Henry viii kuus naist

A n ton i a Fr aser

HENRY VIII KUUS NAIST

Tõlkinud Piret Ruustal

Originaali tiitel: THE SIX WIVES OF HENRY VIII Antonia Fraser Weidenfeld & Nicolson London

Toimetanud Kristjan Tedre Kujundanud Marge Pent Küljendanud Erje Hakman

Esikaanel: Henry VIII. Hans Holbein noorema järgi (u 1560–1580, detail).

The Royal Collection © 2010, Her Majesty Queen Elizabeth II.

© Antonia Fraser 1992. All rights reserved. © Tõlge eesti keelde Piret Ruustal ja kirjastus Argo, 2010 ISBN 978-9949-438-92-1

Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

ARMASTUSEGA HAROLDILE

SISUKORD

Proloog

9 Aragóni Catherine

Arthuri kalleim kaasa Printsess tema võimuses Kuldne maailm Näidisabielu Meessoost pärijata

19 41 69 99 124

Anne Boleyn Noor värske neidis Kuningas ja tema leedi Las rahvas nuriseb Ole tervitatud, Anna!

Kõige õnnelikum?

151 173 202 229 257

Jane Seymour Väga tagasihoidlik ülevalpidamine Kolmas abielu Ülimalt armastatud

289 312 338

Kleve Anna ja Katherine Howard Talumatu tehing Too noor tüdruk Katherine Vana mehe kalliskivi

7

363 389 417

Catherine Parr Vajadus ja lesk Abikaasadele kuulekas Hßvasti, imetlusväärne kuninganna

449 473 497

Epiloog Mida kuningas himustas

523

Viited Kasutatud allikad Register

540 561 575

8

PROLOOG

„Lahutas, jäi peast ilma, suri … lahutas, jäi peast ilma, elas kuninga üle…”:* lõputu aupakliku pominana kõlab see mantra, mis aitab meeles pidada Henry VIII naiste järjekorda, nendega seotud ajalooliste paikade külastajate huulil. Nõnda on kuus naist tavateadvuses defineeritud mitte niivõrd oma elude kaudu, kui just viisi kaudu, kuidas need elud lõppesid. Samal moel on Henry abikaasasid harilikult portreteeritud naissoo stereotüüpidena: Reedetud Naine, Võrgutaja, Hea Naine, Inetu Õde, Paha Tüdruk ja lõpuks Emakuju. Sellise stereotüpiseeringu varjukülg sai mulle kord tahes-tahtmata selgeks külaskäigul Heveri lossi, kus kuulsin hästiinformeeritud koolilast Kleve Anna arvatava portree ees lausuvat: „Näe, see ongi tema, too inetu.” Millega ta kaaslane nõustus: „Täitsa õigus, ta on ikka roppinetu,” – ainult et tegelikult vaatasid nad mõlemad hoopis „Võrgutaja” Anne Boleyni pilti.

Hoopis keerukamaks kujuneb nende kuue naise käsitlemine religioossetes terminites, arvestades, et tol perioodil oli religioon ja usureformi küsimus Euroopas domineeriv teema. Laias laastus peetakse Aragóni Catherine’i silmakirjalikuks katoliiklaseks, nagu me nüüd seda mõistaksime (ehkki oma hiilgeajal paistis ta silma Erasmuse humanistlike ideede – „Uue Õpetuse” – toetajana); Anne Boleyn ilmutas, jällegi tänapäevastes terminites, tugevaid protestantlikke kalduvusi ammu enne, kui Rooma tegevus tema ja Henry abielu blokeerimisel tegi naisest reformimeelsete enesestmõistetava liitlase; Jane Seymour, kes on läinud ajalukku kui protestantlik kuninganna, klammerdus tegelikult vana usu külge; Kleve Anna, kellega abielluti ta „luterlike” sidemete pärast, oli kasvatuselt katoliiklane; õige protestantlik kuninganna oli hoopis Catherine Parr. Tõde – nagu nii sageli * „Divorced, beheaded, died, divorced, beheaded, survived.” – Tõlkija märkus.

9

Henry VIII kuus naist

seal, kus ajaloos on mängus naised – on ühtaegu keerukam ja huvitavam kui legend.

Mu esmane eesmärk seda raamatut kirjutama asudes oli heita pilk naistele stereotüüpide taga – mil määral, kui üldse, olid nad sellised sildid ära teeninud? – ja üksiti jutustada kuue elu lood, mis on huvitavad ka iseseisvalt, hoolimata sellest, kuidas nad lõppesid. Seda silmas pidades olen püüdnud – kus võimalik ja liialt pingutamata – vältida tagantjärele tarkust. Lühidalt, ehkki meie teame, et Henry VIII abiellus kuus korda, peame alati meeles pidama, et temal endal sellest aimu ei olnud.

Kuueteistkümnenda sajandi algus oli aeg, mil ettekuulutused olid populaarsed ja prohvetid enesekindlad: mehed ja naised murdsid pead iidsete värsside kohal, mis võisid (ja võisid ka mitte) ennustada selliseid sündmusi nagu kardinal Wolsey langus, lahkulöömine Roomast ja kloostrite laialisaatmine. Ent iial ei ennustatud, et kuningas astub altari ette kuue naisega, ja kui keegi olekski seda teinud, poleks kuningas teda uskunud. Samuti poleks ükski kuuest kuningannast puhta kullana võtnud ennustust saatusest, mis teda ees ootas: mitte ühel, vaid kahel printsessil oli määratud oma elu hüljatuna lõpetada; samavõrra üllatavalt oli neljale tagasihoidliku sünnipäraga naisele antud saada kuninga kaasaks; ja kõige hämmastavamal kombel (nagu tollal tundunuks) pidid kaks neist näiliselt sugugi mitte erandlikest naistest surema reeturi surma.

Ja lõpuks poleks muidugi keegi osanud ette arvata, et nõtke ja kuldjuukseline muinasjutuprints, kes asus Inglismaa troonile veidi enne oma kaheksateistkümnendat sünnipäeva 1509. aastal – „kõige kenam prints Euroopas” –, sureb peaaegu nelikümmend aastat hiljem rasvunud koletisena ja pigem Sinihabeme kui muinasjutuprintsi reputatsiooniga. Ärgem unustagem, et Henry VIII kuue naise lugu, koos kõigi seksuaaldraama, paatose, õudusjutu ja ajuti ka komöödia elementidega, täitis hämmastusega terve Euroopa. Prantsusmaa kuningas – kellele endalegi polnud abieluvälised rõõmud tundmatud – ei suutnud oma kõrvu uskuda, kui talle öeldi, et ta „vend” Inglismaal on äsja hüljanud neljanda, vaevalt kuus kuud tagasi võetud abikaasa veel lapseohtu olevuse pärast, kellest mitte keegi kunagi varem midagi kuulnud ei olnud ja kes oli küllalt noor, et sobida ta esimese naise 10

Proloog

lapselapseks. „Selle kuninganna, kes tal praegu on?” küsis François I, ja kui talle seda kinnitati, tõi kuuldavale sügava ohke. Ebadiskreetne õuedaam kõneles paljude nimel, kui ta 1540. aastal hüüatas: „Mis mees see kuningas ometi on! Kui palju naisi ta veel võtab?”

Mu teine eesmärk oli heita valgust teatud aspektidele naisajaloos nende kuulsate – esmajoones oma abielude tõttu – eksemplaride elude kaudu. Sest just siin peitubki asja mõte. Abielu oli see triumfikaar, millest naised – peaaegu eranditult – läbi pidid astuma, et avalikkuse pilgu ette jõuda. Ja abiellumisele järgnes, vähemalt teoorias, naise täielik enesesalgamine. Väga lihtsate sõnadega selgitas tolleaegset vaadet abielule üks neist, kes naiste olukorrale kaasa tundis, Hispaania filosoof Juan Luis Vives: „Naise armastus abikaasa vastu sisaldab austust, kuulekust ja alistumist. Mitte ainult meie esivanemate traditsioonid, vaid kõik inimese ja Jumala seadused ühinevad selle võimsa Looduse häälega, mis nõuab naistelt sõnakuulmist ja allaheitlikkust.” Ent nii ebatavaline kui see ka ei näi, toetas Vives avalikult naiste haridust ja Aragóni Catherine konsulteeris temaga oma tütre Mary Tudori koolitamise asjus; samas esindas Vivese usk, et naine on „habras olevus, nõrga otsustusvõimega, ja laseb end kergesti petta, mida näitas juba meie esiema Eeva, kelle Saatan kerge vaevaga lõksu püüdis”, tollal üldlevinud vaadet.

Isegi Sir Thomas More, keda mõnikord peetakse naiste hariduse väljapaistvaks edendajaks, sest ta toetas igati oma tütre Margareti koolitamist, avaldas kord lootust, et tütre tulevane laps sarnaneb emale kõiges peale „tema alama soo”. Liberaalide Vivese ja More’i selja taga marssis ridade kaupa inimesi, nii mehi kui ka naisi, kes võtsid naisterahva madalamat seisundit – ja tema allumist abikaasale – enesestmõistetavana. Kui see käis tavaliste naiste kohta, kes kummardasid oma tavaliste meeste ees, siis kui palju aukartustäratavam pidi olema kuningliku abikaasa võim! Henry puhul on meil tegu kuue naisega, kes olid kordamööda abielus riigi kõrgeima instantsiga, kuningliku valitseja ning alates 1543. aastast ka isehakanud kirikupeaga. Pole ime, et noor ja kergeusklik Katherine Howard oli veendunud, et kõikvõimas kuningas (kellega ta abielus oli) saab teada viimsest kui patust, mis pihitoolis ilmsiks tuleb. Catherine Parr, üks väheseid naisi tol perioodil, kelle kirjatöid (palveid ja mõtisklusi) ära trükiti, väljendas end sel 11

Henry VIII kuus naist

teemal oma „Patustaja nutulaulus” vägagi avameelselt: „Valguse lapsed… Kui nad on abielus naisterahvad, õpivad nad pühalt Pauluselt, kuidas olla kuulekas oma abikaasale.”

Just siin kerkib esile too imetlusväärne paradoks, mis teeb naisajaloo uurimise nii kütkestavaks ja isegi ülendavaks nende jaoks, kes seda praktiseerivad, ja mitte lihtsalt haletsusväärseks kannatuste kroonikaks. Selles teoreetilise alistumise õhkkonnas õilmitsesid lopsakad, energilised karakterid: tuleb tähele panna, et isegi naiivne Katherine Howard ei arvanud, et teatud patte ei tohiks sooritada – neid lihtsalt ei tohiks pihitoolis mainida. Ülejäänud viis naist, nagu me loo lahti rulludes näeme, ilmutasid märkimisväärsel määral söakust ja trotsi, mille üle naised, kes tänapäeva ühiskonnas elavad palju turvalisemates tingimustes, võivad veel praegugi uhked olla.

Ehkki see lugu jutustab kuuest väga erinevast naisest (ses mõttes tabavad stereotüübid märki), on ta oma põhiolemuselt koondnarratiiv, peegeldades toda olulist sidet, mis eksisteeris nende mitmete naiste vahel, kellest ühegi elu pole võimalik sulgeda teistest eraldi omaette sahtlisse. Õukonnahierarhias oli Anne Boleyn Aragóni Catherine’i õuedaam enne, kui tema asemele astus; Jane Seymour teenis Anne Boleynit, Katherine Howard aga Kleve Annat; Anne Parr ümmardas Katherine Howardit ja tõi niimoodi õukonda oma õe Catherine’i.

Kahtlemata ei sööstnud kuningas Henry kergesti ühest abielust teise (nagu mõnel tänapäeva seerialahutajal vähemalt teoreetiliselt kombeks). Stabiilsus, mis iseloomustas ta esimest abielu Aragóni Catherine’iga – see kestis peaaegu kakskümmend aastat, hoopis pikema perioodi, kui sageli mõistetakse –, andis teed tormilisele ajastule, mil liigagi sageli oli korraga elus kaks naist, kes täitsid või olid täitnud Inglismaa kuninganna osa. Isegi kui tema saatust ei saa suuruselt võrrelda Aragóni Catherine’i omaga, on Kleve Anna pentsik ja pikaleveninud viibimine Inglise õukonnas pärast lahutust kuninga „hea õe” aurollis kahtlemata üks selle loo kummalisemaid episoode. Meieni on jõudnud olupildike, kuidas ta 1541. uusaastapidustustel tantsib rõõmsal meelel kuningannaga, kes oli võtnud tema koha – Katherine Howardiga –, samas kui vana kuningas voodisse komberdab, et oma haiget jalga tohterdada.

12

Proloog

Teised vahetused muidugi nii rahulikult ei kulgenud, ja selles mängib suurt rolli armukadedus oma mitmetes avaldumisvormides: mitte ainult hüljatud kuningannade meeleheitlik armukadedus, vaid ka kuninga seksuaalne kiivus, kui ta avastas, et on langenud reetmise ohvriks. Rivaliteet oli samuti paratamatu, arvestades kui kõrged olid panused selles suures Inglismaa kuningaga abiellumise mängus – asjassepuutuva naise jaoks ja ka tema riigi jaoks, kui ta juhtus olema printsess; ja tema pere jaoks, kui ta oli pärit lihtsamast soost. Siiski ei anna see elulookirjutajale põhjust noid rivaliteete veel viissada aastat hiljem põlistada. Ma ise ei pidanud vajalikuks soetada omale kuue kuninganna hulgast lemmikut – erinevalt kuningas Henry VIII-st endast, kellele Jane Seymour jäi „õigeks naiseks” ja „ülimalt armastatuks” põhjusel, et kinkis talle poja. Taoline eelistamine läks isegi nii kaugele, et pärast surma jäädvustati Jane Seymour väljapaistvale kohale Henry suuremõõtmelisel perekonnaportreel, kui tegelikult seisis samal ajal kuninga kõrval elav, lojaalne abikaasa Catherine Parr.

Vastupidi, ma olen püüdnud iga naist kohelda sümpaatiaga, mille nad minu arvates on kõik ära teeninud oma hoopiski mitte kadestusväärse (minu meelest) saatuse tõttu olla abielus Henry VIII-ga. Samas olen üritanud jääda erapooletuks, lähtudes tänapäeva hinnangutest; mitte ükski kuninga kuuest naisest ei läinud temaga paari oma tahte vastaselt. Loodetavasti on mul õnnestunud säilitada samasugune erapooletus ka kuninga enda suhtes: selle hiiglasliku, keskse meiupuu suhtes, mille ümber ta naised tantsima pidid. Ent muidugi pole see Henry lugu. See on tema naiste lugu.

Et lugejat mitte segadusse ajada, olen eelistanud nimede õigekirjutuses selgust järjepidevusele, isegi kui see viib teatud anomaaliateni. Näiteks olen kasutanud nimekuju Aragóni Catherine, mitte Katherine, nagu muidu kombeks (ta alustas oma elu Hispaanias kui Catalina, ent kutsus end Katherine’iks ja kasutas Inglismaal põhiliselt – kuid mitte alati – initsiaali K). Samuti räägin Catherine Parrist, kes võis olla ristitud varasema kuninganna järgi; kuid tema eelkäijat nimetan vahetegemise huvides Katherine Howardiks. Samal põhjusel olen pidanud paremaks

13

Henry VIII kuus naist

tarvitada varianti Kleve Anna (nii tunti teda ta kodumaal) ja mitte Anne, nii et meil on ainult üks kuninganna Anne – Boleyn.

Mis puudutab teisi võõramaiseid nimesid, olen jälle lähtunud lugeja huvidest. Näiteks Austria Margarethet, keiser Maximilian I tütart, kes oli abielus Hispaania infant Juaniga ja seejärel Savoia hertsogi Philibertiga ning tegutses viimaks Madalmaade regendina, olen läbi raamatu nimetanud ertshertsoginna Margaretheks; samamoodi jääb Prantsuse kuninga François I õde alati Marguerite d’Angoulême’iks, vaatamata sellele, et ta abiellus kordamööda hertsog d’Alençoni ja Navarra kuningaga. Samuti olen kaasajastanud õigekirjutust, kus vaja, ning dateerinud kirjad ja dokumendid nii, et kalendriaasta algab 1. jaanuarist nagu praegu, mitte aga 25. märtsist nagu tollal.

Selles raamatus võlgnen suurt tänu viidete sektsioonis äramärkimist leidnud paljude teadlaste paljudele töödele. Ma sooviksin tänada Fräulein Bärbel Brodti, kes nõustas mind Kleve Annat puudutava saksakeelse materjali asjus ning seda tõlkis; Salisbury markiid, kes lubas mul tsiteerida Robert Whittingtoni ladinakeelset panegüürikat Anne Boleyni auks ja hr Richard Murrayt, kes selle ära tõlkis; (lord) Hugh Thomast jutuajamiste eest Hispaania viieteistkümnenda sajandi kuningliku genealoogia asjus; dr H. C. Waymenti ta asjatundlike nõuannete eest vitraažakendel kujutatud kuningannade heraldiliste sümbolite osas; Londoni Raamatukogu ja Briti Raamatukogu Ümarsaali personali.

Samuti tahaksin eriliselt ära mainida inimesi, kes osutasid mulle mitmel moel abi, ning neid tänada: dr Susan Bridgen; hr Lorne Campbell; St. George’i kabeli arhivaar Enid Davies; dr Maria Dowling; National Trusti administraator hr Howard Eaton Blicking Hallist; dr Susan Foister; Frantisek Frölich, PhD; hr Tony Garrett; professor Barbara J. Harris; hr Richard Hall Cumberlandi ja Westmorlandi Antiigi- ja Arheoloogiaühingust; hr S. J. Hession Peterborough’ katedraalist; hr Peter Holman; Kendali Püha Kolmainu kiriku vikaar reverend George Howe; Londoni Toweri administraator hr N. W. Jackson; dr Susan E. James; dr Lisa Jardine; endine Briti Muuseumi müntide ja medalite osakonna kuraator hr Mark Jones; pr Sharon Johnson Kuningliku Relvakambri fotoraamatukogust; dr Rana Kabbani; dr Peter Le Fevre; dr Nati Krivatsky Washingtoni Folgeri Shakespeare’i Raa14

Proloog

matukogust; hr David Lyon Riiklikust Meremuuseumist; pr Claire Messenger Briti Raamatukogu graafika ja joonistuste osakonnast; Westminsteri toompraost reverend Michael Mayne; Westminster Abbey dokumentide arhiivi aseraamatukoguhoidja pr E. Nixon; hr Richard Ollard; hr Geoffrey Parnell English Heritage’ist; hr Brian Pilkington; Norfolki hertsogi raamatukogu juhataja hr John Martin Robinson; Nottinghami ülikooli käsikirjade osakonna asejuhataja pr Lynda Shaw; Kendali linnapea, volikogu liige W. Stewart ja linnavarahoidja hr Percy S. Duff; hr David Spence Riiklikust Meremuuseumist; hr Steven Tomlinson Bodley Raamatukogu Lääne-Euroopa käsikirjade osakonnast; Hampton Courti palee kuraator hr Simon Thurley; Londoni Toweri asekomandant kindralmajor Christopher Tyler; endine Peterborough’ toompraost reverend Randolph Wise. Ehk peaksin lisama, et kui välja arvata nende eespool nimetatud isikute panus, olen oma uurimistöö teinud, nagu alati, ise, mida ma pean üheks oma töise elu suurimaks rõõmuks ja privileegiks.

Iseäranis tänulik olen Jasper Ridleyle, kes luges käsikirja ning tegi olulisi märkusi (mis tahes vead on muidugi minu omal vastutusel); oma emale Elizabeth Longfordile, kes seda raamatut väga varases staadiumis teraval pilgul luges; Douglas Matthewsile indeksi koostamise eest – jälle kord; Michael Shaw’le Curtis Brownist; Christopher Falkusele ja Hilary Laurie’le Weidenfeld & Nicolsonist; ja Sonny Mehtale Knopfist. Mis puudutab imelist Georgina Goodingit, kes käsikirja ümber trükkis ja kettale salvestas, siis pidi ta ilmselt olema peaaegu sama tänulik kui mina, et kuningas Henry VIII ei abiellunud seitsmendatki korda. Nagu ma kahtlustan, jagas seda tunnet ka mu perekond eesotsas mu abikaasaga, kellele raamat on õigusega pühendatud tunnustusena tema toetuse eest. Õieti pakkus kogu idee välja mu New Yorgi sõber Robert Gottlieb talle hoopiski mitte iseloomulike arglike sõnadega: „See ei tundu vist eriti hea mõttena, aga…” Ja lõpuks tahangi tänada just teda, kelleta – seda võin ma öelda kogu tõsidusega ja kartuseta klišeelisusse langeda – see raamat poleks eales teoks saanud.

Antonia Fraser kõigi pühakute päev 1990 – Maarja kuulutuse päev 1992 15