andrews.

Ma hakkan lugudele sissejuhatusi kirjutama. Hoolimata levinud arvamusest, et uudistelugejad ainult loevad uudiseid, nad ka kirjutavad neid. Vähemalt mina teen seda. Uudistelugejad on tavalised inimesed, see tähendab, et nende hulgas leidub igasuguseid. On neid, kelle nina on nii püsti, et mind hämmastab, kuidas nad istuda saavad, suflöörilt lugemisest rääkimata. Rahvas oleks vapustatud, kui teaks, 12

I G A Ü H E L

O M A

TÕ D E

kuidas mõned niinimetatud rahvuslikud aarded lava taga käituvad.

Kuid ma ei räägi sellest. Ajakirjandus on nagu lauamäng „Tsirkus“, kus alla viivaid teid on rohkem kui neid, mida mööda üles pääseb.

Tippu jõudmiseks kulub palju aega ja üks vale liigutus võib sind algusse tagasi viia. Selle eest pole keegi kaitstud.

Hommik möödub sujuvalt nagu iga teinegi: pidev töö saate plaaniga, vestlused sündmuskohtadel viibivate korrespondentidega, vaidlused režissööriga graafikast ja katteplaanidest. Peaaegu katkematu rodu reportereid ja produtsente ootab oma korda, et rääkida toimetajaga, kes istub minu kõrval. Kõige sagedamini on jutu sisuks palve pikendada nende lõigu kestust.

Kõik tahavad alati lihtsalt pisut rohkem aega.

Ma ei tunne tollest ajast põrmugi puudust, nimelt eetriaja anumisest ja pidevast närvitsemist, kas ma saan selle. Iga loo rääkimiseks lihtsalt pole aega. Ülejäänud meeskond on ebatavaliselt vaikne. Heidan kiire pilgu vasemale ja märkan produtsendi ekraanil viimast töögraafikut. Ta koristab selle kohe, kui näeb, et ma tema poole vaatan. Kui rääkida asjadest, mis uudistetoimetuses kõige suuremat stressi tekitavad, on töögraafik kohe erakorraliste uudiste järel teisel kohal. Graafikud tulevad hilja ja vaid harva võetakse need hästi vastu, kõige ebapopulaarsemad vahetused – hilisõhtud, nädalavahetused, ööd – põhjustavad alati vaidlusi. Praegu töötan ma esmaspäevast reedeni ja pole juba üle poole aasta ühtegi puhkepäeva küsinud, nii et vaestest kolleegidest erinevalt pole mul vaja graafiku pärast muretseda.

Tund enne saate algust lähen grimmituppa. See on hea koht põgenemiseks, uudistetoimetuse pideva käraga võrreldes on siin suhteliselt vaikne ja rahulik. Mu juuksed föönitatakse korralikuks kastanpruuniks soenguks ja nägu kaetakse vastupidava aluskreemiga. Tööl olen ma rohkem meigitud kui oma pulmas. See mõte sunnib mind hetkeks endasse tõmbuma ja ma tajun sõrmel vagu, kus oli mu abielusõrmus.

Saade läheb suuremalt jaolt plaani kohaselt, kuigi eetris olles tulevad ikka mõned viimase minuti muudatused: paar erakorralist uudist, hilinenud saatelõik, tõrkuv kaamera stuudios ja jukerdav ühendus Washingtoniga. Ma pidin katkestama liiga entusiastliku poliitikakorrespondendi Downing Streetil, kes tahab alati talle eraldatud ajast üle minna. Mõni inimene armastab oma hääle kõla liiga palju.

13

A L I C E

F E E N E Y

Saadet kokku võttev arutelu algab juba siis, kui ma olen veel stuudios ja ootan, et saaksin pärast ilmateadet vaatajatega hüvasti jätta.

Keegi ei taha saate järel kohale jääda kauemaks kui ilmtingimata vajalik, seepärast alustavad nad alati ilma minuta. See on saatega seotud korrespondentide ja produtsentide kogunemine, kuid kohale tulevad ka teiste osakondade esindajad: siseuudised, välisuudised, toimetajad, graafika ja muidugi Mõttetu Väikemees.

Ma põikan enne teistega ühinemist oma laua juurest läbi ja võtan Tupperware karbi, põledes soovist oma viimaseid kulinaarseid saavutusi tiimiga jagada. Ma pole veel kellelegi öelnud, et mul on täna sünnipäev, kuid ma võin seda nüüd teha.

Ma lähen läbi uudistetoimetuse nende poole ja peatun hetkeks, nähes naist, keda ma ei tunne. Ta seisab seljaga minu poole, kõrval kaks omavahel sobivas riietuses väikest last. Ma märkan ahvatlevaid tassikooke, mida mu töökaaslased juba söövad. Need pole kodused nagu minu omad, vaid poest ostetud ja näevad kallid välja. Sellejärel vaatan uuesti naist, kes neid välja jagab. Ma põrnitsen tema kena nägu raamivaid erepunaseid juukseid, mis on nii terava servaga soengus, nagu oleks see laseriga lõigatud. Kui ta minu poole pöördub ja naeratab, tundub, nagu oleksin saanud kõrvakiilu.

Keegi ulatab mulle klaasi sooja Proseccot ja ma näen joogikäru, mille juhtkond alati peoteeninduselt tellib, kui mõni töötaja lahkub.

Seda juhtub meie alal tihti. Mõttetu Väikemees koputab ülekasvanud sõrmeküünega klaasile ja hakkab siis rääkima, tema koorikuga kaetud huultelt veerevad veidralt kõlavad sõnad. „Me ootasime nii väga, et saaksime sind tagasituleku puhul tervitada ...“ See on ainus lause, mille mu kõrvad suudavad arusaadavaks muuta.

Ma jõllitan Cat Jonesi, naist, kes enne mind seda uudistesaadet juhtis ning nüüd koos oma ilusate väikeste tütarde ja kaubamärgiks saanud punaste juustega siin seisab. Mul hakkab halb. „… ja me täname muidugi Annat, kes sinu äraoleku ajaks saatejuhtimise üle võttis.“ Pilgud pöörduvad ja minu poole sirutatakse klaase. Mu käed hakkavad värisema ja ma loodan, et mu nägu saab tunnete varjamisega paremini hakkama.

14

I G A Ü H E L

O M A

TÕ D E

„See oli graafikus kirjas, mul on nii kahju, me kõik arvasime, et sa tead.“ Produtsent, kes minu kõrval seisab, sosistab mulle need sõnad, kuid ma ei suuda midagi vastata.

Hiljem palub vabandust ka Mõttetu Väikemees. Ta istub oma kabinetis, mina seisan ja põrnitsen teda kuulates ta käsi, just nagu oleksid sõnad, mida ta meeleheitlikult otsib, tema higistele sõrmedele kirjutatud. Ta tänab mind ja ütleb, et ma olen teinud asendajana väga head tööd viimased … „Kaks aastat,“ ütlen ma, sest ta ei paista teadvat ega aru saavat, kui kaua see kestis.

Ta kehitab õlgu, nagu poleks sellel tähtsust. „Ma kardan, et see on tema töö. Tal on leping. Me ei saa inimesi lapse saamise pärast lahti lasta, isegi siis mitte, kui neid on kaks!“ Ta naerab.

Mina mitte. „Millal ta tagasi tuleb?“ küsin.

Kulmukortsutus levib üle tohutu ala, mis on tema laup. „Ta on tagasi homsest. See kõik on ...“ Ma vaatan, kuidas ta püüab edutult leida asendust sõnale „graafik“, nii nagu kõigile teistelegi, kus on r-täht. „… glaafikus, see on seal juba mõnda aega olnud. Sa oled jälle kollespondendi koha peal, kuid äla muletse, sa võid ikka teda asendada ja saadet juhtida, koolivaheaegadel ja jõulu ja lihavõtte ajal ja muudel sellistel puhkudel. Meie kõigi meelest tegid sa head tööd.

Siin on sinu uus leping.“ Ma vaatan üksisilmi valgeid krabisevaid A4-formaadis paberilehti, mille tundmatu personaliosakonna töötaja on katnud hoolikalt valitud sõnadega. Tundub, et mu silmad suudavad sellest lugeda ainult üht rida: Uudiste korrespondent: Anna Andrews.

Kui ma ülemuse kabinetist välja astun, näen teda jälle: oma asendajat. Kuigi tegelikult olin vist mina tema asendaja. Seda on kohutav tunnistada, isegi endale, aga kui ma vaatan täiusliku soengu ja täiuslike lastega Cat Jonesi, kes seal seisab ning koos minu meeskonnaga lobiseb ja naerab, soovin, et ta oleks surnud.

Mees Peainspektor Jack Harper Teisipäeval kell 5.15

Telefoni sumisev hääl äratab mind seda sorti unenäost, millest ma ei tahaks ärgata. Ühest sellisest, kus ma pole neljakümne piiri ületanud mees, kes elab nii suure hüpoteegiga majas, mida ma ei saa endale lubada, koos pisipõnniga, kellega ei suuda sammu pidada, ja naisega, kes pole minu abikaasa, kuid näägutab sellegipoolest. Parem mees oleks nüüdseks oma eluga juba edasi liikunud ega tammuks nagu kuutõbine laenatud elus paigal.

Ma heidan pimeduses kiire pilgu telefonile ja näen, et on teisipäev.

Kell näitab alles väga varajast hommikutundi, seepärast tunnen kergendust, et sõnum kedagi teist ilmselt üles ei äratanud. Une rikkumise tagajärjed on selles majas tavaliselt kohutavad, kuigi mitte minu jaoks – mina olen alati pigem öökull olnud. See, mida ma ekraanilt loen, ei peaks mind elevile ajama, kuid ajab siiski. Asi on selles, et pärast Londonist lahkumist on mu töö olnud sama igav nagu nunna aluspesusahtel.

Ma olen suurte kuritegude meeskonna juht, mis kõlab küll põnevalt, kuid ma elan nüüd sügaval pimedas Surreys, mis põnevust ei paku.

Blackdown on tavaline Inglise küla, pealinnast vähem kui kahe sõidutunni kaugusel, ning siin liigituvad „suurteks“ enamasti pisikuriteod ja juhuslikud murdvargused, kui neid ette tuleb. Puudest valvurid varjavad küla välismaailma eest. Paistab, et iidne mets on vangistanud Blackdowni – ja selle elanikud – minevikku ja ka püsivasse hämarusse.

Kuid selle postkaardilikku ilu ei saa eitada. Vanu hekkidevahelisi teid ja kitsaid tänavaid ääristavad arvukad väikesed õlgkatusega maamajad, valged lippaiad ja keskmisest suurem arv eakatekodusid, mis kõik peavad tähtsaks keskmisest madalamat kuritegude määra. See on seda sorti koht, kuhu inimesed surema tulevad, ja ma ei osanud arvata, et hakkan sellises kohas elama.

16

I G A Ü H E L

O M A

TÕ D E

Vaatan üksisilmi sõnumit oma telefoni ekraanil ja mul hakkab neid sõnu lugedes suu peaaegu vett jooksma: Blackdown Woodsist leiti eile õhtul Jane Doe1. Suurte kuritegude meeskond vajalik. Palun tule kohale.

Paljas mõtegi, et siit on leitud surnukeha, tundub eksitusena, kuid ma tean juba, et see on tõsi. Kümne minuti pärast olen piisavalt riides, kofeiiniga varustatud ja autos.

Mu praegune pruugitud nelikveoline vajaks hädasti pesemist ja ma saan aru – pisut liiga hilja –, et mina samuti. Ma nuusutan kaenlaaluseid ja kaalun, kas minna majja tagasi, kuid ma ei taha aega raisata ega kedagi äratada. Ma vihkan seda, kuidas nad mõlemad mind mõnikord vaatavad. Neil on ühesugused silmad, pisut liiga tihti pisarais ja pettunud.

Võib-olla olen ma liiga innukas, soovides enne teisi kuriteopaigale jõuda, kuid ma ei saa sinna midagi parata. Midagi nii halba pole siin juba aastaid juhtunud ning see tekitab minus hea tunde, optimistliku ja energilise. Kui sa oled politseis töötanud nii kaua kui mina, hakkad sa mõtlema nagu kurjategija, kuigi sa seda pole.

Ma keeran süütevõtit, paludes, et mootor käivituks, ega pööra tähelepanu oma peegelpildile tahavaatepeeglis. Minu juuksed – nüüd juba pigem hallid kui mustad – turritavad igas suunas. Silmade all on tumedad rõngad ja ma näen välja vanem, kui enda mäletamist mööda olen. Ma püüan oma ego lohutada, pealegi on praegu sügav öö. Lisaks ei hooli ma sellest, kuidas ma välja näen, ning teiste inimeste arvamus läheb mulle selles küsimuses veel vähem korda kui enda oma.

Vähemalt nii ma endale ütlen.

Ma sõidan, üks käsi roolil, teine toetab torkivais habemetüükais lõuga. Võib-olla oleksin pidanud vähemalt habeme maha ajama.

Heidan pilgu alla kortsus särgile. Ma olen kindel, et meil on triikimislaud olemas, kuid mul pole aimugi, kus see asub või millal ma seda viimati kasutasin. Esimest korda üle pika aja mõtlen ma sellele, mida Jane Doe – tuvastamata naise surnukeha nimetus Suurbritannias. (Tõlkija märkus.)

1

17

A L I C E

F E E N E Y

teised inimesed nüüd näevad, kui nad mind vaatavad. Varem olin ma hea partner. Ma olin varem palju muudki.

Kui ma National Trusti2 parklasse pööran, on ikka veel pime, kuid ma panen tähele, et kõik teised on minust ette jõudnud – hoolimata sellest, et ma tulin otse siia. Siin on kaks politseiautot, kaks furgooni ja tähistamata sõidukid. Kriminalistid on juba sündmuspaigal, samuti seersant Priya Patel. Karjäärivalik pole teda veel rõhuma hakanud, ta on endiselt särav ja värske. Liiga noor, et lubada tööl panna ennast vanana tundma, liiga kogenematu teadmaks, et see lõpuks juhtub. Et see juhtub meie kõigiga. Tema igapäevane entusiasm on kurnav, nagu ka tema muutumatult rõõmus meel. Mu pea hakkab pelgalt tema vaatamisest valutama, seepärast väldin teda nii palju, kui on võimalik inimese puhul, kellega sa iga päev koos töötad.

Priya hobusesaba kiigub küljelt küljele, kui ta minu auto poole kiirustab. Tema kilpkonnamustriliste raamidega prillid libisevad alla ninale ja suured pruunid silmad on pisut liiga põnevust täis. Tema välimus ei paljasta, et ta on keset ööd voodist välja lohistatud. Liibuv kostüüm ei suuda tema väikest keha ilmselt soojas hoida ja äsja viksitud tugevad kingad libisevad pisut poris. Mulle pakub veidrat rahuldust näha, kuidas need mudaseks saavad.

Mõnikord ma imestan, kas minu kolleegid magavad täies riides, lihtsalt selleks puhuks, kui neil on vaja kodust kiiruga lahkuda. Priya andis paari kuu eest sisse palve, et ta minu alluvusse üle toodaks ja jumal ise teab, miks ta seda tegi. Kui minu elus on kunagi olnudki aeg, mil ma olin sama innukas kui Priya Patel, siis ma ei suuda seda enam meenutada.

Kohe, kui ma autost välja astun, hakkab sadama. Kiire tugev vihmavaling leotab mu riided hetkega läbi. Ma vaatan taevast uurides üles, seal valitseb öö, kuigi praegu on juba hommik. Kui kuu ja tähed poleks kaetud tumedate pilvede tekiga, paistaksid need veel. Paduvihm ei mõju metsas tõendite säilimisele just kõige paremini.

National Trust – ajaloo ja loodusmälestiste kaitse organisatsioon Suurbritannias. (Toimetaja märkus.)

2

18

I G A Ü H E L

O M A

TÕ D E

Priya katkestab mu mõtted ja ma virutan autoukse kinni. Ta kiirustab minu juurde, püüdes oma vihmavarju minu pea kohal hoida, ja ma peletan ta eemale. „Peainspektor Harper, ma ...“ „Ma olen sulle juba varem öelnud: palun kutsu mind Jackiks. Me pole sõjaväes,“ ütlen ma.

Ta nägu tardub. Ta näeb välja nagu karistada saanud kutsikas ja ma tunnen ennast just selle armetu vanamehena, kelleks ma olen muutunud, ma tean seda. „Patrull teatas sellest,“ ütleb ta. „Kas keegi neist on veel siin?“ „Jah.“ „Tore, ma tahan neid näha, enne kui nad lahkuvad.“ „Muidugi. Surnukeha on sealpool. Esimesed märgid näitavad, et ...“ „Ma tahan seda ise näha,“ katkestan ta jutu. „Jah, boss.“ Tundub, nagu oleks mu eesnimi lihtsalt üks seda sorti sõna, mida ta ei suuda välja öelda.

Me möödume töötajatest, keda ma vaid ähmaselt tean – inimestest, kelle nimed ma olen unustanud kas sellepärast, et ma pole neid alguses meelde jätnud, või siis seetõttu, et ma pole nendega väga kaua kohtunud. Sellel pole tähtsust. Minu väike, kuid hoolikalt koostatud suurte kuritegude meeskond paikneb siin lähedal, kuid see katab kogu krahvkonda. Me töötame iga päev eri inimestega. Pealegi ei tähenda see töö sõpruse sõlmimist, vaid vaenlaseks muutumise vältimist.

Priyal on selle kohta veel palju õppida. Vaikus, milles me sammume, võib tunduda temale ebamugav, kuid mulle mitte. Vaikus on minu lemmikmuusika, ma ei suuda selgelt mõelda, kui minu ümber on liiga palju kära.

Kui me sammume üle langenud lehtede ja murdunud okste tumeda krõbiseva vaiba , valgustab ta taskulambiga maapinda meie jalgadest pisut eespool – ärritavalt toimekalt nagu alati. Sügis on tulnud ja läinud nagu külaline, kes kohale ilmus ja siis häbelikult lahkus, et teha ruumi liiga enesekindlale talvele. Mu jopel puudub ülemine nööp, seepärast ei saa ma seda lõpuni kinni nööpida. Selle puudujäägi korvan ma Harry Potteri stiilis salliga, millel on minu nimetähed – kingitus minu eksilt. Mul pole õnnestunud sellest täiesti 19

A L I C E

F E E N E Y

loobuda, nagu ka naisest, kes selle mulle andis. Võib-olla näen selle salliga välja nagu narr, kuid ma ei hooli sellest. On asju, millest me hoiame kinni ainult selle inimese pärast, kes need meile andis: nimed, tõekspidamised, sallid. Pealegi meeldib mulle see tunne, kui sall on vastu kaela nagu mõnus isiklik silmus.

Hingeõhk kondenseerub aurupilvedeks ja ma surun käed sügavamale taskutesse, et neid kuivas ja soojas hoida. Ma olen rahul nähes, et kellelgi on tulnud pähe mõte surnukeha ümber telk püstitada ning astun selle valgest plastuksest sisse. Mu sõrmed leiavad taskust lapse luti just samal hetkel, kui silmad näevad surnukeha. Ma surun rahustaja nii kõvasti pihku, et selle plastserv lõikub mu peopessa. See tekitab väikese valusööstu, just sellise, mida ma pean vahel tundma. Ma olen ju varemgi surnuid näinud, kuid see on teistmoodi.

Naine on osaliselt lehtedega kaetud ja suuremast teerajast üsna kaugel. Selles pimedas metsanurgas võiks temast hõlpsalt mööda minna, kui poleks neid eredaid lampe, mille meeskond on surnukeha ümber juba üles seadnud. „Kes surnukeha leidis?“ küsin ma. „Anonüümne vihje,“ ütleb Priya. „Keegi helistas tänavalt taksofonist.“ Ma olen tänulik vastuse eest, mis on sama lühike kui selle andja.

Priya on muidu aldis rääkima ja mina muutun kergesti kannatamatuks.

Astun sammu lähemale ja kummardun surnud naise näo poole. Ta on üle kolmekümne, sale, ilus – kui sulle meeldivad seda sorti asjad kui mullegi – ja tema välimus viitab kolmele asjale: raha, edevus ja enesekontroll. Tal on selline keha, mille eest on jõusaali, dieetide ja kallite kreemidega aastaid hoolitsetud. Tema pikad oskuslikult blondeeritud juuksed näevad välja just niisugused, nagu oleks ta neid vahetult enne porri pikali heitmist harjanud. Kuldsed salgud muda taustal.

Ei jälgegi võitlusest. Tema erksinised silmad on pärani lahti, just nagu oleks teda vapustanud viimane asi, mida ta nägi, ning naha tooni ja seisundi põhjal võib öelda, et ta pole siin kaua lamanud.

Surnukeha on täiesti riides. Kõik, mida see naine kannab, paistab olevat kallis: villane mantel, siidpluus ja must nahkseelik. Puuduvad ainult kingad – see pole metsas kõndimiseks just parim valik. Tema väikesi ilusaid jalgu on võimatu mitte märgata, kuid mu tähelepanu tõmbab hoopis pluus. Ma näen, et see oli valge, nagu ka pitsist 20

I G A Ü H E L

O M A

TÕ D E

rinnahoidja selle all. Nüüd on mõlemad punaseks värvunud ning metsik rebitud liha ja kanga muster viitavad, et ohvrit on mitu korda rinda pussitatud.

Mul on veider soov teda puudutada, kuid ma ei tee seda.

Ja siis märkan ma surnud naise küüsi. Need on lihani maha lõigatud, kuid see pole veel kõik. Ma vihkan, kui mind nähakse prille kandmas, kuid mu nägemine pole enam nii hea kui peaks, seepärast otsin välja käsimüügist ostetud prillid, mida ma hädaolukordadeks taskus hoian, ja vaatan lähemalt.

Tema parema käe sõrmeküüntele on punase lakiga kirjutatud: „KAKS“.

Ma vaatan ta vasakut kätt ja see on samasugune, ainult tähed annavad kokku teise sõna: „NÄGU“.

See polnud kiremõrv, see mõrv oli planeeritud.

Ma keskendun uuesti praegusele hetkele ja saan aru, et Priya pole seda veel märganud, ta on liiga ametis sellega, et mulle oma märkmed ette lugeda ja oma mõtetest rääkida. Ma tean, et tal on sageli kalduvus rääkida, kui pole selgelt märku antud jutt lõpetada. Sõnad tunglevad, et tema suust minu kõrvadesse tormata. Ma püüan näidata, et see pakub mulle huvi, ja tõlgendan käigu pealt tema rutakaid lauseid. „… Ma olen käivitanud kõik tavapärased „kuldse tunni“ protseduurid.

Linna selles osas pole turvakaameraid, kuid me kogume salvestusi peatänavalt. Ma oletan, et ta ei kõndinud keset talve siia paljajalu, kuid isikut tuvastamata või sõiduki numbrimärgita – parkla oli täiesti tühi – ei saa ma numbrituvastamist käivitada ...“ Stressis inimesed ütlevad harva seda, mida nad mõtlevad, ja kõik, mida ma kuulen, on tema meeleheitlik soov mulle tõestada, et ta tuleb sellega toime. „Kas sa oled varem laipa näinud?“ küsin teda katkestades.

Ta ajab ennast pisut sirgemaks ja lükkab lõua ette nagu rahulolematu laps. „Jah. Surnukuuris.“ „See pole see,“ pomisen ma oma hingetõmbesse.

Ma võiksin talle nii paljusid asju õpetada, asju, millest ta ei tea, et peab neid õppima.

21

A L I C E

F E E N E Y

„Ma olen mõelnud sõnumist, mida tapja tahtis saata,“ ütleb Priya, vaadates jälle oma märkmikku, kust paistab tema paljudest nimekirjadest ühe algus. „Nad tahtsid, et inimesed teaksid, et ohver oli kahepalgeline,“ vastan ma ja ta paistab segadusse sattuvat. „Tema küüned. Minu arvates keegi lõikas need maha ja kirjutas sinna sõnumi.“ Priya kortsutab kulmu, siis kummardub, et lähemalt vaadata. Ta vaatab üles minu poole, nagu oleksin ma Hercule Poirot. Ma arvan, et lugemine on minu eriline võime.

Ma väldin tema pilku ja vaatan uuesti poris lamava naise nägu.

Siis annan ühele kriminalistile käsu seda iga nurga alt pildistada. Ta näeb välja nagu inimene, kes nautis, et teda fotodel jäädvustatakse, ja kandis oma edevust nagu ametimärki. Välklamp pimestab mind ja mulle meenub üks teine koht ühel teisel ajal, London mõne aasta eest, reporterid ja kaamerad tänavanurgal, nõudes käratsedes võimalust üles võtta midagi, mida nad ei oleks tahtnud näha. Ma tõrjun selle mälestuse kõrvale – ma ei talu ajakirjanikke –, siis märkan ma veel midagi.

Surnud naise suu on pisut paokil. „Valgusta taskulambiga ta nägu.“ Priya teeb nagu palutud ja ma laskun uuesti põlvili, et surnukeha lähemalt vaadata. Huuled, mis olid kunagi roosad, on nüüd siniseks muutunud, kuid ma näen, et nende vahel pimeduses on peidus midagi punast. Ma sirutan käe, et seda puudutada, mõtlematult, just nagu nõiutult. „Söör?“ Priya katkestab mu eksisammu enne, kui ma seda teha jõuan. Ta on mulle ebamugavalt lähedal, nii lähedal, et ma tunnen tema parfüümi segatuna hingeõhuga, kerge hiljuti joodud tee hõnguga. Ma pöördun ja näen tema noorel näol vana kortsus kulmu. Ma arvan, et kogu see kogemus – esimest korda metsast leitud surnukeha uurimine – võiks teda häirida, ta pisut verest välja lüüa, kuid ma vist eksin. Ma püüan meenutada Priya vanust – minu meelest on naistest nii raske aru saada. Kui ma peaksin arvama, pakuksin pisut alla kolmekümne või natuke üle. Veel auahnete püüdlustega, kindel oma võimetes, elus ette tulevad pettumused pole talle veel arme tekitanud. „Kas me ei peaks ootama, kuni patoloog laiba üle vaatab, enne kui me midagi puudutame?“ küsib ta, ise juba vastust teades.

22

I G A Ü H E L

O M A

TÕ D E

Priya klammerdub reeglite külge nagu head valetajad oma lugude külge. Ta ütleb „patoloog“ nagu laps, kes on koolis äsja uue sõna õppinud ja tahab, et teised kuuleksid, kuidas ta seda lauses kasutab. „Muidugi,“ vastan ma ja astun sammu tagasi.

Kolleegist erinevalt olen ma oma elus rohkesti laipu näinud, kuid see on teistsugune kui kõik teised juhtumid, millega ma varem olen töötanud. Mu mõtted lähevad uitama, kui Priya hakkab arutlema, kes see naine võiks olla. Tundub, et see on millegi suure algus, ja ma tahaksin teada, kas ma olen selle ülesande kõrgusel. Kaks mõrva pole kunagi sarnased, kuid sellest, kui ma viimati veidigi sarnase juhtumiga tegelesin, on juba aastaid möödas ning sellest ajast peale on palju muutunud. Töö on muutunud, mina olen muutunud ja asi pole ainult selles.

See on teistmoodi.

Ma pole kunagi tegelnud ühegi oma tuttava mõrvaga.

Aga ma tundsin seda naist hästi.

Ma olin eelmisel õhtul temaga koos.