Garpi maailm

John Irving Garpi maailm

1 Boston Mercy

Garpi ema, Jenny Fields, võeti 1942. aastal Bostonis kinni ühe meesterahva vigastamise pärast kinos. See juhtus siis, kui jaapanlased olid äsja pommitanud Pearl Harborit ja inimesed käitusid sõdurite suhtes sallivalt, sest ühtäkki olidki kõigist saanud sõdurid, aga Jenny Fields oli üsna meelekindel oma sallimatuses meeste käitumise suhtes üldiselt ja sõdurite suh­ tes eriti. Kinos pidi ta kolm korda kohta vahetama, aga iga korraga tuli too sõdur talle lähemale, kuni ta pidi istuma päris vastu räpast seina mingite tobedate sammaste taga, mis ei lask­ nud tal peaaegu üldse vaadata ringvaadet, ning ta otsustas, et enam ta püsti ei tõuse ja kohta ei vaheta. Sõdur vahetas jälle kohta ja istus tema kõrvale.

Jenny oli kahekümne kahene. Ta oli kolledži peaaegu kohe pärast sisseastumist pooleli jätnud, aga ta oli teinud esimeste seas oma klassis läbi põetajate kursuse ja talle meeldis põetaja­töö.

7

Ta oli sportliku väljanägemisega noor naine, kelle põski kattis alati tervislik jume; tal olid tumedad läikivad juuksed ja kõnnak, mida ema nimetas mehelikuks (ta pendeldas kõndides kätega), ning tema tagapool ja puusad olid nii sihvakad ja trammis, et selja tagant vaadates meenutas ta poissi. Jenny enda arvates olid ta rinnad liiga suured; talle tundus, et see esiletükkiv partii muudab ta väljanägemise „odavaks ja ­kättesaadavaks“.

Seda ei olnud ta hoopiski. Õigupoolest jättis ta kolledži pooleli just siis, kui tal tekkis kahtlus, et vanemad saatsid ta Wellesleysse peamiselt eesmärgiga viia ta kokku ja viimaks ka paari panna mõne heast suguvõsast mehega. Soovitus Welles­ leysse astuda pärines tema vanematelt vendadelt, kes veensid vanemaid, et Wellesley naisterahvastest ei mõelda inetusi ja et neid hinnatakse kõrgelt kui potentsiaalseid pruute. Jennyl oli tunne, et tema koolitamine pole muud kui viisakas viis aega parajaks teha, nagu oleks ta lehm, keda valmistatakse ette üks­ nes kunstseemendusaparaadi sisseviimiseks.

Tema põhiaineks oli olnud inglise kirjandus, aga kui talle hakkas tunduma, et tema klassikaaslasi huvitab peamiselt just see, kuidas omandada kavalusi ja hakkamist meestega läbi­ käimises, ei valmistanud talle mingit raskust loobuda kirjan­ dusest põetamise kasuks. Ta nägi põetajaoskustes midagi nii­ sugust, mida on võimalik otsekohe ellu rakendada, ja nende omandamine ei paistnud põimuvat ühegi kõrvalise ajendiga (hiljem, oma kuulsas autobiograafias, ta kirjutas, et liiga paljud põetajad armastavad liiga sageli edvistada arstide ees, aga sel­ leks ajaks olid tema enda põetaja-aastad juba minevik).

8

Talle meeldis lihtne ja asjalik vormiriietus; vormipluus tegi ta rinnad väiksemaks, kingad olid mugavad ja sobisid tema kiire kõnni jaoks. Öösiti valves käies jäi talle endiselt võimalus raa­ matuid lugeda. Ta ei tundnud mingit puudust noorte meeste järele kolledžist, kes olid torssis ja pettunud, kui neile järele ei antud, ning kõrgid ja äraolevad, kui anti. Haiglas nägi ta sõdu­ reid ja töölispoisse rohkem kui kolledžimehi ning need olid oma ootustes otsekohesemad ja vähem pretensioonikad: kui neile õige pisutki järele anda, siis paistsid nad tänulikud kas või selle eest, et võisid sinuga teinegi kord kohtuda. Siis, ühtäkki, olid kõik sõdurid – ja kolledžipoiste moodi ennast täis – ja Jenny Fields ei tahtnud meestega enam üldse ­tegemist teha. „Minu ema,“ kirjutas Garp, „oli üksik hunt.“ Fieldside suguvõsa varandus oli pärit kingatööstusest, ehkki Mrs Fields, kes põlvnes Bostoni Weeksidest, tõi abielludes perekonda ka omalt poolt üksjagu raha. Fieldside perekonnal oli läinud jalatsialal üsna hästi, nii et neil oli juba aastaid tagasi õnnestunud kingavabrikust eemale kolida. Nad elasid suures laastukatusega majas Dog’s Head Harboris New Hampshire’i rannikul. Jenny käis oma vabad päevad ja ööd kodus – eelkõige selleks, et emale meele järele olla ja veenda auväärt prouat, et ehkki ta „mängib ennast maha põetajana“, nagu ema seda kom­ menteeris, ei lase ta räpakusel oma kõnepruugi ega kõlblus­ tunde üle võimust võtta.

Jenny sai Põhjavaksalis sageli kokku oma vendadega ja sõi­ tis nendega koos rongiga koju. Nagu Fieldside pere kõikidele 9

liikmetele kohustuslik, sõitsid nad Boston-Maine’i rongis Bos­ tonist väljudes paremal pool ja istusid linna tagasi sõites alati vasakul. Nõnda järgisid nad Mr Fields seeniori soovi, kes küll tunnistas, et kõige inetum vaade rongiaknast avaneb just nimelt seda kätt, aga pidas oluliseks, et kõik Fieldsid kohtuksid näost näkku oma majandusliku iseseisvuse ja parema elujärje tahmase algallikaga. Bostonist väljudes raudteest paremale ja tagasi sõi­ tes vasakule poole jäid Fieldsi Vabrikute Haverhilli pealaod ja tohutu reklaamtahvel uljal sammul vaataja poole astuva hiigel­ suure töökingaga. Reklaamtahvel tornis üle tagavararaudteede ja peegeldus lugematute miniatuuridena vastu kingavabriku akendelt. Selle ähvardava, läheneva jala all seisid sõnad: FIELDS – SAMM EDASI NII VABRIKUS KUI PÕLLUL! Fieldsil olid oma mudelid ka haiglapersonali jaoks ja iga kord, kui tütar koju tuli, kinkis Mr Fields talle prii paari kingi. Mrs Fields, kelle silmis tütre lahkumine Wellesleyst vaieldama­ tult samastus kiratseva tulevikuga, tegi Jenny koju tulles talle samuti iga kord kingituse. Mrs Fields kinkis oma tütrele soo­ jenduskotte, vähemasti nii ta ütles – ja Jenny jäi teda uskuma; ta ei teinud pakke kunagi lahti. Ema küsis ikka: „Kallis, on sul veel alles see soojenduskott, mis ma sulle andsin?“ Ning Jenny mõtles hetke, teades, et tõenäoliselt ta unustas selle rongi või viskas minema, ja ütles: „Võimalik, et see on mul ära kadunud, 10

„Neid oli haaranud võõraks jäämise piinlik protsess.“

aga uut pole mul igatahes vaja.“ Ja Mrs Fields, toonud paki peidupaigast välja, sundis tütre seda vastu võtma; pakk ise oli ikka veel apteegi paberis. Mrs Fields ütles: „Palun, Jennifer, ole hoolikam. Ja kasuta seda, palun sind!“ Jenny kui põetaja silmis oli soojenduskotil vähe väärtust; ta pidas seda halearmsaks ja kentsakaks riistaks, mis pakub vana­ moodsat ja rohkem psühholoogilist tröösti. Aga mõned neist pakkidest jõudsid sellegipoolest tema pisikesse korterisse Bos­ ton Mercy Haigla lähedal. Ta hoidis neid seinakapis, mis oli peaaegu täis haiglakingade karpe – samuti avamata.

Ta tundis end oma perekonnast eraldununa ja pidas kum­ maliseks, kuidas nad olid teda tähelepanuga üle külvanud, kui ta oli veel laps, ja kuidas nad siis ühel kokkulepitud, ette kindlaks­ määratud hetkel näisid olevat peatanud tunnete­ voolu ja alustanud ootamist – nagu oleks sul mingi üürikese perioodi vältel ette nähtud koguda armastust (ja küllalt saada) ning seejärel, märksa pikema ja tõsisema perioodi vältel, täita mingi­suguseid kohustusi. Kui Jenny selle ahela katkestas, jättes Wellesley pooleli millegi nii labase nagu põetajaameti pärast, siis ütles ta sellega lahti oma perekonnast – ja nemad, nagu ei oskaks nad teisiti, olid nüüd lahti ütelnud temast.

Fieldside pere jaoks oleks näiteks olnud sündsam, kui ­Jennyst oleks saanud arst või kui ta oleks jäänud kolledžisse seniks, kuni ta oleks mõne arstiga abiellunud. Iga kord, kui ta kohtus oma vendade, ema või isaga, tundsid nad end üksteise juuresolekul ikka ebamugavalt. Neid oli haaranud võõraks jää­ mise piinlik protsess.

12

Ju siis perekonnad sellised ongi, mõtles Jenny Fields. Ta uskus kindlalt, et kui tal on kunagi endal lapsed, siis ei hakka ta neid kahekümneselt sugugi vähem armastama kui kaheselt; võib-olla vajavad nad seda kahekümneselt rohkem, mõtles ta.

Mida kaheaastane üldse vajab? Haiglas olid väikelapsed kõige kergemad patsiendid. Mida vanemaks nad saavad, seda suure­ mad on nende vajadused – ja seda vähem igatses või armastas keegi neid.

Jenny tundis, nagu oleks ta üles kasvanud suures laevas, nägemata, ja ammugi mõistmata, selle masinaruumi. Talle meeldis see, kuidas haiglas taandus kõik söömisele, isegi kui sellega toimetulekuks läks teinekord abi vaja, ja sellele, mis pärast sai. Lapsepõlves polnud ta kunagi näinud musti nõusid; tõtt-öelda oli Jenny olnud kindel, et pärast laua ärakoristamist viskavad teenijad nõud minema (läks õige kaua aega, enne kui tal lubati oma jalga üldse kööki tõsta). Ja kui hommikuti tuli piimaauto piimapudelitega, siis mõtles Jenny üksvahe, et autoga tuuakse ka iga päev uued nõud – eks olnud see heli, see klaasi kilin ja kõlin nii sarnane sellele, mis kostis teenijate juu­ rest suletud köögist, kui nad tegelesid oma nõudega.

Jenny Fields oli viiene, kui ta esimest korda nägi oma isa vannituba. Ta nuhkis selle ühel hommikul välja isa kölnivee lõhna järgi. Ta avastas auruse dušikabiini – üpris moodsa 1925. aasta kohta –, privaattualeti ja rivi pudeleid, mis niivõrd erinesid ema pudelitest, et Jenny arvas olevat leidnud mingi­ suguse salaelaniku peidupaiga, mis on märkamatuks jäädes asunud nende majas juba aastaid. Õigupoolest see just nii oligi.

13

Haiglas Jenny teadis, kuhu miski läheb – ja jõudis tasapisi jälile ka mitte eriti saladuslikele vastustele selle kohta, kust pea­ aegu kõik tuleb. Dog’s Head Harboris, kui Jenny oli väike tüd­ ruk, olid pereliikmetel oma tualettruumid, oma toad ja oma uksed, mille tagaküljel oli oma peegel. Haiglas ei olnud oma­ etteolemine püha; miski ei jäänud saladuseks; kui keegi tahtis peeglit, siis ta pidi seda põetajalt küsima.

Kõige salapärasem asi, mida Jennyl lubati lapsepõlves omal käel uurida, oli olnud kelder suure savipotiga, mis igal esmas­ päeval täideti merekarpidega. Hilisõhtul raputas Jenny ema karpidele maisijahu ja igal hommikul loputati neid värske mereveega pikast torust, mis ulatus keldrisse otse merest.

Nädala lõpuks olid karbid prisked ja liivast puhtad, nende kojad kippusid neile väikseks jääma ja nende paksud, siivutu väljanägemisega kaelad hulpisid soolase vee peal. Reedel aitas Jenny kokal neid sortida; surnud loomad ei tõmmanud puu­ dutamise peale kaela tagasi.

Jenny palus tuua endale raamatu merekarpidest. Ta luges nende kohta kõike: kuidas nad söövad, kuidas nad paljunevad, kuidas nad kasvavad. Merekarp oli esimene elusolend, keda ta täielikult mõistis – tema elu, tema sigimist ja surma. Inime­ sed Dog’s Head Harboris olid vähem ligipääsetavad. Haiglas tundus Jenny Fieldsile, et ta on kaotatud aega tasa tegemas; ta hakkas jõudma äratundmisele, et inimesed ei olegi eriti sala­ duslikumad – või eriti veetlevamad – kui merekarbid. „Mu ema,“ kirjutas Garp, „ei harrastanud kuigi peeneid ­eritlusi.“ 14

Üks silmatorkav erinevus, mida ta oleks võinud mere­ karpide ja inimeste vahel märgata, on see, et enamikul inimes­ tel on teatav huumorimeel, aga Jenny ei olnud huumori suhtes vastuvõtlik. Sel ajal levis Bostonis põetajate hulgas üks teatav anekdoot, Jennyle aga ei tundunud see sugugi naljakas. See anekdoot oli seotud ühe teise Bostoni haiglaga. Haigla, kus töötas Jenny, kandis nime Boston Mercy Haigla ja seda kutsuti Boston Mercyks; peale selle oli veel Massachusettsi Osariigi Keskhaigla, mida kutsuti Keskhaiglaks. Ja siis oli veel üks haigla, Peter Bent Brighami nimeline, mida kutsuti Peter ­Bentiks. Ühel päeval, nagu anekdoot jutustas, peatas Bostonis takso üks kõnniteel seisev mees, kes pidi takso juurde komberda­ des peaaegu põlvili vajuma. Mees oli valu pärast näost tume­ punane; ta oli kas lämbumas või hoidis hinge kinni ning tal oli silmnähtavalt raskusi rääkimisega, nii et taksojuht avas talle ukse ja aitas ta autosse, kus mees heitis näoli tagapingi ette põrandale, põlved lõua alla kõverasse tõmmatud. „Haiglasse! Haiglasse!“ karjus ta. „Kas Peter Bent?“ küsis taksojuht. See oli lähim haigla. „Veel hullem,“ oigas mees. „Molly vist hammustas ta täitsa ära.“ Jenny Fieldsi meelest olid vähesed anekdoodid naljakad, aga see igatahes mitte; noku-naljad polnud Jenny maitse, teda see teema ei tõmmanud. Jenny oli näinud, mis pahandused võivad nokudega juhtuda; tited polnud sugugi veel see kõige hullem. Loomulikult nägi ta inimesi, kes ei tahtnud lapsi saada ja olid rasedaks jäämise pärast õnnetud; neid ei peaks 15

sundima vägisi lapsi saama, mõtles Jenny – ehkki kõige roh­ kem oli tal kahju niiviisi sündinud lastest. Ta nägi ka inimesi, kes tahtsid tulevasi lapsi, ja need panid temagi sama tahtma.

Kunagi, mõtles Jenny Fields, oleks tore, kui ka endal oleks laps – ainult üks. Aga häda oli selles, et ta tahtis teha või­ malikult vähe tegemist mõne nokuga ja ei tahtnud üleüldse tegemist teha ühegi mehega.

Enamuse nokuprotseduuride puhul, mida Jenny pealt nägi, oli tegemist sõduritega. USA armee ei hakanud penit­ silliini avastamise kasulikkust kogema enne kui 1943. aastal ja leidus hulgaliselt sõdureid, kellele ei jätkunud penitsilliini veel 1945. aastani. Boston Mercys raviti nokusid 1942. aasta algupoolel sulfaniilamiidide ja arseeniga. Tripperi raviks oli sulfatiasool – soovitavalt ohtra veega. Süüfilise raviks kasutati sel penitsilliini-­eelsel ajajärgul neoarsfenamiini; Jenny Fieldsi meelest kujutas see endast krestomaatilist näidet kõigest sellest, milleni seks võib viia – manustada inimorganismi arseeni, et üritada seda organismi tagantjärele puhtaks saada.

Teistlaadi nokuprotseduurid olid toimelt kohalikud ja nõudsid samuti palju vedelikku. Jenny pidi sedasorti desinfekt­ siooni puhul sageli abiks olema, sest patsient vajas sel ajal oht­ ralt tähelepanu; õigupoolest vajas ta mõnikord kinnihoidmist.

See oli lihtne ravivõte, mille abil võidi pumbata peenisesse ja ehmatanud ureetrasse kuni sada kuubikut vedelikku, enne kui see kõik uuesti välja tuli, aga pärast seda oli kõigil enesetunne hellavõitu. Mehe nimi, kes leiutas selle protseduuri jaoks apa­ raadi, oli Valentine, ja tema aparaati ennast nimetati ­Valentine’i 16

irrigaatoriks. Veel kaua aega pärast seda, kui dr Valentine’i irri­ gaatorit oli täiustatud ja see hiljem teistsuguse irrigatsiooni­ aparaadiga asendatud, kõnelesid Boston Mercy põetajad sellest ravivõttest ikka kui Valentine’i protseduurist – paslik karistus võrgutajatele, arvas Jenny Fields. „Mu emal,“ kirjutas Garp, „puudus kalduvus romantilis­ teks tunneteks.“ Alguses, kui see sõdur kinos hakkas kohti vahetama – kui ta alustas Jennyle ligi tükkimist –, mõtles Jenny Fields, et mehele kuluks hästi ära üks Valentine’i protseduur. Aga tal ei olnud irrigaatorit kaasas; see oli tema ridiküli jaoks liiga suur. Samuti nõudis selle kasutamine märkimisväärset koos­ töövalmidust patsiendi poolt. Küll aga oli tal kaasas skalpell; seda kandis ta endaga kaasas kogu aeg. Ka polnud ta seda mitte operatsiooni­toast sisse vehkinud; see oli mahakantud skalpell, millel oli tipu juures sügav täke sees (tõenäoliselt oli see põrandale või kraanikaussi pillatud) – peenema töö jaoks poleks see kõlvanud, aga Jennyl polnud seda peenema töö jaoks tarviski.

Alguses oli see tema ridiküli väikesed siidvoodriga taskud katki lõiganud. Siis leidis ta osa vanast kraadiklaasi vutlarist, millesse skalpelli tera sisse sobis nagu täitesulepea oma otsi­ kusse. Selle otsiku ta eemaldaski, kui sõdur tema kõrvale istus ja asetas oma küünarnuki käetoele, mida neil oli (tobedal kom­ bel) ette nähtud kasutada ühiselt. Mehe pikk käsi rippus üle käetoe otsa alla; käsi tõmbles nagu kärbseid peletava hobuse 17

nahk. Jenny hoidis oma kätt ridikülis skalpellil; teise käega hoidis ta kõvasti ridiküli oma valges süles. Ta hakkas ette kuju­ tama, kuidas tema põetajavorm kiirgab nagu pühitsetud kilp ning et tema helendus on see, mis on mingi kõvera juhuse läbi ligi meelitanud selle parasiidi tema kõrval. „Mu ema,“ kirjutas Garp, „oli terve elu valvel ridikülinäppa­ jate ja kintsunäpistajate suhtes.“ Tol korral kinos polnud see sugugi mitte tema ridikül, mida too sõdur tahtis. Mees puudutas Jenny põlve. Jenny ütles oma arvamuse üpris selgesti välja. „Korista oma räpane käsi ära,“ lausus ta. Mitu inimest pöördus ümber. „Noo, mis sa nüüd,“ õhkas sõdur ja tema käsi lipsas kiiresti Jenny vormi alla; ta avastas tugevasti kokku pigistatud reied – ta avastas, et terve ta oma käsivars õlast randmeni oli ühtäkki lõhki nagu pehme melon. Jenny oli lõiganud ühe tõmbega läbi eraldusmärgid ja särgivarruka, lõiganud läbi nahast ja lihastest ning paljastanud küünarliigese kohalt luu. („Kui ma oleksin tahtnud teda ära tappa,“ rääkis ta hiljem politseile, „siis ma oleksin tal randme läbi lõiganud. Ma olen põetaja. Ma tean, kust inimesel veri välja tuleb.“) Sõdur kisendas. Ennast jalule ajanud ja vaarudes lahmis ta Jennyle oma vigastamata käega vastu pead, nii et Jenny pea kõrvakiiludest kumises. Jenny rapsis talle skalpelliga vastu, eemaldades mehe ülemisest huulest tüki, mis oma kuju ja pak­ suse poolest sarnanes pöidlaküünega. („Ma ei kippunud talle kõri kallale,“ rääkis ta hiljem politseile. „Ma püüdsin tal nina ära lõigata, aga ei saanud pihta.“) 18

Nuttes ja neljakäpukil lohistas sõdur ennast vahekäiku ja suundus vestibüüli turvalise valguse poole. Veel keegi kino­ saalis tihkus hirmunult nutta.

Jenny pühkis skalpelli istme külge puhtaks, pani selle ridi­ küli tagasi ja kattis tera kraadiklaasi otsikuga. Seejärel läks ta vestibüüli, kust kostis läbilõikavat ulumist ja kust uksel seisev direktor hõikus hämarasse vaatesaali: „On siin arsti? Palun teid! Kas keegi on arst?“ Keegi juhtus olema põetaja – ja too keegi oli valmis osu­ tama võimetekohast abi. Teda nähes langes sõdur minestusse; õigupoolest ei juhtunud see päriselt verekaotusest. Jenny tea­ dis, kuidas näohaavad verd jooksevad, see oli petlik. Sügavam sisse­lõige käsivarrel vajas loomulikult kohest arstiabi, aga verest tühjaksjooksmine sõdurit ei ähvardanud. Mitte keegi peale Jenny ei tundunud seda mõistvat – verd oli niivõrd palju ja nii­ võrd palju sellest oli tema valgel põetajavormil. Nad said varsti aru, et see oli tema töö. Kinoteenijad ei lasknud teda minesta­ nud sõdurile ligi ja keegi võttis ära tema ridiküli. Hull põetaja!

Segane pussitaja! Jenny Fields jäi rahulikuks. Tema arvates pidi piisama sellest, kui ära oodata võimud, kes asjast aru saavad.

Aga ka politsei ei käitunud temaga kuigi kenasti. „Käid juba ammu selle selliga?“ küsis esimene politseinik temalt teel jaoskonda.

Ja hiljem küsis teine: „Aga kust te teadsite, et ta tahab teid rünnata? Ta ütleb, et ta püüdis teiega lihtsalt tuttavaks saada.“ „See pisike riist on igavesti tige relv, kullake,“ ütles kolmas. „Niisugust asja ei tasu kaasas kanda. See tõmbab pahandust ligi.“ 19

„Siin, räpase meelelaadiga maailmas, oled sa kas kellegi laulatatud naine või kellegi hoor – või siis hoogsalt üheks neist saamas.“

Põetaja Jenny Fields otsustab lapse saamiseks magada elu ja surma piirimail vaakuva poolsegase patsiendi tehnik-seersant Garpiga. Üheksa kuud hiljem näeb ilmavalgust T. S. Garp.

See on humoorikalt siivutu lugu kuulsast emast, omamoodi feministist, ning peaaegu kuulsast pojast, keda huvitab kirjutamine, seks ja maadlus. Lugeja ette astub veidrate ja armastusväärsete tegelaste armaada, mis teeb „Garpi maailmast“ viimaste aastakümnete ühe menukaima romaani.

kirjastus.postimees.ee