Eesti arhitektuuri
1OO aastat MART KALM
1 1 1 1 1 1
0 1 0 1 1 1
0 1 1 0 0 0
0 0 0 0 1 0
1 1 1 0 0 0
0 0 1 0 0 1
1 0 0 1 1
1 1 1 1 1 1 1
1 1 1 1 1 0
0 0 0 1 0 0
0 1 0 0 1 0
1 0 0 0 0 0
0 0 0 1 1
1 1 1 0 1 1 1
1 1 1 1 1 0
1 0 1 1 0 0
1 0 0 0 0 0
0 0 0 1 0 0
0 0 0 0 0
1 1 0 1 0 0 1 0
Sisukord
9
Sissejuhatus
11
Eellugu
19
Eesti aeg 1918–40
20
Riigikogu hoone
24
Kultuurse kodu sünd
33
1930. aastate funktsionalism toob moodsa elulaadi
49
Pätsi aeg põlise ilu allikal
65
Talumees kohtub arhitektiga
73
Nõukogude aeg 1940–91
75
Ehitamisest II maailmasõja ajal
79
Stalini aeg: sibul šokolaadis
91
Sulaaegne modernism: arhitektuur tahab kikivarvule
99
Säästukodu peaaegu igaühele
101
1960.–70. aastate modernism: sirgete joonte arhitektuur
113
Tallinna kool ja modernismi kriitika
124
Nõukogude Eestist vabasse Eestisse: pea ees tulevikku
135
Uus Eesti aeg
136
Uus ja vana: sõbrad või vaenlased?
153
Uued elamismustrid
171
Edu-Eesti ruumid
177
Avaliku hüve ruumid
191
Lõpetuseks
195
Kirjandus
201
Isikunimede ja arhitektuuribüroode register
Arhitektuurisajandi male. Leonhard Lapini graafiline leht, 1986. EAM
Sissejuhatus
Ehitatut hakati arhitektuurina tajuma siis, kui pildiajakirjad hakkasid maju sellena esitama. Kujutatu omadusi ja autorit selgitav pildiallkiri kujundas uue pilgu. Eestis sündis see just vabariigi alguses. Ehkki ehitatud keskkonna arhitektuurina mõistmise ajalugu on pikk, pole see olnud ühiskonna domineeriv vaateviis. Kuna ajakirjandus eelistab majade puhul kiita tellijat ja tema kulutusi, on möödunud sajand olnud arhitektuuriringkondadele suur enesekehtestamise, isegi võitluse periood ja ei saa öelda, et olukord oleks praegu parem kui enne sõda. Ometi on saavutatud see, et arhitektuuri peetakse tähtsaks osaks kultuurist ning selles nähakse maa ja rahva eneseväljendust ja olulist identiteedi kujundajat, mistõttu on loomulik Eesti sajandit tähistada ka arhitektuuriraamatu abil. Eesti arhitektide loodu ajaloostamine algas juba 1920. aastatel, kui arhitektuuri õppinud lavastaja ja pea kõikide kunstialade kriitik Hanno Kompus kirjutas senikerkinust ülevaate „Eesti ehituskunsti teed” (1927), milles seadis eesti seltskonna poolt ja eestlase projekti järgi Tartusse ehitatud Eesti Üliõpilaste Seltsi maja Eesti arhitektuuri alguseks. Kunstiajaloolased eelistasid kaua uurida vanemat arhitektuuri ja alles 1960.–70. aastatel süvenes professor Leo Gens uuemasse arhitektuurilukku. Peagi sai ta täiendust „noore vihase” arhitekti Leonhard Lapini tegevuse näol, mis hõlmas arhitektkonnale sugupuu kujundamist. Esimest korda kutsus mind kunstiakadeemiasse Eesti uuema arhitektuuriloo kursust lugema arhitektuuri kateedri juhataja professor Veljo Kaasik 1991. aastal. Loengute ja senise uurimistöö põhjal kirjutasin raamatu „Eesti 20. sajandi arhitektuur”, mille esmatrükk ilmus 2001. aastal. Järgmiste aastate uurimistööd üldistavad koguteose „Eesti kunsti 9
ajalugu” V (2010) ja VI-1 (2013) köide. Käesoleva raamatu, kus püüdsin ajalugu jutustada rohkem seni tähelepanu alt välja jäänujd hoonete kaudu, tegi mulle põnevaks esmakordne võimalus pakkuda oma nägemus 21. sajandi Eesti arhitektuurist. Tore, et on olemas kolleegid Ants Hein, Liivi Künnapu, Anne Lass, Krista Kodres, Karin Hallas-Murula, Leele Välja, Egle Tamm, Triin Ojari, Andres Kurg, Karin Paulus, Epp Lankots, Ingrid Ruudi, Liina Jänes, Oliver Orro, Mihkel Karu, Carl-Dag Lige, Mait Väljas, Jarmo Kauge, Karen Jagodin, Henri Kuningas, Maris Mändel, Sandra Mälk, Dmitri Bruns, Lilian Hansar, Leo Lapin, Elo Lutsepp, Heiki Pärdi jt, kes on süvenenud paljudesse Eesti uuema arhitektuuri küsimustesse, millele toetudes sai kujundada käesoleva raamatu seisukohti. Rektorina raamatut kirjutada ei ole naljaasi, mistõttu tänan oma abikaasat ja kolleege kunstiakadeemias, kes on andestanud selle ajanäpistamise. Üksiti soovin tänada kõiki arhitekte ja arhitektuuriloolasi, keda küsimustega olen tüüdanud, kõiki muuseume, arhiive ja isikuid, kelle kogusid on olnud võimalik kasutada.
10
Eellugu
Eesti riigi sada aastat langevad valdavalt kokku modernsuse perioodiga. Sellele on iseloomulik toetuda eksperditeadmistele, mistõttu näeb 20. sajandil jõuliselt nii ehitusala eriteadlase arhitekti kui ka inseneri elukutse esiletõusu. See annab võimaluse määratleda siin raamatus arhitektuuri valdavalt arhitekti loomingu kaudu. Samas on arhitekt ehitatud keskkonna kujunemisel vaid üks osapool, kes, võttes arvesse poliitilisi, majanduslikke ja kultuurilisi olusid ning klimaatilisi, juriidilisi ja tehnilisi tingimusi, ruumistab tellija soovid koostöös ehitajaga. Seega on arhitektuur suuresti kollektiivne looming. Raamatu vaatevälja mahub kohati ka projekteeritud keskkonnast laiem pilk kogu ehitatule, kuid sealgi on andnud 19. sajandist alates suure panuse tüüpprojektid, mille on koostanud eriteadlased. Iseehitamise vastu võideldi õigusakte kehtestades enne sõda, ülikontrollitud Eesti NSVs ei võimaldatud seda pea üldse ja deprofessionaliseeriv iseehitamine tuli tagasi alles uue vabadusega 1980. aastate lõpul. Nii enne sõda kui tänapäeval piirab iseehitamist ja suunab spetsialisti koostatud projektile toetuma pank, kes muidu laenu ei anna. Kas Eesti arhitektuur oli olemas ka enne omariikluse sündi või tekkis see alles 1918. aastast? Vastamiseks tuleb selgitada, mida mõista Eesti arhitektuuri all. Maarahva talude ehitamise oskus, põline muinasaega tagasi ulatuv tarkus, mis tasapisi käis uuendustega kaasas, on kindlasti Eesti arhitektuur. Kas kirikud, ordulinnused ja mõisad on ka seda? Selle üle vaieldi enne sõda ja leiti, et kõik Eestis ehitatu peegeldab siinseid olusid, kliimat, kohalikke materjale ja oskusi ning vaatamata välisimpulssidele on alati mõjutanud järgmisi põlvkondi ja kujundanud meie 11
harjumuspärase maastiku, mistõttu on ikka tegu Eesti arhitektuuriga. Ühesõnaga, aluseks võeti geograafiline printsiip. Ent käesolevas raamatus tahaksin veel mõnda määratlejat rõhutada ja näha Eesti arhitektuuri Eesti ühiskonna poolt ja professionaalide abil loodud ehituskunsti kaudu. Pärast 19. sajandi teise poole ärkamisaega hakati end teadvustama eestlastena, tekkisid eestlaste oma struktuurid seltside-ühingute ja meedia näol. Kasvas märkimisväärselt eestlastest haritlaste, st professionaalide hulk. Tekkiva uue identiteedi abil konstrueeriti modernses mõttes rahvus. See aga ei tähenda geograafilisest printsiibist loobumist ja kui meil on olemas tellijana Eesti ühiskond, siis on erakordselt põnev jälgida, kuidas seda tellimust asusid täitma enne sõda nii baltisakslased kui Vene emigrandid, pärast sõda Venemaalt saadetud või uuel ajal rahvusvahelisi arhitektuurivõistlusi võitnud välisarhitektid. Ka nõukogude ajal Moskva ministeeriumide tellitud ja sealsetes projektibüroodes kavandatud koloniaalse iseloomuga KirdeEesti tööstuslinnades ehitatu või kogu sõjaväearhitektuur kuulub Eesti arhitektuuri hulka. Sõjaeelsete aastate keskne kunsti- ja arhitektuurikriitik Hanno Kompus pidas sümboolseks Eesti arhitektuuri alguseks 1902. aastal Tartus valminud Eesti Üliõpilaste Seltsi hoonet, sest selle tellis eestlaste organisatsioon teadlikult eestlasest kavandaja käest eestipärase majana. Seltsi maja projekteeris algaja insener Georg Hellat, sest eestlastest arhitekte veel polnud ja inseneridestki oli ta üks esimesi. Hoone laia räästaga kelpkatustes on püütud näha talulikkust ja valgest krohvipinnast eenduvates tellisemustrites eesti ornamenti, kuigi viimane on hansagootikast tuletatud klišee toonases historitsistlikus raudtee- ja tööstusarhitektuuris. Tulemus ei ole arhitektuurne meistriteos, kuid oluline verstapost. Samal ajal kerkis samas kvartalis Kastani tänava teisele nurgale eestlastele vastukaaluks saksa korporatsiooni Neobaltia konvendihoone (nüüd Saksa Kultuuri Instituut), mille kavandas vahvärgi abil saksalikkust rõhutades palju professionaalsemalt Peterburi Kunstiakadeemia lõpetanud baltisaksa arhitekt Rudolf von Engelhardt. Kui EÜSi maja peegeldab algajate kobamisi kõrgele ja kaugele lendamise ambitsiooni, siis Neobaltia maja jutustab üliküpse baltisaksa ühiskonna rahvuslikust kaitsepositsioonist muutuvas ühiskonnas. 12
20. sajandi alguse arhitektuuriskeene Eestis oligi eriti pingeline, sest ruumi püüdsid oma rahvuspoliitilistel eesmärkidel hõlvata nii sakslased, venelased kui eestlased. Kuivõrd Eesti alal arhitektuuriharidust veel ei saanud, siis oli kohalik projekteerijate kaader nõrgavõitu ja palju kasutati ümbruskonna suuremate keskuste Riia, Peterburi ja Helsingi arhitekte. See oli laiemalt periood, mil üha enam korraldati arhitektuurivõistlusi, Eestis andsid rahvuspoliitilised pinged võistlustele hoogu juurde, sest nende kaudu lootsid kõik oma ideedele tugevamat kinnitust saada. Tsaaririigi eesmärk oli tasalülitada luterlike saksakeelsete Läänemere provintside eripära ja neid tsentraliseerides tugevamalt liita ülejäänud Vene riigiga. Eestis on seda traditsiooniliselt nimetatud venestuseks. Vene riigi kohalolust jutustasid sõjaväe- ja raudteearhitektuur ning mitmesugused muud kuivavõitu kroonuehitised, Tallinna kesklinna Estonia puiesteele kerkis aga nii suur vene klubi, et selle täitmiseks vene elu ei jätkunud (M. Preobraženski eskiisi järgi R. von Knüpffer, 1894–95, nüüd keskraamatukogu), ja kõige demonstratiivsemal moel sibulkuplitega õigeusu kirikud. Neist pompoosseim oli 1900. aastal valminud Aleksander Nevski katedraal Toompea lossi ees, kohal, kuhu baltisakslased olid kavandanud Martin Lutheri monumenti. Tuntud vanavene stiili viljeleja Mihhail Preobraženski kavandas pühakoja Moskva 17. sajandi stiilis, mis viimasena enne Peeter I ajal toimunud ümberlülitumist euroopalikku stiiliarhitektuuri oli kõige külluslikumalt venelik. Ka katedraali nimetamine Aleksander Nevski järgi, kes toonase ajalooteadmise järgi peatas 13. sajandil ristirüütlite tungimise Peipsi taha, kandis jõulist poliitilist sõnumit. Baltisakslasi häiris nii Vene riigi tsentraliseerimispüüe kui eestlaste peatõstmine. Nii kavandasid nad oma arhitektuuri rõhutatult saksapärasemaks, kui oli seda olnud nende endi siinne ajalooline arhitektuur. Näiteks eestlaste poolt talude väljaostmisest kogunenud rahast kosunud Aadlipanga maja, mille Tallinnas Estonia puiesteel kavandas Riia sakslane August Reinberg (1902–04, nüüd Eesti Panga osa), lähtub oma punase tellise ja valgete krohvpindadega sellisest Põhja-Saksa tellisgootikast, mida kohaliku hansalinna paesest ajaloost ei leia. Tajudes omamaiste kavandajate puudust, läksid mitmed eestlaste suuremad tellimused vanema venna juurde Soome, kes küll iseseisvamana oli siiski sarnaselt kimpus nii venestuse kui rootsikeelse eliidiga. Ehitushimulistel 13
eestlastel vedas, sest pärast Soome paviljoni edu Pariisi 1900. aasta maailmanäitusel tõusis põhjanaabrite arhitektuur olulise värske tegijana rahvusvahelisele arhitektuuriareenile, olles suur eeskuju ka Peterburis ja Riias. Eestlased unistasid tellida soomlastelt rahvusromantilist arhitektuuri, kuid selle aja peale, kui siinsed tellimused Helsingisse jõudsid, oli see sajandivahetuse suundumus seal juba moest läinud. Soome arhitekti Armas Lindgreni kavandatud Tartu Vanemuise hoones (1905–06, hävinud, asus praeguse Vanemuise kontserdisaali kohal) rahvusromantilisi jooni suurt ei leia, pigem Viini juugendit, mis siis üleeuroopaliselt säras. Kui kõrgemal kohal asetseva Vanemuise eesmärk oli silmatorkava hoonemahu abil kehtestada eestlust üle Tartu linna, siis veel jõulisemalt õnnestus see Tallinnas, kus kahe saaliga Estonia topeltsuure maja kõrval mõjus äsja valminud saksa teater (nüüd Eesti Draamateater) kleenukesena. Estonia pööras demonstratiivselt selja nii sakslaste domineeritud vanalinna kui nende teatri poole, avades oma laia rinna hoopis eestlaste asustatud eeslinna suunas. Vanalinna punastele katustele vastandus eestlaste uut jõudu näitava templi roheline veidi idamaiselt kaarduv katus. Estonia, mis avas uksed 1913. aastal, esindas 1910ndatel aktuaalset juugendklassitsismi, kus juugendi vormipehmusega seltsisid valged pilastrid jm klassitsistlik dekoor. Erinevalt Vanemuisest, kus rahapuudusel suuremat sisekujundust polnudki, töötati Estonia interjöörid üsna paleelikult välja. Selts oli hädas, et maja tuleb liiga Soome moodi, ja järelevalvearhitekt Bertel Liljequist lähetati Tartusse Eesti Rahva Muuseumisse kohalikke ornamente uurima. Tulemusena said jalutusruumid eestipärased bordüürid, mis küll jäid kogu sisekujunduse suhtes kõrvaliseks. Ent Soome rahvusromantism ja sellest lähtuv arhitektuur sobis ka sakslastele, kes nägid klompkivi massiivsuses ürggermaanilikkust vastandina klassikalise traditsiooni valevate sammastega vahemerelisusele. Tallinna suurim tööandja Lutheri vabrik tellis oma tööliste klubi kuulsaimalt Soome büroolt Gesellius, Lindgren ja Saarinen, mis kavandas Lõuna tänava paefassaadil uljalt taevasse sööstvate kaartega maja veel rahvusromantismi vaimus (1904–05). Kui Tallinna saksa teatri, mille üks eestvedajaid oli Christian Luther, konkursi võitsid 1906. aastal Peterburis soomepärast suunda esindanud arhitektid Aleksei Bubõr ja Nikolai Vassiljev, siis järgnes neile ka tellimus Lutherite perekonna villa ehituseks Tallinnas Pärnu 14
mnt 67 (1909–10, nüüd Õnnepalee). Võime tõttu representeerida ürggermaanilikkust sobis soome rahvusromantism ka baltisaksa aadlile, kes pärast 1905. aasta mõisate põletamist vajas uutes peahoonetes oma identiteedi kinnitust. Alles 1903. aastal Riiga asunud riigisakslasest arhitekt Otto Wildau haaras moest ja kavandas nii Taagepera (1907–12) kui Holdre mõisa (valminud 1910) puhtalt soome vaimus. Sajandi esimesel kümnendil, kui eestlaste ehitusmõtted üha hoogu kogusid, hakkas lisaks Georg Hellatile maju projekteerima terve hulk eestlastest insenere. Nende kapitaliks oli Riiast või Peterburist saadud haridus ning maju ei kavandanud nad mitte enda loominguliseks teostamiseks, vaid elus edasijõudmiseks, ja seda nad oskasid. Sageli olid nad seotud omavalitsustega, sest neil aastail läksid linnavalitsused järjest üle eestlaste kätte. Insener Voldemar Lenderi tohutult produktiivne ehituskontor, mis lahkelt allkirjastas ka teiste autorite projekte, kavandas ja ehitas hulgaliselt Tallinna eeslinnades puidust kahekorruselisi elamuid. Hiljem peeti nn Lenderi maju kehvaks aguliarhitektuuriks, 21. sajandil aga renoveeritakse veel allesjäänuid romantilisteks kodudeks. Lenderi majade puhul ongi tähtsam nende poliitiline mõõde, sest toona said hääleõiguse ainult majaomanikud. Eestlased koos venelastega võitsidki 1904. aastal Tallinna volikogu valimised ja aastail 1906–13 töötas Lender Tallinna esimese eestlasest linnapeana. See amet pakkus palju rohkem kui vaeste eestlaste esimeste säästude eest põllule odavmajade püstitamine ja nii korraldati tema ajal 1912–13 Tallinna esimese generaalplaani võistlus, mille võitis Budapesti ja Canberra planeerimisega juba mainet kogunud soomlane Eliel Saarinen. Lenderi kontoris alustas aastal 1909–12 insener Anton Uesson, kes I maailmasõja eelsetel buumiaastatel kavandas iseseisvalt mitusada puumaja Tallinna. Tema tuntumad hooned on suuremate korteritega juugendklassitsistlikud elamud Kadriorus Koidula 7 ja 9 (1912) või vähendatult Estonia mahte kordav Kaupmehe 8 (1913). Eesti ajal oli Uesson pikalt Tallinna linnapea. Enamik sellest inseneride põlvkonnast sai noorelt ehitamisega jalad alla ja jätkas pärast avalikus teenistuses, lõpetas aga Nõukogude Liidu vangilaagris. Kui suurimad eestlaste seltsimajad kavandasid Soome arhitektid, siis ülejäänud ehitas see inseneride põlvkond. Näiteks Tartus aktiivselt tegutsenud insener Fromhold Kangro kavandas kivist Väike-Maarja (1911–12) 15
ning puust Räpina (1913) ja Tarvastu (1914) seltsimajad. Väike-Maarja projekt telliti Kangrolt, sest 300 rubla küsinud arhitekt Karl Burmani asemel oli ta nõus selle tegema 50 rubla eest. Siin avaldub juba põhimõtteline ja osalt tänapäevagi ulatuv erinevus inseneri ja arhitekti vahel. Insenerist kavandav ehitusettevõtja ei pidanud projekti nii tähtsaks, sest ehitas ka maja, mis on palju suurem tellimus, projekt on ainult ettekääne põhiliseks rahateenimiseks. Seevastu arhitekti jaoks pole projekteerimisel odav teostamine eesmärk, tema püüab tellija soovil pigem funktsionaalse, oma ülesandeid võimalikult hästi täitva kauni tulemuse poole. Projekt on temale inimesi teeniv looming, suur kunst, mille teostamine on aga lihtsam töö. Kahe professiooni vahekorrast on olulisem, et Burmani näol oli ilmunud eestlasest arhitekt, mis tähendab, et maarahvas oli suutnud hõivata järjekordse tähtsa eluala ja ehitusinsenerid ei pidanud seda enam tegema. Aastat 1910, mil arhitekt Karl Burman naasis Peterburi Kunstiakadeemiast, küll diplomita, Tallinna ja hakkas aktiivselt projekteerima, on peetud etapiliseks professionaalse Eesti arhitektuuri alguseks. Diplomi puudumise tõttu pidi Burman hiljem sõpradelt allkirja ostma või neid kaasautoriks kutsuma, kuid tema kavandatu kvaliteet kinnitab, et akademistliku arhitektuurihariduse oli ta omandanud. Tõepoolest, toonane arvamusliider Ants Laikmaa kuulutas, et meie oma Lindgren on saabunud, ja kutsus majade projekte tellima Burmanilt. Riias õppinud mulgi Artur Pernaga asutas Burman 1912. aastal Tallinnas ühisbüroo, mis püsis kuni maailmasõja alguseni. Neid uurinud Leo Gensi meelest oli ühisbüroos juhtiv Burman, kelle romantiliselt lennukas ruumikäsitlus domineerib asjalikuma Perna laadi üle. I maailmasõja eelsed buumiaastad olid Burmani hiilgeaeg. Ta kavandas kiirelt kujunevale eesti soost eliidile arvukalt pereelamuid ja suuri kortermaju, millest tuntuim on ehk kirjastaja August Buschi maja Tatari 21b Tallinnas (1911–12). Tähtsaim tema ehitis oli Kalevi spordiseltsi maja Pirital (1911–12), mis põles maha II maailmasõjas, nüüd asub sellel kohal silla kõrval Kalevi jahtklubi. Kujunevas eestlaste ühiskonnas oli sport väga moodne harrastus, siin sai igaüks edu saavutada tänu oma sooritusele, sõltumata päritolust või varanduslikust seisust. Spordiga seltsis hästi ka karskusliikumine. Pirita maja muutus kohe Tallinna eesti noorte 16
kuumimaks nädalalõpu veetmise kohaks ja küllap aitas edule kaasa ka hoone arhitektuur, mida võib pidada eestilikkust rõhutava rahvusromantismi hiliseks kõrghetkeks. Kui EÜSi maja puhul tuli eestilikkus juurde mõelda, siis märksa professionaalsemalt kavandav Burman oskas seda tõepoolest moodsalt väljendada. Ümarpalkidest ja laia räästa kohal kõrguva tohutu katusemürakaga maja tajuti tõesti eestilikuna. Ent suurte akendega kompaktne hoone oli üksiti moodne villa, mille lihtne vorm teadvustas, et siira rahvusromantismi aeg oli arhitektuuris juba möödas. Kui arhitektuuril ei sobinud enam arhailiselt talulikumaks minna, siis rahvuslikkust rõhutasid seintel eesti soost kunstnike rahvusromantilised teosed, nagu Peet Areni „Viikingite meresõit” jt. Tegelikult hakkas arhitekte nüüd juba riburada tulema. Peterburi koolidest kodusemaks osutus 20. sajandi algul eesti poistele Riia Polütehniline Instituut, kus õppisid Eugen Habermann, Herbert Johanson, Anton Soans, Edgar Kuusik, Tallinna baltisakslased Erich Jacoby, Ernst Kühnert jpt. Sinna sai Tallinna või Tartu reaalkooli lõpetanu otse astuda, samas kui ülikooli minekuks tulnuks veel eraldi gümnaasiumi lõpueksamid sooritada. Kuna noored pärinesid rohkem või vähem saksastunud peredest, siis oli loomulik õppida baltisaksa kultuuri keskuses Riias, kus kool oli küll venekeelseks sunnitud, kuid püsis saksameelne. 1905. aasta rahutustes osalemise tõttu oli aga mõistlik Riiast lahkuda, mistõttu nad jätkasid mõned aastad Saksa tehnikaülikoolides: Johanson Darmstadtis, Habermann Dresdenis, Jacoby Hannoveris. Praktilisi kogemusi jõudsid nad enne I maailmasõda omandada Riia, Peterburi või Helsingi arhitektide büroodes töötades. Sellel tervel põlvkonnal Riias õppinutel vedas, sest kui maailmasõda tõi kaasa Eesti iseseisvumise, siis avanes neil järgmisel paarikümnel aastal võimalus hakata märksa professionaalsemalt Eesti riiki üles ehitama.
17