HENRIKA DE KERMADEC
HÄBITU
Tegu on tõestisündinud muinaslooga. See on kokku pandud minu isiklikest kogemustest – nendest, mida ma mäletan (ja tahan mäletada) – ning kõige muu puhul olen ära värvinud oma mälu mustad augud. Kuna minu eesmärk on ennekõike jutustada lugu, olen võtnud endale vabaduse ümber paigutada inimesi, kohti ja aegu: kärpida ja ühendada, dramatiseerida ja mõnikord lausa lihtsustada. Raamatu tegelased on lõpliku kuju saanud minu mõtetes. Teiste inimeste kohta kirjutamine ei saa kunagi olla läbinisti tõene, mõtted ja motiivid on väljamõeldud, sõnad ja teod tõlgendatud. Dialoogid ja sisemonoloogid on keelelised kompositsioonid – mälestuste ja muljete segu. Need ei vasta täpselt toimunud vestlustele, vaid püüavad edasi anda seda, mis tunne oli. Keegi teine võib rääkida hoopis teistsuguse loo, aga selle loo räägin mina ja see on järgmine:
PROLOOG
„Kas ma olen endale laigud kaenla alla higistanud?” mõtlen, vaadates linnapea suud, kui ta prantsuskeelseid sõnu hääldab. Tema kohal ripub Emmanuel Macroni pilt. Muigan selle peale endamisi. Pöördun tumedapäise mehe poole enda kõrval ja uurin tema mehenägu. Tumedaid tihedaid kulme ja tumedat tihedat habet. Muie kasvab naeruks, kui ulatan talle antiikse südamekujulise hõbedase karbi. Ta avab selle närviliste sõrmedega, õngitseb punase satääni seest välja kuldse pitsersõrmuse. Siis libistab ta selle kohmakalt mulle sõrme. Vahin oma sõrme, nagu oleks see võõras kehaosa, vaimustuse ja õõva segu levib rinnakorvist alla kõhtu ja hetkeks unustan hingata. Naerame mõlemad, kas siis kergendusest või olukorra absurdsusest, võib-olla mõlemast. Tõlk tõlgib prantsuskeelsed sõnad ära, kuigi ma tean, mida presidendi pildi all seisev madame linnapea pidulikult kuulutab. Sulen silmad, hingan sügavalt sisse, pigistades märjad kaenlaalused kokku. Mismoodi kõigist maailma inimestest just mina siia sattusin?
7
ESIMENE OSA
I
Pirkanmaa, juuli 2018
Laelühtri piirjooned paistsid hämaras valguses ähmaselt. Puutarhakatu oli vaikne, aga mul ei tulnud und. Pooleldi täis kohver vedeles voodijalutsi juures põrandal, ma polnud pärast Helsingist naasmist jaksanud oma asju lahti pakkida. Kohvrist voogas põrandale vikerkaarevärviline pulmakleit. Olin häbenenud kleidi ostmist kirbuturult, et keegi ometi midagi ei arvaks, ja kohe järgmisel õhtul olin selle oma kortermaja pööningukoridoris värvi täis pihustades ära määrinud. Kaks päeva enne tänast kandsin seda uhkelt Pride,i paraadi Roosamusta plokis, käsikäes oma uue tüdrukuga, kes kandis samasugust kleiti. Olin kandnud sama kleiti, kui esinesin koos oma drag-rühmaga suurel linnafestivalil. Minu alter ego oli laval, särapisarad silmis, pulmakleidi seljast kiskunud ja söönud seejärel ära inimsüdame kujulise tükikese toorest liha, nii et kunstverd voolas mööda valget pitskorsetti ja sukapaelu alla. Publik oli vaimustuses. Mina niisamuti. Kui mu drag-tsükkel oli kord pöörlema hakanud, ei suutnud miski seda peatada. Olin äsja andnud ajalehele intervjuu enda asutatud drag-klubi kohta, see oli esimene omataoline Tampere linnas. Seejärel olin Hispaania suurimas ajalehes
11
teatanud, et ükski sugu ei ole drag-kunsti esitamisel takistuseks. Järgmine suur etteaste toimus Brasiilias. Kõik see oli mõnevõrra irooniline. Olin drag,iga tegelenud vaid paar aastat, tahtsin seda lihtsalt proovida, et ennast tervendada, ja ühtäkki avastasin, et tervendan sellega ka teisi. Minu kümne aasta pikkune muusikukarjäär ei olnud aga kunagi samamoodi lendu tõusnud. Ma ei olnud ka ennast jäägitult sellele pühendanud, isegi mitte proovinud. Ma ei olnud valmis end sel moel paljastama, eelistasin pigem laval mask ees riideid seljast heita, kui inimestele rääkida, mis mu peas toimub. Kuulasin oma hingetõmbeid tühjas voodis, kuhu ma tol ööl kedagi enda kõrvale magama ei võtnud, ja tundsin end sama tühjana. Mingis mõttes oli mul olemas kõik, mida olin arvanud end tahtvat, ja sellest oleks pidanud piisama, et mind õnnelikuks teha: ilus korter, sõbrad, armukesed, pealtnäha magus elu. Sain teha põnevaid, tähendusrikkaid asju. Ma armastasin oma drag,i, rulluisu-derby,t ja aktivistide kogukondi. Neid ainsaid, kuhu ma tundsin end kuuluvat. Aga ma olin ikkagi eraldi. Alati. Tühjus oli tuttav. Seesama, mis oli sundinud mind viieteistaastaselt keeleneeti panema, täisealiseks saades puupalja ja kodutuna Dublinisse kolima. Teatrikooli kandideerima, lõpuks modellindusega tegelema, siis pooled juuksed maha ajama ja tätoveerimismasina ostma. Proovisin erinevaid rolle ja alati sai mul neist varsti kõrini. Need olid alati liiga ahtad, liiga ühemõõtmelised. Ja mina tahtsin sobida kõikidesse – või mitte ühessegi. Vaatasin laelühtrit, ja samasuguse tühjusest tekkinud mõttevälgatuse peale, mis oli varemgi mu elu uuele teele suunanud, otsustasin, et tahan nüüd elada Prantsusmaal. 12
Ma ei tea siiani, miks. Miks ma tahtsin minna kõigist maailma paikadest just sinna? Ma ei osanud sõnagi prantsuse keelt – ma polnud Prantsusmaal isegi kunagi käinud –, aga otsustasin lihtsalt taas proovida uut rolli. Uues keskkonnas.
13
II
Provence, juuli 2018
Seisin keset ööd tundmatu küla serval, ringtee keskel. Ritsikad siristasid ja öine soe niiskus lõhnas. Panin oma raske matkaseljakoti jalgade juurde maha, maapinnast kerkis veel eelmise päeva kuumust. Vaatasin hämaras igasse suunda, nägin ainult asfaltteid ja nende ümber pimedusse mähkunud puid. Nihutasin keharaskuse ühelt jalalt teisele. Kas ööbuss, mis asendas tühistatud Barcelona–Marseille lendu, jättis mu ikka õigesse kohta? Kuue tunni pikkuse sõidu jooksul pidin halvasti inglise keelt rääkivat juhti mitu korda veenma, et ta paneks mu maha poolel teel, Provence,i piiril, et jõuaksin õigeks ajaks kohale. Pärast seda, kui olin veel paar korda mööda ringtee muruplatsi edasi-tagasi kõndinud, märkasin kauguses tuhme tulesid ja seejärel võttis minu ees kurvi väike valge auto. „Tere!” hüüdis juht paokil aknast. Hääl oli selge ja rahulik. Meil poleks nagu olnud kuhugi kiiret, olgugi et olin mitu tundi hiljaks jäänud ja üritanud peast tõrjuda kõiki neid võimalusi, et see hetk ei pruugigi kunagi saabuda. Ronisin keset tühja teed autosse ja istusin tema kõrvale. Kallistasime
14
nagu inimesed, kes juba tunnevad teineteist, kuigi selja taga oli vaid paari nädala jagu sõnumeid ja üksikud fotod. „Tore tutvuda!” Mõlemal pool vilksasid mööda tumedad puud, mis pidasid sammu mu mõtetega, kui auto liikus mööda nende vahel looklevat asfalti. Esitulede valgus tungis läbi Provence’i maakonna pimedate väikekülade, millest kuulsin lugusid, kuid mida ma veel konteksti asetada ei osanud. Enamik kommentaare läks mul ühest kõrvast sisse ja teisest välja – mitte sellepärast, et olin 12-tunnise reisi järel kurnatud, vaid sellepärast, et olin kohalejõudmise pärast põnevil ja entusiastlik. Pooletunnise sõidu järel jõudsime tillukesse külla, kus kõik näis olevat ehitatud iidsest kivist. Sellest kiirgas rahu ja ajalugu, just nagu ma lootnud olingi. „Kas teeme tiiru ümber küla, et näeksid, millises kohas sa elama hakkad?“ Noogutasin, kuigi mõistsin, et ta oleks pidanud juba ära minema, ja ma isegi ei näinud öises kella kaheses pimeduses midagi.
D Kuldset retriiverit meenutav krants hüppas elevusega minu vastu püsti. Sügasin teda, püüdes samal ajal eeskuju järgida ja kingad jalast võtta. Siin võeti need nähtavasti jalast ära nagu Soomeski. Astusin heledasse Põhjamaade stiilis korterisse, kus diivanitel vedelesid riidekuhjad ja valge pika karvaga vaip oli täis pooleldi pakitud kohvreid.
15
„Suveniiridele peab ruumi jätma,” ütles ta, märgates ilmselt, et mu pilk peatus kohvrite hulgal, ja vaatas seejärel mu seljakotti, kuhu olin pakkinud üksnes hädavajaliku. „Kuidas Soomes ilm on? Muide, külmkapis on poolik veinipudel, võid juua. Ja söö juust ära. Kummad kingad ma võtan? Võib-olla mõlemad. Õigus jah, pean meeles pidama, et sulle autovõtmed anda. Muide, sa oled homme peole kutsutud, kohtud mu sõpradega.” „Ee, okei, jah, hmm, nojaa,” vastasin väsinud hämmingus. Ta ei sobinud sugugi minu ettekujutusega arstist, kes mängib klassikalist klaverit – olgugi et ta oli arst, kes mängis klassikalist klaverit. Ta oli pikka aega maal elanud, lapsi saanud, lahutanud oma prantsuse abikaasast. Kui veel pool tundi oli möödunud ja kõik kohvrilukud kinni tõmmatud, istusime ikka veel soojale rõdule. Arst tõi lauale külmad õlled ja tuhatoosi. Ta rüüpas õlut, puhus suitsu pimedasse öhe ja vestles rahulikult ning alles siis, kui tema sõber kolmandat korda helistas ja ütles, et nad peaksid nüüd kohe lahkuma, kui Arst tahab oma lennule jõuda, kustutas ta elegantselt sigareti, jõi viimase lonksu ära ja tõusis püsti. Uksel andis ta mulle, inimesele, keda oli alles paar tundi varem kohanud, oma kodu ja auto võtmed. „No head aega siis! Naudi Prantsusmaad!” Kui auto tagatuled silmist kadusid, sigines vaikus. Mina ja St. Rémy, kahekesi.
16