Gm näidisleheküljed

EMILY HERBERT

GEORGE MICHAEL EELARVAMUSTETA ELU 1963–2016

Originaali tiitel: Emily Herbert George Michael – The Life 1963-2016 John Blake Publishing Limited, 3 Bramber Court, 2 Bramber Road, London W14 9PB, England Tõlkinud Vallo Kask Toimetanud Marju Randlane Kujundanud Jan Garshnek Fotod: John Blake Publishing Ltd © Emily Herbert 2017 © Tõlge eesti keelde Vallo Kask ja Kirjastus Kunst, 2017 ISBN 978-9949-437-98-6 Trükitud trükikojas Pakett www.kirjastuskunst.ee tellimused@kirjastuskunst.ee

2 GEORGE MICHAEL

SISUKORD

TÄNUAVALDUSED 5 1. IKOONI SURM 7 2. KREEKA POISIKE 21 3. WHAM, BAM, I’M A MAN 35 4. GUILTY FEET HAVE GOT NO RHYTHM 49 5. HIINA VALLUTAMINE 61 6. SOOLOKARJÄÄRI ALGUS 75 7. SOMETIMES THE CLOTHES DO NOT MAKE THE MAN 88 8. ARMASTUS JA TRAGÖÖDIA 103 9. KAPIST VÄLJA (ESIMENE OSA) 117 10. KAPIST VÄLJA (TEINE OSA) 131 11. PROTESTILAULIK 145 12. PALAVALT ARMASTATUD MEES 159 13. SAABUB PIMEDUS 169 14. SÕBRAD JA TÜLID 183 15. LAULEV KREEKLANE – GEORGE TEISTE MEENUTUSTES 193

Section 1 3

4 GEORGE MICHAEL

TÄNUAVALDUSED

Suur tänu mu hindamatule kirjastajale John Blake’ile mitte ainult selle raamatu avaldamise eest, vaid ka äärmiselt väärtusliku pilguheidu eest George Michaeli karjääri algusaegadesse. Samuti tänan imelist ja kannatlikku toimetajat Toby Buchanit kogu töö eest, mis ta selle raamatuga tegi.

Section 1 5

6 GEORGE MICHAEL

1

IKOONI SURM

2016.

aasta esimesel jõulupühal olid kõik britid mõnusalt maha istumas, et hakata seedima kalkunit, ahjukartuleid ja rooskapsast, kui hakkasid saabuma uudised. Lahkunud oli üks oma põlvkonna kõige kuulsamaid staare. 1980. aastate lemmikpoiss ja täiskasvanult kogu aeg rahvusvaheline superstaar olnud George Michael oli leitud ainult 53-aastasena voodist surnuna oma kodus Oxfordshire’i krahvkonnas Goring-on-Thamesi külas. Tegu oli järjekordse suurt avalikkuse tähelepanu pälvinud surmaga selle poolest erakordsel aastal. 2016. aasta algusest saadik, kui oli surnud laulja David Bowie, oli lahkunud terve rida rokk- ja popmuusika suurkujusid: Prince, Leonard Cohen, ansambli Earth, Wind & Fire asutaja Maurice White, The Beatlesi produtsent George Martin, Keith Emerson, Merle Haggard – see loetelu ei paistagi lõppevat. Lahkunud olid ka paljud muude eluvaldkondade kuulsad esindajad, nende seas kirjanik Harper Lee, näitleja Alan Rickman, Egiptuse poliitik Boutros Boutros-Ghali ja veel palju teisi, mis koos mitme kogu maailma vapustanud poliitilise sündmusega – Brexit, Donald IKOONI SURM 7

Trumpi valimine USA presidendiks, probleemid eurotsoonis ja jätkuv ebastabiilsus Lähis-Idas – näis lausa muutvat meie planeedi põhiolemust. Ja nüüd lisandus vikatimehe süngesse nimekirja sel erakordsel aastal ka George Michael.

Jäi mulje, et George’i surm on eriti traagiline – nagu Prince, oli ta lahkunud aastakümneid enne õiget aega. Terve põlvkond oli kasvanud üles Wham!-i muusika taustal ja jälginud suure osavõtlikkusega, ehkki ka hämmeldunult, kuidas laulja hilisematel aastatel oma deemonitega võitles, kui alkoholi- ja uimastisõltuvus viis kõikvõimalike avalike vahejuhtumiteni, mille tagajärjel leidis tolleks ajaks kõvasti räsitud George end taas ajalehtede esiküljelt.

Kõike seda sai tegelikult selgitada võitlusega, millest avalikkus alguses midagi ei teadnud: George heitles oma homoseksuaalsusega ja tõrkus seda avalikustamast, kartes ärritada oma Küprose kreeklasest isa ja pärast esimest korda rambivalgusesse sattumist ka fänne.

George oli saanud kuulsaks teismeliste ebajumalana, kes eriti meeldis noortele tüdrukutele, ja plaaditööstus ei suhtunud just vaimustusega oma uusima südametemurdja plaani selgitada oma naissoost fännidele, et tema huvid on hoopis mujal. Seetõttu võttiski lauljal-laulukirjutajal aastaid, kuni ta suutis lõpuks kapist välja tulla, mida ta tegi alles siis, kui pärast „nilbe teo” eest arreteerimist 1998. aastal polnud tal tegelikult enam muud valikut – ehkki tuleb tunnistada, et hilisematel aastatel väitis George, et see oli olnud „alateadlikult tahtlik tegu”. Kahtlemata tegi see lõpu aastaid kestnud oletustele selle üle, milline tema seksuaalne sättumus tegelikult on. Aga nagu väga paljudesse George’i vaevadesse, nii suhtus avalikkus ka sellesse suure kaastundega, olles mõistnud, et George Michael on mees, kes maadleb tõsiste probleemidega. Kuigi George kippus kurtma meedia ülemäärase tähelepanu üle, mistõttu ta elu oli pidevalt luubi all, armastati teda samal ajal palavalt ja oli selge, et ta tahab oma deemonitest lõplikult võitu saada.

8 GEORGE MICHAEL

Paraku seda aga ei juhtunud ja peagi sai kurb uudis tema lahkumisest kinnitust. „Teatame sügava kurbusega, et meie armastatud poeg, vend ja sõber George suikus rahulikult jõulude ajal oma kodus igavesele unele,” ütles oma avalduses laulja pressiesindaja Connie Filippello. „Tema perekond palub, et sel raskel ja emotsionaalsel ajal austataks nende privaatsust. Praegusel hetkel ei tule rohkem kommentaare.” Mõistagi arutati palju, mis tegelikult ikkagi juhtunud oli: polnud mingi saladus, et George pruukis kõvasti uimasteid, ja samuti oli üldteada, et ta oli käinud korduvalt võõrutusravil, mis polnud aga tema elu eriti muutnud. Paljud kartsid halvimat, aga lõpuks selgus, et surma oli põhjustanud südamepuudulikkus: ta oli surnud „rahulikult voodis lamades”, ütles George’i mänedžer Michael Lippman. „Olen täiesti löödud,” lisas ta, aga surmaga polnud seotud „absoluutselt mitte midagi kriminaalset”. Igal juhul tuli George’il oma elustiili, täpsemalt uimastite kasutamise eest maksta lõivu. On teada, et heroiinitarvitajaid tabab sageli südame seiskumine. Liikusid visad kuulujutud, et heroiinist oli saanud George’i lemmikuimasti, kuigi tema perekonnaliikmed seda ägedalt eitasid. Polnud siiski kahtlust, et ta oli käinud pikkadel võõrutusravikuuridel ja oli aastate jooksul kõvasti uimasteid tarvitanud.

Kohale kutsuti ka politsei, nagu taolistel juhtudel on ette nähtud, ning pisut enne 2016. aasta 25. detsembri keskööd tegi politsei järgmise avalduse: „Esimesel jõulupühal veidi enne kella 14 kutsuti Thames Valley piirkonna politsei Goring-on-Thamesis asuvasse maavaldusesse. Kahjuks leidis kinnitust, et seal oli surnud 53-aastane mees. Praegusel hetkel on surma põhjus veel ebaselge, aga samas pole alust selle asjaolusid kahtlaseks pidada.”

Umbes kell 13.40 saabus kohale ka kiirabi ja neile, kes kohapeal olid, hakkas tegelik olukord pärale jõudma: George Michael oli tõepoolest lahkunud.

Muidugi oli George’il olnud terviseprobleeme juba aastaid, üks tõsisemaid haigusi oli olnud 2011. aastal tekkinud kopsupõletik, IKOONI SURM 9

mille ajal ta oli vajanud trahheotoomiat ja mis oli jätnud talle püsiva kopsukahjustuse – mehe jaoks, kes oli varem tunnistanud, et ta suitsetab 25 marihuaanasigaretti päevas, oli see tõsine probleem. Liikus kuuldusi, et võib-olla kopsupõletik kordus, aga seekord juba fataalse lõpuga. „Tema kopsud ei taastunudki täielikult,” selgitas üks allikas. „Nii võib juhtuda pärast raskekujulist kopsupõletikku, nagu George’il oli olnud. Mõnikord toob see kaasa kopsu armistumise või kahjustumise, mis võib põhjustada kopsu talitluse vähenemist. See võib tekitada hingeldamist, kuna kopsumaht on varasemast väiksem. George ei varjanud seda, kui palju ta suitsetab. Suitsetamine võib kopse tõsiselt kahjustada ja suurendada järsult infektsiooniohtu. Pärast kopsupõletikku on üleüldse äärmiselt ohtlik suitsetada.” Tegelikult oli George enne seda suitsetamise maha jätnud, aga mitme allika sõnul oli ta uuesti sama pahe küüsi langenud.

Kui juhtunust hakkas läbi imbuma rohkem üksikasju, tuli välja, et George’i oli leidnud tema poiss-sõber, kuulsuste juuksestilist Fadi Fawaz. Fadi oli ilmselgelt šokis. „EI unusta neid jõule kunagi esimese asjana leidsin hommikul voodist oma partneri kes oli rahulikult surnud. Jään sinust alati puudust tundma kalli,” säutsus ta. George’i ekspartner Kenny Goss, kellega ta oli palju aastaid koos olnud (ja paljude arvates oli neist uuesti paar saamas), tegi samuti avalduse: „Tal oli minu elus oluline roll ja ma armastasin teda väga-väga kõvasti. Minu elus ja kõigi nende elus, kes teda samuti armastasid ja imetlesid, jäävad alati tähtsaks need kaunid mälestused ja muusika, mida ta maailma tõi.”

Ka teised kiirustasid talle austust ja lugupidamist avaldama.

Sir Elton John, kellega George oli aastate vältel mitu korda tülitsenud, aga kellega ta oli nüüd üldise arvamuse kohaselt tunduvalt paremini läbi saanud, kirjutas: „Olen sügavas šokis. Olen kaotanud armastatud sõbra – kõige lahkema, heldema inimese ja imelise artisti. Tunnen kaasa ta perele ja kõigile fännidele. @GeorgeMichael #Puhka rahus.”

10 GEORGE MICHAEL

2

KREEKA POISIKE

1953.

aastal otsustas tulevane restoranipidaja, Küprose kreeklane Kyriákos Panagiótou otsida õnne välismaal. Talle turgatas pähe mõte minna Inglismaale: seal olid võimalused valla ja Küpros oli tol ajal Briti koloonia, kuigi iseseisvumine lähenes kiiresti. Tegelikult tähendas Suurbritanniast sõltumatuse saavutamise kampaania seda, et vägivaldsed meeleavaldused polnud haruldased, ja iroonilisel kombel õhutas see küproslasi veelgi rohkem emigreeruma. Kyriákos oli üks neist: ta siirdus oma soojast Vahemere-äärsest kodust jahedale ja vihmasele Inglismaale ning asus tööle kelnerina, mõeldes ise samal ajal, mida edasi teha.

Kyriákos muutis oma nime pisut inglispärasemaks Jack Panoseks ning tutvus ja abiellus Põhja-Londonis Finchley linnaosas töölispäritolu inglise tantsijanna Lesley Angold Harrisoniga.

Noored lõid perekonna: kõigepealt sündis pisike Yioda, kellele peagi järgnes Melanie. Aga tegu oli siiski Küprose kreeklaste perega ja 25. juunil 1963, kui tuli ilmale nende kolmas laps, oli abielupaar üliõnnelik, sest neil oli nüüd poeg. Isa järgi nime saanud Geórgios KREEKA POISIKE 21

Kyriákos oli esimesest päevast peale pere kullakallis lapsuke ning hoolimata hiljem lisandunud rikkusest ja kuulsusest ei kaotanud ta seda staatust tegelikult kunagi.

Panose pere elujärg paranes hiljem tohutult, aga kui George sündis, polnud nad jõukad ja elasid Põhja-Londonis asuvas East Finchley töölispiirkonnas pesumaja peal. Jack töötas iga päev väga kaua, püüdes paremale järjele saada, ja see hakkas ära tasuma: ta edutati restorani juhatajaks.

Kui George oli alles väike, kolis perekond rohelusse uppuvasse Kingsbury elurajooni, kus väike George hakkas mängima Roe Greeni pargis. George meenutas seda eluperioodi ja oma esimest koolipäeva laulus „Round Here”, mis on tema versioon „Penny Lane’i” moodi laulust, kusjuures ka selle video filmiti samas kandis. „Kuulen, et emme kutsub mind Kingsbury pargis,” laulis George liigutavas meenutuses oma lapsepõlvest. Ta õppis Kingsbury keskkoolis, kuni Panose pere kolis uuesti siis, kui George oli varateismeline.

Paljusid võib üllatada, et George Michael, keda peetakse puhtakujuliseks kreeka päritolu britiks, oli vormiliselt hoopis juut.

George’i emapoolne vanaema oli juut, aga kuna ta elas Teise maailmasõja ja holokausti ajal, tegi rahvusvaheline poliitiline kliima naise ärevaks, nii et ta varjas oma juuri, kuigi ta elas Suurbritannias, kus juudi kogukonda ei ähvardanud miski. Ta abiellus mittejuudiga ja kasvatas üles oma lapsed, nende seas George’i ema, avaldamata neile nende tegelikku päritolu, ja kõigi jälgede peitmiseks saatis Lesley kloostrikooli. Tõde tuli päevavalgele alles palju hiljem. „Vanaema arvas, et kui lapsed ei tea, et nende ema on juut, pole nad ohus,” ütles George 2008. aastal Los Angeles Timesile.

Aga juutlus pärandub mitte mööda isa-, vaid emaliini, mis tähendab, et ka George on juut, mida ta on ka rõõmuga tunnistanud.

2001. aastal käis George Iisraelis, et osaleda Tel Avivis peetud Briti fotograafi ja plaadikujundaja Simon Halfoni pulmas, kes abiel22 GEORGE MICHAEL

lus iisraellanna Anat Browermaniga. Ta tegi seda ajal, mil paljud teised kuulsused vältisid Lähis-Ida pidevate poliitiliste pingete tõttu. Samuti väärib märkimist, et George’i surma ajal oli tema kauaaegne elukaaslane Fadi Fawaz moslem, kuigi väga läänelik moslem. Aga kui George oli laps, seisis see kõik mõistagi alles ees.

George jumaldas oma ema ja nad olid väga lähedased kuni 1997. aastani, mil ta suri enne õiget aega 60-aastaselt vähki. Kuna isa töötas iga päev niivõrd kaua kodunt eemal, ei näinud George teda tegelikult eriti palju ja pöördus vajadusel ema poole. „Minu isa oli tüüpiline kreeklane, kes tuleb Londonisse ja töötab 24 tundi ööpäevas, nii et kui ma olin väike, ei mõjutanud tema vaated mind kuidagi,” selgitas George 1987. aastal ilmunud raamatus „Wham!

Konfidentsiaalne: superbändi surm”1. „Nägin seda, mille poole ma püüdlema peaksin, alati läbi ema silmade – ja see polnud raha.” Aga neil esimestel aastatel polnud elu kerge. Mõlemad vanemad pidid väga kõvasti tööd rabama. „Nende religioon oli töö,” rääkis George 2009. aasta veebruaris antud intervjuus The Huffington Postile.

Tema vanemad olid „lihtsalt kogu aeg kurnatud. Nad mõlemad töötasid tohutu kõvasti, et me jõuaks sinna, kuhu nad tahtsid, aga see muutis nad autoritaarseks ... Mind ei kiidetud kunagi, ei hellitatud kunagi. Nii et see polnud just päris nagu „Väikeses majas preerias”. Tõesti ei olnud.” See teema hakkas George’ile vanemaks saades muret tegema ning tõepoolest tundub, et pinged tekkisid hiljem, kui ta oli teismeline ja otsustas, et tahab saada popstaariks.

Pisikest George’i nunnutasid ema ja vanemad õed palju. Tegu oli tüüpilise ühtehoidva Küprose kreeklaste perega ning see ei muutunud ka pärast seda, kui George sai uskumatult kuulsaks ja tal tekkisid selle käigus probleemid, mida on ajakirjanduses põhjalikult lahatud.

Juba väikese poisina teadis George, et saab nautida vabadust, mida õed ei saanud. „Mul on üüratu kalduvus süütundeks, sest ma olin poiss kreeka perekonnas, ma võisin teha, mida tahtsin, „Wham! Confidential: The Death of a Supergroup”.

1

KREEKA POISIKE 23

juba väga väikesest peale – ja ma tegingi seda, sest meie kultuur on patriarhaalne ja annab poisile vaba voli,” rääkis George 2007. aastal BBC Radio 4 saates „Desert Island Discs” saatejuht Kirsty Youngile. „Mul on kaks imelist õde, kes noorte kreeka tüdrukutena ei saanud mõistagi kunagi teha, mida ise tahtsid. Ja mina kasvasin üles kohutava süütundega. Mul oli süütunne juba väikese lapsena, sest ma teadsin, et mul on alati lihtsam toime tulla. See kalduvus süütundeks, mis käis minuga kaasas, võttis kõige kummalisemaid vorme ja ma arvan, et lõpuks mõistsin, et see on üks põhjusi, miks mu elu on olnud nii äärmuslik ja nii ennasthävitav – see kõlab küll ülbelt, aga mul pole kunagi olnud tunnet, et mu anne võiks mind alt vedada.” Tol ajal polnud George seda annet veel siiski avastanud. Ta teadis vaid, et on armastatud pisipoisu, kes võib karistamatult vallatust teha, ja et tema õed seda ei või.

Algaastatel oli Panose peres kahtlemata rahaprobleem ja mõlemad vanemad pidid tööl käima. Hoolimata sellest, et tal olid lapsed, pidas ka Lesley kaht ametit, üht neist kala ja friikartulite kiirtoidukohas, mida ta jälestas, sest „tema kinnisidee oli puhtus, aga ükskõik, kui kõvasti ta end ka ei nühkinud, kalalõhnast juustes ja nahal ei saanud ta lahti,” nagu ütles George intervjuus The Huffington Postile. Kui George jõudis teismeikka, läksid asjad iseenesest lihtsamaks, aga tol ajal oli elu raske.

George oli musikaalne juba väga väikesena, kuigi ta ise on pakkunud mitut seletust, kust tema muusikahuvi pärit on. George’i sõnul ärgitas teda ema, kes oli ise meelelahutusmaailma taustaga, ehkki teda ümbritsevad olud olid palju muutunud, ja mõistis elu seda tahku võib-olla paremini kui poisi isa. „Kui olin seitsmeseks saanud, olin nakatunud laulupisikuga ja ema oli kinkinud mulle lintmaki. Kui sain vanemaks, ei pooldanud isa seda mõtet [proovida muusikukarjääri], aga ema hakkas taipama, et minus võib midagi olla, ja hakkas mind toetama,” meenutas George samas intervjuus. See oli liigagi pehmelt öeldud. George’i isa oli ägedalt vastu mõttele, et tema pojast võiks saada muusik: olles ise alusta24 GEORGE MICHAEL

nud pärast Suurbritanniasse kolimist vaese immigrandina, oli viimane asi, mida ta tahtis, et perekonna poisslaps tegeleks sedavõrd ebakindla valdkonnaga nagu meelelahutusäri. Kui George kasvas ja sai selgeks, et tema popstaariks saamise soov ei kao kuhugi, viis see üha uute kokkupõrgeteni.

Tolle lintmaki tähtsust George’i elus mäletavad teisedki inimesed. Väikese poisina oli George’i parim sõber David Mortimer (hiljem tuntud David Austini nime all), keda saatis laulukirjutajana muusikatööstuses samuti edu ja kes tegi täiskasvanult tegelikult ka koostööd George’iga. Tema mäletab samuti lintmakki, kuigi tal on see küll meeles pisut teises vanuses. „Kasvasime üles samal tänaval ja saime tuttavaks, sest emad lükkasid meid tänaval lapsevankrites ja peatusid, et juttu ajada,” ütles David ükskord, nagu kirjutatakse Daily Mirroris. „Lastena mängisime kogu aeg koos. Kirjutasime laule ja salvestasime need lintmakile. Kui olime umbes kuuesed, tegime ühe loo, mis kandis nime „The Music Maker of the World”. Kas polnud prohvetlik?”

Kõigest hoolimata uskus George, et tegelikult tõukas teda muusikukarjääri poole üks õnnetusjuhtum, kuna see muutis põhjalikult tema huvisid ja viisi, kuidas ta maailmaga suhtles. „Umbes 8-aastaselt oli mul peatrauma. Tean, et see tundub veider ja väheusutav, aga see oli üsna korralik pauk, mu pead õmmeldi ja puha, aga kõik mu huvid muutusid, kuue kuuga muutus kõik,” jutustas George saates „Desert Island Discs”. „Varem olid putukad ja igasugu pisielukad mu kinnisideeks.

Tõusin üles kell viis hommikul ja läksin välja meie aia taha aasale putukaid korjama, enne kui teised ärkasid, ja nüüd äkki huvitas mind ainult muusika. See asi tundus lihtsalt väga-väga imelik. Ja mul on teooria, et võib-olla oli see kuidagi seotud tolle õnnetusjuhtumiga, kogu see vasaku ja parema ajupoolkera värk. Paistis, et keegi mu perekonnast ei märganud seda, aga nüüd olin ma täielikult haaratud muusikast ja pärast seda muutus kõik.”

KREEKA POISIKE 25