1 Veeklaasi servale maandus kärbes. Wisting tõrjus putuka eemale ja istus päikesevarju alla. Ta jõi pool klaasi korraga ära ja vaatas telefoniäpist sammude arvu. Neid oli kogunenud ligi neli tuhat ja kell polnud veel kaksteistki. Enamiku oli ta saanud muruniitjaga edasi-tagasi liikudes. Eesmärk oli käia puhkuse ajal iga päev kümme tuhat sammu, kuid keskmiselt tuli kokku alla kaheksa tuhande. Paar aastat enne Ingridi surma olid nad Thomaselt jõuluks saanud sammulugeja. See oli väike digividin, mis tuli kinnitada püksirihma või värvli külge. Aparaat registreeris sammudena puusaliigutusi. Esimestel nädalatel olid nad Ingridiga võistelnud, kumb rohkem käib. Mingi aja pärast jäi sammulugeja sahtlisse vedelema, kuid telefon on ju alati kaasas. Ta heitis pilgu ekraanile ja avas veebibrauseri. Kirjutati Agnete Rollist. Naine oli kadunud samal päeval, kui Wisting puhkusele läks, kuid kadunuks kuulutati kaks päeva hiljem. Esimesed artiklid käsitlesid otsinguid. Iga uue infokilluga paistis üha enam, et tegemist ei ole tavalise kadumisjuhtumiga. See hakkas meenutama midagi muud. Midagi, mida Wisting oli näinud varemgi. Millised piirkonnad läbi on otsitud, sellest ei rääkinud enam operatiivjuht. Juhtum oli jõudnud teise faasi ja kõneles Nils Hammer. Kolmes kohas nimetas kohalik ajakirjanik Hammerit juurdlusosakonna tegevjuhiks. 5
Tegelikult ei olnud juhtumiga seoses midagi uut. 32-aastane Agnete Roll oli oma mehega olnud linnas pubis. Neil tekkis arusaamatus ja naine läks koju. Pool tundi hiljem ütles ka mees sõpradele, et läheb ära. Ajalehe sõnul oli kadunud naist viimati nähtud siis, kui ta Staverni kesklinna pubist südaöö paiku lahkus. See oli neli päeva tagasi. Iga kord, kui Wisting tahvelarvuti välja võttis, lootis ta, et on juhtunud üks kahest: et Agnete Rolli laip on leitud või et abikaasa on kinni võetud ja vahi all. Ta pani iPadi käest ja võttis lonksu vett. Sirutas jalad välja ning ajas pea kuklasse. Taevas tiirutas kajakas. Wistingu meelest oli paberajaleht ikka palju etem, aga uudiste ootuses oli homseni liiga palju aega. Eriti kui midagi oli toimumas. Wistingule meeldis viimaste uudistega kursis olla just siis ja seal, kus tahtis. Lisaks oli hea teada, et ta valdab uut tehnoloogiat ning uusi teadmiste ja info hankimise viise. Harjumatu oli jälgida võimalikku mõrvajuhtumit kõrvalt, ise juurdlusest osa võtmata. Meedia kaudu teada antud faktide põhjal oli seal palju kahtlast. Agnete Rolli mehe nime ei mainitud, aga Wisting leidis ta sotsiaalmeediast. Erik Roll. Mees oli Wistingust aasta vanem ja töötas kohalikus arvutifirmas. Ta oli oodanud peaaegu kaks ööpäeva, enne kui naise kadumise kohta politseis avalduse tegi. See sobitus mustrisse. Kadumisjuhtumid olid alati keerulised, kuid Wisting teadis, kuidas tema ise oleks juurdlust organiseerinud. Töö peaks toimuma nii laiahaardeliselt kui ka sügavuti. Laiahaardeliselt, et kõike hõlmata, sügavuti, et keskenduda sellele, mis torkab silma ja annab juurdlusele suuna. Ta teadis, et Hammer ja teised tegutsevad. Et nad uurivad põhjalikult just Erik Rolli ümbrust. Tahvel andis võimaluse logida politsei infosüsteemi ja lugeda juurdlusmaterjali, kuid selle jättis ta teadlikult tegemata. Varsti peab eemal seismisega niikuinii harjuma, vanuse tõttu on peagi aeg politseitööga hüvasti jätta. Sellegipoolest oli uudishimu temast võitu saanud. Kadumisjuhtumite puhul peitus lahendus tihtipeale sõnades ja tegudes noil päevil, mis kellegi kadumisele eelnesid. 6
Mingi hääl sundis teda pilku tõstma. Teisel pool maja kolksatas postkasti luuk. Wisting ei tõusnud enne, kui postiljon oli edasi sõitnud. Alles siis ajas Wisting end püsti, astus läbi maja ja läks välja. Garaaži seina ääres pikutas kass. Loom ajas end püsti, jooksis tänavale ja kadus naabrite aeda. Wisting heitis pilgu tütre maja poole. Ta oli lubanud Line posti võtta. Tütar oli ära olnud viis päeva. Wisting astus postkasti juurde ja tühjendas selle. Peotäis reklaamlehti, aga ka üks kiri. Valge ümbrik, millel ilusa käekirjaga tema nimi ja aadress. Ta vaatas tagaküljele, kuid saatja kohta teavet polnud. Line postkastis olid samad reklaamlehed ja muud ei midagi. Reklaami torkas ta paberiprügikasti ja läks tuppa, tundes huvi, mis kiri talle oli tulnud. Kirju, vähemalt seda tüüpi kirju, tuli talle harva. Isegi arveid ei saadetud enam. Need läksid otse veebipanka. Käekiri ümbrikul oli omapärane. Kirjutatud oli musta tindiga ja paistis, justkui oleks tegemist trükikirjaga. „Williami“ ja „Wistingu“ algustähed olid väga sarnased ja viisid mõttele, et tegemist võib olla suunatud reklaamiga, kuid i-tähed erinesid üksteisest veidi ja viitasid sellele, et kirjutatud on siiski käsitsi. Wisting võttis köögisahtlist terava noa, lõikas ümbriku lahti ja võttis kirja välja. Leht oli kaks korda kokku murtud. Seda oleks justkui kokku kägardatud ja siis jälle lahti silutud. Keset paberit oli numbrijada: 12-1569/99. Numbrid olid kirjutatud samamoodi nagu aadress ümbrikul. Korrapäraselt ja hoolikalt. Jäigalt ja sirgelt. Ta istus, kiri käes. Teadis, mida vaatab, kuid ei saanud sellegipoolest aru. See oli juhtumi number, nagu neid oli järjestatud siis, kui ta politseis alustas. Nüüd olid uutel krimiasjadel kaheksakohalised numbrid, aga varem oli juhtumi number kokku pandud nii, et sellest sai midagi välja lugeda. Viimane osa, pärast kaldjoont, oli aastaarv. 1999. Esimesed numbrid andsid teada, millisesse politseipiirkonda juhtum kuulus. 12 oli endine Porsgrunni piirkond. 7
1569 oli juhtumi enda number. Jooksev number, mis anti uutele asjadele kronoloogilises järjestuses. Wisting ei saanud aru. Ta pani kirja köögilauale ja vaatas seda. 12. piirkonna alla kuulus ka Bamble jaoskond. Tegemist oli naaberpiirkonnaga, kuid seal ei olnud Wisting kunagi töötanud. See oli umbes sama suur kui tema enda piirkond, umbes 50 000 elanikku. Krimiasju oli seal aastas ligikaudu sama palju, umbes 3000. Juhtum 1569 peaks seetõttu jääma 1999. aasta suvesse. See oli nii kaua aega tagasi, et elektroonilistest kaustadest on see juba ilmselt eemaldatud. Arvutisüsteemidest seda arvatavasti leida pole võimalik, küll aga arhiivist. Wisting püüdis meenutada, kas 1999. aasta suvel oli juhtunud midagi erilist, kuid pea oli tühi. Line ja Thomas said tol aasta l6 ja olid astunud gümnaasiumi. Reisil nad Wistingu mälu järgi ei käinud. Line töötas suvel ühes Staverni jäätisekohvikus, või oli see hoopis järgmisel aastal? Thomas töötas paadisadamas. Ta jättis kirja köögilauale ja läks uuesti terrassile, istus maha ja otsis iPadist teavet 1999. aasta suve kohta. Juba siis olid suurtel ajalehtedel olnud oma veebiküljed, kuid sealt oli raske midagi leida. Seevastu reastasid mõned veebilehed üles iga aasta suurimad sündmused. 23. mail pandi toime Orderudi talu kolmikmõrv. Boris Jeltsin tagandas Venemaa valitsuse, Türgis kaotas maavärinas elu 15 000 inimest. Toimusid kohalike omavalitsuste valimised ja Oslot külastas Bill Clinton. Wisting otsis korraga Porsgrunni ja aastaarvu, kuid vasted mingit ülevaadet ei andnud. Paar tükki olid seotud poliitikaga, kuid neist polnud kasu. Juhtum 1569 meediale erilist kõneainet ilmselt ei pakkunud, kuid anonüümsel saatjal pidi numbri saatmisega olema eesmärk. Ta pidi selle asjaga mingil moel seotud olema. Või ka mitte. Uurijana oli Wistingule ikka kirjutatud. Enamasti olid kirjad pikad, täis konspiratsiooniteooriaid ja seosetuid väiteid. Mõned kirjad olid suunatud tema enda ja parasjagu töös olevate juhtumite vastu, teised kirjutasid talle lihtsalt kui uurijale. 8
Ta läks tagasi tuppa, silmitses käekirja omapärast kuju. Kasutatud oli ilmselt musta vildikat. Jooned olid umbes millimeetrilaiused. Ümbrikul oli mark, tempel pärines eelmisest päevast, aga seda, kus kiri oli postitatud, polnud näha. Koju postkasti tundus sellist kirja imelik saada. Mitte ohtlik, küll aga ebameeldiv. Tegi murelikuks, nagu oleks tegemist hoiatusega, et see pole veel kõik. Ta otsis köögisahtlist külmutuskottide rulli. Rebis sealt kaks ning torkas kahvli abil ühte kotti kirja ja teise ümbriku. Kogu see asi hakkas teda närvi ajama. Seda ei saanud niisama jätta. Tuli uurida, mis juhtumiga on tegemist. Porsgrunnis enam jaoskonda ei olnud, aga kui veab, siis on toimik koos teistega viidud Skieni uude politseimajja. Sealt võib vastuse saada äkki juba täna. Halvimal juhul on toimik sattunud riigiarhiivi, siis võib kuluda mitu päeva. Ta helistas arhiivihoidlasse Bjørg Karinile. Naine oli tsiviilametis, kuid tema töö dokumendihalduses oli ülitähtis. Ta oli politseis ametis olnud kauem kui Wisting, tundis kõiki keerdkäike ja tema käest küsis Wisting alati, kuhu peaks süsteemis oma pilgu suunama. Naine teab ilmselt, kellele helistada ja paluda arhiivist otsida. Enne asja juurde asumist pidi Wisting rääkima, kuidas seni puhkus on läinud, natuke veel ilmast ja sellest, mis plaanid on ülejäänud suveks. Anonüümkirja kohta ei öelnud ta sõnakestki, lihtsalt mainis, et tegemist on ühe naaberpiirkonna vana asjaga. „Saad sa seda minu jaoks vaadata?“ Bjørg Karin ei esitanud ühtegi küsimust. „Ma helistan Elile,“ vastas ta. „Siis on see selleks ajaks siin olemas, kui sa tagasi tuled.“ Wisting oletas, et Eli on samas ametis mis Bjørg Karin. „Ma tahaksin infot võimalikult kiiresti,“ lausus ta. „Mõistan,“ vastas Bjørg Karin, aga häälest kostis, et ta tegelikult ei mõista. „Sisesaadetised jõuavad kohale homme kaheteistkümne paiku.“ „Oleks tore.“ 9
Kõne hakkas lõppema. „Üks asi veel,“ lausus Wisting ja heitis jälle pilgu kirjale. „Saad sa paluda Elil vaadata, mis sorti juhtum see on, ja mulle teada anda?“ Ta sai aru, et Bjørg Karini meelest on imelik, et ta palub endale saata tundmatu juhtumi toimiku, kuid naine ei öelnud midagi, lihtsalt lubas palve täita. Wisting läks uuesti terrassile ning hakkas uudiseportaale sirvima. Poole tunni pärast helistas Bjørg Karin tagasi. „Rääkisin Eliga,“ ütles ta ja tegi väikese pausi: „Kas võib olla, et tegemist on mõrvajuhtumiga?“ „Ma oletan,“ vastas Wisting. „Mul on ainult juhtumi number.“ „Ta saadab toimiku siia,“ jätkas Bjørg Karin. „Jõuab kohale homme lõunaks.“ „Tore,“ vastas Wisting. Ta tõusis püsti, läks terrassi piirde juurde. Vaatas all laiuvat linna. „Kes mõrvati?“ küsis ta. „Tone Vaterland,“ vastas Bjørg Karin. Nimi oli täiesti tundmatu. Wisting kordas seda omaette, kuid tal ei tekkinud mingeid seoseid. „Siis homme näeme?“ küsis Bjørg Karin. „Tuled sa kontorisse?“ „Homme näeme,“ kinnitas Wisting.
2 4. juuli 1999 kl 20.48 Tone Vaterland istus ratta selga. Kui ta sõtkuma hakkas, kiiksusid pedaalid muudkui vastu ketikatet. Kiiruse kasvades hakkas ratas kolisema. See oli nii pärast seda, kui ta eelmisel sügisel kraavi sõitis. Esipidurid ei töötanud ka enam hästi. Kuid sellest polnud midagi. Varsti pole ratast enam vaja. Kuue nädala pärast saab ta 10
18 ja sõiduõpetaja arvates võiks septembri alguses eksami ära teha. Ta saab ema auto endale. Möödasõitva veoauto paisatud tuul pani ratta vänderdama. Tone Vaterland leidis uuesti tasakaalu ja väntas edasi. Muud üle ei jäänud, kui sõita E18 maantee servas. Kolmandat suve töötas ta Norheimsletta kiirtoidurestoranis. Esimesel aastal olid ema või isa teda viinud ja toonud. Enamasti ema. Sel aastal olid nad põhja pool reisil. Tone oli neli nädalat üksi kodus. Tööle oli maanteed mööda ainult paar kilomeetrit. Soojadel päevadel nagu täna käis ta koduteel Stokke järves ujumas. Pesi juustest välja frittimise haisu ja pani selga puhtad riided. See oli töö juures kõige hullem asi. Praadimise ja frittimisõli hais. See püsis igal pool. Tonel oli kott vahetusriietega väljas ratta juures, et hais nendeni ei ulatuks. Muidu oli töö hea. Maksti hästi ja teha oli vähe, aga piisavalt, et aeg kiiresti läheks. Enamasti käisid neil söömas puhkajad ja möödasõitjad, kuid olid ka mõned püsikliendid. Paar tükki neist olid jäledikud. Tegid rõvedaid märkusi, millest ta oli õppinud mitte välja tegema. Siis oli veel mopeedi-Rolf, kes oli põhiliselt vait ja ütles ainult, et number kaheksa ja kokakoola. Number kaheksa oli menüü toiduvalik. Veiseburger ja pooleliitrine jook. Ta käis alati vetsus, enne ja pärast sööki. Mõnikord oli seal lausa veerand tundi. Nüüd polnud teda paar päeva näha olnud. Paremalt puude vahelt helkles vesi. Ta keeras alla vana maantee jäänustele ja jättis ratta jalgraja algusse. Tema ratas oli ainus ja vee äärest ei kostnud ka ühtegi häält. Ilmselt tuleb üksi olla. Ta heitis seljakoti õlale ja jooksis alla purde juurde. Märjad plekid sellel näitasid, et hiljaaegu oli keegi rannas olnud. Ta vaatas ringi. Teise kalda ääres sõitis üks inimene kanuuga, see oli kõik. Ta tõmbas Bamble grilli lühikese särgi üle pea seljast, lükkas tossud jalast ja võttis ära püksid. Üle-eelmisel õhtul oli ta ujumas käinud paljalt. Tone vaatas uuesti ringi ja kaalus, kas peaks seda kordama. Kanuutaja suundus teisele poole. Jalgrajalt ei paistnud kedagi. Kostis vaid suure tee liiklusmüra. 11
Tone pani käteräti ja šampoonipudeli veepiirile, et saaks need kergesti kätte. Siis võttis kiiresti seljast ülejäänud riided, peitis alussärgi seljakoti alla ning sirutas selga, et hakata vette minema. Ta tundis end nii vabana, peatus ja tunnetas seda. Peagi 18. Kogu suve üksi kodus. Teenib ise raha. Kuid see polnud veel kõik. Dannyga oli ka viimaks lõpp. Astus veel ühe väikese sammu, veele lähemale, sirutas käed välja ja põimis sõrmed pealaele kokku. Siis tõusis paar korda varvastele ja astus vette. Libises mitu meetrit vee all, silmad kinni, siis tõusis pinnale. Täna oli järv soojem kui eile. Pikad juuksed kleepusid näole. Tone lükkas salgud eemale ja vaatas kalda poole. Kedagi teist ei paistnud endiselt. Ta ujus paar tõmmet selili, siis keeras ringi ja jätkas rahulike tõmmetega. Tõstis näo veest välja ja langetas jälle. Jõudis rütmi. Homme peab ka tööl olema, aga siis on kaks päeva vaba. Nad Mariaga sõidavad bussiga Langesundi. Võib-olla pääsevad Tordenskioldi. Maria tunneb seal ühte turvameest. Kakskümmend meetrit kaldast keeras Tone ringi ja ujus tagasi. Jalad ulatusid põhja ning ta kobas kivide peal šampoonipudelit. Raja äärest puult tõusis lendu paar lindu, muidu oli endiselt vaikne. Ta lasi peopessa šampooni, pani pudeli vette ja masseeris pesuvahendi juustesse. Siis tõusis poolkükakile ja pesi šampooniga üle ka keha, pilk jalgrajal. Seejärel ujus paar tõmmet kaldast eemale, sukeldus ja loputas end, siis kuivatas end kiiresti ja pani riidesse. Täpselt õigel ajal, sest nüüd oli kuulda, et keegi tuleb mööda rada lähemale.
3 Nagu tavaliselt, ärkas Wisting viie paiku hommikul. Ta heitis jalad üle voodiserva, tõusis püsti ja läks pooleldi magades tualetti. Tuld põlema ei pannud, et pärast asjatoimetuse kordaajamist oleks kergem uuesti magama jääda. 12
Unised mõtted liikusid selle 1999. aasta juhtumi juurde. See oli piinanud teda kogu ülejäänud päeva ja ka uinumist takistanud. Ikka käis peas ringi. Juhtum 12-1569. Internetis ei olnud vanast mõrvaloost palju leida, kuid ta sai teada, et see oli lahendatud. Loetu järgi oli juhtum selge. Juba kolm päeva hiljem võeti üks mees kinni. Hiljem mõisteti talle 17 aasta pikkune vanglakaristus. Peenike nõrk juga tema ees jõudis vette poti põhjas. Kõige enam vaevas teda kiri. Ilmselgelt tahtis keegi vanale juhtumile tähelepanu juhtida ning oli sellega ka hakkama saanud. Ainult et Wisting ei mõistnud, miks. Ta kohendas end ja sai aru, et mõnda aega und niikuinii ei saa. Läks hoopis kööki ja võttis klaasitäie vett. Ümbrik ja kiri lebasid laual. Ta tõstis koti kirjaga vastu valgust kraanikausi kohal. Tal oli olnud juhtumeid, kus kirjaplokis kirjutatud eelmistest kirjadest jäänud survekujutised olid paljastanud saatja, kuid midagi sellist ei olnud. Paberit võib ju lasta uurida, et leida tootja ja edasimüüja, kuid selle peale pole mõtet ressurssi raisata. Lisaks on igasugune paber masstoodang. Kindlasti on tal endalgi kabinetis sama tüüpi paberit ja ümbrikke. Paberil võib olla ka mikroskoopilisi jälgi, mille järgi saab leida printeri tüübi. Kuid see kiri ei tulnud printerist. See oli kirjutatud käsitsi, ehkki tähed olid kuidagi nurgelised ja korrapärased. Ta pani kirja käest ja äratas iPadi ellu. Heitis klaasi tühjendades pilgu uudistesaitidele, kuid sinna polnud ilmunud midagi uut huvitavat. VG meelest oli kõige tähtsam uudis keset ööd värske toitumisalane raport. Sellegipoolest vahtis ta helendavat ekraani edasi. Oli tekkinud üks mõte. Üks võimalus, mida ta tahtis katsetada, enne kui uuesti magama läheb. Ta viis tahvli, kirja ja ümbriku kabinetiks muudetud tuppa. Ühes sahtlis olid ümbrikud, teises igasugu pastakad ja pliiatsid. Ta valis musta vildika ja torkas tahvli ümbrikusse. Ekraan helendas läbi paberi, nii et kohe oli näha, mis sinna oli kirjutatud. Ta joonistas selle vildikaga üle. Lihatarbimist tuleb vähendada poole võrra. 13
Kui tahvel oli ümbrikust välja võetud, jäi sellele lause trükikirjale sarnases vormis. Kirja saatja võis samamoodi arvutiekraani valguslauana kasutades käekirjalt isikliku värvingu kaotada. Wisting jättis eksperimendi tulemuse lauale ja läks magamistuppa. Aken oli irvakil. Ta lükkas kardina eemale ja vaatas välja. Postkasti kohal oleva laterna valguses tiirlesid mõned putukad. See ei jää viimaseks, mõtles ta. Kirju tuleb veel.
4 5. juuli 1999 kl 11.17 Ta helistas juba kolmandat korda, kuid kõnele ei vastatud endiselt. Oda Vaterland pani toru hargile. Mure oli muutunud hirmuks. Närivaks tundeks, et miski on valesti. Tone oli juba kolmandat nädalat üksi kodus. Nad rääkisid telefonis iga päev. Kokkulepe oli selline, et Tone helistab, kui on õhtul koju jõudnud. Eelmisel õhtul ei helistanud. Seda oli juhtunud ka korra varem. Tookord oli ta Maria juures videot vaadanud. Tuli hilja koju ega tahtnud vanemaid äratada. Kuid võttis vastu, kui ema järgmisel hommikul helistas. Telefon oli Tone toa vastas koridoris. Tüdruk võis olla kuitahes väsinud, aga tahtis kuulda, kui see heliseb. Oda pöördus abikaasa poole. See oli olnud mehe idee, et nad peaksid ise kahekesi Beisfjordi tulema ja Tone koju jätma. „Ta ei vasta,“ ütles naine. „Ma mõtlen, et äkki peaks Mariale helistama.“ Arne noogutas ja sõi leivaviilu lõpuni. Vastu võttis Maria ema. Oda selgitas, milles asi, ja sai toru otsa Maria. „Kas sa oled Tonega rääkinud?“ küsis Oda. „Viimati eile. Ta on sel nädalal õhtuses vahetuses.“ 14
Kell Arne selja taga lähenes poole kaheteistkümnele. Kahe ja poole tunni pärast peaks tütar tööl olema. „Saad aru, ma ei saa teda kätte,“ lausus Oda. „Ma võin öelda, et sa helistasid, kui ma teda näen.“ Oda kõhkles. „Mis sa arvad, kas ta võiks Danny juures olla?“ küsis ta. Vastus oli selge: „Ei. Neil on täiesti läbi.“ Seda oli hea kuulda. Odale ei olnud Danny Momrak kunagi meeldinud ja ta oli rõõmus, et tütre ja noormehe suhe oli lõppenud. Samas tõmbus kõhus õõnsaks. Et tüdruk võiks Danny juures olla, oli olnud tema ainus loogiline mõte. „Tead sa, ega Tone kedagi teist pole leidnud?“ küsis ta. „Ei midagi tõsist,“ vastas tütre sõbranna. „Vähemalt minu teada küll mitte.“ „Tore, suur tänu sulle.“ Oda lõpetas kõne. Arne oli püsti tõusnud. „Mis sa arvad, kas peaks Dannyle helistama?“ küsis naine, kuid siis tuli teine mõte: „Ma võin helistada Ernale ja Torfinnile.“ Arne noogutas. Erna ja Torfinn olid nende naabrid. Nad olid pensionärid ja olid Tonet hoidnud, kui too väike oli. Nende numbrit teadis Oda peast. Vastu võttis Torfinn. „Kas midagi on lahti?“ küsis mees. „Jääte ikka järgmise nädala lõpuni?“ „Täpselt nii,“ vastas Oda ega teadnud, kuidas oma muret väljendada. „Ma mõtlen lihtsalt, et kas meie kodutelefoniga võib midagi lahti olla,“ tuli talle pähe öelda. „Tone ei vasta kõnedele. Äkki pole juhe korralikult taga.“ „Saan aru,“ vastas naabrimees. „Võin vaatama minna.“ „Sa ju tead, kus võti on?“ küsis Oda. „Kui ta lahti ei tee.“ Võti oli garaažikatuse serva all. Noil suvedel, kui Tone vanematega Põhja-Norras kaasas käis, vaatasid Erna ja Torfinn maja järele. Korjasid posti ja kastsid lilli. „Mis teie number seal kaugel on?“ küsis Torfinn. „Ma helistan sulle.“ 15
Odal ei tulnud numbrid kohe õiges järjestuses meelde. Arne aitas need ritta panna. Siis lõpetas Oda kõne. Nad ootasid vaikuses. Oda korjas nõud ära. Arne seisis akna ääres ja nokkis värvi lahti, ei hakanud kohe välja minema, et tööd edasi teha. Beisfjordi maja oli tema lapsepõlvekodu. Nad olid rääkinud, et müüks selle maha, aga sellest ei tulnud midagi välja. Võib-olla sellepärast, et eriti ei leidunud ostjaid. Läks kümme minutit. Telefonihelin tõi südame alla õõnsa tunde. Helistas Torfinn. „Telefon on korras,“ ütles naabrimees. „Kas Tone oli kodus?“ küsis Oda. „Ei,“ vastas Torfinn. Arne oli ümber keeranud, toetus seljaga vastu akent. „Küsi jalgratta kohta,“ palus ta. „Kas Tone jalgratas on seal?“ küsis Oda. „Ta jätab selle tavaliselt maja ette.“ „Ei ole,“ vastas Torfinn. „Millal sa teda viimati nägid?“ Torfinn köhatas. „Pean Erna käest küsima.“ Oda kuulis naabreid rääkimas ja järeldusele jõudmas, et Erna nägi Tonet kaks päeva tagasi. „Pühapäeval,“ edastas Torfinn. „Aga me hoiame silmad lahti. Kui ta tuleb, võin talle öelda, et ta sulle helistaks.“ Oda tänas ja lõpetas kõne. Ta suutis hääle rahuliku hoida, kuid meeleheide pani käe värisema. Ta asetas toru kohmakalt hargile ja jäi abitult seisma. Vahemaa oli nii suur. Siia olid nad sõitnud kaks päeva. Isegi kui ööbimiseks peatust ei tee, kuluks koju jõudmiseks ikka enam kui ööpäev. „Kas sul burksikoha number on?“ küsis Arne. „Võib-olla vahetas kellegagi vahetuse ära.“ Loomulikult oli see võimalik. Annaks vastuse paljudele küsimustele. Tone võis eile varakult voodisse minna ja ärkas täna vara üles. Oda sõrmed kobasid märkmikust õiget lehekülge otsida. Numbri üles leidnud, ulatas ta märkmiku Arnele. 16
„Helista sina,“ palus ta. Arne võttis toru ja helistas. Tutvustas end ja küsis Tonet. Vastus oli lühike. „Mõistan,“ vastas Arne. „Kas ta eile õhtul oli tööl?“ Oda taipas, mis suunda vestlus tüüris. Ta istus toolile. „Helista Dannyle,“ palus ta, kui Arne kõne lõpetas. „Võib ju olla …“ Ta nägi, et mees kõhkleb. „On sul ta number?“ Naine luges numbri Arnele ette. Telefon kutsus kaua. Danny elas ema juures. Tema vanemad polnud kunagi abielus olnud ja kolisid lahku kohe pärast Danny sündi. Noormees oli Tonest aasta vanem. Nad olid olnud kena paar, kuid poiss ei olnud Tonele hea. Pärast põhikooli oli Danny kaks aastat kutsekas automehaanikuks õppinud. Töötas natuke aega onu töökojas, kuid ei jäänud sinna pidama. Oda kõrvu jõudsid jutud pidudest ja kaklustest. Räägiti hašist ja Oda teadis, et Danny vahistati seoses vargusega kaubanduskeskuses. See ei juhtunud siis, kui Oda ise tööl oli, kuid ikkagi oli olnud ebamugav, kui Tone kallima esimest korda koju toonud oli. Poiss pidas end viisakalt ülal, aga temaga oli keeruline juttu ajada. „Kas Danny on kodus?“ kostis Arne küsimus. Vastus oli lühike. Ilmselt ema. Ode sai aru, et poeg magab. „Me ei saa Tonet kätte,“ jätkas Arne. Teisest otsast öeldi midagi. „Ma tean,“ vastas Arne. „Mõtlesin lihtsalt, et äkki Danny ikka teab midagi.“ Oda tõusis uuesti püsti, astus lähemale. „Ta läheb ja küsib Danny käest,“ lausus Arne. Kohe oli Danny ema tagasi telefoni juures. Oda oli piisavalt lähedal, et kuulda, mida naine ütles. „Ta nägi Tonet viimati nädalavahetusel,“ kõlas vastus. „Mul on kahju.“ Toru pandi hargile. 17
„Ta käib mõnikord ujumas,“ sõnas Oda. „Kui töölt tuleb. Üksi.“ See mõte oli tal juba tükk aega kuskil alateadvuses kummitanud. „Võib-olla on midagi juhtunud,“ lisas ta. „Mingi õnnetus.“ „Ootame kella kaheni,“ lausus Arne. „Kui ta selleks ajaks tööle pole jõudnud, siis tuleb politseisse teada anda.“
5 Post ei olnud veel tulnud, kui Wisting välja läks. Ta vaatas ka Line postkasti, lihtsalt kindluse mõttes. Ta sõitis lühikese maa Stavernisse, läbis väikese linna ja jõudis Larvikusse. Vastu sõitis kaks väljakutsel päästeautot. Ees meeskonnamasin ja taga raske tuletõrjeauto. Wisting keeras teepervele, et neile ruumi teha. Esimeses autos panid mehed end valmis. Nööpisid jope kinni ja tõmbasid kiivri rihma pingule. Wisting heitis teed jätkates pilgu tahavaatepeeglisse, kas näeb suitsu, kuid sealt ei paistnud midagi. Politseimaja taga parklas oli palju tühje kohti. Ta parkis auto võimalikult ametikäigu lähedale ja läks sisse. Keldris tervitas ta paari suvist praktikanti, kelle nime ta ei mäletanud. Ülal valitses vaikus. Miski ei viidanud, et kadumisjuhtumis oleks toimunud läbimurre või muud laadi dramaatilisi arenguid. Ta peatus Bjørg Karini kabineti uksel ja tervitas. „Sinu toimik jõudis kohale,“ lausus naine. „See on sinu kabinetis.“ Ta osutas Wistingu kabineti suunas. „Mul on värsket kohvi ka.“ Wisting noogutas ja naeratas. „Ma otsin tassi,“ vastas ta. Kui Wisting tagasi tuli, valas Bjørg Karin kohvi. „Kuidas siin läheb?“ küsis mees. „Saame hakkama,“ kinnitas Bjørg Karin. „Christine Thiis on haiguslehel. Teda ei olnud eile ka tööl, nii et politseprokuröri meil praegu pole.“ 18
Wisting võttis lonksu kohvi. „Midagi tõsist?“ „Ei usu. Arst ütles, et tuleb paar päeva rahulikult võtta. Hammer on Drammenis kohtumisel, kui sa teda näha tahtsid.“ „Ma tulin seda vana asja vaatama,“ lausus Wisting. Bjørg Karin istus ja heitis pilgu arvutiekraanile. „Tead sa, kus tulekahju on?“ küsis Wisting. „Kleiseri maja põleb,“ vastas Bjørg Karin. „Jälle?“ küsis Wisting üllatunult. Bjørg Karin klõpsas lahti operatsioonide keskuse lehe. „Tulekahjuteade tuli kakskümmend minutit tagasi,“ ütles ta. „Võis seal enne juba kaua vinduda.“ Tulekahjujuhtumiga Antonia Kleiseri juures oli Wisting tegelenud viimase asjana enne puhkusele minekut. Tehnikud arvasid, et põhjus oli vana maja elektrisüsteemis, kuid raport ei olnud veel valmis. Tuli oli süttinud keset ööd. Antonia Kleiser oli 82-aastane lesk. Ta oli leitud voodi kõrvalt surnuna. Wisting tänas kohvi eest ja läks oma kabinetti. Laud oli sama puhas kui tema puhkusele minnes, ainult et seal seisis suur arhiivikast. Ta võttis sel kaane pealt ja tõstis sisu välja. Kokku kuus roheliste kaantega toimikut, tumeda kummipaelaga kokku tõmmatud. Iga kausta peal kinnipeetu nimi. Suurte tähtedega perekonnanimi, siis eesnimi. MOMRAK, Dan Vidar. Iga kaust oli nummerdatud Rooma numbritega ühest viieni. Number kaks tähistas kogu teavet ohvri kohta, sealhulgas otsingukuulutust, mille alusel oli kriminaalasi algatatud. Number kolm tähistas kriminaaltehnilisi uuringuid, neli tunnistajate ütlusi ja viis kõike, mis oli seotud vahistatuga. Number üks tähistas mitmesuguseid süüdistusdokumente, millega kogu juhtumi dokumentatsioon iga kord süsteemi ringi käima saadeti. Esmalt mitu kinnitust kohalikult politseijuristilt, kes saatis asja ringkonnakohtusse taotlusega eelvangistuseks, siis vastus ja luba eelvangistuseks. Ringkonnaprokurörile saatmiseks läks kaasa süüdistusettepanek lähtuvalt juhtumi kokkuvõttest, kus osutati 19
tõenditele. See oli arhiivimaterjalide hulgas enamasti kõige huvitavam lugemine. Tihtipeale korralik ülevaade, mis viis juhtumiga kiiresti kurssi. Koos süüdistusdokumentidega oli seal ka ringkonnakohtu otsus ja edasikaebamise puhul ka kõrgema astme kohtu otsus. Wisting otsis viimaselt leheküljelt välja kohtu otsuse ja määratud karistuse. Süüdistatav on välja näidanud selget kättemaksumotiivi ning ei paista praegusel hetkel mingil viisil kahetsevat. Tema tegevus on olnud eriti isekas ja teostatud halastamatu rünnakuna. Süüdistatava selgitused kohtule ei ole usutavad ega sisalda mingil moel kergendavaid asjaolusid. Prokurör on taotlenud süüdistatavale 17 aasta pikkust vanglakaristust, millest arvataks maha 168 päeva eeluurimisvanglas. Kohus on prokuröriga sama meelt. Wisting oli arvanud, et anonüümne kirjutaja juhtis tähelepanu lahendamata juhtumile või vähemalt sellisele, kus võis kahelda, kas süüdistatav on ikka süüdi, kuid siinne kohtuotsus oli põhjalik, arusaadav ja selge. 17 aasta pikkune vanglakaristus tähendab, et Dan Vidar Momrak on välja lastud. Registrist saab teada, kus ta praegu asub ja mida teeb. Wisting pani arvutiekraani tööle. Silmanurgast märkas, et keegi ilmus uksele. Ta pööras ringi ja naeratas Maren Dokkenile. „Tagasi?“ küsis neiu. „Ainult korraks,“ vastas Wisting. Maren Dokken toodi patrullpolitseist üle pärast seda, kui ta oli plahvatuses raskelt haavata saanud. Vasakul põsel kõrva ääres oli arm, mida Maren sai varjata, kui juuksed lahti tegi. Hullemini oli viga saanud õlg ja vasaku käe liikuvus oli piiratud. Operatiivtööle ta seetõttu enam ei sobinud. Uurijakohale määramine oli puhas personalipoliitika, kuid ajal, mil reorganiseerimine vähendas kohalikke ressursse, oli Maren teretulnud täiendus. Lisaks oli ta tubli. 30 aasta eest oli Wisting töötanud koos neiu vanaisaga. Marenil olid samad iseloomuomadused. Kannatlikkus ja täpsus. Ta oskas suuri keerulisi asju kontrolli all hoida, üksikasju leida ja näha, kus need kokku klapivad. 20
„Kas see on kadumise juhtum?“ osutas Wisting paberitele Mareni käes. Too noogutas. „Kõik töötavad selle kallal.“ „Kuhu suunda asi liigub?“ „Naise mehe poole.“ „Mis teil olemas on?“ „Ei midagi konkreetset, aga miski ei klapi.“ Wisting nõjatus toolileenile, andes märku, et tahab rohkem kuulda. „Mees on ütlusi andnud kolm korda,“ alustas Maren. „Kõigepealt patrullile, kes neile koju läks, kui naine kadunuks kuulutati, siis oli veel kaks ülekuulamist. Iga kord räägib sama juttu.“ Wisting vangutas pead. Kui kahtlustatav hakkab oma ütlusi muutma, siis on see tavaliselt esimene märk, et ta on süüdi. „Tähendab, konkreetselt,“ jätkas Maren. „Kui sa pead sama lugu mitu korda rääkima, siis on seal alati mingid erinevused. Pisiasjad jäävad välja ja nende asemel ütled midagi muud. Sõnastad veidi teisiti, kasutad teisi omadussõnu või mõisteid. Kümne ringis on hoopis kümne paiku. Sellised asjad. Erik Rolli jutt on täpselt ühesugune, nagu oleks ta selle pähe õppinud. Saad aru?“ Wisting mõistis, mida Maren silmas peab. Päheõpitud lugu esitada on raske. Valetajad kirjeldavad juhtunut tihtipeale alati ühtemoodi. Uurijal on seetõttu keeruline millestki kinni hakata, kuid usutavus nõuab häid näitlejaoskusi. „Mis ei klapi?“ küsis ta ajalehest loetule viidates. „See, mis sundis naist enne meest koju minema?“ „Raha. Nad hakkasid vaidlema, kes baaris maksma peaks, ja jõudsid pere üldiste rahaasjadeni välja. Nendega pole kõik korras.“ Tihtipeale ongi põhjus seal. Rahas või armukadeduses. Kaugemal helises telefon. „Minu oma,“ ütles Maren ja läks ära. Wisting keskendus paberipatakale enda ees ja otsis välja esimese dokumendi. Avaldus isiku kadumise kohta. Alati oli huvitav näha, kust kriminaalasi alguse sai. 21
Raporti oli kirjutanud politseiinspektor nimega Kathe Ulstrup. Wisting teda ei tundnud. Raport ise oli lühike ja kirja pandud Tone Vaterlandi isa telefonikõne järgi. Vanemad olid kindlaks teinud, et tütart nähti viimati siis, kui too eelmisel õhtul kl 17.30 töö juurest lahkus. Avalduse ametlikesse kanalitesse lisamise ajaks oli Tone Vaterland kadunud olnud 17 tundi. Esimesed ülekuulamised kinnitasid, et tüdruk pidi kaduma teel töölt kiirsöögikohas koju Damstienil. Vahemaa oli kolm kilomeetrit. Töökaaslased rääkisid, et Tone läks koju nagu tavaliselt, kuid naabrid teda naasmas ei näinud. Paistis, et esialgse uurimise põhihüpotees oli, et Tone Vaterland uppus. Kiiresti jõudis kohale info, et ta käis koduteel sageli ujumas. Kaldalt midagi ei leitud, ei riideid, ratast ega seljakotti. Otsingud siiski käivitati. Laip leiti alles kaks päeva hiljem ja sai selgeks, et tegemist on mõrvajuhtumiga. Miski segas keskendumist. Pilk libises akna poole. Fjordi sisenes suur purjekas. Wisting lükkas tooli lauast eemale, tõusis püsti ja läks Bjørg Karini kabinetti. „Kas nad on tulekahju kustutanud?“ küsis ta. Naine klõpsas operatsioonide keskuse lehel. „Siin on kirjas, et tuli on kontrolli all,“ vastas ta. „See on kõik.“ Wisting noogutas Bjørg Karinile ja läks tagasi. Seal pani kinni toimiku, mida oli lugenud, tõmbas kummiga kokku ja pani arhiivikasti. Selle võttis ta kaasa.
6 Eemalt paistis suitsu. Peenike valge sammas, nagu piirjoon helesinises taevas. See tõusis otse üles ja hajus tuuletus õhus. Esimese põlengu ajal oli Wisting näinud suitsu oma kodust. Siis oli see 22
tume ja paks. Tulekahjust anti teada hommikul kuue paiku. Tuli oli lõõmanud juba tunni jagu, kui Wisting üles tõusis ja akna juurde läks. Alles kahe nädala eest oli ta vanale kruusateele pööranud. Kui Ingrid veel elas, siis olid nad ümbruskonnas jalutades aegajalt Kleiseri majast mööda juhtunud. Kõrval oli vana talu maitsetaimeaia ja müügiletiga. Ingrid ostis sealt ikka ürdisegusid ja taimeteesid. Kleiseri maja oli vana kahekorruseline puitehitis koos keldri, verandade, ärklikorruse ja suure aiaga. Krunt asus metsases piirkonnas, mis oli Kleiseri perekonnale kuulunud põlvkondade kaupa. Kui Georg ja Antonia Kleiser maja ehitasid, oli see seal kandis ainus. 1990. aastatel veenis üks kinnisvaraarendaja lastetut paari suurt osa krundist ära müüma. Sinna ehitati uuselamurajoon, kuid vana maja jäi ikka puude taha peitu. Kui Wisting kohale jõudis, seisid maja ees uudishimulike naabrite salgad. Wisting peatus ühe patrullauto taga ja tuli välja. Esimese põlengu järel oli pool maja alles jäänud, nüüd paistis, et tuleroaks langeb kõik. Katus oli sisse varisenud, püsti oli vaid lõunapoolne sein. Viimati, kui Wisting siin käis, oli põlenud majale piirdelint ümber tõmmatud. Nüüd vedeles see risti-põiki maas koos politsei piirdelindi jäänustega. Maja põles endiselt lahtise leegiga ja tuletõrjujad ei võtnud midagi ette, et tuld kontrolli alla saada. Wisting läks päästetööde juhi juurde, et end kurssi viia. „Kui meie kohale jõudsime, oli tulekahju täies hoos,“ lausus päästetööde juht. „Eelmine kord püüdsime maja võimalikult palju päästa, nüüd hoiame tule kontrolli all ja laseme majal maha põleda.“ „Alles nädala eest see põles,“ märkis Wisting. „Kas midagi võis hõõguma jääda?“ „Tõenäoliselt,“ vastas tuletõrjuja. Viimane sein vajus aeglaselt sisse. Põlev puit nagises ja raksatas, kui lõpuks järele andis. Välja paiskus musta tossu pilv. Kuum õhk heitis laiali sädemeid. Wisting tõmbas käega läbi juuste. 23
„Ma tahan, et te tulekahju ära kustutaksite,“ lausus ta. „Võimalikult kiiresti.“ Päästejuht vaatas talle otsa. „See on teie operatsioonide keskusega kooskõlastatud,“ ütles ta ja heitis pilgu kahele patrullpolitseinikule, kes olid kohale saadetud. „Kriminalistid on oma tööga valmis. Tulekahju tekkis elektrilühisest. Midagi väärtuslikku siit alles jäämas ei ole. Kindlustusfirmal pole midagi selle vastu, et me laseme majal maha põleda. Otse vastupidi.“ „Siin on teised põhjused,“ vastas Wisting ja võttis telefoni, et rohkem selgitama ei peaks. Päästejuht vaatas teda arusaamatuses, aga kutsus ühe tuletõrjuja enda juurde ja andis uued korraldused. Päästeautode mehhanismid läksid käima. Mehed astusid voolikute juurde ning suunasid veejoad leekide pihta. Puit sisises ja ragises. Õhku täitis hall veeaur. Wisting läks eemale ja tõstis telefoni kõrva juurde. Teisel pool võttis vastu Maren Dokken. „Ma olen Kleiseri maja juures,“ alustas Wisting. „Kuulsin jah, et läks uuesti põlema,“ vastas Maren. „Kui kaugele jääb siit Agnete Rolli kodu?“ Tekkis vaikus. „Sa arvad, et ta võib Kleiseri majas olla?“ küsis Maren. Wisting vastas iseenda küsimusele: „Läbi metsa mitte rohkem kui viis-kuussada meetrit.“ „Otsingurühmad uurisid seda varianti,“ väitis Maren vastu. „Igal juhul metsa. Ilmselt uurisid maja ka.“ „Kui hoolikalt?“ küsis Wisting. „Ma ei tea,“ vastas Maren. „Ma pean nendega rääkima, kes otsimas käisid.“ „Igal juhul on sellest mitu päeva,“ ütles Wisting. „Ta võidi Kleiseri majja tuua pärast otsinguid.“ Üks päästeauto sõitis lähemale ja katusele suunati veejuga. See paiskus vaibana laiali. „Tuli saab arvatavasti tunniga kustutatud,“ jätkas Wisting. „Õhtu jooksul saad äkki põlenguala üle vaadata.“ 24
Ta kuulis, et Maren Dokken kõhkleb. Wisting kahetses, et ei helistanud hoopis Nils Hammerile. Maren oli kogenematu ja harjunud rohkem käsku täitma kui ise otsustama ja teisi tööle panema. „Ma ütlen patrullile, kes siin on, et nad koha kohe ära turvaksid, kui päästjad valmis saavad,“ lausus ta. „Siis saate teie sealt üle võtta.“ „Ma annan kriminalistidele teada,“ vastas Maren. Tüdruku hääl oli muutunud kindlamaks. Nad lõpetasid kõne. Wisting läks teisele poole piirdeid maja taha. Muru oli pikaks kasvanud, muidu oli aed majale täielik vastand. Lopsakas ja heas korras, jalgteede ja kivikujudega. Metsast lahutas aeda must metallaed. Värav seisis irvakil. Wisting lükkas selle kinganinaga lahti. Hinged krigisesid kaeblikult. Teisel pool läks metsa rohtunud rada. Wisting kaalus, kas minna seda mööda, kuid heitis mõtte kõrvale. Läks hoopis tagasi auto juurde.
7 6. juuli 1999 kl 09.08 „Nad otsivad laipa,“ ütles Fredrik. „Surnud tüdruku oma,“ lisas ta, olemaks kindel, et teised kaks pihta saavad. Nad nõjatusid jalgrattalenksule ja jälgisid otsinguid teisel pool teed. Inimesed läksid külg külje kõrval, mõnel oli käes kepp, mõnel raadiosaatja. Ühel oli kaasas koer. Kokku oli seal vist küll sada punastes kiledressides otsijat. Inimkett algas kraaviservast ja kadus puude vahele. „Sealt nad teda ei leia,“ arvas Ida. „Ta uppus ära.“ „Veest nad juba otsisid,“ lausus Fredrik. „Tuukritega. Ei leidnud.“ Reka mürises mööda ja paiskas õhku maanteetolmu. 25
Riided laperdasid tuule käes. „Ema tunneb teda,“ ütles Stian, kui reka oli läinud. „Ta oli selle tüdruku õpetaja.“ Kõik olid natuke aega vait. Fredrik pani ette, et nad võiksid ise otsima hakata. „Kust?“ küsis Ida. „Vanalt teelt,“ pakkus Fredrik ja võttis Punase Risti otsijatega võrreldes vastupidise suuna. Uus kiirtee oli valminud üle kahekümne aasta tagasi, kuid osa käänulisest vanast peateest oli endiselt alles. Nad olid seal palju käinud. Tee oli umbes kolmsada meetrit pikk ega viinud nagu kuskile. Lihtsalt sai ühes kraavis otsa. Halli asfaldi pragudest ja aukudest tungis välja umbrohi. Tee ääres kasvasid tihedalt puud ja põõsad. Mõnes kohas ulatusid oksad tee kohal üle selle, nii et sõitsid nagu rohelises tunnelis. Nad leppisid kokku, et Fredrik ja Ida otsivad tee parempoolsest servast, Stian läheb mööda vasakut serva. Jalgrattaga sõites tuli ettevaatlik olla. Mitmes kohas vedelesid maas pudelikillud. Ükskord, kui Fredrik ja Stian vanal teel käisid, siis olid seal mingid noored, kes spreivärviga asfaldile asju kirjutasid, ja ühel teisel korral olid nad näinud armastajapaari, kes autos suudles. Aga enamasti polnud vanal teel kedagi. Selle ääres oli Petterseni garaaž. See oli kahe uksega vana hall telliskivihoone. Olaf Pettersen elas Fredrikust kaks maja edasi. Nüüd oli ta pensionil, aga enne oli tal olnud transpordifirma. Kui uus tee ehitati, siis sai ta maanteeametilt uue krundi ning ehitas uue suurema garaaži. Vana oli lihtsalt sinna seisma jäänud. Seinad ei olnud enam sirged. Enamik aknaid oli katki, ülejäänud linnusitast ja tolmust hallid. Fredrik tuli ratta seljast maha. „Äkki ta on siin sees?“ ütles ta. Läbi tihedate puuvõrade kaldu langev päikesevalgus joonistas hallile seinale mustreid. Metsa tagant kiirteelt kostis liiklusmüra. „Võimalik,“ vastas Stian. „Seal võib ohtlik olla.“ 26
Nad kolmekesi olid seal sees ennegi käinud, kuid palju aega tagasi. Esimesel korral oli Stian pehkinud laudadest läbi vajunud ja oleks äärepealt vett täis auku kukkunud. See oli töökoja kanal, kuhu Pettersen sai auto peale ajada ja sees püsti seistes mootorit remontida. Ida toetas ratta vastu seina ja läks teisele poole hoonet, kust oli võimalik sisse pääseda. Katkisele aknale oli laud ette löödud, kuid alt oli see lahti. Kui laua eemale painutasid, siis mahtus avast sisse ronima. Akna all oli paar telliskivi, mille peal sai seista nagu trepil. Akna kõrval oli rauduks. See oli alati lukus olnud. Fredrik katsus. Nüüd oli uks lahti. „Siin on keegi käinud,“ lausus ta vaikselt. Ta tõmbas ukse pärani. Valgus langes sisse ja moodustas lõhenenud tsementpõrandale nelinurga. Nad seisid ja vaatasid sisse. Fredrik peletas kärbse eemale. Tema oli kõige lähemal ja oleks pidanud esimesena sisse minema. Sees oli külm ja rõske. Õhk oli raske ning oli tunda jäledat kibedat haisu. Ruum oli peaaegu tühi. Seina ääres seisis tööpink ja nurgas oli paar vana autorehvi. Fredrik vaatas üles. Laes oli mitu auku. Ühe tala küljes rippus paar ketti. Garaaži tagaotsas oli ruum, mida Pettersen oli kasutanud kabinetina. Kirjutuslaud seisis endiselt seal. Kui nad selle juurde läksid, kajasid sammud seintelt tagasi. Põrandal seisis paar õllepurki ja laual olid mõned küünlajupid. Stian tahtis tagasi õue. „Siin teda ei ole,“ lausus ta ja siirdus ukse poole. „Me peame kanalisse vaatama,“ ütles Fredrik. Nad kogunesid süvendi ümber. Kanali peal oli paar lauda alles. Kanali sees oli vesi. Fredrik võttis maast paar lahtist mörditükki ja viskas sisse. Tükid mulksatasid tumedasse vette. „Otsige mingi teivas!“ ütles ta. Ida kadus välja ja tuli tagasi oksaga. 27
„See on liiga väike,“ lausus Fredrik. Ta astus õue. Teised tema kannul. Ta murdis väikese kaseridva, puhastas selle okstest ja võttis garaaži kaasa. Stian ja Ida seisid, Fredrik lükkas teiba kanali põhja. Ta liigutas keppi põhjas ringi, proovimaks, kas see ehk millegi vastu ei puutu. „Siin on midagi,“ ütles ta. Ta udjas leidu toikaga kanali seina pidi üles, kuid see kukkus enne pinnale jõudmist tagasi. „Sa pead vastu võtma,“ lausus ta Stianile, kui uuesti katsetama hakkas. Stian viskus räpasele põrandale kõhuli. Toigas paindus asja all, mis nüüd üles liikus. Veepind lõhenes ja Stian haaras. See oli vana jope. Vesi nirises sellest välja ja Stian heitis riideeseme põrandale. „See on siin kaua olnud,“ teatas Ida. Fredrik võttis uuesti teiba appi. Liigutas vees ringi, kuid rohkem midagi ei leidnud. Lõpuks jättis toika kanalisse. „Lähme,“ ütles ta. Nad hüppasid uuesti ratta selga. Kõik vaatasid üles, kui kuulsid helikopteri häält. Puude vahelt seda ei näinud, kuid see tuli lähemale. Soojas õhus pöörlev propeller. „Nad otsivad teda ka helikopteriga,“ ütles Stian. Jäik laperdav hääl muudkui valjenes ja liikus siis üsna madalalt üle nende pea. Fredrik sõitis samas suunas järele. Paar meetrit sõitis ainult tagarattale toetudes, enne kui esiotsa jälle maha laskis. Ida nägi esimesena. Rattalenksu, mis paistis teed ääristava valli servast. Lenks oli kaetud okstega ja Ida ei oleks midagi märganud, kui mitte päike poleks metallilt vastu peegeldunud. Tüdruk hüüdis teisi. „See võib tema oma olla,“ ütles Stian. Fredrik jättis oma ratta küljeli maha ja läks asja lähemalt uurima. „See on naisteratas,“ lausus ta. Ratas oli paari oksa küljes kinni ja tuli sikutada ja raputada, et seda kätte saada. „Näeb välja nagu vanaraud.“ 28
Ida läks Fredriku juurde ja vaatas ringi, kuni poiss vaeva nägi. Ta sai ratta okste küljest lahti, kuid kaotas tasakaalu ja kukkus. Kui ta end jalgele ajas, siis torkas Ida talle ribide vahele ja osutas.
8 Wisting sõitis maja ette ja tõstis arhiivikastid vanade toimikutega auto katusele, siis läks postkasti vaatama. See oli tühi. Ta keeras välisukse lukust lahti, viis kastid sisse ja asetas köögilauale. Külmkapis oli marineeritud liha. Tegelikult oli ta mõelnud seda verandal grillida, kuid lihtsam oli pannil praadida. Samal ajal kui liha pruunistus, otsis Wisting välja kartulisalati ja muud lisandid ning kattis laua. Siis pani enda ette lauale viis kausta. Mingil hetkel oli uurimise üle võtnud politseikapten Sten Kvammen. 2000. aastatel olid nad aeg-ajalt kohtunud, mitte juhtumitega seoses, vaid konverentsidel ja koolitustel. Wistingu teada läks Kvammen paar aastat pärast seda mõrvalugu Kriposesse. Liha sai valmis. Ta tõstis selle taldrikule, istus ja otsis välja kausta, kus olid kõik 1999. aasta kriminaaltehnilised toimingud. Ta alustas kuriteopaiga raportiga. See on kõigi mõrvajuhtumite üks tähtsamaid dokumente. Raport kirjeldab tehnilisi jälgi, mida hiljem on võimalik siduda selle juhtumi kurjategijaga ja nii ta süüdi mõista. Ta luges süües. Surnukeha leidmisest teatati 7. juulil kell 11.30. Umbes 21 tundi pärast seda, kui neiu kadumisest teada anti, peaaegu 40 tundi pärast seda, kui teda viimati oli nähtud. Tone Vaterland lamas alasti võsas, kust kolm last ta leidsid. Koht asus peatee vana mahajäetud osa ääres. Neiu kuklas oli löögihaav ning seljal, jalgadel ja kätel palju marrastusi. Vanal teekattel oli näha verd ja ilmselt oli neiu vägistatud ja tapetud sealsamas ning seejärel oli mõrvar laipa ebaõnnestunult peita püüdnud. Kohapealt leiti viis 29
niidijäänustega nööpi ja riidekiudusid. Jalgratas vedeles tee ääres, kuid riideid ei leitudki. Kadunud oli ka seljakott, mis neiul alati tööl kaasas oli. Jalgratta tagaratas oli katki. Raportis viidati, et talle võis tagant auto otsa sõita, kuid autovärvi leiud puudusid. Jalgrattalt otsiti ka sõrmejälgi. Wisting lõikas endale suure tüki liha ja mälus, otsides raportist üles sõrmejälgede osa. Rattalt leitud sõrmejäljed kuulusid Tone Vaterlandile. Lisaks leiti jälgi ühelt kümneaastaselt lapselt, kes koos kaaslastega oli surnukeha leidnud. Taldrik sai tühjaks. Ta lükkas selle kõrvale ja otsis välja lahkamisaruande. Juhtumi teiste andmete kõrvale oli surma ajaks märgitud 4. juuli 20.30 ja kesköö vahel. Kirjeldati vigastusi. Kõige tõsisem oli rohkete mõradega koljuluumurd kuklas, kuid puudusid sisemised vigastused peas. Surma põhjus oli väline kägistamine. Lahkamisel tuvastati tupest seemnevedeliku jäljed. Wisting läks analüüsivastuste juurde. Seemnerakkude DNA klappis neiu endise poiss-sõbra Dan Vidar Momraki omaga. Wisting nõjatus toolileenile. Paistis nagu selge juhtum ja ta ei saanud endiselt aru, miks keegi tahab, et ta sellele pilgu peale viskaks. Asi oli läbinud kaks kohtuastet, ja kui seal on mingeid ebakõlasid, mida teised ei avastanud, siis juhtumi numbrist üksi ei piisa. Ta viis nõud ära ja jätkas tehniliste asitõendite kronoloogilist läbivaatust. Eraldi pildikaustas olid kohapeal tehtud üksikasjalikud fotod. Kõige peal oli kaks kaarti. Üks Bamble kommuuni kaart, kus olid näha tiheasustusalad Langesund ja Stathelle, ning veidi hõredamalt asustatud ala Rugtvedt, kus elasid nii Tone kui ka Danny. Üle kaardi ulatus nöörina kiirtee E18. See tuli põhjast, üle silla Brevikist Stathellesse, läks läbi kaljutunneli Rugtvedti ja sealt lõuna suunas Kragerø poole. Järgmine kaart oli väljalõige eelmisest ja näitas laiba leiukoha kaugust kiirsöögikohast, kus neiu oli töötanud. Kahe punkti vahe oli alla kahe kilomeetri. Eraldi raport oli Danny Momraki auto läbiotsimise kohta. Auto oli kohale toodud pärast noormehe arreteerimist. Punane Ford Escort. 30
Kõige rohkem pakkus huvi, kas autol leidus kummijälgi või midagi muud, mis oleks viidanud kokkupõrkele Tone Vaterlandi jalgrattaga. Jälgi ei tuvastatud. Muidu leiti autost nii Tone juukseid kui ka sõrmejälgi, kuid asitõendina neist kasu ei olnud. Ajajoon näitas, et viimati istus neiu Danny autos kolm päeva enne kadumist. Auto oli seest ja väljast puhastamata, kuid millestki ei olnud aru saada, et ohvrit oleks selles transporditud. Oli ka Danny Momraki toa läbiotsimise raport. Noormees elas koos emaga. Leiti veidi hašši, mobiiltelefon ja autoraadio, mille kohta oli kaks nädalat tagasi teatatud, et see on varastatud. Tone Vaterlandil oma telefoni ei olnud, kuigi 1990. aastate lõpus muutus mobiil järjest tavalisemaks. Wisting oli oma esimese töömobiili saanud paar aastat varem. Võeti välja Danny telefonikõnede loend. Eraldi raportis kirjeldati, kus ta oli käinud ja kellega suhelnud. Hetkel teadis Wisting juhtumist liiga vähe, et selle info lähema uurimise peale aega kulutada. Tund aega vaatas ta veel kriminaaltehnilise analüüsi tulemusi läbi. Muu hulgas oli võetud analüüs mullast Danny Momraki tossudel, kuid ei suudetud kinnitada, kas see muld oli sama mis laiba leiukohas. Danny auto ühelt rehvilt leiti ka klaasikilde, aga polnud võimalik kindlalt öelda, kas tegemist oli sama tüüpi klaasiga, nagu kildudel teel, kust Tone Vaterland leiti. Ligikaudu kolmesaja meetri pikkuselt vanalt teelõigult leiti lisaks veel kokku seitse sigaretikoni. Neid analüüsiti oletusega, et üks neist võis kuuluda Danny Momrakile. Ühelt konilt leitud DNA klappiski tema omaga. Tehniliste asitõendite hulgas olid ka ekraanikuvad kohaliku bensiinijaama turvakaamera videolt. Wisting oli seal isegi paar korda peatuse teinud, kui lõuna poole sõitis. Ta otsis välja kaardi ja nägi, et bensiinijaamast on laiba leiukohani linnulennult 300 meetrit. Turvakaamerad tundusid olevat paigaldatud filmima esmajoones pumpade ümbrust ja jälgima tankivate autode registrinumbreid. Resolutsioon ei olnud kiita, kuid siiski piisav, et tuvastada Danny Momraki punane Escort. Kell 20.13 sõitis see pumpadest mööda ja 31
peatus parkimistaskus. Seal seisis auto ligi kümme minutit ja Danny ei väljunud. See paigutas ta aja ja koha mõttes laiba leidmiskohale väga lähedale, vähemalt juhul, kui roolis oli olnud tema. Pabereid kausta vahele tagasi pannes läks kumm selle ümber katki. Juhtumi läbivaatus näitas, et palju viitas Danny Momrakile, kuid ainus kriminaaltehniline tõend tema vastu oli DNA-leid. Ta lükkas paberikuhja teisele poole lauda ja võttis tahvli. Østlands-Posten kirjutas Kleiseri maja põlengust. Paistis, et nad olid kursis, et tulekahju läks lahti eelmise nädala põlengust. Nüüd olid leegid uuesti kustutatud. Kadumisjuhtumi kohta ei olnud midagi uut. Wisting tõusis, lasi klaasi vett ja avas kausta Rooma numbriga V. Kahtlusalused. Danny Momrak kuulati tunnistajana üle samal päeval, kui Tone Vaterlandi kadumisest teatati. Esmalt rääkis noormees suhtest Tonega. Kuidas nad kokku said ja miks lahku läksid. Nad olid teineteist tundnud lapsest peale ja käinud samades koolides. Lasteaias, põhikoolis ja gümnaasiumis. Tema oli aasta vanem. Eelmisel suvel olid nad noorsoofestivalil teineteist leidnud. Mõlemale oli see esimene pikem ja tõsisem suhe. Lahku minna otsustas Tone. Noormees ei osanud uurijale anda muud põhjendust kui see, mida oli neiu talle öelnud: et nad ei sobi enam kokku. Danny teada Tonel uut suhet ei olnud. Viimati kohtusid nad reede, 2. juuli hommikul, kui neiu nende suhtele lõpu tegi. Edasi rääkis noormees kohustuslikus korras oma tegevusest päeval, kui Tone Vaterland kadus. Aruanne oli üsna sisutühi. Danny oli ligikaudu kella üheni maganud ja umbes neljani kodus olnud. Siis sõitis autoga Langesundi ja sai kokku paari sõbraga. Nendega oli koos seitsmeni. Siis läks koju ja ülejäänud õhtu vedeles oma toas teleka ees. Ta elas koos emaga. Ema tuli õhtul koju alles üheteistkümne kandis, aga Danny arvates võis nende lähim naaber kinnitada, mis kell tema koju jõudis. 6. juuli õhtul toimunud ülekuulamise ajal muutus Danny Momrak tunnistajast kahtlustatavaks ja talle tutvustati bensiinijaama turvakaamera salvestist. Esialgu põhines kahtlustus küll valel 32
selgitusel, kuid andis aluse noormeest jaoskonnas vahi all hoida, minna tema autosse ja otsida läbi tema tuba. Danny Momraki kaitsjaks oli nimetatud advokaat Cristian Bohrman. Wisting teadis seda meest. See pidi olema üks ta esimesi suuri asju. Nüüd oli Bohrmanil kauaaegne kogemuste- ja väärt oskustepagas. Esimesel ülekuulamisel koos advokaadiga oli Danny Momrak oma ütlusi muutnud. Ta oli unustanud, et käis koju minnes bensiinijaamast läbi. Muud eesmärki ei olevat olnud kui natuke aega surnuks lüüa ja vaadata, et äkki kohtab mõnda tuttavat. Oma ekskallima tööaegadest ei olnud tal aimu ja ta ei teadnud ka, et Tone umbes samal ajal bensiinijaamast jalgrattaga mööda sõidab. Igal juhul ei olnud ta Tonet näinud. Enne kolmandat ülekuulamist oli politsei saanud tunnistaja ütluse: too oli näinud vanal maanteel punast autot. Ajahetk klappis mõrva ajaga. Danny Momrak rääkis, et vana maantee on talle väga tuttav. Väiksena olid nad sõpradega sealses vanas garaažis mänginud, kuid nüüd pole ta seal käinud väga ammu. Järgmisel päeval kahtlustati Danny Momrakit juba mõrvas ja ta võeti vahi alla. Nädal hiljem toimus uus ülekuulamine. Pärast meediakajastust andis mitu inimest teada, et olid näinud mõrvaõhtul vanal maanteel punast autot, mitu neist ütles, et tegemist oli Ford Escortiga ja et autos istus üks mees. Samal ajal ütles mitu naabrit, et Danny ei olnud seitsme ajal kodus, nagu tema oli väitnud, vaid tuli poole kümne paiku. Telefonikõnede väljavõte oli ka valmis ja see sidus Danny oletatava mõrva ajaks laiba leidmise kohaga. Seepeale muutis Danny Momrak ütlust kolmandat korda ja tunnistas, et käis vanal maanteel. Tal olevat vanasse garaaži olnud peidetud 50 grammi hašišit, mille keegi oli tahtnud nüüd ära osta. Enne narkotsi äratoomist oli ta bensiinijaamas autos istunud ja suitsu teinud. Ta nimetas oma ostja nime ja kinnitas, et enne ta koju ei jõudnud, kui oli hašist lahti saanud. Kaks päeva hiljem olid nähtavasti kohale jõudnud DNA-analüüsi tulemused. Danny Momrak toodi uuesti ülekuulamisele ja seati 33
esmalt fakti ette, et tema DNAd leiti vanal maanteel vedelenud konilt. Noormees arvas, et see kinnitab lihtsalt tema viimast tunnistust, et oli seal hašiši järel käinud. Kui siis öeldi, et ohvri seest leiti tema seemnevedelikku, ei osanud ta selgituseks muud öelda, kui et see pole võimalik. Wisting pigistas silmad paar korda kõvasti kinni ning hõõrus pöidla ja nimetissõrmega ninajuurt, siis luges edasi. Kella üheksaks oli ta läbi vaadanud umbes neljandiku dokumentidest. Miski ei viidanud, et mõrvar oleks võinud olla keegi teine või et Danny Momrak oleks olnud süüst puhas. Et teha väike paus, võttis ta uuesti tahvli kätte. Samal hetkel helises telefon. Helistaja oli Maren Dokken. „Sul oli õigus,“ ütles neiu. „Põlengukoha varemetes on laip.“ Wisting tõusis püsti, uurimisega seotud mõtted ei andnud asu. „Kas Nils on seal?“ küsis ta. „Just tuli.“ „Ma tulen ka,“ lausus Wisting.
9 6. juuli 1999 kl 10.14 Tone Vaterlandi otsinguid juhiti E18 ääres asuva aianduspoe parkimisplatsilt. Vastutav politseiametnik kutsus kohale Punase Risti juhi. Ninni Skjevik suunas kaamerasilma nende poole. Välja joonistus kaks teralist halli varju. Ta keris neid lähemale, suumis sisse ja teravustas. Politseivormis naisest ei teadnud ta muud, kui et tolle nimi on Kathe Ulstrup. Punase Risti mees oli Ninni kooliõe isa. Temal oli mingi lihtne nimi. Tom või Tore või midagi sellist. Kathe Ulstrup ja Punase Risti mees kummardusid politseiauto kapotile laotatud kaardi kohale. Ninnil oli filmi jäänud kolme pildi 34
jagu ja ta ootas, et Ulstrup liigutaks kätt, nii et seda saaks fotole jäädvustada. Film keris end automaatselt tagasi. See oli täis otsingutest tehtud pilte. Ninni võttis filmi kaamerast välja, tähistas ära ja pani sisse uue. Fotod pidid ilmuma alles homme. Pärastlõunase väljaande trükkiminekuni oli jäänud alla tunni, ja kui ta tahab fotod lehte saada, siis peaks nüüd varsti midagi toimuma. Helikopter tuli tagasi. Paistis, et Stokkevanneti järve kohal olid otsingud lõpetatud. Kopter tegi nende kohal poolringi. Ninni jõudis ühe pildi klõpsata, siis kadus õhusõiduk ida poole. Kõrgel taevas siras päike. Ninni läks auto juurde, jõi natuke vett ja haaras korvist kõrvalistmel paar maasikat. Parklasse keeras auto. Peatus veidi eemal ja sellest astus välja mees. Jäi nõutu näoga ringi vaatama. Ninni astus mehe juurde. „Hei!“ Ta tutvustas end ja ulatas käe. „Ma töötan Porsgrunni Päevalehes. Kas sa sellest kadumisasjast tead midagi?“ „Ma arvan, et nägin teda,“ vastas mees. „Sõitis teed mööda.“ Mees osutas. Ninni noogutas. Politsei oli rääkinud mitme tunnistaja ütlustest. „Millal sa teda nägid?“ küsis ta. „Poole üheksa paiku,“ vastas mees. „Nii et sa võid olla üks viimaseid, kes teda elusana nägi?“ Mees noogutas. „Ma lehte ei taha sattuda,“ lausus ta. Ninni ei teinud väljagi. Natuke töötlemist, ja küll mees nõusse jääb. „Kas sa elad siin?“ küsis ta. Mees noogutas. Ninni oletas, et ta võis olla umbes nelikümmend või midagi. „Kas sa tundsid teda?“ küsis Ninni. „Või perekonda?“ „Siin tunnevad kõik kõiki,“ vastas mees. Politseiauto juures toimus midagi. Ulstrup istus autosse ja rääkis politseiraadioga. 35
Ninni tõstis kaamera uuesti näo ette ja suumis politseiniku lähemale. Ulstrup pani mikrofoni käest ja hüppas välja. Vahetas paar sõna Punase Risti mehega, voltis kaardi kokku ja istus uuesti rooli taha. Rataste alt paiskus tolmu, kui ta parklast välja sõitis. Ta lülitas sisse vilkurid ja sireeni ning pressis end E18 liiklusvoolu. Ninni kaalus, kas järgneda. Läks aga hoopis Punase Risti mehe juurde. Too suhtles raadiosaatjaga. Oli kuulda, et ta kutsus otsingumeeskonnad tagasi. „Mis toimub?“ küsis Ninni. Mees vaatas teda, nagu mõtleks, kas öelda midagi. „Nad leidsid tüdruku üles,“ vastas ta. Ninni pööras pilgu sinna, kuhu oli suundunud politseiauto. „Elusana?“ küsis ta ettevaatlikult. Mees raputas pead.
10 6. juuli 1999 kl 11.38 Nad olid möödunud Mjøsast. Käis uudistesaade, jutuosade vahele lasti muusikat. Oda Vaterland vaatas oma mehe poole. Tal oli paha olla ja kõht valutas. „Ma pean vetsu minema,“ ütles ta. Mees noogutas ja heitis pilgu peeglisse. Nad olid sõitnud kogu öö. Rooli taga olid vaheldumisi, kuid maganud ei olnud eriti kumbki. Odal oli küll vaja vetsu minna, aga lisaks olid nad politseijaoskonnaga viimati rääkinud üle kahe tunni tagasi. Siis oli alanud otsingute teine päev. Ta oli vaimusilmas näinud erinevaid stsenaariume. Eelmisel päeval oli ta kõige enam kartnud, et Tone on uppunud. Tüdruk oli 36
hea ujuja, kuid võis olla, et lõi pea mingi kivi vastu ära või takerdus vesiroosikasvudesse. Öeldakse, et uppumine on meeldiv surm. Oda ei suutnud seda mõista. See peab olema täiesti kohutav. Et hoiad hinge kinni, püüdled üles õhu järele ja ikka ahmid sisse vaid vett. Paanika. Surmahirm. Et tead, et sured. Kuid järvest nad Tonet ei leidnud. Keegi võis talle ka otsa sõita. Lükkas teelt välja ning sõitis edasi. Võib-olla suur reka. See oli Odale hetkeks lootust andnud. Et Tone on äkki teadvusetult kuskil kraavis. Kiivrit tüdruk ei kandnud. Aga tee äärest nad teda ka ei leidnud. Arne keeras bensiinijaama. „Kas helistad sina?“ küsis naine ja keeras end mehe poole. Too noogutas. „Ma pean münte vahetama.“ Nad läksid koos sisse. Arne leti äärde, Oda tualetti. Telefoniautomaat oli tualeti kõrval seina peal. Käimlat polnud ammu koristatud. Prügikast ajas üle ääre ja kraanikauss oli must. Oda tõmbas paar juppi paberit ja kattis nendega prill-laua serva, enne kui istus. Kõhus olid gaasid. Stressist. Kõhulihased tõmbusid kokku. Rinnus torkis. Väljast kostis samme ja keegi seisis ukse taga, kuid Odal oli ükskõik. Ta lasi gaasid oige saatel välja. Teisel pool õhukest seina pidi seisma Arne. Automaadi telefonitoru tõsteti hargilt ja aparaati torgati münt. Odas tärkas lootus, et teadmatus saab varsti läbi. Et kõik on hästi. Arne tutvustas end. Küsis politseiametnik Ulstrupi järele. Ilmselt paluti tal oodata. Oda kummardus ettepoole, langetas pea ja vahtis üht pragu põrandaplaadis. Siis kostis jälle Arne hääl. Sõnadest ei saanud eriti aru. Tundus, et ta ütles, kes nad on ja millal koju jõuavad. Siis paus, kui teisel pool räägiti. Arne ütles uuesti midagi, oli kuulda, et mehe hääl murdus ja ta pidi uuesti alustama. 37
Oda tõmbas paberit. Tekitas müra, et ei peaks meest kuulma, kuid kostis, et telefonitoru pandi hargile. Ta istus, pea kätel ja silmad suletud. Läks üks hetk. Arne koputas uksele ja nimetas Oda nime. Mehe hääl värises. Oda ei suutnud vastata. Arne ootas, koputas uuesti. „Oled sa seal?“ Naine lihtsalt istus. Ei tahtnud olla.
11 6. juuli 1999 kl 19.53 Esther Momrak seisis köögiakna juures. Nelja tunni eest läks Danny jaoskonda. Lubas pärast otse koju tulla. Üks auto sõitis aeglaselt mööda. Johnsen. Mees vaatas maja poole. Esther Momrak astus paar sammu tagasi, et teda ei nähtaks, ja heitis pilgu ajalehele laual. Nendele jõudis post viimaste hulgas. Maja asus postiljoni ringi lõpus ja suviti paistis too jõudvat hiljem kui muul ajal aastas. Leht tuli alles poole viie ajal. Esiküljel oli Tone Vaterlandi pilt. Kirjutati, et kella ühe ajal leiti surnud tütarlaps. Isik oli veel tuvastamata, kuid Tone otsingud olid lõpetatud. Ega enamat seal väga olnudki. Ülejäänud artikkel käsitles otsinguid. Järve sukeldumist ja metsa läbikammimist kiirtee kõrval. Esther Momrakile oli Tone meeldinud. Ta oli mõistlik ja korralik tüdruk ning tänu temale käitus Dannygi veidi paremini. Poiss oli muutunud. Ei olnud enam hilise ööni väljas ega pidutsenud igal nädalavahetusel. Nad Tonega hoidusid omaette. Laenutasid filme ja istusid keldrikorrusel poja toas. Danny ei olnud emale rääkinud, et on Tonega lahku läinud. 38
Tone vanemad olid maamajas ja Danny oli Tone vabadel päevadel palju tema juures olnud. Kuid mitte viimastel päevadel. Danny ei tahtnud sellest rääkida, et Tonet ei ole. Ajalehes kirjutati, et viimati oli teda nähtud pühapäeva õhtul. Danny rääkis tüdrukuga viimati neljapäeval. See oli kõik, mis Esther pojalt teada sai. Oodata oli raske. Võiks minna ja poja toa ära koristada, et see oleks korras, kui Danny tagasi tuleb. Või kui keegi teine juhtub sinna sisse astuma. Esther otsustas hoopis pitsat teha, siis saavad nad seda õhtul koos süüa. Vajalikud toiduained olid olemas ja ta võttis taina tegemiseks kapist köögikombaini. Politsei tuli, kui ta jahu mõõtis. Politseijaoskonna tsiviilvärvides auto. Uksed avanesid ning välja astusid mees ja naine. Esther Momrak ei mõistnud. Dannyt nendega ei olnud. Ta seisis akna juures ja nägi, et nad lähenevad uksele. Alles uksekella teise helina peale läks ta avama. „Jah?“ ütles ta. Politseiametnikud tutvustasid end. Kathe Ulstrup ja Vidar Tangen. Esther Momrak noogutas. Ta teadis, kes nad on. „Kas me võime edasi tulla?“ küsis Tangen. „Ikka.“ Ta läks politseinike ees kööki. „Kus on Danny?“ „Ta on jaoskonnas,“ vastas Ulstrup. „Ta on valeütluse andmise pärast kinni peetud.“ Esther Momrak ei leidnud sõnu. „Meil on kaasas order, mis annab õiguse teie maja läbi otsida,“ jätkas naine. „Esmajoones Danny tuba, kuid ka teised ruumid, kus ta on viibinud.“ Esther Momrak astus sammu tagasi ja toetus köögi tööpinna vastu. „Ma ei mõista …“ alustas ta. Kathe Ulstrup ulatas läbiotsimisorderi. „Me ei usu, et teie poeg Tone Vaterlandi surmajuhtumi kohta tõtt räägib,“ ütles ta. 39
12 „Poleks olnud vaja tulla,“ ütles Maren Dokken. „Sul on puhkus.“ Wisting muigas. „Niimoodi ma ei pea seda lehest lugema,“ vastas ta. Põlenud maja varemetes töötas kaks valges kaitseülikonnas ja maskis kriminalisti. Maja ning selle põhiplaani teadis Wisting esimesest põlengust. Praegu töötasid kriminalistid kunagises esimese korruse suures magamistoas, kuid kõik oli kokku vajunud. Väljas oli pimedaks läinud, nii et kahele poole varemeid olid paigutatud prožektorid. Haises märja tuha järele ja paaris kohas tõusis söestunud puiduhunnikutest ikka veel suitsu. Püsti olid jäänud vaid korsten ja osa seina, ülejäänu oli kõik keldrisse kokku vajunud. Vundamendijäänuste ääres seisis Nils Hammer. Nad läksid sinna. Kriminalistid tegutsesid 3-4 meetri kaugusel. Nad olid eemaldanud mitu kihti söestunud ehitusmaterjali, mille alt tulid välja inimkeha moondunud jäänused. Nahk ja riided olid ära põlenud. Tundus, et kolju on purunenud. „Kas me teame, kas otsingumeeskond vaatas selle maja läbi?“ küsis Wisting. Hammer noogutas. „Otsiti piki metsateed,“ viipas ta kõnealuse piirkonna poole. „Majale olid piirdetarad ja politseilint ümber pandud, aga kaks meest läksid sisse. Käisid alumise korruse läbi, keldrisse ega teisele korrusele ei läinud. Trepid olid esimesest tulekahjust puruks. Neil ei tulnud pähegi, et naine võiks olla siia peidetud.“ „Ta võis kogu selle aja siin olla,“ lausus Maren. „Või toodi laip siia ja siis pandi majale tuli otsa.“ „Kas see on kinnitatud?“ küsis Wisting. „Et tegemist on süütamisega?“ „Meil käis siin enne sinu tulekut just tuletõrje jäljekoer,“ vastas Maren. „Markeeris mitmes kohas süütevedeliku olemasolu. Sealt võeti analüüsid.“ 40
Üks kriminalist tegi fotosid. Hammer kutsus ta enda juurde. Kriminalist kahlas läbi põlenud materjali ja vaatas, kuhu jalga sai toetada. Hammeri lähedale jõudnud, lükkas ta maski laubale ja astus maja alusmüürile. Tegemist oli noore mehega. Wistingule ei olnud ta tuttav. Noormees tõmbas kinda ära ja ulatas käe tervituseks. „David Eikrot.“ Wisting võttis käe vastu, tutvustas end ja märkis, et nad pole varem kohtunud. „Ma tulin sel talvel,“ vastas David Eikrot. „Aga siin kandis pole ma eriti sündmuskohtadel käinud.“ Wisting noogutas. Enne politseireformi ja ümberkorraldusi olid neil jaoskonnas olnud oma kriminalistid, nüüd oli kogu tehniline kompetents koondatud ainsasse üksusse piirkonna teises servas. See lõi küll hea töise õhkkonna, kuid sama juhtumi kallal töötavad uurijad jäid üksteisele võõraks. „Mida sa oled teada saanud?“ küsis Hammer. Noor kriminalist ohkas nagu hoiatades, et väga midagi rääkida ei ole. „Me oletame, et tegemist on naisega,“ vastas ta ametlikul toonil. Wisting heitis pilgu surnukeha jäänustele. Tugeva kuumuse tõttu olid nahk ja siseorganid hävinud. Kõõlused ja lihased olid pinguldunud, nii et käed ja jalad paindusid ja keha tõmbus looteasendisse. Alakeha oli selle tõttu veidi paremini säilinud ja sugu on üks väheseid asju, mida tulekahju ohvri puhul saab tuvastada. „Parema käe keskmises sõrmes on sõrmus,“ jätkas David Eikrot. „Abielusõrmus?“ pakkus Maren. „Ilmselt küll,“ noogutas David. „Me pole seda ära võtnud ega ole ka püüdnud vaadata, kas sisse on midagi kirjutatud.“ „Selle võiks esimeste tegevuste hulka panna,“ pakkus Hammer. Wisting keeras pea viltu ja vaatas sündmuspaika. Põlengupaik erineb teistest sündmuspaikadest. Tuli on juba iseenesest hävitav, kuid kahju teevad ka kustutustööd. „Mis korrusel ta oli?“ küsis ta. Eikrot vastas sündmuspaika uurivatele kriminalistidele omase ettevaatlikkusega. 41
„Kõige tõenäolisemalt esimesel. Me tulime tööga järjest ülevalt alla, eemaldasime katusekonstruktsiooni ja teise ja esimese korruse vahelae jäägid, aga esimese korruse ja keldri vahelae juurde veel pole jõudnud.“ Ta keeras end ringi ja vaatas varemete poole. „Näeb nagu välja, et ta oli kapis,“ ütles ta. „Igal juhul leiame tema ümbert sedalaadi materjale. Kapiukse hingi ja riidepuude jäänuseid. Kui maja plaani ja tubade jaotuse selgeks saame, siis on kergem midagi öelda.“ Wisting astus paar sammu kõrvale, hindas vahemaad ja vaatas surnukeha asukohta. Tema mäletamist mööda oli umbes samast kohast leitud ka Antonia Kleiser. Naine oli lamanud magamistoa ukse ees põrandal. Seina ääres olid olnud riidekapid. „Kes ta siia pani, see pidi sisse tulema maja põlenud osast,“ lausus ta ja pöördus Maren Dokkeni poole. „Peate ta mehe jalanõud üle vaatama. Kas mingitel on söe ja tuha jälgi.“ Maren noogutas, nagu oleks selle peale juba mõelnud. „Sellest pole asitõendite mõttes eriti kasu,“ lausus ta. „Kui mees naise kadumisest teatas, siis rääkis ka, et oli teda ise juba otsinud. Käis ka Kleiseri majas.“ Nils Hammer sülitas välja huuletubakaportsu. „Kaval poiss,“ nentis ta. Wisting torkas käed taskusse. Prožektorite ümber oli hakanud kogunema putukaid. Masendunud vaikuse katkestas Maren Dokken. „Kuidas on surma põhjusega?“ küsis ta. „Kas sa selle kohta oskad midagi öelda?“ Noor kriminalist raputas pead. „Sellega peab ootama lahkamiseni,“ vastas ta. Ta läks auto juurde ja võttis musta laibakoti, siis läks tagasi varemetesse. Tõmbas koti ümbert kile ära, teised aitasid koti lahti tõmmata ja maha asetada. Jäik keha tõsteti sisse. Lähimate puude latvadest sahises läbi tuulehoog. Kell lähenes üheteistkümnele. Wisting seisis veel natuke paigal, siis läks autosse. 42