Eesti looduskaitse
1OO aastat JUHANI PÃœTTSEPP
1 1 1 1 1 1
0 1 0 1 1 1
0 1 1 0 0 0
0 0 0 0 1 0
1 1 1 0 0 0
0 0 1 0 0 1
1 0 0 1 1
1 1 1 1 1 1 1
1 1 1 1 1 0
0 0 0 1 0 0
0 1 0 0 1 0
1 0 0 0 0 0
0 0 0 1 1
1 1 1 0 1 1 1
1 1 1 1 1 0
1 0 1 1 0 0
1 0 0 0 0 0
0 0 0 1 0 0
0 0 0 0 0
1 1 0 1 0 0 1 0
Sisukord
11 11 18 26 32 45 52 56 64 72 82 93 102 111 116 133 144 145 146 172 194 199 203
Kirjad kõnelevad Pühajõe vastuhakk Rajatähised Saaremaa rannas Looduskaitsekvartal Järvselja metsas Unistuste töö looduskaitsealal Suitsupääsuke, rukkilill, Tamme-Lauri tamm Vahemäng fosforiidi ümber Oled kohanud emaputke, vingerjat, eremiitpõrnikat? Kotkaste ja huntide paradiis Metsad ja rabad jäägu Matkarajad ja linnukaamerad Nõiamaja kassikaku pesa kõrval Mitte minu tagahoovis, mitte kellegi tagahoovis Kas niita õitsvaid võililli või mitte? Kogu Eesti kaitsealaks Ajatelg Kaitsealune Eesti Rahvuspargid Looduskaitsealad Maastikukaitsealad Looduspargid Kirjandust Isikunimede loend
Suur-Sõjatare paljand Võhandu jõel.
9
Viieristi ohvriallikas Saaremaal. Foto: Ove Maidla
10
Kirjad kõnelevad
Pühajõe vastuhakk Esivanemate suhtumisest loodusesse
Võhandut ehk Pühajõge tuleb puhastada, sest muidu läheb ilm halvaks –
nii uskusid me esivanemad. Aastal 1642, heinakuu 8. päeval kogunesid 80 talupoega Osulasse, kus Sõmerpalu mõisnik oli lasknud ehitada veski Võhandule – pikse elupaigaks peetud jõele. Rahvas uskus, et veskiehitus on sulgenud pikse väljapääsutee oma elupaigast jõel ja ilm on seepärast kurjaks läinud ning viljasaagid hävitanud. Kirumpää, Kasaritsa, Räpina ja Vastseliina mõisapiirkondadest kokku tulnud mehed lõhkusid veski maatasa. Veskilõhkujad pidid selle eest vastust andma kohtus, karistusaktsioonides osales sõjavägi. Aastal 1644 talletas Urvaste kirikuõpetaja Johann Gutslaff Pühajõe sõja loo raamatusse. Ta kirjutas selles, et talupoegade sõnul on nende esiisad igal aastal jõge rämpsust puhastanud ja jõele ohverdanud. Gutslaffi raamatust saab lugeda ka Erastvere talupojalt Vihtla Jürgenilt härja ohverdamisel üles kirjutatud piksepalvet: „Võta Pikker! Härja anname palves, kahe sarvega ning nelja sõraga. Künni perast, külvi perast. Õled vask, terad kuld. Tõuka mujale mustad pilved – suure soo, kõrge kõnnu, laia laane pääle ...“ 11
Möödusid sajandid, härgi pikrile enam ei ohverdatud, uskumust aitas
säilitada jõe nimi. Võhandu ülemjooksul kutsub rahvas tänapäevalgi jõge – Pühajõgi. 1930. aastal avaldas Aino Kallas kunagiste sündmuste põhjal jutustuse „Püha jõe kättemaks“. Teose lõpuread küsivad: „Aga inimese vaim, kes sa nagu tõuk palgi all kogu oma ajaliku elu tõngud, mis tead sina? Kas võid sa maailmamere kuristikud kuivaks lasta ja selle hauad läbi puurida? Kas võid sa maakoore nagu oherdiga läbi puurida ja selle sügavusse pilku heita? Kas võid sina tähtede arvu üles lugeda, nagu hõbetaalrid rahavahetaja laual? Sest tõsi on, et sellest silmapilkmest peale, mil Sõmerpalu veski oli maani ära hävitatud, päike hommikul uue armuga tõusis, otsekui andeksandmist kuulutades …“ Kirjanik Jaan Kaplinski on öelnud: „Valdav on veene, et seda, mis on püha, ei tohi kuidagiviisi vigastada või reostada. Igasugune pühade puude, hiite, allikate, järvede intensiivne kasutamine oli välistatud. 1920. aastatel oli arusaamatusi hantide ja mansidega, kes ei julgenud püüda kalu pühades järvedes. See, et osa keskkonda on püha, tähendab peale muu, et osa ressursside kasutamine on keelatud.“ Vana veskikoht Süvahavval Võhandu jõel.
12
Pildiallkiri
Eesti Looduskaitse Seltsi 1972. aasta kokkutulekul panid tugevad käed Võrumaal Osula lähedal Harjumäel paika Pühajõe vastuhaku mälestuskivi. Sobiv kivimürakas oli päevavalgele ilmunud Tartu-Võru maantee ümberehitusel ja Sulbi kooli juhataja Kalju Kongo korraldamisel vedas selle paika kõige vägevam Kirovetsi traktor. 20. sajand oli just lõppemas – ühel päeval
helises Tartus Postimehe uudistetoimetuses telefon. Erastvere metsaülem kurtis isetegevusliku ehk omaalgatusliku prügimäe üle Kanepi lähedal Lajavangul, otse Võhandu kaldal. Seal oli nii, et kes tahtis, see kallas Pühajõe pervele maha, mida tahtis. Prügilas lendlesid tuulega paberitükid ja kilekotid. Poris pikutas aga kõike, mida tsivilisatsioon oli suutnud selleks ajaks luua. Seda oleksid 17. sajandi eestlase silmad heal juhul hirmuunenäoks pidanud. Üheskoos vettisid ravimid ja vanad akud. Pliiakude happeline elektrolüüt valgub aga teatavasti kiiresti pinnasesse. Samas kulges pühaks peetud veesoon. Postimehe uudisteküljel ilmus seepeale lugu pealkirjaga „Kanepi valla prügimägi hukutab Võhandu jõge“. Lajavangu prügine
Looduskaitseobjekti märkiv nõukogudeaegne tulp. 13
pale sattus korraks uudisfookusesse. Mõni kuu hiljem, aastanumber oli siis juba 2000, helistas metsaülem ajalehetoimetusse uuesti: „Seda prügimäge ei ole enam. See on ära koristatud. Puud istutasime peale.“ Lajavangu koristati, sada ja tuhat teist metsaalust prügimäge aga jäid. Tulid küll toredad „Teeme ära“ talgud, aga needki ei suutnud murda Vene okupatsiooni aastakümnetega sugenenud ükskõiksust, kommet sokutada oma tekitatud pahna looduse kanda. Kus elab Eesti pikne? See jumalus, keda Võrumaa talumehed kunagi
kummardasid ja austasid. Pikset, Pikrit ehk äikest on meie muinasusundis nimetatud ka Ukuks. Uku-toponüümika hulk on Võhandu ehk Pühajõe ümbruses märkimisväärne, kirjutas 2014. aastal uurimuses pühast jõest arheoloog Heiki Valk. Mitmeid Võhandu-äärseid kohti on peetud Uku, vanamehe elupaikadeks. Võhandu jõe ürgorg on 1964. aastast looduskaitse all. Süvahavval, kus Võhandu kalda moodustavad punakaskollased liivakivimüürid, asub üks Uku koduks peetud koobas. Koopast vuliseb jõkke rauarikka, punaka veega allikas – ohverdamis- ja palvetamispaik ka paljude 21. sajandi inimeste jaoks. Ehk tuleb esivanemate usk tagasi?! Samas Süvahavva kõrgel kaldapealsel äratab tähelepanu pikselöögist tabatud kuusk, mille tüvelt võib lugeda MTÜ Ürgoru Arendamise Seltsi teadet: „15. juulil 2014 kella 18 paiku liikus siit üle äikesepilv. Pilvest kärgatas kõu ehk pikne ja tabas siin kuuske. [---] Õppevahendina hoiame selle piksest räsitud puu mõneks ajaks vaatamiseks, kuna kohe siinsamas all on koobas, mida kutsutakse ka Uku koopaks. Uku on üks muistsete eestlaste jumalatest, siis võime öelda, et Uku käis külas.“
Uku koobas Võhandu liivakivimüüris. 14
15
Tee Vilsandile kulgeb läbi Käkisilma.
16
17
Rajatähised Saaremaa rannas Eesti looduskaitse esimesed kirjapandud seadusetähed 20. sajandi alguses
Looduskaitse on vähem kui 150 aastat vana. Ta on üpris noor, alles
areneb – seda ei tohi unustada. Kauni ja haruldase looduse riiklik kaitse hakkas kujunema 19. sajandi lõpul. 1898. aastal võeti Saksamaal nõuks luua Ameerika Ühendriikide rahvusparkide eeskujul riigiparke, kus loodus oleks kaitse all. Danzigis asuva Lääne-Preisimaa provintsiaalmuuseumi direktor Hugo Conwentz (1855–1922) sai volituse välja töötada ettepanekud. Euroopa looduskaitses on täheldatavad kaks traditsiooni – Hugo Conwentzi ja Ernst Rudorffi (1840–1916) oma. Conwentz kasutas mõistet Naturschutz (looduskaitse), Rudorffil oli selleks Heimatschutz (kodumaakaitse). Viimane hõlmab kultuuri ja looduse (looduskaitse ja koduuurimise), ei lahuta neid taraga, nagu angloameerika looduskaitseparadigma valdavalt teeb. Liikide evolutsiooni selgitamine ja eriti Charles Darwini „Liikide tekkimise“ ilmumine oli 19. sajandil loodusteadustes kaasa toonud põhjaliku murrangu. Sündis loodusteaduste moevool, milles domineerisid võrdlevanatoomilised, -embrüoloogilised ja -füsioloogilised probleemid. Vajadus lihtsalt ja arvukalt hankida meres elavaid selgrootuid loomi kui sobivaid uurimisobjekte tingis looduse keskel paiknevate laborite asutamise. Neid hakati nimetama bioloogiajaamadeks. Riia loodusuurijate ühingu liikmed olid 20. sajandi algul tutvust teinud Saaremaa loodusega, mis neid nii köitis, et otsustati see ala mitmeks aastaks uurimise alla võtta. Üks ühingu liige Karl Reinhold Kupffer (1872–1935) oli Tartus botaanikat õppides saanud äratust botaanik Edmund Russowilt (1841–1897). 1901. aastal pidas Kupffer Riias ettekande Vaika linnusaartest, mis äratas omakorda ornitoloog Ferdinand Erdmann Stolli (1874–1966) huvi ja viis ta korduvate Saaremaa retkedeni. 18